Moskva kesklinna teatris Et Cetera mängitava lavastuse lõppedes tõuseb osa publikust püsti ja karjub “Braavo!”, samal ajal kui teine osa ebameeldiva sõnumiga tüki publikust kiirustab juba garderoobi. Elektrit on saalis lausa füüsiliselt tunda kogu etenduse vältel.
Šapiro ise on intervjuus öelnud, et tahtis Ray Bradbury maailmakuulsa, üle 50 aasta tagasi kirjutatud ja raamatute põletamisest rääkiva antiutoopia lavastamisega edasi anda sõnumit sellest, kui jõhkralt üritab praegu võim Venemaal mõjutada inimeste mõttemaailma ning seda tehakse teadlikult ja eesmärgipäraselt. Et inimesed ei mõtleks enam oma peaga. Šapiro kritiseerib, et eriti intelligents on Venemaal käed üles tõstnud ega võta midagi ette.
Moskva ajakirjandus sai Šapiro väga avatud sõnumist suurepäraselt aru, kuid kriitika osaliseks sai see, kuidas ta etenduse lavastas.
Nii kirjutas Vremja Novostei, et lavastus ei muutunud kunstiks, vaid osutus “kõndivaks deklaratsiooniks”. “Šapiro jaoks oli lavastuse sõnum loomulikult aktuaalne. See ei teinud küll seda ebaõnnestunud lavastust kunstiks, kuid kutsus esile austuse. Sest neid, kellel pole ükskõik, pole just väga palju,” seisis ajalehe ülevaate lõpus.
Kommersant kirjutas, et lavastus tuli välja “liiga õpetlik, manitsev”. Novaja Izvestija meelest väärib etenduse lavale toomine suurt lugupidamist, kuid tõsine teema ei pea ilmtingimata olema igav.
“Ainult väga julge inimene võib praegu teatris “451 kraadi Fahrenheiti” lavastada,” alustas arvustust ajakiri Ogonjok. “Adolf Šapirol tuli välja väga isiklik lavastus. /—/ Aga tänapäeva teater eeldab siiski peenemat ja keerulisemat nüüdisajast kõnelemist.”
Vajaka moodsast teatrikeelest
Peamiselt heideti lavastajale ette, et ta ei kasutanud oma sõnumi edastamiseks moodsat teatrikeelt, ütles oma sõnumi välja liiga otse, liiga avatud tekstiga ning kõrvalosatäitjad mängisid halvasti või üle.
Võrreldes lavastusega suhtub kriitika Elmo Nüganeni peaosa-täitmisse paremini. Esimese Eesti näitlejana läbi aegade (isegi Nõukogude ajal ei juhtunud seda!) Moskva teatris pearolli esitanud Nüganen mängib lihtsast käsutäitjast mõtlevaks inimeseks muutuvat tuletõrjujat Guy Montagi.
Kommersant kirjutas Nüganeni kohta, et ta ei mänginud “üldse halvasti”. “Vene keelt räägib ta ilma aktsendita, ja isegi see maneer, kuidas ta karjub luuletusi nagu Võssotski, kõlab tema suust väga veenvalt,” kiitis Kommersandi arvustaja Alla Šenderova.
Novaja Izvestija nimetas Nüganeni fenomenaalselt veetlevaks näitlejaks, kuid lavastuses see eriti ei toimivat. “Nüganeni soov olla siiras ning kindel selles, et ta räägib midagi tähtsat, oli silmanähtav nagu ka kõik muu, ainult et ta karjus ning tormas sihitult ringi,” kirjutas Vremja Novostei kriitik Dina Goder.
Vene valitsuse ametlik ajaleht Rossiiskaja Gazeta kirjutas, et Nüganen oli oma rollis lihtne, meenutas tüübilt talupoega, oli tugeva ja metsiku temperamendiga. “Ta ei olnud üldse sarnane endaga, kes mängis kunagi nii peenelt ja õrnalt Tšehhovi Platonovit,” märkis ajalehe kriitik Aljona Karass.
Lavastaja Adolf Šapiro ütles Eesti Päevalehele, et on Nüganeni rolliga väga rahul, seda enam, et ta pidi mängima võõras keeles. “Ta tegi nii kunstilises kui ka ühiskondlikus mõttes väga märkimisväärse ja tähtsa rolli,” rääkis lavastaja. “Esimeste etenduste ajal oli veidi-veidi tunda teatud kammitsetust, aga viimastel kordadel on ta mänginud järjest vabamalt.”
Keeleoskus vene lasteaiast
Publiku vastuvõtu kohta ütles Šapiro, et on sellega väga rahul. “Publik saab sõnumist väga hästi aru,” lausus ta. “Publik pole üldse sarnane tavalise vene teatripublikuga, on selline vaikne ja hästi tähelepanelik.”
Üldiselt on Moskva publik palju elavam kui Eesti teatripublik, nad armastavad palju rohkem aplodeerida, naeravad rohkem ja kõvemini ning mõnikord ka kommenteerivad kõva häälega.
Elmo Nüganen ei lahku lavalt kogu etenduse jooksul. Ühevaatuseline etendus kestab ligi kaks ja pool tundi. Nüganen ütles Eesti Päevalehele, et see polnud tema jaoks midagi erakordset. “Erakordne oli see, et pidin mängima võõras keeles,” ütles ta.
Kuid see ei olnud esimene kord, kui Nüganen laval vene keeles mängis. Esimene kord oli 1990. aastate keskel Moskva oblastis Melehhovos Anton Tšehhovi majamuuseumis, kus Nüganen lavastas suvises õpitoas “Kajakat”.
“Ma olin sunnitud, kuna üks näitleja jäi haigeks või oli mingi muu põhjus. Aga seda oli vaid üks kord, sest etendus oli ühekordne projekt,” meenutas Nüganen.
Tegelikult on Nüganeni vene keel etenduses väga hea. Hea vene keel on pärit sellest, et Nüganen on sündinud Ida-Virumaal Jõhvis ning ta käis venekeelses lasteaias.
Šapiro lavastuse ühed mõjusamad kohad on need, kus Nüganen loeb vene klassikute luulet – Anna Ahmatovat, Vladislav Hodassevitšit ja teisi. Võrdlus Vladimir Võssotskiga, kelle sünnist täitus hiljuti 70 aastat, polegi täiesti kohatu, sest Nüganen elab luuletusi esitades energiat välja lausa silmanähtavalt.
Lavastuse finaalis kõlab Nüganeni suust ka eesti keelt – pärast seda, kui tuumarünnak on hävitanud raamatuid põletanud linna.
“Ja mõlemal pool jõge oli elupuu, see kandis kaksteistkümmend vilja sugu ja andis iga kuu oma vilja ja puu lehed tulid rahvastele terviseks,” loeb Nüganen selges eesti keeles katkendit piiblist, Johannese ilmutusraamatust.
“Sellest oli juttu juba alguses, kui ma tulin, et eesti keel võiks kuskil kõlada,” rääkis Nüganen. “Oli vaja vaid leida sobiv koht. Selle koha pakkusin mina välja.”
Tuumarünnakustseen on üks etenduse võimsamaid. Plahvatuse imitatsioon on teatri kohta uskumatult võimas, võttes vaataja peaaegu kurdiks. Raputab igal juhul vägevalt. Heli nagu kinos.
Ühel esimestest esietendustest oleks tuumaplahvatuse imitatsioon peaaegu põhjustanud katastroofi ka laval. Ilmselt tugevast helist tekitatud vibratsiooni tõttu kukkus lava sügavuses ümber üks kujunduselementidest, kõrge post. Niigi võimsa müratausta tõttu keegi posti kukkumist etenduse ajal ei märganud. Hiljem võis ainult õnne tänada, et post näitlejatele peale ei kukkunud, sest see kaalus pool tonni.
Tsitaate
•• “Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või riikide pealinnu või kui suur oli mullune viljasaak. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse nii palju “fakte”, et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeeritud olevat.”
••“Inimesi ei saa vägisi kuulama sundida. Nad peavad kord ise selle üle mõtlema hakkama, mis on juhtunud ja miks maailm nende jalgade all õhku lendas. See ei saa nii jääda.”
Katkendeid Ray Bradbury romaanist (esmatrükk 1953, ee 1959, tõlkinud Hans Luik)
Vastuhakk
Süsteemile
•• Ray Bradbury romaan “451 kraadi Fahrenheiti” räägib sellest, kuidas tuletõrjujad on muutunud tulekustutajatest juba ammu süütajateks, peamiselt raamatupõletajateks.
•• Peategelane, lihtne tuletõrjuja Guy Montag, hakkab oma elu üle juurdlema ja lugema raamatuid, mis on keelatud, ning hakkab selle tagajärjel Süsteemis kahtlema ning lõpuks selle vastu võitlema.
•• Adolf Šapiro on kõigest sellest teinud justkui jutustuse täna-päeva Venemaast. Ta on Bradbury teksti mõnes kohas ümber kirjutanud ning toonud sinna sisse vihjeid vene kirjandusele ning veelgi otsesemaid vihjeid Vene presidendile Vladimir Putinile: “Nagu kõik teised hääletasin mina ainult TEMA poolt!”.
••Lavastus lõpeb nagu raamatki sellega, et tsivilisatsioon, mis hakkas kultuuri hävitama, hukkub, kuid sellest tsivilisatsioonist põgenenud ellujäänud, kes veel mäletavad raamatute tekste peast, alustavad uut elu.
Uudised
VE: Šapiro, Adolf – lavastaja
Šapiro pani Nüganeni Moskva publikule tõtt näkku ütlema
Võimu ajupesust rääkiv Adolf Šapiro lavastus “451 kraadi Fahrenheiti” Elmo Nüganeniga peaosas tekitab Moskva publikus ja kriitikutes kahesuguseid tundeid.
Moskva kesklinna teatris Et Cetera mängitava lavastuse lõppedes tõuseb osa publikust püsti ja karjub “Braavo!”, samal ajal kui teine osa ebameeldiva sõnumiga tüki publikust kiirustab juba garderoobi. Elektrit on saalis lausa füüsiliselt tunda kogu etenduse vältel.
Šapiro ise on intervjuus öelnud, et tahtis Ray Bradbury maailmakuulsa, üle 50 aasta tagasi kirjutatud ja raamatute põletamisest rääkiva antiutoopia lavastamisega edasi anda sõnumit sellest, kui jõhkralt üritab praegu võim Venemaal mõjutada inimeste mõttemaailma ning seda tehakse teadlikult ja eesmärgipäraselt. Et inimesed ei mõtleks enam oma peaga. Šapiro kritiseerib, et eriti intelligents on Venemaal käed üles tõstnud ega võta midagi ette.
Moskva ajakirjandus sai Šapiro väga avatud sõnumist suurepäraselt aru, kuid kriitika osaliseks sai see, kuidas ta etenduse lavastas.
Nii kirjutas Vremja Novostei, et lavastus ei muutunud kunstiks, vaid osutus “kõndivaks deklaratsiooniks”. “Šapiro jaoks oli lavastuse sõnum loomulikult aktuaalne. See ei teinud küll seda ebaõnnestunud lavastust kunstiks, kuid kutsus esile austuse. Sest neid, kellel pole ükskõik, pole just väga palju,” seisis ajalehe ülevaate lõpus.
Kommersant kirjutas, et lavastus tuli välja “liiga õpetlik, manitsev”. Novaja Izvestija meelest väärib etenduse lavale toomine suurt lugupidamist, kuid tõsine teema ei pea ilmtingimata olema igav.
“Ainult väga julge inimene võib praegu teatris “451 kraadi Fahrenheiti” lavastada,” alustas arvustust ajakiri Ogonjok. “Adolf Šapirol tuli välja väga isiklik lavastus. /—/ Aga tänapäeva teater eeldab siiski peenemat ja keerulisemat nüüdisajast kõnelemist.”
Vajaka moodsast teatrikeelest
Peamiselt heideti lavastajale ette, et ta ei kasutanud oma sõnumi edastamiseks moodsat teatrikeelt, ütles oma sõnumi välja liiga otse, liiga avatud tekstiga ning kõrvalosatäitjad mängisid halvasti või üle.
Võrreldes lavastusega suhtub kriitika Elmo Nüganeni peaosa-täitmisse paremini. Esimese Eesti näitlejana läbi aegade (isegi Nõukogude ajal ei juhtunud seda!) Moskva teatris pearolli esitanud Nüganen mängib lihtsast käsutäitjast mõtlevaks inimeseks muutuvat tuletõrjujat Guy Montagi.
Kommersant kirjutas Nüganeni kohta, et ta ei mänginud “üldse halvasti”. “Vene keelt räägib ta ilma aktsendita, ja isegi see maneer, kuidas ta karjub luuletusi nagu Võssotski, kõlab tema suust väga veenvalt,” kiitis Kommersandi arvustaja Alla Šenderova.
Novaja Izvestija nimetas Nüganeni fenomenaalselt veetlevaks näitlejaks, kuid lavastuses see eriti ei toimivat. “Nüganeni soov olla siiras ning kindel selles, et ta räägib midagi tähtsat, oli silmanähtav nagu ka kõik muu, ainult et ta karjus ning tormas sihitult ringi,” kirjutas Vremja Novostei kriitik Dina Goder.
Vene valitsuse ametlik ajaleht Rossiiskaja Gazeta kirjutas, et Nüganen oli oma rollis lihtne, meenutas tüübilt talupoega, oli tugeva ja metsiku temperamendiga. “Ta ei olnud üldse sarnane endaga, kes mängis kunagi nii peenelt ja õrnalt Tšehhovi Platonovit,” märkis ajalehe kriitik Aljona Karass.
Lavastaja Adolf Šapiro ütles Eesti Päevalehele, et on Nüganeni rolliga väga rahul, seda enam, et ta pidi mängima võõras keeles. “Ta tegi nii kunstilises kui ka ühiskondlikus mõttes väga märkimisväärse ja tähtsa rolli,” rääkis lavastaja. “Esimeste etenduste ajal oli veidi-veidi tunda teatud kammitsetust, aga viimastel kordadel on ta mänginud järjest vabamalt.”
Keeleoskus vene lasteaiast
Publiku vastuvõtu kohta ütles Šapiro, et on sellega väga rahul. “Publik saab sõnumist väga hästi aru,” lausus ta. “Publik pole üldse sarnane tavalise vene teatripublikuga, on selline vaikne ja hästi tähelepanelik.”
Üldiselt on Moskva publik palju elavam kui Eesti teatripublik, nad armastavad palju rohkem aplodeerida, naeravad rohkem ja kõvemini ning mõnikord ka kommenteerivad kõva häälega.
Elmo Nüganen ei lahku lavalt kogu etenduse jooksul. Ühevaatuseline etendus kestab ligi kaks ja pool tundi. Nüganen ütles Eesti Päevalehele, et see polnud tema jaoks midagi erakordset. “Erakordne oli see, et pidin mängima võõras keeles,” ütles ta.
Kuid see ei olnud esimene kord, kui Nüganen laval vene keeles mängis. Esimene kord oli 1990. aastate keskel Moskva oblastis Melehhovos Anton Tšehhovi majamuuseumis, kus Nüganen lavastas suvises õpitoas “Kajakat”.
“Ma olin sunnitud, kuna üks näitleja jäi haigeks või oli mingi muu põhjus. Aga seda oli vaid üks kord, sest etendus oli ühekordne projekt,” meenutas Nüganen.
Tegelikult on Nüganeni vene keel etenduses väga hea. Hea vene keel on pärit sellest, et Nüganen on sündinud Ida-Virumaal Jõhvis ning ta käis venekeelses lasteaias.
Šapiro lavastuse ühed mõjusamad kohad on need, kus Nüganen loeb vene klassikute luulet – Anna Ahmatovat, Vladislav Hodassevitšit ja teisi. Võrdlus Vladimir Võssotskiga, kelle sünnist täitus hiljuti 70 aastat, polegi täiesti kohatu, sest Nüganen elab luuletusi esitades energiat välja lausa silmanähtavalt.
Lavastuse finaalis kõlab Nüganeni suust ka eesti keelt – pärast seda, kui tuumarünnak on hävitanud raamatuid põletanud linna.
“Ja mõlemal pool jõge oli elupuu, see kandis kaksteistkümmend vilja sugu ja andis iga kuu oma vilja ja puu lehed tulid rahvastele terviseks,” loeb Nüganen selges eesti keeles katkendit piiblist, Johannese ilmutusraamatust.
“Sellest oli juttu juba alguses, kui ma tulin, et eesti keel võiks kuskil kõlada,” rääkis Nüganen. “Oli vaja vaid leida sobiv koht. Selle koha pakkusin mina välja.”
Tuumarünnakustseen on üks etenduse võimsamaid. Plahvatuse imitatsioon on teatri kohta uskumatult võimas, võttes vaataja peaaegu kurdiks. Raputab igal juhul vägevalt. Heli nagu kinos.
Ühel esimestest esietendustest oleks tuumaplahvatuse imitatsioon peaaegu põhjustanud katastroofi ka laval. Ilmselt tugevast helist tekitatud vibratsiooni tõttu kukkus lava sügavuses ümber üks kujunduselementidest, kõrge post. Niigi võimsa müratausta tõttu keegi posti kukkumist etenduse ajal ei märganud. Hiljem võis ainult õnne tänada, et post näitlejatele peale ei kukkunud, sest see kaalus pool tonni.
Tsitaate
•• “Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või riikide pealinnu või kui suur oli mullune viljasaak. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse nii palju “fakte”, et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeeritud olevat.”
••“Inimesi ei saa vägisi kuulama sundida. Nad peavad kord ise selle üle mõtlema hakkama, mis on juhtunud ja miks maailm nende jalgade all õhku lendas. See ei saa nii jääda.”
Katkendeid Ray Bradbury romaanist (esmatrükk 1953, ee 1959, tõlkinud Hans Luik)
Vastuhakk
Süsteemile
•• Ray Bradbury romaan “451 kraadi Fahrenheiti” räägib sellest, kuidas tuletõrjujad on muutunud tulekustutajatest juba ammu süütajateks, peamiselt raamatupõletajateks.
•• Peategelane, lihtne tuletõrjuja Guy Montag, hakkab oma elu üle juurdlema ja lugema raamatuid, mis on keelatud, ning hakkab selle tagajärjel Süsteemis kahtlema ning lõpuks selle vastu võitlema.
•• Adolf Šapiro on kõigest sellest teinud justkui jutustuse täna-päeva Venemaast. Ta on Bradbury teksti mõnes kohas ümber kirjutanud ning toonud sinna sisse vihjeid vene kirjandusele ning veelgi otsesemaid vihjeid Vene presidendile Vladimir Putinile: “Nagu kõik teised hääletasin mina ainult TEMA poolt!”.
••Lavastus lõpeb nagu raamatki sellega, et tsivilisatsioon, mis hakkas kultuuri hävitama, hukkub, kuid sellest tsivilisatsioonist põgenenud ellujäänud, kes veel mäletavad raamatute tekste peast, alustavad uut elu.