Hilda Elisabeth Saaremäe terviklik maailmapilt
Hilda Elisabeth Saaremäe on väga toimekas vanaproua, kuigi ta on peaaegu sama vana kui Eesti Vabariik.
Hilda Elisabeth Saaremäe valib oma Kohtla-Nõmme kodus näituse jaoks töid. Ta ulatab ühe pildi teise järel, unustamata lisada pikka kommentaari, millal ja mis puhul on ta need teinud. Ta mäletab kõike, ega tee piltidest rääkides väljagi Tõnu Nooritsast, kes teda pildistab.
Hilda Elisabeth Saaremäe tutvustab galerist Teet Veispakile oma tehtud eksliibriseid. Foto: Tõnu Noorits |
Aga ta pole ainult maalinud – aastakümnete vältel on tal valminud palju akvarelle, pisigraafikat, skulptuure, puulõikeid, rüiuvaipasid. Ja muidugi on ta ka luuletanud – oma kulu ja kirjadega on ta välja andnud kaks raamatut (“Luuletused”, Kohtla-Nõmme, 1988; “Helid ja kajad. Luuletused. Mõtted”, Kohtla-Nõmme, 1999).
Sellest ilmneb, et Saaremäel on universaalne püüd leida eneseväljendust kunsti kõikvõimalikes vormides, mille sõnum on enamasti üks – peegeldada ümbritsevat maailma, selle igapäevased probleeme talle omasel siiral ja vahetul moel. Ja mis kõige tähtsam – jääda iseenda suhtes lõpuni ausaks.
Kahtlemata on ta püüd end kunstis väljendada saanud alguse juba varases lapsepõlves. Omakäelises eluloos (veebruar 2003) kirjutab Saaremäe sellest nõnda: “Kui tagasi mõtiskleda oma elule, siis tahe joonistada on mul juba noorest east, ju enne kooliskäimist ahvatles iga valge paberitükk täis joonistada; ka ema lauluraamatu puhtaile servadele tegin lilli, linde ja inimesi. Kui ema seda avastas, oli palju tõrelemist ja minul pisaraid kustutamisel.”
Teismelise ikka (“ka luule on olnud juba noorusest mu meelisala”) kuuluvad esimesed (1933), küll alles aastakümneid hiljem avaldatud luuletused.
Vahetu kokkupuude kunstiõpetusega oli Hilda Elisabeth Saaremäel 60-ndate esimesel poolel Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsenud kujutava kunsti kaugõppekursuste kaudu, mille ta lõpetas “þürii kõrgeima hindega”.
Looja ja nüüdiskunst
See, et Hilda Elisabeth Saaremäe lõpetas kujutava kunsti kaugõppekursused, ei tähenda kaugeltki seda, et ta oleks omaks võtnud kõik seal õpetatu.
On üsna ilmne, et tema arusaamad kunstist laiemalt võttes kujunesid välja noores eas, ja neil ei ole kindlasti mitte midagi ühist erinevatel aegadel domineerima hakanud uute kunstisuundumustega. Veel Tartus kursustel olles on ta 1965. aasta jaanuaris kirjutanud luuletuse “Picasso vool”, millest loeme:
Vaat, võtkem Picasso eeskujuks!
Näete, Kits, juba näksib lehti,
teeb kõrge vooluga sefti,
et meilgi kunst pärivoolu ujuks.
Mis sellest kui igaüks ei taipa,
mis virr-varr Kitse lõuendil,
ta lilla-rohekail lõustadel
näebki moodsa kunsti laipa.
Neid väljakujunenud arusaamu pole ta ka hilisematel aastakümnetel muutnud, millest annab tunnistust näiteks maalitehnika. Oma selgepiirilist suhtumist Eestis toimunud kunstieelistuste teisenemisse väljendab ta selgelt järgnevas ühemõttelises luuletuses “Eesti parnassil ehk 1985. aastapreemiad”, milles ei heida ta armu ei Keskkülale, Toltsile, Arrakule ega Põldroosile.
Nüüdisaegsete kunstisuundumistega kaasaminejate tarvis ei ole tal ühtegi head sõna kosta, sest “praegu on kunsti asemel pakutud nilbet rõvedust. Keegi peale nende endi ei käi neid vaatamas. Tühjades saalides käivad ainult nemad ise, kes neid üles pannud.”
See arusaam on ta ka eemale lükanud üldaktsepteeritud kunstielust. Samas ei ole ta – nagu paljud teised temasarnased – kunagi teinud oma töid otseselt müügiks (“Kalestab kadedus meeli mõnel, kasumid kummitamas mõnel. Kui kunstis saab despoodiks seeklid – ei tõuse suureks väike iial.”).
Saaremäe looming on osa tema terviklikust maailmakäsitlusest, mida võiks kokku võtta ta enda sõnadega, et see tuleb “südame tuksetest, hinge suurusest”, seal on peidus “inimlik õnn ja südamevalu”, ja see, olgu siis luule või midagi muud, on lohutaja või mure kandja – see peab avama kalestunud inimese südametukse ning olema ta tervendaja.
Selles mõttes on Saaremäe ise mingi elutarkuse valdaja, mida ta teistelegi oma loomingu vahendusel jagab. Seetõttu ei ole tema puhul ka tööde tehniline külg esmatähtis.
Helid ja kajad
Rakvere Kesklinna Galeriis eksponeeritud tööd on mõistagi väga väikene valik Hilda Saaremäe kogu loomingust. Ent selle näituse eesmärgiks ei olnudki teha mingit ulatuslikku ülevaadet, vaid pigem näidata Saaremäe loomingu erinevaid tahke.
Kõige traditsioonilisemana võivad siin tunduda ta maalid, kuid tuleb arvestada, et need on selgelt seotud autori lähedaste inimeste, lemmikpaikade või muu paikkondliku temaatikaga. Näiteks “Kaevandus”.
Kaevanduste ja põlevkivi tootmisega seonduv on olnud Saaremäe loomingus üks läbiv teema – ka Tartu Kunstimuuseumi kujutava kunsti kaugõppekursused lõpetas ta tööga “Kohtla karjääris” (1966) ning üleliidulisel isetegevuslike kunstnike näitusel “Au tööle” 1974. aastal sai ta õlimaali “Kaevurid” eest diplomi ja medali. See teema leiab Saaremäe puhul kajastamist ka luules.
Väga värviküllased on Saaremäe rüiuvaibad – “piltvaibad”, nagu ta ise ütleb. Osal nendest on kujutatud (postkaartide eeskujul) kaugeid alpiaasasid ja mägesid või siis ka hoopis südamelähedasemaid paikasid, nagu kodutalu jne.
Täiesti omanäolised on kahtlemata Saaremäe puulõiked, olgu need siis rahvusromantilised “Kodumaa kaitsjad Muinas-Eestis” (1982) ja “Wanad eesti pulmad” (1984) või hoopis piibliteemaline “Aadam ja Eeva” (1998-1999). Vaevalt keegi kahtleb, et need kuuluvad ta loomingu ühe kõige põnevama osa juurde.
Lokaalne looja
Kui paljud nendest, kes nüüdisaegse kunstiga igapäevaselt kokku puutuvad, teavad Hilda Elisabeth Saaremäed. Vaevalt keegi.
Sarnaselt paljudele teistele tema tüüpi loojatele on Saaremäe tähendus aastakümneid olnud selgepiiriliselt paikkondlik. Kuid selles lokaalsuses on teatud lummus, mida ta on tahes-tahtmata suutnud sisendada nii teda ümbritsevatele inimestele kui ka nendele, kes on ta pilte juhtunud kas või juhuslikult nägema. Tema tööde köitvus ulatub kuidagi seletamatult üle aja.
Teet Veispak
***
Vanaema siiras ja vahetu kunst
Üllar Saaremäe jagab koos oma laste Karl Roberti ja Marii Ingriiniga rõõmu vanaema Hilda-Elisabethi armsa näituse avamise puhul. Foto: Tairo Lutter |
Rakvere Teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäe Kohtla-Nõmmel elav eakas vanaema avas sel nädalal kesklinna galeriis näituse “Helid ja kajad”, mis üllatab oma mitmekesisuses.
84-aastane Hilda-Elisabeth Saaremäe töödest on välja pandud nii skulptuure, lõngavaipu, õlimaale kui ka väga meisterlikult tehtud puulõikeid, mille juures eriliselt lummavad seal kujutatud inimeste ilmed.
“Tihti on küsitud, kust algab kunst,” arutles näituse avamisel galerist Teet Veispak, “ja vastatakse – kunst algab sealt, kui tööd tuuakse galeriisse.” Ent Saaremäe loodud kunst on Veispaki sõnul olnud olemas kogu aeg ning seda iseloomustab haruldane siirus ja vahetu mõju.
Ometi, kõik tööd ei mahtunud galeriisse kaugeltki ära. Lattu jäi veel akvarelle ja eksliibriseid. Kokku on Hilda-Elisabeth Saaremäe teinud sadakond tööd, viimasel ajal küll õige harva ja siis rohkem vaipu.
Ent tema lapselapsele Üllar Saaremäele, kes ise eluski pole pintslit kätte võtnud, on jätnud kuivanud õlivärvide lõhn lapsepõlvest kustumatu mälestuse. Veel on tema mälupildis meeles vanaema poolt dolomiidist välja raiutud kala. Kuigi, jah, järgmine pilt, mis selle taiesega meenub, on suur hunnik kilde… Üllar Saaremäe mäletab ka sellist vanaema, kes tuli poest, ühes käes võrk piimapudelitega, teises suur Narva tuhaplokk. Mõne aja pärast oli plokist vormunud kilpkonn.
Hilda-Elisabeth Saaremäe, kes töötanud küll kaevanduses dekoraatorina, asus Tartu kaugõppekursustel kunsti õppima alles üsna hilises eas. “Miski pole raske, kõik on kerge,” ütleb ta tänagi.
Kuigi ühe oma töö – suur puulõige, millel kujutatud kirjanik Oskar Lutsu koos “Kevade” tegelastega – kinkis ta ära Palamuse muuseumile, ei raatsi Hilda-Elisabeth Saaremäe üldiselt oma kunsti ära anda ja hoiab selle endale. Näitusi on siiski üksjagu olnud, põhiliselt Ida-Virumaal.
Kuid lisaks maalidele, graafikale, skulptuuridele on eakas kunstisõber harrastanud teisigi kõrgeid kunstivorme. Nõnda on just Hilda-Elisabethi sulest tulnud Kohtla-Nõmme hümn.
Praegu tunneb vanamemm rõõmu selle üle, et käbid pole kännust kaugele kukkunud. Näituse avamisele tulnud lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed on kultuuriga sinasõbrad.
Lõpetuseks veel sellest, kuidas üldse Hilda-Elisabeth Saaremäe jõudis nii kaugele, et Rakvere galeriis, kus tavaliselt käivad kuulsad kunstimeistrid pealinnast, oma isiknäitus teha.
Asi oli väga lihtne: natuke aega tagasi sattusid Üllar Saaremäe ja Teet Veispak mehe moodi Üllari sünnipäeva tähistama, kui Veispaki pilk jäi peatuma Saaremäe koduseinal rippuvale maalile. “Kelle tehtud see on?” küsis galerist. “Minu vanaema maalis,” vastas lavastaja arglikult ja samal ajal uhkusetundega. Selle peale lõid Veispaki silmad särama ning edasi tuli vaid näituseaeg kokku leppida ning taiesed kohale toimetada.
Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee
Uudised
VE: Saaremäe, Hilda Elisabeth – kohtlanõmmelane
Hilda Elisabeth Saaremäe terviklik maailmapilt
Hilda Elisabeth Saaremäe on väga toimekas vanaproua, kuigi ta on peaaegu sama vana kui Eesti Vabariik.
Hilda Elisabeth Saaremäe valib oma Kohtla-Nõmme kodus näituse jaoks töid. Ta ulatab ühe pildi teise järel, unustamata lisada pikka kommentaari, millal ja mis puhul on ta need teinud. Ta mäletab kõike, ega tee piltidest rääkides väljagi Tõnu Nooritsast, kes teda pildistab.
Hilda Elisabeth Saaremäe tutvustab galerist Teet Veispakile oma tehtud eksliibriseid. Foto: Tõnu Noorits
Aga ta pole ainult maalinud – aastakümnete vältel on tal valminud palju akvarelle, pisigraafikat, skulptuure, puulõikeid, rüiuvaipasid. Ja muidugi on ta ka luuletanud – oma kulu ja kirjadega on ta välja andnud kaks raamatut (“Luuletused”, Kohtla-Nõmme, 1988; “Helid ja kajad. Luuletused. Mõtted”, Kohtla-Nõmme, 1999).
Sellest ilmneb, et Saaremäel on universaalne püüd leida eneseväljendust kunsti kõikvõimalikes vormides, mille sõnum on enamasti üks – peegeldada ümbritsevat maailma, selle igapäevased probleeme talle omasel siiral ja vahetul moel. Ja mis kõige tähtsam – jääda iseenda suhtes lõpuni ausaks.
Kahtlemata on ta püüd end kunstis väljendada saanud alguse juba varases lapsepõlves. Omakäelises eluloos (veebruar 2003) kirjutab Saaremäe sellest nõnda: “Kui tagasi mõtiskleda oma elule, siis tahe joonistada on mul juba noorest east, ju enne kooliskäimist ahvatles iga valge paberitükk täis joonistada; ka ema lauluraamatu puhtaile servadele tegin lilli, linde ja inimesi. Kui ema seda avastas, oli palju tõrelemist ja minul pisaraid kustutamisel.”
Teismelise ikka (“ka luule on olnud juba noorusest mu meelisala”) kuuluvad esimesed (1933), küll alles aastakümneid hiljem avaldatud luuletused.
Vahetu kokkupuude kunstiõpetusega oli Hilda Elisabeth Saaremäel 60-ndate esimesel poolel Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsenud kujutava kunsti kaugõppekursuste kaudu, mille ta lõpetas “þürii kõrgeima hindega”.
Looja ja nüüdiskunst
See, et Hilda Elisabeth Saaremäe lõpetas kujutava kunsti kaugõppekursused, ei tähenda kaugeltki seda, et ta oleks omaks võtnud kõik seal õpetatu.
On üsna ilmne, et tema arusaamad kunstist laiemalt võttes kujunesid välja noores eas, ja neil ei ole kindlasti mitte midagi ühist erinevatel aegadel domineerima hakanud uute kunstisuundumustega. Veel Tartus kursustel olles on ta 1965. aasta jaanuaris kirjutanud luuletuse “Picasso vool”, millest loeme:
Vaat, võtkem Picasso eeskujuks!
Näete, Kits, juba näksib lehti,
teeb kõrge vooluga sefti,
et meilgi kunst pärivoolu ujuks.
Mis sellest kui igaüks ei taipa,
mis virr-varr Kitse lõuendil,
ta lilla-rohekail lõustadel
näebki moodsa kunsti laipa.
Neid väljakujunenud arusaamu pole ta ka hilisematel aastakümnetel muutnud, millest annab tunnistust näiteks maalitehnika. Oma selgepiirilist suhtumist Eestis toimunud kunstieelistuste teisenemisse väljendab ta selgelt järgnevas ühemõttelises luuletuses “Eesti parnassil ehk 1985. aastapreemiad”, milles ei heida ta armu ei Keskkülale, Toltsile, Arrakule ega Põldroosile.
Nüüdisaegsete kunstisuundumistega kaasaminejate tarvis ei ole tal ühtegi head sõna kosta, sest “praegu on kunsti asemel pakutud nilbet rõvedust. Keegi peale nende endi ei käi neid vaatamas. Tühjades saalides käivad ainult nemad ise, kes neid üles pannud.”
See arusaam on ta ka eemale lükanud üldaktsepteeritud kunstielust. Samas ei ole ta – nagu paljud teised temasarnased – kunagi teinud oma töid otseselt müügiks (“Kalestab kadedus meeli mõnel, kasumid kummitamas mõnel. Kui kunstis saab despoodiks seeklid – ei tõuse suureks väike iial.”).
Saaremäe looming on osa tema terviklikust maailmakäsitlusest, mida võiks kokku võtta ta enda sõnadega, et see tuleb “südame tuksetest, hinge suurusest”, seal on peidus “inimlik õnn ja südamevalu”, ja see, olgu siis luule või midagi muud, on lohutaja või mure kandja – see peab avama kalestunud inimese südametukse ning olema ta tervendaja.
Selles mõttes on Saaremäe ise mingi elutarkuse valdaja, mida ta teistelegi oma loomingu vahendusel jagab. Seetõttu ei ole tema puhul ka tööde tehniline külg esmatähtis.
Helid ja kajad
Rakvere Kesklinna Galeriis eksponeeritud tööd on mõistagi väga väikene valik Hilda Saaremäe kogu loomingust. Ent selle näituse eesmärgiks ei olnudki teha mingit ulatuslikku ülevaadet, vaid pigem näidata Saaremäe loomingu erinevaid tahke.
Kõige traditsioonilisemana võivad siin tunduda ta maalid, kuid tuleb arvestada, et need on selgelt seotud autori lähedaste inimeste, lemmikpaikade või muu paikkondliku temaatikaga. Näiteks “Kaevandus”.
Kaevanduste ja põlevkivi tootmisega seonduv on olnud Saaremäe loomingus üks läbiv teema – ka Tartu Kunstimuuseumi kujutava kunsti kaugõppekursused lõpetas ta tööga “Kohtla karjääris” (1966) ning üleliidulisel isetegevuslike kunstnike näitusel “Au tööle” 1974. aastal sai ta õlimaali “Kaevurid” eest diplomi ja medali. See teema leiab Saaremäe puhul kajastamist ka luules.
Väga värviküllased on Saaremäe rüiuvaibad – “piltvaibad”, nagu ta ise ütleb. Osal nendest on kujutatud (postkaartide eeskujul) kaugeid alpiaasasid ja mägesid või siis ka hoopis südamelähedasemaid paikasid, nagu kodutalu jne.
Täiesti omanäolised on kahtlemata Saaremäe puulõiked, olgu need siis rahvusromantilised “Kodumaa kaitsjad Muinas-Eestis” (1982) ja “Wanad eesti pulmad” (1984) või hoopis piibliteemaline “Aadam ja Eeva” (1998-1999). Vaevalt keegi kahtleb, et need kuuluvad ta loomingu ühe kõige põnevama osa juurde.
Lokaalne looja
Kui paljud nendest, kes nüüdisaegse kunstiga igapäevaselt kokku puutuvad, teavad Hilda Elisabeth Saaremäed. Vaevalt keegi.
Sarnaselt paljudele teistele tema tüüpi loojatele on Saaremäe tähendus aastakümneid olnud selgepiiriliselt paikkondlik. Kuid selles lokaalsuses on teatud lummus, mida ta on tahes-tahtmata suutnud sisendada nii teda ümbritsevatele inimestele kui ka nendele, kes on ta pilte juhtunud kas või juhuslikult nägema. Tema tööde köitvus ulatub kuidagi seletamatult üle aja.
Teet Veispak
***
Vanaema siiras ja vahetu kunst
Üllar Saaremäe jagab koos oma laste Karl Roberti ja Marii Ingriiniga rõõmu vanaema Hilda-Elisabethi armsa näituse avamise puhul. Foto: Tairo Lutter
Rakvere Teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäe Kohtla-Nõmmel elav eakas vanaema avas sel nädalal kesklinna galeriis näituse “Helid ja kajad”, mis üllatab oma mitmekesisuses.
84-aastane Hilda-Elisabeth Saaremäe töödest on välja pandud nii skulptuure, lõngavaipu, õlimaale kui ka väga meisterlikult tehtud puulõikeid, mille juures eriliselt lummavad seal kujutatud inimeste ilmed.
“Tihti on küsitud, kust algab kunst,” arutles näituse avamisel galerist Teet Veispak, “ja vastatakse – kunst algab sealt, kui tööd tuuakse galeriisse.” Ent Saaremäe loodud kunst on Veispaki sõnul olnud olemas kogu aeg ning seda iseloomustab haruldane siirus ja vahetu mõju.
Ometi, kõik tööd ei mahtunud galeriisse kaugeltki ära. Lattu jäi veel akvarelle ja eksliibriseid. Kokku on Hilda-Elisabeth Saaremäe teinud sadakond tööd, viimasel ajal küll õige harva ja siis rohkem vaipu.
Ent tema lapselapsele Üllar Saaremäele, kes ise eluski pole pintslit kätte võtnud, on jätnud kuivanud õlivärvide lõhn lapsepõlvest kustumatu mälestuse. Veel on tema mälupildis meeles vanaema poolt dolomiidist välja raiutud kala. Kuigi, jah, järgmine pilt, mis selle taiesega meenub, on suur hunnik kilde… Üllar Saaremäe mäletab ka sellist vanaema, kes tuli poest, ühes käes võrk piimapudelitega, teises suur Narva tuhaplokk. Mõne aja pärast oli plokist vormunud kilpkonn.
Hilda-Elisabeth Saaremäe, kes töötanud küll kaevanduses dekoraatorina, asus Tartu kaugõppekursustel kunsti õppima alles üsna hilises eas. “Miski pole raske, kõik on kerge,” ütleb ta tänagi.
Kuigi ühe oma töö – suur puulõige, millel kujutatud kirjanik Oskar Lutsu koos “Kevade” tegelastega – kinkis ta ära Palamuse muuseumile, ei raatsi Hilda-Elisabeth Saaremäe üldiselt oma kunsti ära anda ja hoiab selle endale. Näitusi on siiski üksjagu olnud, põhiliselt Ida-Virumaal.
Kuid lisaks maalidele, graafikale, skulptuuridele on eakas kunstisõber harrastanud teisigi kõrgeid kunstivorme. Nõnda on just Hilda-Elisabethi sulest tulnud Kohtla-Nõmme hümn.
Praegu tunneb vanamemm rõõmu selle üle, et käbid pole kännust kaugele kukkunud. Näituse avamisele tulnud lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed on kultuuriga sinasõbrad.
Lõpetuseks veel sellest, kuidas üldse Hilda-Elisabeth Saaremäe jõudis nii kaugele, et Rakvere galeriis, kus tavaliselt käivad kuulsad kunstimeistrid pealinnast, oma isiknäitus teha.
Asi oli väga lihtne: natuke aega tagasi sattusid Üllar Saaremäe ja Teet Veispak mehe moodi Üllari sünnipäeva tähistama, kui Veispaki pilk jäi peatuma Saaremäe koduseinal rippuvale maalile. “Kelle tehtud see on?” küsis galerist. “Minu vanaema maalis,” vastas lavastaja arglikult ja samal ajal uhkusetundega. Selle peale lõid Veispaki silmad särama ning edasi tuli vaid näituseaeg kokku leppida ning taiesed kohale toimetada.
Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee