 PETSERIMAA ei ole kunagi olnud Eesti põlisala
Oletame, et kõik need inimesed, kes on viimastel nädalatel käinud Tallinnas ja Tartus vastustamas Eesti–Vene piirilepingu võimalikku sõlmimist, on tänavatele tulnud südame sunnil.
Nad ei ole rahul sellega, kust hakkab kavandatud idapiir jooksma. Nad näevad ülekohut ja nõuavad loosungite ning kihutuskõnedega kõveruse õigeks ajamist.
Kui keegi ebaõigluse vastu protesteerib, siis teab ta tavaliselt, kes on süüdi. Piirivastastel on asi selge. Süüdi on Eesti poliitikud. Täpsemalt need valitsused ja peaministrid, kelle ajal:
(a) peeti venelastega läbirääkimisi, mis lõppesid piirilepingu parafeerimisega,
(b) jäeti valepiiri küsimus uuesti üles tõstmata ega nõutud Moskvalt meie maid tagasi ja
(c) kavatsetakse sõlmida leping, kus loobutakse Tartus 1920 määratud joonest.
Tõsi, vahel mainitakse ka Stalinit, kes võttis Eestilt sõjasaagina Irboska ja Pihkva ja kõik kaunid külad ning ilusad maastikud nende vahelt. Aga tema on ammu surnud ja peasüüdlasteks on setud reetnud Toompea võimukandjad Andres Tarandist Juhan Partsini. Eesti pool on midagi väga olulist tegemata jätnud. Toimima oleks pidanud teistmoodi. Poliitikute saamatus ajab vihale.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Sõda Venemaale?!
Mis variandid Ida-Setumaa tagasisaamiseks Eestil olnuks? Kõige kindlam viis: lähme sõjariistus Venemaa kallale, vallutame külad ning vallad, mida endale tahame, ja sunnime Kremli valitsejaid sõlmima meile vastuvõetava piirlepingu. Nii tehti Vabadussõjas aastatel 1919 ja 1920.
Teine moodus: organiseerime rahvusvahelise toetuse ja las Washington, Brüssel ning Beijing avaldavad Moskvale nii kaua survet, kuni setude kunagised alad Eestile loovutatakse. Tänu eelkõige USA presidendi Bill Clintoni administratsiooni ponnistustele andis Boriss Jeltsin pika vastupunnimise järel juulis 1994 allkirja ja Vene sõja-vägi lahkus sama aasta 1. septembriks Eestist.
Iseäranis kaunis oleks aga see, kui Eesti president ja peaminister ütlevad sõnaselgelt Vene presidendile ja peaministrile, et nii ei ole ikka ilus, et suurem teeb väiksemale liiga ja võtab talt lahmaka maad ära. Setud peavad esivanemate kalmudel viisaga käima, ja üldse on inetu, et Venemaa pole Stalini kuriteod likvideerinud.
Kui Putin ja Fradkov otsekohe aru ei saa, korratagu ja korratagu sedasama ja tehtagu neile kas või lepapuust ette, et Eesti ei sõlmi Venemaaga mitte mingisugust piirilepingut niikaua, kuni õiglus pole jalul. Küll nad viimaks oma viga mõistavad ja annavad käsu piiritulbad ümber tõsta.
Demonstratsioonid Tallinnas Toompeal ja Vene saatkonna ees, Tartus Vanemuise tänaval leidsid laia kajastust meie kõikides telekanalites ja suuremates ajalehtedes. Kahtluseseeme on külitud ja kasvatab nende hulka, kes nähtavasti tõsimeeli usuvad, et kui Eesti oleks õigel ajal õigetele nuppudele vajutanud, oleksime saanud hoopis “parema” piirilepingu. Agaralt on õli tulle valanud opositsiooni poliitikud, kord mõista andes, kord suisa deklareerides, et parafeeritud leping tuleb üle vaadata ja meil pole allakirja andmisega vähimatki kiiret.
Pandora laegas
Siiski tahaksin uljastelt härrastelt teada. Mis konkreetseid samme soovitavad nad riigil astuda, kui “kõigi poliitiliste jõu-dude ümarlaual” otsustataks panna piirijoon kusagilt mujalt kulgema? Kui 2005. aasta on lepingu sõlmimiseks vale aeg, millal saabub õige?
Hea küll, Venemaa on köömes ja Eestil pole sellest sooja ega külma, mis konte järab sealne propaganda või mis soustis kuulutab maailmale: “Neofaðistlikul Eestil on Venemaale territoriaalseid pretensioone!” Aga mida seletame oma NATO ja Euroopa Liidu partneritele, kellele on aastaid lubatud piiriprobleem esimesel avaneval võimalusel lahendada? Teatavasti sai mullu Eesti idapiirist ka Euroopa Liidu ja NATO piir.
Euroopas on kümneid, kui mitte sadu regioone, kus etnilised kogukonnad pole rahul riigipiiri kulgemisega. Kui Ida-Setumaa oleks võimalik ühe osapoole nõudmisel “tagasi saada”, avaks see Pandora laeka, ja säärase asjakäiguga ei nõustu ükski Euroopa riik.
Kogu lootus Eesti peal
Pealegi ei ole Petserimaa kunagi kuulunud ajaloolisele Liivimaale – ei Orduriigile, ei Rootsi provintsile, ei Vene kubermangule. Ei kuuluta seda kanti Eesti põlisalaks ka meie omariikluse alusdokumendid: Maanõukogu otsus 15. novembril 1917, Maapäeva manifest 24. veebruaril 1918, Asutava Kogu seletus 19. mail 1919.
Setudega on ülekohtuselt ümber käidud. Siiski soovitaksin neile positiivsemat ellusuhtumist. Mõelgu nad mõnikord liivlaste ja vepslaste täielikule kadumisele, rannarootslaste ja baltisakslaste pöördumatule hajumisele. Setudel on alles Lääne-Setumaa, pikkade traditsioonidega kultuur ja keelemurre, oma visadus, trots ja uhkus. Ja mõelgu nad sellelegi, et rahvakilluna on neil lootust kesta vaid tingimusel, et Eesti Vabariik mõistab ja jaksab sellessinatses ebaõiglases ning julmas maailmas püsima jääda.
|
Uudised
VE: Seto Kongressi Vanemate Kogu avalik pöördumine
Eesti Vabariigi Riigikogule
Eesti Vabariigi Valitsusele
Eesti Vabariigi Presidendile
Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahv 2. sätestab, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvi 122. kohaselt on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.
Kõik alates 1993. aastast toimunud Seto Kongressid on järjekindlalt pidanud lubamatuks setode põlise asuala lõhestamist riigipiiriga. VI Seto Kongressi sellekohane otsus ütleb nii:
Me protesteerime igasuguste katsete vastu muuta Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelist piiri setode põliste asumisalade loovutamisega Venemaale.
Igasuguseid piirimuudatusi, mis setode põlisel asumisalal kehtestatakse ilma seto rahva ja tema esinduskogu Seto Kongressi nõusolekuta, loeb Seto Kongress seto rahva diskrimineerimiseks.
Me ei ole nõus piiri panemisega keset Setomaad.
Kui see vastu setode tahtmist siiski sünnib, siis nõuame, et sellega koos lahendataks Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheliste lepingutega setode vaba liikumine oma kodumaal, sotsiaalse kaitse küsimused ja varanduslikud nõuded ning muud elulised raskused ja inimlikud mured. Nende lepingute ettevalmistamisel on möödapääsmatult vajalik seto rahva esindajate osavõtt.
Kui Eesti võetakse Euroopa Liidu liikmeks ja kavandatav piir muutub Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vaheliseks piiriks, siis koos sellega tuleb lahendada setode vaba liikumine oma kodumaal.
VI Seto Kongressi Vanemate Kogu on jätkuvalt valmis konstruktiivseks tegutsemiseks nende probleemide lahendamisel nii Eesti Vabariigi kui Vene Föderatsiooni organitega, Euroopa Liidu koostööks naabrusaladega ja igasuguseks rahvusvaheliseks avalikuks ja heanaaberlikuks koostööks.
VI Seto Kongressi Vanemate Kogu
3. jaanuaril 2005. aastal
xxx
2. veebruar 2005
Setud kogunevad kella 12-14 meeleavaldusele, et nõuda Venemaaga piirilepingu sõlmimist Tartu rahu järgsetes piirides. Samal ajal toimub meeleavaldus ka Tartus.
Setod nõuavad praegu kavandatava Vene-Eesti piirilepingu külmutamist. Setod nõuavad veel, et piirilepingu arutellu oleks kaasatud ka nende esindajad. Ka soovivad setod kõigi osapoolte kohtumist ja euroliidu esindajate kohalviibimist lepingu sõlmimise juures.
Eelmise meeleavalduse ajal kogunes 26. veebruaril Toompeale riigikogu ette kuni pool tuhat setot.
Seto ülemsootska Evar Riitsaar lausus toona Delfile, et ürituse eesmärk oli näidata, et Eestimaa ei piirdu Tallinnaga ning setodega peab arvestama.
xxx
Setud nõudsid tagasi Petserimaa õigeid piire
Mirko Ojakivi
03.02.2005
Foto: Pille-Riin Pregel
Hoolimata sadade Tartu rahu aastapäeva üritusel osalenud setude nõudmisest piirilepingut Venemaaga mitte sõlmida, lubas peaminister Juhan Parts selle allkirjastamist niipea kui võimalik.
Eile varahommikul saabus Võru- ja Põlvamaalt ehk põlistelt Setumaa aladelt Tartusse mitu bussitäit meeleavaldajaid. Setude ülemsootska Evar Riitsaare sõnul ei tulnud ükski setu Tartusse mitte rahuleppe aastapäeva tähistama, vaid praeguse valitsuse suhtes oma pahameelt näitama.
“Häbi Tartu rahu reetjatele”, “Täna Petserimaa ja Eesti-Ingeri! Homme Saare- ja Hiiumaa?”, “Ka mina tahan isakoju”, “Selg sirgu Venemaa ees” – sellised olid vaid mõned kaasa võetud loosungid.
Tõsiseks sõnasõjaks läks pärast peaminister Juhan Partsi kõnet, kes märkis, et peab vajalikuks piirilepingu kiiret allakirjutamist, misjärel ehk on kunagi tulevikus võimalik kuidagi tõstatada Petserimaa alade tagastamise teema.
Peaminister pahameele all
“Küsitud on, et kui seni oleme saanud hakkama ilma piirilepinguta, siis miks nüüd sellist lepingut vaja on.
Lihtsaim vastus on see, et ajutisele kontrolljoonele tuginedes on keeruline kindlat tulevikku, Eesti rahva tulevikku üles ehitada,” lausus Parts.
Rahvale see ei meeldinud ning peaministri sõnavõtt sai vastuseks hüüded: “Maha Parts!”
Partsi kõne järel sai sõna Tartu vabadusvõitlejate ühenduse esimees Leonhard Heinla, kes oli praeguse valitsuse tegevuse osas väga kriitiline. Isamaaliitlane Tõnis Lukas soovitas piirilepingu eest vastutuse praegusel valitsusel enda kanda võtta. Samuti soovis ta teema arutamiseks kokku kutsuda erakondade ümarlaua.
Isamaaliidu esindajate sõnul peab riik seisma selle eest, et Eesti kodanike õigusi tagaksid nii Eesti kui ka Venemaa. Nii näiteks on selgusetu, kuidas säilitada setude kultuurikeskkond, kuidas võimaldada piirialade elanikel lähedaste haudu külastada ning mis saab Eesti kodanike varast pärast piirilepingu sõlmimist.
Setude ülemsootska Evar Riitsaare arvates on ümarlaua kokkukutsumiseks ka viimane aeg ning kui läbirääkimised edasi ei vii, ei välistanud ta ka uusi meeleavaldusi.
Pikett ka Vene saatkonna ees
•• Venemaa saatkonna ees avaldas eile meelt umbes poolsada inimest, kes nõudsid Setumaa õigete piiride taastamist.
•• Kuigi eilsele piketile andsid tooni peamiselt vanemad inimesed, oli kohal siiski ka üsna palju noori. Üks meeleavaldaja kandis plakatit tekstiga: “Maha kogu RRP kokkulepe! RRP – Rüütli-Ridigeri-Putini lepe. Ridiger on Korneliuse kiriku patriarh.”
•• Teiste seas liikus ringi ka pronkssõduri mahavõtmiseks allkirjade koguja. “Mille poolt siin allkirja saab anda?” küsis üks setu. “Siia saab anda allkirja selleks, et pronkspunasõdur ära koristataks!” teatas härra, kel paberil vaid mõned allkirjad. “Ei, selle eest ma küll ei anna. Las see sõdur olla seal,” lausus naine.
•• Teiste loosungite taha jäi üks tagasihoidlik venekeelne silt, millel oli palve: taastage palun meie õigused. Tuuli Koch
xxx
ENN SOOSAAR: Positiivset mõtlemist, setokesed!
Eesti Päevaleht, 8.02.2005
Oletame, et kõik need inimesed, kes on viimastel nädalatel käinud Tallinnas ja Tartus vastustamas Eesti–Vene piirilepingu võimalikku sõlmimist, on tänavatele tulnud südame sunnil.
Nad ei ole rahul sellega, kust hakkab kavandatud idapiir jooksma. Nad näevad ülekohut ja nõuavad loosungite ning kihutuskõnedega kõveruse õigeks ajamist.
Kui keegi ebaõigluse vastu protesteerib, siis teab ta tavaliselt, kes on süüdi. Piirivastastel on asi selge. Süüdi on Eesti poliitikud. Täpsemalt need valitsused ja peaministrid, kelle ajal:
(a) peeti venelastega läbirääkimisi, mis lõppesid piirilepingu parafeerimisega,
(b) jäeti valepiiri küsimus uuesti üles tõstmata ega nõutud Moskvalt meie maid tagasi ja
(c) kavatsetakse sõlmida leping, kus loobutakse Tartus 1920 määratud joonest.
Tõsi, vahel mainitakse ka Stalinit, kes võttis Eestilt sõjasaagina Irboska ja Pihkva ja kõik kaunid külad ning ilusad maastikud nende vahelt. Aga tema on ammu surnud ja peasüüdlasteks on setud reetnud Toompea võimukandjad Andres Tarandist Juhan Partsini. Eesti pool on midagi väga olulist tegemata jätnud. Toimima oleks pidanud teistmoodi. Poliitikute saamatus ajab vihale.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Sõda Venemaale?!
Mis variandid Ida-Setumaa tagasisaamiseks Eestil olnuks? Kõige kindlam viis: lähme sõjariistus Venemaa kallale, vallutame külad ning vallad, mida endale tahame, ja sunnime Kremli valitsejaid sõlmima meile vastuvõetava piirlepingu. Nii tehti Vabadussõjas aastatel 1919 ja 1920.
Teine moodus: organiseerime rahvusvahelise toetuse ja las Washington, Brüssel ning Beijing avaldavad Moskvale nii kaua survet, kuni setude kunagised alad Eestile loovutatakse. Tänu eelkõige USA presidendi Bill Clintoni administratsiooni ponnistustele andis Boriss Jeltsin pika vastupunnimise järel juulis 1994 allkirja ja Vene sõja-vägi lahkus sama aasta 1. septembriks Eestist.
Iseäranis kaunis oleks aga see, kui Eesti president ja peaminister ütlevad sõnaselgelt Vene presidendile ja peaministrile, et nii ei ole ikka ilus, et suurem teeb väiksemale liiga ja võtab talt lahmaka maad ära. Setud peavad esivanemate kalmudel viisaga käima, ja üldse on inetu, et Venemaa pole Stalini kuriteod likvideerinud.
Kui Putin ja Fradkov otsekohe aru ei saa, korratagu ja korratagu sedasama ja tehtagu neile kas või lepapuust ette, et Eesti ei sõlmi Venemaaga mitte mingisugust piirilepingut niikaua, kuni õiglus pole jalul. Küll nad viimaks oma viga mõistavad ja annavad käsu piiritulbad ümber tõsta.
Demonstratsioonid Tallinnas Toompeal ja Vene saatkonna ees, Tartus Vanemuise tänaval leidsid laia kajastust meie kõikides telekanalites ja suuremates ajalehtedes. Kahtluseseeme on külitud ja kasvatab nende hulka, kes nähtavasti tõsimeeli usuvad, et kui Eesti oleks õigel ajal õigetele nuppudele vajutanud, oleksime saanud hoopis “parema” piirilepingu. Agaralt on õli tulle valanud opositsiooni poliitikud, kord mõista andes, kord suisa deklareerides, et parafeeritud leping tuleb üle vaadata ja meil pole allakirja andmisega vähimatki kiiret.
Pandora laegas
Siiski tahaksin uljastelt härrastelt teada. Mis konkreetseid samme soovitavad nad riigil astuda, kui “kõigi poliitiliste jõu-dude ümarlaual” otsustataks panna piirijoon kusagilt mujalt kulgema? Kui 2005. aasta on lepingu sõlmimiseks vale aeg, millal saabub õige?
Hea küll, Venemaa on köömes ja Eestil pole sellest sooja ega külma, mis konte järab sealne propaganda või mis soustis kuulutab maailmale: “Neofaðistlikul Eestil on Venemaale territoriaalseid pretensioone!” Aga mida seletame oma NATO ja Euroopa Liidu partneritele, kellele on aastaid lubatud piiriprobleem esimesel avaneval võimalusel lahendada? Teatavasti sai mullu Eesti idapiirist ka Euroopa Liidu ja NATO piir.
Euroopas on kümneid, kui mitte sadu regioone, kus etnilised kogukonnad pole rahul riigipiiri kulgemisega. Kui Ida-Setumaa oleks võimalik ühe osapoole nõudmisel “tagasi saada”, avaks see Pandora laeka, ja säärase asjakäiguga ei nõustu ükski Euroopa riik.
Kogu lootus Eesti peal
Pealegi ei ole Petserimaa kunagi kuulunud ajaloolisele Liivimaale – ei Orduriigile, ei Rootsi provintsile, ei Vene kubermangule. Ei kuuluta seda kanti Eesti põlisalaks ka meie omariikluse alusdokumendid: Maanõukogu otsus 15. novembril 1917, Maapäeva manifest 24. veebruaril 1918, Asutava Kogu seletus 19. mail 1919.
Setudega on ülekohtuselt ümber käidud. Siiski soovitaksin neile positiivsemat ellusuhtumist. Mõelgu nad mõnikord liivlaste ja vepslaste täielikule kadumisele, rannarootslaste ja baltisakslaste pöördumatule hajumisele. Setudel on alles Lääne-Setumaa, pikkade traditsioonidega kultuur ja keelemurre, oma visadus, trots ja uhkus. Ja mõelgu nad sellelegi, et rahvakilluna on neil lootust kesta vaid tingimusel, et Eesti Vabariik mõistab ja jaksab sellessinatses ebaõiglases ning julmas maailmas püsima jääda.