Saka küla oma 20 adramaaga oli üks Alutagusemaa suuremaid külasid
ja tema omapäraks oli see, et küla asus Alutaguse muinaskihelkonna
piiril. Siin hargnesid läänest tulevad kauba- ja sõjateed kaheks – üks haru viis piki rannikut Pühajõele ja teine sisemaale Järve külla. Pärast kaotatud vabadussõda läks Saka Taani kuninga suurvasalli Eilardiuse kätte ja oletatakse, et temast sai ka alguse tulevane kuulus Wrangellide aadlisuguvõsa.
1527.a.-st kuulub Saka Taubede võimu alla, kellel oli patronaazhõi-
gus Lüganuse ja Jõhvi kiriku üle.
XVI sajandi ürikutes on kirjas Suur- ja Väike-Saka, kusjuures arvatakse, et Väike-Saka näol oli tegemist kunagise vasallmõisaga, mis oli olemas juba enne XVI sajandit.
Keskajal toimunud jagamise käigus liideti Väike-Saka Ontika mõisaga ja Suur-Sakast kujunes XVII sajandi keskel omaette iseseisev mõis, mille omanikuks oli Jürgen Leslie.
Toimus ka jaotumine kihelkondade järgi ja nii kuulus Suur-Saka Lüganuse ja Väike-Saka Jõhvi kihelkonda.
Põhjasõda ja järgnev katk laastasid kõvasti mõlemat küla. Oma osa oli ka sellel, et külad asusid tähtsal sõjateel ja nii rüüstasid neid nii Sheremetjevi kui ka Rootsi kuninga väed.
Katk oli viinud teispoolsusele Suur-Sakalt 60-st 50 ja Väike-Sakalt 23-st 16 elanikku. Aga kõigest hoolimata, nii nagu ka hilisematel aegadel, tõusid
peagi Sakad jalule ja 1726.a-l oli kirjas, et mainutud külades elab juba 87 inimest, seega 4 rohkem, kui enne laastamistööd.
1860-tel aastatel viidi läbi külamaade kruntimine ja Suur-Sakalt viidi välja vabadikud ja Suur-Saka mugandus nüüd rahvasuus lihtsalt Sakaks, Väike-Sakat hakati nüüd nimetama Ontika-Sakaks.
Saka (Sackhof) rüütlimõisa peahoone on suur liigendatud kahekordne
kivihoone selgepiirilises historistlikus stiilis XIX sajandi II poole keskpaiga või mõnevõrra hilisem ehitis, kus on palju elemente laenatud klassitsismilt. Saali aknad ja mitmed muud aknad teistes fassaadises olid kõrgete kaartega kaaraknad, osadel akendel olid eklektilises laadis luugid (eriti saalil). Hoone pargi küljel oli ka lahtine terrass, mille kõrget põrandat kannavad lameda kaarega soklikorruse kaaristu.
Kõrvalhooneid oli arvukalt, kuid moonutatud ümberehitustega, XIX
sajandi keskpaigast laudad, tuulik XIX sajandi II poolest, XIX sajandi lõpust ait, XIX sajandi algusest valitsejamaja(?), XIX sajandi alguse park jms.
Erilisena on märgitud, et Saka mõisa juurde kuulus ka oma piima- ja juustukoda.
Saka mõisa viimaseks omanikuks oli H. O. von Löwis of Menar, kes
suviti elas Sakal, talvitus aga Maidlas.
Eesti Vabariigi ajal maareformi käigus jagati mõisamaa kruntideks, mis enamuses läks Vabadus- ja I maailmasõja veteranidele ja väikemaapidajatele. Nnii tekkis endise Saka mõisamaadel Saka asundus.
Saka mõisa püsimisele on kaasa aidanud ka see, et kaua aega asus
piirtsoonis ja piirvalvurite käsutuses ja see oli üks väheseid mõisaid, mis pääses laastavast hävitustööst ja punaarmee lahkudes jäi järele kena mõisakompleks, mida aga kahjuks EV ei suutnud säilitamiseks kaitsta.
Arthur Ruusmaa, aluseks muuseumi materjalid ja Vallo Reimaa välja-
kirjutised.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Saka küla ja mõis
Saka küla oma 20 adramaaga oli üks Alutagusemaa suuremaid külasid
ja tema omapäraks oli see, et küla asus Alutaguse muinaskihelkonna
piiril. Siin hargnesid läänest tulevad kauba- ja sõjateed kaheks – üks haru viis piki rannikut Pühajõele ja teine sisemaale Järve külla. Pärast kaotatud vabadussõda läks Saka Taani kuninga suurvasalli Eilardiuse kätte ja oletatakse, et temast sai ka alguse tulevane kuulus Wrangellide aadlisuguvõsa.
1527.a.-st kuulub Saka Taubede võimu alla, kellel oli patronaazhõi-
gus Lüganuse ja Jõhvi kiriku üle.
XVI sajandi ürikutes on kirjas Suur- ja Väike-Saka, kusjuures arvatakse, et Väike-Saka näol oli tegemist kunagise vasallmõisaga, mis oli olemas juba enne XVI sajandit.
Keskajal toimunud jagamise käigus liideti Väike-Saka Ontika mõisaga ja Suur-Sakast kujunes XVII sajandi keskel omaette iseseisev mõis, mille omanikuks oli Jürgen Leslie.
Toimus ka jaotumine kihelkondade järgi ja nii kuulus Suur-Saka Lüganuse ja Väike-Saka Jõhvi kihelkonda.
Põhjasõda ja järgnev katk laastasid kõvasti mõlemat küla. Oma osa oli ka sellel, et külad asusid tähtsal sõjateel ja nii rüüstasid neid nii Sheremetjevi kui ka Rootsi kuninga väed.
Katk oli viinud teispoolsusele Suur-Sakalt 60-st 50 ja Väike-Sakalt 23-st 16 elanikku. Aga kõigest hoolimata, nii nagu ka hilisematel aegadel, tõusid
peagi Sakad jalule ja 1726.a-l oli kirjas, et mainutud külades elab juba 87 inimest, seega 4 rohkem, kui enne laastamistööd.
1860-tel aastatel viidi läbi külamaade kruntimine ja Suur-Sakalt viidi välja vabadikud ja Suur-Saka mugandus nüüd rahvasuus lihtsalt Sakaks, Väike-Sakat hakati nüüd nimetama Ontika-Sakaks.
Saka (Sackhof) rüütlimõisa peahoone on suur liigendatud kahekordne
kivihoone selgepiirilises historistlikus stiilis XIX sajandi II poole keskpaiga või mõnevõrra hilisem ehitis, kus on palju elemente laenatud klassitsismilt. Saali aknad ja mitmed muud aknad teistes fassaadises olid kõrgete kaartega kaaraknad, osadel akendel olid eklektilises laadis luugid (eriti saalil). Hoone pargi küljel oli ka lahtine terrass, mille kõrget põrandat kannavad lameda kaarega soklikorruse kaaristu.
Kõrvalhooneid oli arvukalt, kuid moonutatud ümberehitustega, XIX
sajandi keskpaigast laudad, tuulik XIX sajandi II poolest, XIX sajandi lõpust ait, XIX sajandi algusest valitsejamaja(?), XIX sajandi alguse park jms.
Erilisena on märgitud, et Saka mõisa juurde kuulus ka oma piima- ja juustukoda.
Saka mõisa viimaseks omanikuks oli H. O. von Löwis of Menar, kes
suviti elas Sakal, talvitus aga Maidlas.
Eesti Vabariigi ajal maareformi käigus jagati mõisamaa kruntideks, mis enamuses läks Vabadus- ja I maailmasõja veteranidele ja väikemaapidajatele. Nnii tekkis endise Saka mõisamaadel Saka asundus.
Saka mõisa püsimisele on kaasa aidanud ka see, et kaua aega asus
piirtsoonis ja piirvalvurite käsutuses ja see oli üks väheseid mõisaid, mis pääses laastavast hävitustööst ja punaarmee lahkudes jäi järele kena mõisakompleks, mida aga kahjuks EV ei suutnud säilitamiseks kaitsta.
Arthur Ruusmaa, aluseks muuseumi materjalid ja Vallo Reimaa välja-
kirjutised.