REIN RUUTSOO: Võtkem võim
Kellele on Eestis võimu vähe ja milleks läheks vaja võimu suuremat kontsentratsiooni, küsib politoloog Rein Ruutsoo.
Reformierakonna juht ja koalitsiooni tegelik liider Siim Kallas hoiab initsiatiivi. Tema järjekindlus oma idee esitamisel ühendada presidendi ja peaministri ametipost kõneleb tõsisest “plaani pidamisest” Eestiga.
Seni pole Kallase idee erilist vastukaja pälvinud. Ja ega peakski veel tekitama, kui sellega ei liituks veel muid üsna ühesuunalisi arenguid. Nimelt on küpsemas ka koalitsiooni eelnõu, mille kohaselt parlamenti pääsenud parteide rahastamist suurendatakse mitmekordselt. Põhjendatakse seda vajadusega vähendada parteide sõltuvust ärisektorist, kuid tegelikult tähendab otsus seda, et juba Toompeale pääsenud parteid kindlustavad veelgi oma positsiooni (raha on võim – see tõde kinnistus ka äsjastel valimistel). Peale selle seatakse sisse poliitabi amet ministritele ja oluliselt on lihtsustatud eelnõude menetlemist. Komisjonides enamuses olevad võimuparteid ei kohta saalis enam “protseduurilist” vastupanu.
Kas Eesti riik on kriisis? Või on Eesti riik hoopis saamas küpseks mingiteks olulisteks ja vajalikeks muutusteks? Või on kellelgi mingid plaanid/vandenõu? Millised võisid olla sellise ettepaneku teostamise poliitilised tagajärjed? Ei ole ju mingit kahtlust, et neil meetmetel on väga suur mõju Eesti demokraatiale, eriti kui keskendumise protsessid kulgevad ühes suunas. Schumpeteri nägemust, et parteid pole loodud mitte “üldise tahte” elluviimiseks, müstiliseks heategevuseks, vaid eelkõige grupilise võimu haaramise tarvis, ei maksa unustada. Kas seda võimu on siis veel vähe? Kellele on vähe ja milleks läheks vaja võimu suuremat kontsentratsiooni?
Kas president segab kedagi?
Lisaks Kallasele on omapoolseid argumente esitanud ta erakonnakaaslane Igor Gräzin, keda ikkagi peaksin selle idee isaks. Tema kavandas omal ajal Eestile hoopis tugevamat presidendiinstitutsiooni ja käsitleb tänast köndi või äbarana. Lennart Meri rolli kirjeldamisel selle täitmisel ei hoia ta kokku musti värve.
Loomulikult oli 1992. aasta põhiseadus kompromiss. Presidendi positiivne osa tasakaalustajana, aja maha võtjana (kodakondsusseaduse ja keeleseaduse puhul) või siis kiire tegutsejana (Jeltsiniga 1993. aastal lepingu allakirjutamine) jäävad kindlasti presidendi tegevuse aktivasse. Kuid kas sel on mingi roll ka täna ja homme?
Ühiskonna arengule on ohtlik, kui poliitikateadusliku võimu “voolujoonestamise” tõrjub välja valdavalt riigiõiguslik suhtumine. Nii Kallase kui ka Gräzini argumentatsioonist kumab pealegi läbi tehnokraatlik lähenemine. Väliselt käsitletakse põhiseaduse muutmise ettepanekut peamiselt juhtimisülesandena – kuidas riiki tõhusamalt valitseda. Presidendiinstitutsioon selle praegusel kujul suurendavat vaid poliitiliste lisa kombinatsioonide hulka, neile lisaväärtust andmata.
Kuid ärgem unustagem, et riik on eelkõige poliitiline “ehitis”. President ei peagi “katuseid parandama”. See, et just presidendiga seotakse “ootusi”, on negatiivne vaid tehnokraatlikust vaatenurgast. Ootustel-lootustel, mis surevat viimasena, on poliitikas väga suur roll. Eestis on president kõige kõrgema usaldusastmega institutsioon. Tal pole tõesti palju instrumentaalseid funktsioone, aga võimu legitimeerimisel on tal kindel roll. Kas aga seda on vaja? Kas Eesti valitsuse ja parlamendi legitiimsus on madal selle pärast, et neil on vähe võimu?
Suurmuutusteks küps?
Eesti riik ja rahvas pole kindlasti see, mis ta oli 1990. aastate algul. Välja on kujunenud riigimasin ja selle juurde kuuluv bürokraatia. Et viimane võiks olla neutraalne, oli üks illusioone.
On stabiliseerumas ka teistest ette rebinud parteide grupeering (just seda silmas pidades räägitakse vahel 2–3 suure parteiga piirdumise otstarbekusest Eesti poliitika tõhustamisel). Kuju on võtmas uued – selgelt korporativistlikud jõujooned ärisektori ja riigi vahel.
Üks ettepanek “sujuvuse” tagamiseks on nn ühiskondlik leping, aga selle teine kindlasti vajalik tasand on stabiliseeritud võim. Ärisektorile on riik eelkõige õigusliku keskkonna looja kasumlikuks tegutsemiseks, mitte demokraatlik esindusinstitutsioon. Ärimehed soovivad riigilt eelkõige tegutsemissuutlikkust ja “korda”, ühiskonna toimetamises ennustatavust. Meenub hiline Max Weber, kes Saksamaa kiiremaid arenguvajadusi rõhutades ei uskunud parlamentaarse demokraatia ja parteide suutlikkusse tõhusalt ja eesmärgipäraselt tegutseda.
Juhtimisfunktsiooni seisukohalt võib tõhususe saavutada, vähendades osapoolte – eelkõige “väikeaktsionäride” jt “kõrvaliste” tegijate arvu. Nende hulka kuuluvad kindlasti väikeparteid, kodanikuühiskonnalised ühendused ja ametiühingud, keda idee esitaja eriti ei usalda ja hinda. Max Weber, kes unistas “tugevast kantslerist”, parlamendi tõstjast kõrgemale parteide partikulaarseist huvidest, olevat uskunud end hästi sobivat sellesse rolli.
Vaatamata sellele, et presidentaalse riigi idee on tutvustamist leidnud isegi parlamendi “häälekandjas”, pole ettepanek leidnud arutamist ja kaugeltki mitte tähelepanu, mida see idee kui sümptom väärib. Pigem on seda kaugemal seisjate poolt naeruvääristatud – olevat toores, meile sobimatu, riigiõiguslikult kaheldav jne.
Kuid tipp-poliitikute suust pole kuulda ka hädakisa, Eesti senise poliitilise traditsiooni pea peale keeramise kriitikat. Nähtavasti summutab ohutunde EL-i ümber toimuv, mis nagunii muudab meie riikluse staatust. Ei ole välistatud, et ideel on ka salatoetajaid ja nendega on konsulteeritud. Parteide eesmärk on ju võimul püsida, oma nägemuse teostamine võimalikult lihtsaks teha. Võimu kontsentreerimine on selleks sobiv vahend. Kõik parteid, kes loodavad, et nad kuuluvad tulevaste võitjate hulka, võiksid olla presidentaalse riigi pooldajad.
Millised tagajärjed?
Millised juhtimisargumendid ka poleks, praegune tööjaotus valitsuse ja presidendi vahel toetab klassikalist võimusüsteemi. Peamiselt Siim Kallase ideid ellu viiv valitsus süvendab veelgi ühiskonna polariseerumist.
Presidendil pole võimu – kuid ta esindab Eesti Vabariigi kui sotsiaalse õigusriigi nägemust (see on põhiseaduses kirjas). Nii nagu minevikus (Erich Frommi abiks võttes), on paaris teineteist tasakaalustamas karm Jehoova, lepingu ning seaduse esindaja, ning halastaja, Jumala ema Maria, kes dogmaatika seisukohalt polnud õieti keegi). Kuid tohutu hulk kaunimaid kirikuid kannab just Maria (Notre-Dame jm) nime. Gräzinit erutanud valeusk, et president võib midagi “ära teha”, on äärmiselt oluline.
Liikumine vastassuunas, s.t peaministrile – täidesaatvale võimule – rahva mandaadi ja riigipea rolli andmine vähendaks parlamendi tähtsust. Viimane on juba ohtlikult omandanud eliididemokraatia jooni.
Kodanikuühiskonna arenguga võiks osalusdemokraatiat siiski lisanduda. N&u
uml;üd aga – koos parteilise kontrolli tõhustamisega bürokraatia üle ja eelseisva parlamendiparteide arvu järsu piiramisega – võim kontsentreeruks.
Jaanuaris toimunud küsitluses uuriti, kas inimesed tunnevad hiilivat vaikivat ajastut – kaks kolmandikku küsituist vastas jaatavalt. Peaks jälle küsima.
|
Uudised
VE: Ruutsoo, Rein – võimu-politoloog
(09.06.2003)
Kellele on Eestis võimu vähe ja milleks läheks vaja võimu suuremat kontsentratsiooni, küsib politoloog Rein Ruutsoo.
Reformierakonna juht ja koalitsiooni tegelik liider Siim Kallas hoiab initsiatiivi. Tema järjekindlus oma idee esitamisel ühendada presidendi ja peaministri ametipost kõneleb tõsisest “plaani pidamisest” Eestiga.
Seni pole Kallase idee erilist vastukaja pälvinud. Ja ega peakski veel tekitama, kui sellega ei liituks veel muid üsna ühesuunalisi arenguid. Nimelt on küpsemas ka koalitsiooni eelnõu, mille kohaselt parlamenti pääsenud parteide rahastamist suurendatakse mitmekordselt. Põhjendatakse seda vajadusega vähendada parteide sõltuvust ärisektorist, kuid tegelikult tähendab otsus seda, et juba Toompeale pääsenud parteid kindlustavad veelgi oma positsiooni (raha on võim – see tõde kinnistus ka äsjastel valimistel). Peale selle seatakse sisse poliitabi amet ministritele ja oluliselt on lihtsustatud eelnõude menetlemist. Komisjonides enamuses olevad võimuparteid ei kohta saalis enam “protseduurilist” vastupanu.
Kas Eesti riik on kriisis? Või on Eesti riik hoopis saamas küpseks mingiteks olulisteks ja vajalikeks muutusteks? Või on kellelgi mingid plaanid/vandenõu? Millised võisid olla sellise ettepaneku teostamise poliitilised tagajärjed? Ei ole ju mingit kahtlust, et neil meetmetel on väga suur mõju Eesti demokraatiale, eriti kui keskendumise protsessid kulgevad ühes suunas. Schumpeteri nägemust, et parteid pole loodud mitte “üldise tahte” elluviimiseks, müstiliseks heategevuseks, vaid eelkõige grupilise võimu haaramise tarvis, ei maksa unustada. Kas seda võimu on siis veel vähe? Kellele on vähe ja milleks läheks vaja võimu suuremat kontsentratsiooni?
Kas president segab kedagi?
Lisaks Kallasele on omapoolseid argumente esitanud ta erakonnakaaslane Igor Gräzin, keda ikkagi peaksin selle idee isaks. Tema kavandas omal ajal Eestile hoopis tugevamat presidendiinstitutsiooni ja käsitleb tänast köndi või äbarana. Lennart Meri rolli kirjeldamisel selle täitmisel ei hoia ta kokku musti värve.
Loomulikult oli 1992. aasta põhiseadus kompromiss. Presidendi positiivne osa tasakaalustajana, aja maha võtjana (kodakondsusseaduse ja keeleseaduse puhul) või siis kiire tegutsejana (Jeltsiniga 1993. aastal lepingu allakirjutamine) jäävad kindlasti presidendi tegevuse aktivasse. Kuid kas sel on mingi roll ka täna ja homme?
Ühiskonna arengule on ohtlik, kui poliitikateadusliku võimu “voolujoonestamise” tõrjub välja valdavalt riigiõiguslik suhtumine. Nii Kallase kui ka Gräzini argumentatsioonist kumab pealegi läbi tehnokraatlik lähenemine. Väliselt käsitletakse põhiseaduse muutmise ettepanekut peamiselt juhtimisülesandena – kuidas riiki tõhusamalt valitseda. Presidendiinstitutsioon selle praegusel kujul suurendavat vaid poliitiliste lisa kombinatsioonide hulka, neile lisaväärtust andmata.
Kuid ärgem unustagem, et riik on eelkõige poliitiline “ehitis”. President ei peagi “katuseid parandama”. See, et just presidendiga seotakse “ootusi”, on negatiivne vaid tehnokraatlikust vaatenurgast. Ootustel-lootustel, mis surevat viimasena, on poliitikas väga suur roll. Eestis on president kõige kõrgema usaldusastmega institutsioon. Tal pole tõesti palju instrumentaalseid funktsioone, aga võimu legitimeerimisel on tal kindel roll. Kas aga seda on vaja? Kas Eesti valitsuse ja parlamendi legitiimsus on madal selle pärast, et neil on vähe võimu?
Suurmuutusteks küps?
Eesti riik ja rahvas pole kindlasti see, mis ta oli 1990. aastate algul. Välja on kujunenud riigimasin ja selle juurde kuuluv bürokraatia. Et viimane võiks olla neutraalne, oli üks illusioone.
On stabiliseerumas ka teistest ette rebinud parteide grupeering (just seda silmas pidades räägitakse vahel 2–3 suure parteiga piirdumise otstarbekusest Eesti poliitika tõhustamisel). Kuju on võtmas uued – selgelt korporativistlikud jõujooned ärisektori ja riigi vahel.
Üks ettepanek “sujuvuse” tagamiseks on nn ühiskondlik leping, aga selle teine kindlasti vajalik tasand on stabiliseeritud võim. Ärisektorile on riik eelkõige õigusliku keskkonna looja kasumlikuks tegutsemiseks, mitte demokraatlik esindusinstitutsioon. Ärimehed soovivad riigilt eelkõige tegutsemissuutlikkust ja “korda”, ühiskonna toimetamises ennustatavust. Meenub hiline Max Weber, kes Saksamaa kiiremaid arenguvajadusi rõhutades ei uskunud parlamentaarse demokraatia ja parteide suutlikkusse tõhusalt ja eesmärgipäraselt tegutseda.
Juhtimisfunktsiooni seisukohalt võib tõhususe saavutada, vähendades osapoolte – eelkõige “väikeaktsionäride” jt “kõrvaliste” tegijate arvu. Nende hulka kuuluvad kindlasti väikeparteid, kodanikuühiskonnalised ühendused ja ametiühingud, keda idee esitaja eriti ei usalda ja hinda. Max Weber, kes unistas “tugevast kantslerist”, parlamendi tõstjast kõrgemale parteide partikulaarseist huvidest, olevat uskunud end hästi sobivat sellesse rolli.
Vaatamata sellele, et presidentaalse riigi idee on tutvustamist leidnud isegi parlamendi “häälekandjas”, pole ettepanek leidnud arutamist ja kaugeltki mitte tähelepanu, mida see idee kui sümptom väärib. Pigem on seda kaugemal seisjate poolt naeruvääristatud – olevat toores, meile sobimatu, riigiõiguslikult kaheldav jne.
Kuid tipp-poliitikute suust pole kuulda ka hädakisa, Eesti senise poliitilise traditsiooni pea peale keeramise kriitikat. Nähtavasti summutab ohutunde EL-i ümber toimuv, mis nagunii muudab meie riikluse staatust. Ei ole välistatud, et ideel on ka salatoetajaid ja nendega on konsulteeritud. Parteide eesmärk on ju võimul püsida, oma nägemuse teostamine võimalikult lihtsaks teha. Võimu kontsentreerimine on selleks sobiv vahend. Kõik parteid, kes loodavad, et nad kuuluvad tulevaste võitjate hulka, võiksid olla presidentaalse riigi pooldajad.
Millised tagajärjed?
Millised juhtimisargumendid ka poleks, praegune tööjaotus valitsuse ja presidendi vahel toetab klassikalist võimusüsteemi. Peamiselt Siim Kallase ideid ellu viiv valitsus süvendab veelgi ühiskonna polariseerumist.
Presidendil pole võimu – kuid ta esindab Eesti Vabariigi kui sotsiaalse õigusriigi nägemust (see on põhiseaduses kirjas). Nii nagu minevikus (Erich Frommi abiks võttes), on paaris teineteist tasakaalustamas karm Jehoova, lepingu ning seaduse esindaja, ning halastaja, Jumala ema Maria, kes dogmaatika seisukohalt polnud õieti keegi). Kuid tohutu hulk kaunimaid kirikuid kannab just Maria (Notre-Dame jm) nime. Gräzinit erutanud valeusk, et president võib midagi “ära teha”, on äärmiselt oluline.
Liikumine vastassuunas, s.t peaministrile – täidesaatvale võimule – rahva mandaadi ja riigipea rolli andmine vähendaks parlamendi tähtsust. Viimane on juba ohtlikult omandanud eliididemokraatia jooni.
Kodanikuühiskonna arenguga võiks osalusdemokraatiat siiski lisanduda. N&u
uml;üd aga – koos parteilise kontrolli tõhustamisega bürokraatia üle ja eelseisva parlamendiparteide arvu järsu piiramisega – võim kontsentreeruks.
Jaanuaris toimunud küsitluses uuriti, kas inimesed tunnevad hiilivat vaikivat ajastut – kaks kolmandikku küsituist vastas jaatavalt. Peaks jälle küsima.