Peeter Saul: minu õnn on, et olen kohtunud heade inimestega
Margo Pajuste
OMA TUHAT TÜKKI: «Paljud orkestreeringud on sündinud lihtsalt oma kõrvu usaldades, plaadi pealt kuulmise järgi maha kirjutades,» kinnitab Peeter Saul.
Marianne Loorents, Arno Saar
Täna peab oma 75. sünnipäeva dirigent, muusik ja orkestreerija Peeter Saul. Alustuseks viib juubilar meid oma nn muusikatuppa ja näitab oma elutööd: seinasuurune riiul, sektsioonkapi riiulid ja isegi baarikapp, kus tavalisel kodanikul vähemalt kompressiviin sees seisab, on täis partituure. Oma tuhat tükki, arvab ta.
Päris paljud orkestreeringud on sündinud lihtsalt oma kõrvu usaldades, plaadi pealt kuulmise järgi maha kirjutades. Oma 90% täpsusega, hindab Saul. Jutuajamist alustab ta tõdemusega, et kõrgem vägi on aidanud tal olla õigel ajal õiges kohas ja, mis peamine, saada kokku õigete inimestega. Sest see viimane on tema elus olulisim. Oma tähtsamaist suunajaist ja muidu elust tänane juubilar järgnevalt räägibki.
Nigul Maatsoost ja poksist
Juhus on mind elus kokku viinud inimestega, kes on mulle palju andnud ja õpetanud. Kujunemisaastail, algkooli esimeses klassis, sattus mulle pihku «Eesti spordi suur raamat», kuus või kaheksa köidet. Seal oli kõik spordisse puutuv sees. Sealt ma nägin ka legendaarse raskekaalu maailmameistri Joe Louis’ pilti ja mul tekkis metsik huvi poksi vastu.
Sattusin Nigul Maatsoo juurde, ta oli üks Euroopa paremaid treenereid. Kui räägime pedagoogist, siis üks mõõdupuu, millega teda hinnata, on tema õpilased: olümpiahõbe Nikolai Stepulov, Euroopa meister Anton Raadik, Euroopa hõbemedalimees Martin Linnamägi, Eesti tšempioneid on tema käe alt tulnud terve rida. Minagi tulin korduvalt Eesti meistriks. Ma ei tea, mis see on, mis mind poksimise juures võlus ja võlub siiamaani. Viasati pealt vaatan poksifilme ja tunnen suurt rõõmu, kui näen seal neid, kes minu nooruses kõvad tegijad olid. Ja mis huvitav, kui muidu teeb jalg valu ja käia on raske, siis poksi jalgadetöö tuleb seniajani suurepäraselt välja.
Emil Laansoost
Kui hakkasin kerge muusikaga tegelema, sattusin kokku Emil Laansooga. Ta oli fenomenaalne inimene! Meie Kalju Terasmaaga olime need kaks meest, kes organiseerisid Laansoo ansambli. Tollal oli maailmakuulus pime pianist Georg Shearing, kellel oli hämmastav helipilt. Neil oli kvintett – klaver, vibrafon, kitarr, kontrabass ja trumm –, me tahtsime samasugust asja teha. Võtsime lisaks veel akordioni, klarneti ja flöödi ning sellest tuli ansambel, mis mängis 30 aastat koos. Peale selle mängisin ka Laansoo bigbändis. Tema mõju minule kestab veel teiselpool edasi…
Dirigeerimisest
Dirigeerimist õppisin Leningradis, kus tollal töötas kaks maailmakuulsat professorit, Rabinovitš ja Mussin. Jälle sattusin heade inimeste juurde. Nende õpilased on kõik maailmakuulsad, kõik. Gergijev on üks maailma tippdirigente. Kui USAs käisin aastaid tagasi, siis loeti teda seal kõige paremaks. Sinaiski, Karajani konkursi laureaat, Temirkanov, Neeme Järvi, need on ju kõik maailmakuulsad nimed.
Eri Klasist
Eri Klas kutsus paarkümmend aastat tagasi Estoniasse tööle, olen talle selle aja eest siiralt tänulik. Juhatasin kolme operetti seal mitu aastat. Eri on ka poksija, omal ajal tehti meist ka film «Poks ja muusika», kus poksisime temaga täitsa tõsiselt, kindad käes. Kahjuks hävis see film, kui telearhiivis oli uputus.
Lauljatest ja tämbrist
Tänapäeval loeme lehtedest, kuidas 18aastased tütarlapsed, kes vaevu naiseks küpsenud, olla staarid. Aga laulja algab häälest. Kui sul pole isikupärast tämbrit, pole lauljana midagi teha. Omal ajal kuulasime kuulsaid välismaa lauljaid, kõrv vastu raadiot, Nat King Cole’i, Bing Crosbyt, Frank Sinatrat. Värisesime vaimustusest, muljetasime omavahel, kas kuulsid, King Cole laulis eile seda. Ja kui me esimest korda nägime nende pilte… Ma ei unusta seda iialgi. Uno Naissoo tuli ühe Ameerikast saadetud ajakirjaga, kus nad olid kõik sees. Nat King Cole – no nii kole mees, kui veel olla saab! Frank Sinatra – pisikene jupats. Bing Crosbyl olid tohutu suured kõrvad, tema kohta öeldi, et ta on nagu lahtiste ustega takso. Aga tämbrid! Need olid uskumatud. Nagu soomlased ütlevad – selle annab ülakorruse isand. Kui seda ei ole, pole mõtet rabelda. Miks ma seda räägin? Tänapäeval ma ei kuule ühtegi tämbrit, kõik laulavad läbi nina ja kõrgelt.
Sarmist ja lemmikutest
Lauljal peab olema tämber, teiseks peab tal olema isikupärane sarm. Laulmine algab sellest hetkest, kui laulja tuleb uksest sisse ja kõnnib lavale. Nagu orkestrandid dirigendi kohta ütlevad – meil on selle aja peale selge, mis mees ta on, kui ta lavale astub ja pulti kõnnib. Sarm, hääletämber ja ülejäänud on töö. Laulja interpreteerib kahte poeesia liiki, sõnu ja meloodiat. Kui heliloojal tekib sisemine vajadus midagi jutustada, edasi anda, siis tekib meloodia. Interpreet peab ära tabama, mida helilooja edasi anda tahtis.
Hiljuti mängis pulmas Karl Madis plaadi pealt, väga ilusa pehme tämbriga, sõbralikult ja puhtalt… Popartistidest, kellel on seda sisemist põlemist, kes on ise persoon, tuleb meelde Gerli Padar. Ja kuigi ma pole popmuusika sõber, meeldib meile Heliga Tanel Padar, sest see on ehtne artisti põlemine, see on aus. See ei ole enesenäitamine ega eputamine. Heidy Tammel oli ilus tämber. Helgi Sallo… tema on looduslaps, temal on ka vahetu interpretatsiooniline põlemine. Aga on palju neid, kellel sa näed, et tundeid ei ole, aga teesklevad. See ei kõlba kuskile, see ei maksa kahte kopikatki.
Georg Otsast
Mul on õnn, et sain juhatada viimased viis aastat Georg Otsa kontserte. Ta oli Venemaal ikka uskumatult populaarne, aga tema kunstiline tase oli ka väga kõrge. Ta on miljon korda parem kui paljud tänased artistid!
Neeme Järvist ja Boston pops’ist
60. lõpul saatis üks pianist mulle Neeme Järviga Helsingist kuus plaati Bostoni sümfooniaorkestri mängitud kerge muusikaga. Sellest tuli pahandus, sest Neeme tõi nad mulle ära ja ütles, et tahaks ka kuulata. Kuulasime järjest viis tundi! Järvi naine oli pärast pahane, et kus sa oled. Aga meid see ilu lihtsalt rabas, eriti nende versioon «Yesterday’st», kuidas nad mängivad, kuidas see on orkestreeritud, kuidas see kõlab…
Tänasest sünnipäevast
Pojad tulevad külla, midagi suuremat ei toimu. Ma olen praegu suures pinges, sest ma võtsin juhatada 8. veebruaril Moskvas ühe autorikontserdi. Rumal olin, et selle võtsin, teate see on NIII keeruline muusika…! Kui mul poleks Mussini kooli, ma ei saaks esimest lugugi ära juhatatud. Kõik taktid on liittaktid, üks kaks, ükskakskolm, käsi ei jätku, et vehkida. Seoses sellega jäävad homme suuremad pidustused ära, sest ma õpin neid lugusid veel.
Sünnipäevast koos Heliga
Heli on jaanipäevalaps, tal täitub ka tänavu 75. Meil on peres üldse enneolematu juubeliaasta tänavu: 17. mail saaks kadunud emakene 100, isa saaks 15. juunil 100, 24. juunil on Heli sünnipäev. Seetõttu peame oma juubeleid 22. juunil Estonia talveaias. See on üks päev enne jaanilaupäeva, siis ei saa keegi öelda, et kuradi Saulid keerasid jaaniõhtu kihva, et kõik lähevad jaanitulele, meie peame sünnipäevale minema.
Selle aasta töödest
Eelmise aasta sügise algul kukkusin õnnetult sõbra matustel. Paluti, et kas ma mängiksin lastele midagi. Aga seal oli Riia vabriku klaveritool ja see on igavene kipakas, kukkusin sellega maha ja olin kaks ja pool nädalat haiglas. Sellepärast pidin kõik oma suuremad tööd ära jätma, kahte uusaastaballi küll sain lõpuks juhatada. Nüüd tuleb viis ärajäänud kontserti teha aasta esimeses pooles. Miks ma Venemaal nii palju tööd teen: seal on fantastilised sümfooniaorkestrid. Eriti Kaasanis on praegu väga hea orkester.
Peeter Saulidest
Muide, ma sain täna juhuslikult teada, et mul on Eestis veel viis nimekaimu, Peeter Sauli. Üks neist on isegi samamoodi 32. aastal sündinud.
Palju õnne, Peeter Saul!
SL Õhtuleht
Uudised
VE: Saul, Peeter – dirigent, muusik ja orkestreerija
Peeter Saul: minu õnn on, et olen kohtunud heade inimestega
Margo Pajuste
OMA TUHAT TÜKKI: «Paljud orkestreeringud on sündinud lihtsalt oma kõrvu usaldades, plaadi pealt kuulmise järgi maha kirjutades,» kinnitab Peeter Saul.
Marianne Loorents, Arno Saar
Täna peab oma 75. sünnipäeva dirigent, muusik ja orkestreerija Peeter Saul. Alustuseks viib juubilar meid oma nn muusikatuppa ja näitab oma elutööd: seinasuurune riiul, sektsioonkapi riiulid ja isegi baarikapp, kus tavalisel kodanikul vähemalt kompressiviin sees seisab, on täis partituure. Oma tuhat tükki, arvab ta.
Päris paljud orkestreeringud on sündinud lihtsalt oma kõrvu usaldades, plaadi pealt kuulmise järgi maha kirjutades. Oma 90% täpsusega, hindab Saul. Jutuajamist alustab ta tõdemusega, et kõrgem vägi on aidanud tal olla õigel ajal õiges kohas ja, mis peamine, saada kokku õigete inimestega. Sest see viimane on tema elus olulisim. Oma tähtsamaist suunajaist ja muidu elust tänane juubilar järgnevalt räägibki.
Nigul Maatsoost ja poksist
Juhus on mind elus kokku viinud inimestega, kes on mulle palju andnud ja õpetanud. Kujunemisaastail, algkooli esimeses klassis, sattus mulle pihku «Eesti spordi suur raamat», kuus või kaheksa köidet. Seal oli kõik spordisse puutuv sees. Sealt ma nägin ka legendaarse raskekaalu maailmameistri Joe Louis’ pilti ja mul tekkis metsik huvi poksi vastu.
Sattusin Nigul Maatsoo juurde, ta oli üks Euroopa paremaid treenereid. Kui räägime pedagoogist, siis üks mõõdupuu, millega teda hinnata, on tema õpilased: olümpiahõbe Nikolai Stepulov, Euroopa meister Anton Raadik, Euroopa hõbemedalimees Martin Linnamägi, Eesti tšempioneid on tema käe alt tulnud terve rida. Minagi tulin korduvalt Eesti meistriks. Ma ei tea, mis see on, mis mind poksimise juures võlus ja võlub siiamaani. Viasati pealt vaatan poksifilme ja tunnen suurt rõõmu, kui näen seal neid, kes minu nooruses kõvad tegijad olid. Ja mis huvitav, kui muidu teeb jalg valu ja käia on raske, siis poksi jalgadetöö tuleb seniajani suurepäraselt välja.
Emil Laansoost
Kui hakkasin kerge muusikaga tegelema, sattusin kokku Emil Laansooga. Ta oli fenomenaalne inimene! Meie Kalju Terasmaaga olime need kaks meest, kes organiseerisid Laansoo ansambli. Tollal oli maailmakuulus pime pianist Georg Shearing, kellel oli hämmastav helipilt. Neil oli kvintett – klaver, vibrafon, kitarr, kontrabass ja trumm –, me tahtsime samasugust asja teha. Võtsime lisaks veel akordioni, klarneti ja flöödi ning sellest tuli ansambel, mis mängis 30 aastat koos. Peale selle mängisin ka Laansoo bigbändis. Tema mõju minule kestab veel teiselpool edasi…
Dirigeerimisest
Dirigeerimist õppisin Leningradis, kus tollal töötas kaks maailmakuulsat professorit, Rabinovitš ja Mussin. Jälle sattusin heade inimeste juurde. Nende õpilased on kõik maailmakuulsad, kõik. Gergijev on üks maailma tippdirigente. Kui USAs käisin aastaid tagasi, siis loeti teda seal kõige paremaks. Sinaiski, Karajani konkursi laureaat, Temirkanov, Neeme Järvi, need on ju kõik maailmakuulsad nimed.
Eri Klasist
Eri Klas kutsus paarkümmend aastat tagasi Estoniasse tööle, olen talle selle aja eest siiralt tänulik. Juhatasin kolme operetti seal mitu aastat. Eri on ka poksija, omal ajal tehti meist ka film «Poks ja muusika», kus poksisime temaga täitsa tõsiselt, kindad käes. Kahjuks hävis see film, kui telearhiivis oli uputus.
Lauljatest ja tämbrist
Tänapäeval loeme lehtedest, kuidas 18aastased tütarlapsed, kes vaevu naiseks küpsenud, olla staarid. Aga laulja algab häälest. Kui sul pole isikupärast tämbrit, pole lauljana midagi teha. Omal ajal kuulasime kuulsaid välismaa lauljaid, kõrv vastu raadiot, Nat King Cole’i, Bing Crosbyt, Frank Sinatrat. Värisesime vaimustusest, muljetasime omavahel, kas kuulsid, King Cole laulis eile seda. Ja kui me esimest korda nägime nende pilte… Ma ei unusta seda iialgi. Uno Naissoo tuli ühe Ameerikast saadetud ajakirjaga, kus nad olid kõik sees. Nat King Cole – no nii kole mees, kui veel olla saab! Frank Sinatra – pisikene jupats. Bing Crosbyl olid tohutu suured kõrvad, tema kohta öeldi, et ta on nagu lahtiste ustega takso. Aga tämbrid! Need olid uskumatud. Nagu soomlased ütlevad – selle annab ülakorruse isand. Kui seda ei ole, pole mõtet rabelda. Miks ma seda räägin? Tänapäeval ma ei kuule ühtegi tämbrit, kõik laulavad läbi nina ja kõrgelt.
Sarmist ja lemmikutest
Lauljal peab olema tämber, teiseks peab tal olema isikupärane sarm. Laulmine algab sellest hetkest, kui laulja tuleb uksest sisse ja kõnnib lavale. Nagu orkestrandid dirigendi kohta ütlevad – meil on selle aja peale selge, mis mees ta on, kui ta lavale astub ja pulti kõnnib. Sarm, hääletämber ja ülejäänud on töö. Laulja interpreteerib kahte poeesia liiki, sõnu ja meloodiat. Kui heliloojal tekib sisemine vajadus midagi jutustada, edasi anda, siis tekib meloodia. Interpreet peab ära tabama, mida helilooja edasi anda tahtis.
Hiljuti mängis pulmas Karl Madis plaadi pealt, väga ilusa pehme tämbriga, sõbralikult ja puhtalt… Popartistidest, kellel on seda sisemist põlemist, kes on ise persoon, tuleb meelde Gerli Padar. Ja kuigi ma pole popmuusika sõber, meeldib meile Heliga Tanel Padar, sest see on ehtne artisti põlemine, see on aus. See ei ole enesenäitamine ega eputamine. Heidy Tammel oli ilus tämber. Helgi Sallo… tema on looduslaps, temal on ka vahetu interpretatsiooniline põlemine. Aga on palju neid, kellel sa näed, et tundeid ei ole, aga teesklevad. See ei kõlba kuskile, see ei maksa kahte kopikatki.
Georg Otsast
Mul on õnn, et sain juhatada viimased viis aastat Georg Otsa kontserte. Ta oli Venemaal ikka uskumatult populaarne, aga tema kunstiline tase oli ka väga kõrge. Ta on miljon korda parem kui paljud tänased artistid!
Neeme Järvist ja Boston pops’ist
60. lõpul saatis üks pianist mulle Neeme Järviga Helsingist kuus plaati Bostoni sümfooniaorkestri mängitud kerge muusikaga. Sellest tuli pahandus, sest Neeme tõi nad mulle ära ja ütles, et tahaks ka kuulata. Kuulasime järjest viis tundi! Järvi naine oli pärast pahane, et kus sa oled. Aga meid see ilu lihtsalt rabas, eriti nende versioon «Yesterday’st», kuidas nad mängivad, kuidas see on orkestreeritud, kuidas see kõlab…
Tänasest sünnipäevast
Pojad tulevad külla, midagi suuremat ei toimu. Ma olen praegu suures pinges, sest ma võtsin juhatada 8. veebruaril Moskvas ühe autorikontserdi. Rumal olin, et selle võtsin, teate see on NIII keeruline muusika…! Kui mul poleks Mussini kooli, ma ei saaks esimest lugugi ära juhatatud. Kõik taktid on liittaktid, üks kaks, ükskakskolm, käsi ei jätku, et vehkida. Seoses sellega jäävad homme suuremad pidustused ära, sest ma õpin neid lugusid veel.
Sünnipäevast koos Heliga
Heli on jaanipäevalaps, tal täitub ka tänavu 75. Meil on peres üldse enneolematu juubeliaasta tänavu: 17. mail saaks kadunud emakene 100, isa saaks 15. juunil 100, 24. juunil on Heli sünnipäev. Seetõttu peame oma juubeleid 22. juunil Estonia talveaias. See on üks päev enne jaanilaupäeva, siis ei saa keegi öelda, et kuradi Saulid keerasid jaaniõhtu kihva, et kõik lähevad jaanitulele, meie peame sünnipäevale minema.
Selle aasta töödest
Eelmise aasta sügise algul kukkusin õnnetult sõbra matustel. Paluti, et kas ma mängiksin lastele midagi. Aga seal oli Riia vabriku klaveritool ja see on igavene kipakas, kukkusin sellega maha ja olin kaks ja pool nädalat haiglas. Sellepärast pidin kõik oma suuremad tööd ära jätma, kahte uusaastaballi küll sain lõpuks juhatada. Nüüd tuleb viis ärajäänud kontserti teha aasta esimeses pooles. Miks ma Venemaal nii palju tööd teen: seal on fantastilised sümfooniaorkestrid. Eriti Kaasanis on praegu väga hea orkester.
Peeter Saulidest
Muide, ma sain täna juhuslikult teada, et mul on Eestis veel viis nimekaimu, Peeter Sauli. Üks neist on isegi samamoodi 32. aastal sündinud.
Palju õnne, Peeter Saul!
SL Õhtuleht