ANVAR SAMOST: Eesti uus suur eesmärk?
Majandusajakirjanik Anvar Samost peab ohtlikuks, kui parema puudumisel hakkame Baltimaade edumeelseima riigi asemel ennast käsitama “igava Põhjamaana”.
Arvatavasti tabavad peaminister Juhan Partsi lähiajal süüdistused selles, et Eesti ei tegutse Euroopa Liidu peatse liikmena liidu kui terviku huve arvestades. Esmaspäeval Financial Timesis koos Suurbritannia peaministri Tony Blairiga avaldatud seisukohad pole ju kooskõlas sellega, mida Saksamaa ja Prantsusmaa viimasel ajal üsna avalikult uutelt liikmesmaadelt nõuavad.
Alles eelmisel nädalal Eesti Päevalehes ilmunud kirjutises hoiatas Saksamaa suursaadik Jürgen Dröge, et “ei-ütlejad jäävad /…/ üksinda” ning väikeste liikmesmaade eesmärgiks peaks olema “suurte liikmesmaade lugupidamise” pälvimine. Lisaks märkis suursaadik, et talle – ehk siis Saksamaa valitsusele – jääb ebaselgeks, millist rolli soovib Eesti endale Euroopa Liidus valida.
Partsi ja Blairi ühisartiklis sisalduvad vastused nii Dröge hoiatusele kui ka küsimusele Eesti rolli suhtes. Iseasi, kas Saksa suursaadik nii kiiret ja kõrgetasemelist vastust ootas.
Euroopa Liit vajab uuendusi
Järgmise aasta 1. maist 25 liikmesriiki koondav Euroopa Liit vajab tõesti uuendusi, sh institutsionaalses plaanis. Eelkõige vajab aga parandamist bloki majandus, selle konkurentsivõime, millest otseselt oleneb inimeste heaolu. Eestil on siinkohal, nagu mitmel teisel värskel liikmesmaal, ideede ja eeskuju plaanis palju pakkuda, nagu Parts ja Blair oma artiklis õigesti märgivad.
Asjaolu, et Suurbritannia on maksustamise ja tööjõuturu reformimise asjus lähedastel positsioonidel Eestiga, on loomulik seetõttu, et Briti majandusel läheb võrreldes muu “vana Euroopaga” hästi. Ja ilmselt soovib Blair mitte vahe suurenemist, vaid seda, et ka teistel hakkaks paremini minema.
Euroopa Liidu majanduse paremale järjele seadmisele on paraku kujundlikult väljendudes “ei” öelnud just Saksamaa ja Prantsusmaa. Muu hulgas ei suuda ja üsna selgelt ei soovigi need kaks riiki täita ühiselt sätestatud nõudeid eelarvedefitsiidile. Eriti arrogantselt käituva Prantsusmaa eelarvedefitsiit ulatub viimastel andmetel juba 4,2 protsendini riigi SKT-st lubatud 3 protsendi asemel. Saksamaa on lubanud eelarvedefitsiidi nõutavale tasemele viia alles 2005. aastaks. Saksamaa ja Prantsusmaa majanduskasvust pole üldse mõtet juttu teha, ilma suurte reformideta vajaksid need kaks riiki imet, et taas ree peale saada. Reformid on aga sisepoliitiliselt väga valulised.
Euroopa juhtivates riikides majanduskasvu pärssivad tegurid pole üllatavad: kõrge maksukoormus, jäik tööturu regulatsioon, jabur põllumajanduspoliitika, ebaproportsionaalselt tugevad ametiühingud ning kõiki loetletud asjaolusid ühendavana – valitsuste üldine usaldamatus turu loomuliku toimimise ja inimeste vaba otsustusvõime suhtes. Soovimatus oma majanduspoliitikat uuendada on iseloomulik ka Põhjamaadele, kus teatud sektorites on uutest liikmesmaadest saanud ainus argument, millele toetudes erasektoril õnnestub väikesi reforme käivitada.
Viimaste kuudel on lisaks Soomele tulumaksu alandamise teemal diskussioon alanud ka Austrias, Poolas, Tðehhis ja Ungaris. Võib-olla on ekslik väita, et Eestist on juba enne Euroopa Liiduga liitumist saanud bloki konkurentsivõime parandamisele suunatud muutuste käivitaja, kuid meil on maksude, avatuse ja fiskaaldistsipliini osas kahtlemata võimalik eeskujuks olla, oma positsioone ja kogemusi selgitada ning sarnaselt mõtlevate riikidega koostööd teha. Kui selleks tuleb vahel “ei” öelda, siis on see pikas perspektiivis kogu Euroopa Liidu huvides.
Sisepoliitiline sõnum
Blairi ja Partsi seisukohavõtt on oluline ka Eesti sisepoliitikas. Paljudele on valgustav lugeda, et Briti leiboristide ja Eesti sotsiaaldemokraatide seisukohad tööjõuturu, maksude ning Euroopa tuleviku suhtes on nii erinevad. Sellest olulisem on, et ka Eesti inimesed vajavad sarnaselt Saksa suursaadikuga vastust küsimusele, milline hakkab olema Eesti roll või missioon Euroopa Liidus.
Ei maksa unustada, et nii eurohääletuse eel kui ka pärast seda on huvigrupid olnud varmad selgitama, et Eestil ei hakkagi Euroopas mingit rolli olema. Osa tegi seda isikliku poliitilise kasu pärast, osa selleks, et Eesti Euroopa Liitu ei astuks. Nii või naa, mingi negatiivse väärtusega märk inimeste teadvusse kahtlemata jäi.
Eesti rolli kirjeldamist pole tarvis üksi tegevuskavana, vaid ka uue enesekuvandi loomiseks. On ohtlik, kui Baltimaade edumeelseima riigi asemel hakkame ennast parema puudumisel käsitama “igava Põhjamaana”. See on küll vaimukas võrdlus, kuid ei arvesta asjaolu, et Põhjamaadega võrreldava elatustaseme saavutamiseks kulub ka väga kiire majanduskasvu korral paarkümmend aastat.
Peaminister Juhan Parts on ka varem oma esinemistes viidanud võimalusele, et Eesti roll Euroopas on praegusele bloki majanduspoliitikale alternatiivide pakkumine. Samas poleks paha, kui viimasele väga selgele avaldusele, mis oli suunatud väljapoole, lisanduks valitsuselt põhjalikum selgitus kaasmaalastele.
|
Uudised
VE: Samost, Anvar – majandusajakirjanik
(05.11.2003)
Majandusajakirjanik Anvar Samost peab ohtlikuks, kui parema puudumisel hakkame Baltimaade edumeelseima riigi asemel ennast käsitama “igava Põhjamaana”.
Arvatavasti tabavad peaminister Juhan Partsi lähiajal süüdistused selles, et Eesti ei tegutse Euroopa Liidu peatse liikmena liidu kui terviku huve arvestades. Esmaspäeval Financial Timesis koos Suurbritannia peaministri Tony Blairiga avaldatud seisukohad pole ju kooskõlas sellega, mida Saksamaa ja Prantsusmaa viimasel ajal üsna avalikult uutelt liikmesmaadelt nõuavad.
Alles eelmisel nädalal Eesti Päevalehes ilmunud kirjutises hoiatas Saksamaa suursaadik Jürgen Dröge, et “ei-ütlejad jäävad /…/ üksinda” ning väikeste liikmesmaade eesmärgiks peaks olema “suurte liikmesmaade lugupidamise” pälvimine. Lisaks märkis suursaadik, et talle – ehk siis Saksamaa valitsusele – jääb ebaselgeks, millist rolli soovib Eesti endale Euroopa Liidus valida.
Partsi ja Blairi ühisartiklis sisalduvad vastused nii Dröge hoiatusele kui ka küsimusele Eesti rolli suhtes. Iseasi, kas Saksa suursaadik nii kiiret ja kõrgetasemelist vastust ootas.
Euroopa Liit vajab uuendusi
Järgmise aasta 1. maist 25 liikmesriiki koondav Euroopa Liit vajab tõesti uuendusi, sh institutsionaalses plaanis. Eelkõige vajab aga parandamist bloki majandus, selle konkurentsivõime, millest otseselt oleneb inimeste heaolu. Eestil on siinkohal, nagu mitmel teisel värskel liikmesmaal, ideede ja eeskuju plaanis palju pakkuda, nagu Parts ja Blair oma artiklis õigesti märgivad.
Asjaolu, et Suurbritannia on maksustamise ja tööjõuturu reformimise asjus lähedastel positsioonidel Eestiga, on loomulik seetõttu, et Briti majandusel läheb võrreldes muu “vana Euroopaga” hästi. Ja ilmselt soovib Blair mitte vahe suurenemist, vaid seda, et ka teistel hakkaks paremini minema.
Euroopa Liidu majanduse paremale järjele seadmisele on paraku kujundlikult väljendudes “ei” öelnud just Saksamaa ja Prantsusmaa. Muu hulgas ei suuda ja üsna selgelt ei soovigi need kaks riiki täita ühiselt sätestatud nõudeid eelarvedefitsiidile. Eriti arrogantselt käituva Prantsusmaa eelarvedefitsiit ulatub viimastel andmetel juba 4,2 protsendini riigi SKT-st lubatud 3 protsendi asemel. Saksamaa on lubanud eelarvedefitsiidi nõutavale tasemele viia alles 2005. aastaks. Saksamaa ja Prantsusmaa majanduskasvust pole üldse mõtet juttu teha, ilma suurte reformideta vajaksid need kaks riiki imet, et taas ree peale saada. Reformid on aga sisepoliitiliselt väga valulised.
Euroopa juhtivates riikides majanduskasvu pärssivad tegurid pole üllatavad: kõrge maksukoormus, jäik tööturu regulatsioon, jabur põllumajanduspoliitika, ebaproportsionaalselt tugevad ametiühingud ning kõiki loetletud asjaolusid ühendavana – valitsuste üldine usaldamatus turu loomuliku toimimise ja inimeste vaba otsustusvõime suhtes. Soovimatus oma majanduspoliitikat uuendada on iseloomulik ka Põhjamaadele, kus teatud sektorites on uutest liikmesmaadest saanud ainus argument, millele toetudes erasektoril õnnestub väikesi reforme käivitada.
Viimaste kuudel on lisaks Soomele tulumaksu alandamise teemal diskussioon alanud ka Austrias, Poolas, Tðehhis ja Ungaris. Võib-olla on ekslik väita, et Eestist on juba enne Euroopa Liiduga liitumist saanud bloki konkurentsivõime parandamisele suunatud muutuste käivitaja, kuid meil on maksude, avatuse ja fiskaaldistsipliini osas kahtlemata võimalik eeskujuks olla, oma positsioone ja kogemusi selgitada ning sarnaselt mõtlevate riikidega koostööd teha. Kui selleks tuleb vahel “ei” öelda, siis on see pikas perspektiivis kogu Euroopa Liidu huvides.
Sisepoliitiline sõnum
Blairi ja Partsi seisukohavõtt on oluline ka Eesti sisepoliitikas. Paljudele on valgustav lugeda, et Briti leiboristide ja Eesti sotsiaaldemokraatide seisukohad tööjõuturu, maksude ning Euroopa tuleviku suhtes on nii erinevad. Sellest olulisem on, et ka Eesti inimesed vajavad sarnaselt Saksa suursaadikuga vastust küsimusele, milline hakkab olema Eesti roll või missioon Euroopa Liidus.
Ei maksa unustada, et nii eurohääletuse eel kui ka pärast seda on huvigrupid olnud varmad selgitama, et Eestil ei hakkagi Euroopas mingit rolli olema. Osa tegi seda isikliku poliitilise kasu pärast, osa selleks, et Eesti Euroopa Liitu ei astuks. Nii või naa, mingi negatiivse väärtusega märk inimeste teadvusse kahtlemata jäi.
Eesti rolli kirjeldamist pole tarvis üksi tegevuskavana, vaid ka uue enesekuvandi loomiseks. On ohtlik, kui Baltimaade edumeelseima riigi asemel hakkame ennast parema puudumisel käsitama “igava Põhjamaana”. See on küll vaimukas võrdlus, kuid ei arvesta asjaolu, et Põhjamaadega võrreldava elatustaseme saavutamiseks kulub ka väga kiire majanduskasvu korral paarkümmend aastat.
Peaminister Juhan Parts on ka varem oma esinemistes viidanud võimalusele, et Eesti roll Euroopas on praegusele bloki majanduspoliitikale alternatiivide pakkumine. Samas poleks paha, kui viimasele väga selgele avaldusele, mis oli suunatud väljapoole, lisanduks valitsuselt põhjalikum selgitus kaasmaalastele.