REIN RUUTSOO: Ajaloo lõpp eesti ja vene moodi
Rein Ruutsoo muretseb, et Eestis elavad venelased samastavad end Venemaaga.
See, et Fukuyama raamat “Ajaloo lõpp” kümmekonna aasta eest suure vaimustusega vastu võeti, ei tulenenud niivõrd Hegeli halvast tundmisest, kuivõrd inimeste üldiselt normaalsest soovist, et “see jama”, mida ajalooks nimetatakse, kord ometi ära lõpeks. Läänes andis sellele väikekodanlusele nii sobivaks soovillusiooniks toitu N Liidu kokkuvarisemine ja külma sõja lõpp. Meile koos taasiseseisvumisega ajaloo lõpp veel ei terendanud. Olime veel üsna kaua “hallis tsoonis”.
Meie suur õnn ei olnud lääne väikekodanlaste otsustavus, vaid lihtsalt Venemaa pikale veninud nõrkuse periood. Kuid arvan, et nii mõnegi jaoks hakkab ajaloo lõpp koitma. Kas saabub see sellega, et Euroopa Liidu kõnepuldist võib kuulda eesti keeles peetavaid kõnesid. Või saabub see mõnele siis, kui sinimustvalge käiseembleemiga Eesti sõdur marsib kusagil Euroopa südames NATO lippude all. Paljudele neist, kes mäletavad veel teenistust N Liidu armees või kohustust ka viimase parteikomitee instruktorinolgiga vene keelt purssida, on uskumatuna toimuv kui mitte ajaloo, siis ühe ajastu lõpu märk.
Dima fenomen
Kuidagi täiesti anakronistlikult mõjus selle taustal Eesti probleemide kirjeldus, nagu neid eelmise laupäeva Eesti Päevalehes esitas ajakirjanik Dimitri Klenski. Mõnda eestlast puudutas see jälle kui meie osatatud alateadvus (venelased on meie alateadvus, tehke mis tahate). Kuid enesekindlad õpetussõnad sellest, kuidas uuel Eestil, EL-i ja NATO-Eestil tuleks “finlandiseeruda”, alandlikult ära kuulata naabri räuskamine jne, olid nagu ühest teisest maailmast. Selles purskes oli kindlasti palju isiklikku, aga ka “alandatute ja solvatute” kibestumust. Aga kui see jutt oli ühest “teisest maailmast”, siis on mõtet küsida – millisest maailmast siis?
Ma ei ta, kui paljusid ja keda võiks Klenski täpsemalt esindada – kuid kindlasti mitte neid, kes ei suuda Eesti TV-d jälgida ega loe eestikeelseid lehti. Oluline on, et Klenski on see tüüp, kes võiks mitmel põhjusel juba olla meie “oma venelane” – ja seda suuremal määral kui paljud uusasukad. Mõtlen selle peale kurbusega – vanaema eestlane, eesti keel sulavalt suus, ja samas ajab sellist juttu suust välja! Kujuteldava sarnasuse all ei mõtle ma mitte ideoloogia “ühtsust”, ma mõtlen “jagatud maailma”, mille sees toimub vähemalt mõistuspärane dialoog. Mis on valesti läinud, mida on valesti tehtud?
Mida teame
kaasmaalastest? Me väldime teatud sõnu – nii nagu ka nemad väldivad. Meie venekeelse ajakirjanduse sõnavaras ei kohta sõnu okupatsioon, vallutamine jms, kui räägitakse Eestist 1940. Kui sind – s.t tavalistki uusasukat – on samastatud okupandiga, siis on äärmiselt raske rääkida endast sel viisil. Meil on peaaegu ilmvõimatu nimetada kõiki mitte-eestlasi kaasmaalasteks. Selleks, et nemad võiksid end eristada ühest seltskonnast, peaksime neile selleks võimaluse andma.
Ma ei kasuta sõnu “kaasmaalased” ja ka “oma venelased” mitte juhuslikult. Piiride ümberjaotamises liigume kiiresti Euroopasse, kus tekib veel palju “omasid”. Nähtavasti Euroopas omi asju seletades olemegi seda vahet juba kindlasti teinud.
Eestis on dialoog katkenud mitmel tasemel. See pole lõhestatud kaheks, vaid vähemalt neljaks. Nüüd tuleb hakata nende võitude hinda maksma – nii demograafias, majanduses kui ka riigi ehitamises. Täna, kui oleme Euroopa Liidu ja NATO lävel, pole ühtegi argumenti, et mitte käituda eurooplasena. Mitte ainult, et nii peab – vaid arvan, et see on kasulik kõigile – ka meile endile, nii riigile kui ka igaühe hingerahule.
Meie kaasmaalastele, keda me pole piisava järjekindlusega õpetanud eesti keelt mõistma, on need arengud kindlasti väljakutse.
Klenski “salateadvus”
Klenski avameelsus on mitme asja sümptom. See on soov meid mitte ainult osatada, vaid “äratada”. Kindlasti osutab Klenski enesekindlus välja öelda võimatuid asju ka sellele, et maailm sealpool idapiiri liigub nähtavasti teisele poole, võimuriigi suunas. Ajaloo lõpp võib tulla ka muul viisil – näitkeks nn halva lõpmatusena, kus kõik koledused korduvad uutes vormides. Seega sellest vaatenurgast on asi hoopis tõsisem. Kindlasti sisendab vähemalt sõjalis-administratiivselt kosuv Venemaa meie venelastele enesekindlust ja rahvuslikku uhkust. Kas nad hakkavad ennast ka selle Venemaaga samastama? Mis on neile siin olulisem, kas võimsus või demokraatia?
Või hakkavad nad selle valguses nägema Eestit ja Euroopat ka veidi teisiti? On kohutav, kui vahel jõutakse sinna, kuhu maandub Klenski. Mõtlen seda, kuidas ta õigustab Ribbentropi-Molotovi pakti, isegi siis, kui ta esitab seda vaid vene rahvuslike huvide kaitsmise viisina.
Kuid Klenski arusaam natside-kommunistide paktist osutab hoopis tähtsamale. Putinlased on juba edu saavutanud. Esiteks pole neil kindlasti õigus. Isegi vene rahvuslike huvide kaitsmise seiskohalt oli Ribbentropi-Molotovi pakt reetmine. Ainus tegelik viis Teist maailmasõda Venemaa jaoks ära hoida oleks olnud pakti mitte sõlmida. Muidugi on raske tunnistada, et Teise maailmasõja ettevalmistamine oli osa stalinliku N Liidu suurematest plaanidest.
Ribbentropi-Molotovi pakti õigustamise taga on tegelikult Eesti okupeerimise õigustamine. Alltekstis ju kõlab – seda oli vaja Venemaa huvides. Eesti tuli ohverdada selle kaitsmiseks. Tegemist ei ole ajalooga või ajaloolise vaidlusega, vaid ka kodaniku lojaalsusega. Okupeerimise õigustamine naaberriigi mingite näiliste julgeolekukaalutlustega on äärmiselt kahetsusväärne. Nagu suur vene reÏissöör Nikita Mihhalkov ühes äsjases enesevaatluses kinnitas – ühe lapse valu ei kaalu üles mitte mingit ideed. Nii see on – kuid juba juunis 1941 pandi vaguneisse tuhandeid perekondi.
***
Ma ei arva, et peame
“omad” kaasmaalased ja nende teadvuse “Euroopale päästma”, nagu olen mõnda rääkimas kuulnud. Eestil pole mingit messianistliku ajaloolist rolli. Ajaloo palge ees tuleb lihtsalt käituda oma riigi vastutustundlike kodanikena. Nii mõnegi mehe parlamendis saadud koha eest maksame nüüd sellega, et peame tikutulega elektroonikuid ja keevitajaid paraja palgaga Ukrainast tagasi meelitama. Kindlasti seisavad meie kaasmaalased uute valikute ees – kuidas maailma näha ja kus elada. See, et nad ei saa paljudest asjadest nii aru, nagu saadakse Euroopas, on meie süü. Aga on mõistlik hoida neid Eestile.
|
Uudised
VE: Ruutsoo, Rein – politoloog
(18.12.2003)
Rein Ruutsoo muretseb, et Eestis elavad venelased samastavad end Venemaaga.
See, et Fukuyama raamat “Ajaloo lõpp” kümmekonna aasta eest suure vaimustusega vastu võeti, ei tulenenud niivõrd Hegeli halvast tundmisest, kuivõrd inimeste üldiselt normaalsest soovist, et “see jama”, mida ajalooks nimetatakse, kord ometi ära lõpeks. Läänes andis sellele väikekodanlusele nii sobivaks soovillusiooniks toitu N Liidu kokkuvarisemine ja külma sõja lõpp. Meile koos taasiseseisvumisega ajaloo lõpp veel ei terendanud. Olime veel üsna kaua “hallis tsoonis”.
Meie suur õnn ei olnud lääne väikekodanlaste otsustavus, vaid lihtsalt Venemaa pikale veninud nõrkuse periood. Kuid arvan, et nii mõnegi jaoks hakkab ajaloo lõpp koitma. Kas saabub see sellega, et Euroopa Liidu kõnepuldist võib kuulda eesti keeles peetavaid kõnesid. Või saabub see mõnele siis, kui sinimustvalge käiseembleemiga Eesti sõdur marsib kusagil Euroopa südames NATO lippude all. Paljudele neist, kes mäletavad veel teenistust N Liidu armees või kohustust ka viimase parteikomitee instruktorinolgiga vene keelt purssida, on uskumatuna toimuv kui mitte ajaloo, siis ühe ajastu lõpu märk.
Dima fenomen
Kuidagi täiesti anakronistlikult mõjus selle taustal Eesti probleemide kirjeldus, nagu neid eelmise laupäeva Eesti Päevalehes esitas ajakirjanik Dimitri Klenski. Mõnda eestlast puudutas see jälle kui meie osatatud alateadvus (venelased on meie alateadvus, tehke mis tahate). Kuid enesekindlad õpetussõnad sellest, kuidas uuel Eestil, EL-i ja NATO-Eestil tuleks “finlandiseeruda”, alandlikult ära kuulata naabri räuskamine jne, olid nagu ühest teisest maailmast. Selles purskes oli kindlasti palju isiklikku, aga ka “alandatute ja solvatute” kibestumust. Aga kui see jutt oli ühest “teisest maailmast”, siis on mõtet küsida – millisest maailmast siis?
Ma ei ta, kui paljusid ja keda võiks Klenski täpsemalt esindada – kuid kindlasti mitte neid, kes ei suuda Eesti TV-d jälgida ega loe eestikeelseid lehti. Oluline on, et Klenski on see tüüp, kes võiks mitmel põhjusel juba olla meie “oma venelane” – ja seda suuremal määral kui paljud uusasukad. Mõtlen selle peale kurbusega – vanaema eestlane, eesti keel sulavalt suus, ja samas ajab sellist juttu suust välja! Kujuteldava sarnasuse all ei mõtle ma mitte ideoloogia “ühtsust”, ma mõtlen “jagatud maailma”, mille sees toimub vähemalt mõistuspärane dialoog. Mis on valesti läinud, mida on valesti tehtud?
Mida teame
kaasmaalastest? Me väldime teatud sõnu – nii nagu ka nemad väldivad. Meie venekeelse ajakirjanduse sõnavaras ei kohta sõnu okupatsioon, vallutamine jms, kui räägitakse Eestist 1940. Kui sind – s.t tavalistki uusasukat – on samastatud okupandiga, siis on äärmiselt raske rääkida endast sel viisil. Meil on peaaegu ilmvõimatu nimetada kõiki mitte-eestlasi kaasmaalasteks. Selleks, et nemad võiksid end eristada ühest seltskonnast, peaksime neile selleks võimaluse andma.
Ma ei kasuta sõnu “kaasmaalased” ja ka “oma venelased” mitte juhuslikult. Piiride ümberjaotamises liigume kiiresti Euroopasse, kus tekib veel palju “omasid”. Nähtavasti Euroopas omi asju seletades olemegi seda vahet juba kindlasti teinud.
Eestis on dialoog katkenud mitmel tasemel. See pole lõhestatud kaheks, vaid vähemalt neljaks. Nüüd tuleb hakata nende võitude hinda maksma – nii demograafias, majanduses kui ka riigi ehitamises. Täna, kui oleme Euroopa Liidu ja NATO lävel, pole ühtegi argumenti, et mitte käituda eurooplasena. Mitte ainult, et nii peab – vaid arvan, et see on kasulik kõigile – ka meile endile, nii riigile kui ka igaühe hingerahule.
Meie kaasmaalastele, keda me pole piisava järjekindlusega õpetanud eesti keelt mõistma, on need arengud kindlasti väljakutse.
Klenski “salateadvus”
Klenski avameelsus on mitme asja sümptom. See on soov meid mitte ainult osatada, vaid “äratada”. Kindlasti osutab Klenski enesekindlus välja öelda võimatuid asju ka sellele, et maailm sealpool idapiiri liigub nähtavasti teisele poole, võimuriigi suunas. Ajaloo lõpp võib tulla ka muul viisil – näitkeks nn halva lõpmatusena, kus kõik koledused korduvad uutes vormides. Seega sellest vaatenurgast on asi hoopis tõsisem. Kindlasti sisendab vähemalt sõjalis-administratiivselt kosuv Venemaa meie venelastele enesekindlust ja rahvuslikku uhkust. Kas nad hakkavad ennast ka selle Venemaaga samastama? Mis on neile siin olulisem, kas võimsus või demokraatia?
Või hakkavad nad selle valguses nägema Eestit ja Euroopat ka veidi teisiti? On kohutav, kui vahel jõutakse sinna, kuhu maandub Klenski. Mõtlen seda, kuidas ta õigustab Ribbentropi-Molotovi pakti, isegi siis, kui ta esitab seda vaid vene rahvuslike huvide kaitsmise viisina.
Kuid Klenski arusaam natside-kommunistide paktist osutab hoopis tähtsamale. Putinlased on juba edu saavutanud. Esiteks pole neil kindlasti õigus. Isegi vene rahvuslike huvide kaitsmise seiskohalt oli Ribbentropi-Molotovi pakt reetmine. Ainus tegelik viis Teist maailmasõda Venemaa jaoks ära hoida oleks olnud pakti mitte sõlmida. Muidugi on raske tunnistada, et Teise maailmasõja ettevalmistamine oli osa stalinliku N Liidu suurematest plaanidest.
Ribbentropi-Molotovi pakti õigustamise taga on tegelikult Eesti okupeerimise õigustamine. Alltekstis ju kõlab – seda oli vaja Venemaa huvides. Eesti tuli ohverdada selle kaitsmiseks. Tegemist ei ole ajalooga või ajaloolise vaidlusega, vaid ka kodaniku lojaalsusega. Okupeerimise õigustamine naaberriigi mingite näiliste julgeolekukaalutlustega on äärmiselt kahetsusväärne. Nagu suur vene reÏissöör Nikita Mihhalkov ühes äsjases enesevaatluses kinnitas – ühe lapse valu ei kaalu üles mitte mingit ideed. Nii see on – kuid juba juunis 1941 pandi vaguneisse tuhandeid perekondi.
***
Ma ei arva, et peame
“omad” kaasmaalased ja nende teadvuse “Euroopale päästma”, nagu olen mõnda rääkimas kuulnud. Eestil pole mingit messianistliku ajaloolist rolli. Ajaloo palge ees tuleb lihtsalt käituda oma riigi vastutustundlike kodanikena. Nii mõnegi mehe parlamendis saadud koha eest maksame nüüd sellega, et peame tikutulega elektroonikuid ja keevitajaid paraja palgaga Ukrainast tagasi meelitama. Kindlasti seisavad meie kaasmaalased uute valikute ees – kuidas maailma näha ja kus elada. See, et nad ei saa paljudest asjadest nii aru, nagu saadakse Euroopas, on meie süü. Aga on mõistlik hoida neid Eestile.