Richard Sagritsa muuseum alustas kolmandat hooaega
 Reet Varblane, kunstiteadlane
Richard Sagritsa muuseum Karepal ei kuulu suuremate ega esinduslikumate hulka, ka Virumaa muuseumide – Palmse mõis, Rakvere linnus, Rakvere muuseumi näitustemaja, linnakodanikumuuseum – ühenduses on see üks väiksemaid.
Kuid väiksem vaid mahult, mitte potentsiaalilt, sest õnneks on aeg, kui väikeses isiku- või kohamuuseumis nähti pelgalt vana kola säilitamise paika, laias maailmas pöördumatult möödas. Loodetavasti meilgi.
Kalame potentsiaal
Sagritsa ateljeemuuseumil on arenguruumi küllaga. Karepa on meie põhjaranniku üks kaunimaid paiku – valge liivarand, männid, meri, kõrgete kallastega Selja jõgi. Ega asjata kogunenud just siia juba 20. sajandi algupoole need kirjanikud, kunstnikud, muusikud, kes üksteise seltskonna nautimisele lisaks soovisid ka privaatsust. Just seda, mida ei võimaldanud Narva-Jõesuu ega Pärnu. Sagritsa sün-nitalust aga kujunes juba 1930-ndatel hingelt noorte pallaslaste suviste kogunemiste, 1950-ndatel aga lausa kunstnike liidu juhatuse väljasõiduistungite koht.
Kuid Kalame talu tähendus ei piirdu vaid Sagritsa kunsti ja kunstielulise rolliga – see oli Selja mõisa kalamehe elupaik. Selja jõest püütakse praegugi suve lõpul usinasti silmu, mida Kalame talu mullu suvel restaureeritud silmuköögis saab röstida. Kalame talu on mitme elulaadi ja hoiaku kohtumiskoht: moodsa ajastu suvituskultuur, iidne kalanduskultuur, lisaks veel Richard Sagritsa looming.
Sagrits ei kuulu meie kunsti uuendajate ega eksperimentaatorite hulka, ta pole ka koolkonna looja, kuid tema loomingus peegelduvad paraja ettevaatlikkusega aastakümnete muutused. See on omamoodi meie alalhoidliku meelelaadi mudel.
Kalame vastremonditud rehi-alune on just õige ruum valitud filmide näitamiseks, kammerlikuks musitseerimiseks, ükskõik kas tegu on siis ooperilaulu, džässi või elektroonilise muusikaga. Aga rehialune on igati sobiv ka nostalgilis-romantilist laadi kineetiliseks kunstiks ja ka etnoloogilisteks näitusteks Kõi-geks, milles aegade sidumissoovi ja mõistmistahet.
Kalame elumaja endine magamiskamber toimib nüüd vahelduvate väljapanekute kohana. Teet Veispaki koostatud “Sagrits ja “Kalevipoeg”” on õige seda avama. Sagritsa “Kalevipoja” illustratsioonid on samavõrd ambivalentsed kui käimasolev Kreutzwaldi (ja tema koostatud rahvuseepose) aasta.
Peegeldab meie aja vaimu
Kas 21. sajandi algul, kui kangelase mõiste pole ainult devalveerunud, vaid mitmekordselt dekonstrueeritud, suudab keegi siira tõsidusega suhtuda Kalevipoega, isegi siis, kui seda soovib? Sagritsa veidi romantiline, kohmakas, oma aja kontekstis grotesknegi Kalevipoja kujutis on päris hea taust praegusele arusaamale.
Kunstnik suhtus “Kalevipoega” täie tõsidusega: esimesed selleteemalised joonistused tegi ta juba 1942. aastal, tööd jätkas 1940-ndate lõpul.
Kui 1951. aastal ilmus “Kalevipoja” uus väljaanne, siis kolme mehe – Sagritsa, Alo Hoidre ja Ott Kangilaski ühistes heroiliselt pateetilistes illustratsioonides polnud Sagritsa ebalevusest jälgegi. 1953. aastal korrati sama väljaannet, vaid Richard Kaljo päisliistud ja Edith Parise ornament oli vahetatud Silvia Väljali omade vastu.
Sagritsa “Kalevipoja” illustratsioonid ei kuulu ei Kalevipoja-kuju ega ka kunstniku loomingu paremikku, kuid neis on kummaliselt tabatud praeguse aja vaimu.
“Kalevipoja”-ainelisi joonistusi saab näha juuni lõpuni.
Kalame muuseum
Karepal avatud septembri lõpuni, kolmapäevast pühapäevani kell 11–17
|
Uudised
VE: Sagrits, Richard – ettevaatlik kunstnik
(09.06.2003)
Richard Sagritsa muuseum Karepal ei kuulu suuremate ega esinduslikumate hulka, ka Virumaa muuseumide – Palmse mõis, Rakvere linnus, Rakvere muuseumi näitustemaja, linnakodanikumuuseum – ühenduses on see üks väiksemaid.
Kuid väiksem vaid mahult, mitte potentsiaalilt, sest õnneks on aeg, kui väikeses isiku- või kohamuuseumis nähti pelgalt vana kola säilitamise paika, laias maailmas pöördumatult möödas. Loodetavasti meilgi.
Kalame potentsiaal
Sagritsa ateljeemuuseumil on arenguruumi küllaga. Karepa on meie põhjaranniku üks kaunimaid paiku – valge liivarand, männid, meri, kõrgete kallastega Selja jõgi. Ega asjata kogunenud just siia juba 20. sajandi algupoole need kirjanikud, kunstnikud, muusikud, kes üksteise seltskonna nautimisele lisaks soovisid ka privaatsust. Just seda, mida ei võimaldanud Narva-Jõesuu ega Pärnu. Sagritsa sün-nitalust aga kujunes juba 1930-ndatel hingelt noorte pallaslaste suviste kogunemiste, 1950-ndatel aga lausa kunstnike liidu juhatuse väljasõiduistungite koht.
Kuid Kalame talu tähendus ei piirdu vaid Sagritsa kunsti ja kunstielulise rolliga – see oli Selja mõisa kalamehe elupaik. Selja jõest püütakse praegugi suve lõpul usinasti silmu, mida Kalame talu mullu suvel restaureeritud silmuköögis saab röstida. Kalame talu on mitme elulaadi ja hoiaku kohtumiskoht: moodsa ajastu suvituskultuur, iidne kalanduskultuur, lisaks veel Richard Sagritsa looming.
Sagrits ei kuulu meie kunsti uuendajate ega eksperimentaatorite hulka, ta pole ka koolkonna looja, kuid tema loomingus peegelduvad paraja ettevaatlikkusega aastakümnete muutused. See on omamoodi meie alalhoidliku meelelaadi mudel.
Kalame vastremonditud rehi-alune on just õige ruum valitud filmide näitamiseks, kammerlikuks musitseerimiseks, ükskõik kas tegu on siis ooperilaulu, džässi või elektroonilise muusikaga. Aga rehialune on igati sobiv ka nostalgilis-romantilist laadi kineetiliseks kunstiks ja ka etnoloogilisteks näitusteks Kõi-geks, milles aegade sidumissoovi ja mõistmistahet.
Kalame elumaja endine magamiskamber toimib nüüd vahelduvate väljapanekute kohana. Teet Veispaki koostatud “Sagrits ja “Kalevipoeg”” on õige seda avama. Sagritsa “Kalevipoja” illustratsioonid on samavõrd ambivalentsed kui käimasolev Kreutzwaldi (ja tema koostatud rahvuseepose) aasta.
Peegeldab meie aja vaimu
Kas 21. sajandi algul, kui kangelase mõiste pole ainult devalveerunud, vaid mitmekordselt dekonstrueeritud, suudab keegi siira tõsidusega suhtuda Kalevipoega, isegi siis, kui seda soovib? Sagritsa veidi romantiline, kohmakas, oma aja kontekstis grotesknegi Kalevipoja kujutis on päris hea taust praegusele arusaamale.
Kunstnik suhtus “Kalevipoega” täie tõsidusega: esimesed selleteemalised joonistused tegi ta juba 1942. aastal, tööd jätkas 1940-ndate lõpul.
Kui 1951. aastal ilmus “Kalevipoja” uus väljaanne, siis kolme mehe – Sagritsa, Alo Hoidre ja Ott Kangilaski ühistes heroiliselt pateetilistes illustratsioonides polnud Sagritsa ebalevusest jälgegi. 1953. aastal korrati sama väljaannet, vaid Richard Kaljo päisliistud ja Edith Parise ornament oli vahetatud Silvia Väljali omade vastu.
Sagritsa “Kalevipoja” illustratsioonid ei kuulu ei Kalevipoja-kuju ega ka kunstniku loomingu paremikku, kuid neis on kummaliselt tabatud praeguse aja vaimu.
“Kalevipoja”-ainelisi joonistusi saab näha juuni lõpuni.
Kalame muuseum
Karepal avatud septembri lõpuni, kolmapäevast pühapäevani kell 11–17