Kusjuures keeruliseks muudab asja see, et löögi alla pole seatud vaid üks institutsioon – Eesti kultuurkapital –, vaid professionaalne kultuuriringkond kui selline. Et just nagu priiskaks, et just nagu ei annaks aru, et just nagu ei teeks “rahvale”. Mul on tunne, et üks vaidluse osapool – nimelt “rahvas” – on väljamõeldud tegelane. Umbes nagu päkapikk või lohe või aus Eesti poliitik.

Kultuurkapitali vastu suunatud, hästi sihitud meediarünnak (ajakirjanikud ja poliitikud korraga) on üldse kummaline, seda kummalisem, et kultuurkapitali nõrkused ja vead on aruandluses ausalt näha. See pole Eesti rahajagamises just levinud praktika, et riik või linn ostab kelleltki mingit teenust või tööd ja me saame üksipulgi ja avalikult vaadata, et iga rea taga on kirjas, mis keegi selle rahaga tegi. Kuhu, kellele, milleks!

Pahatahtlikud puugid

Muidugi, igal alal on pahatahtlikke puuke, kes süsteemi ära kasutavad, on logardeid ja laiskvorste. Kultuuri vallas leidub selliseid vähe, väga vähe, nagu selgus ka pikaajaliste võlglaste tabelist – neid peaaegu ei ole, või noh, on veidi sportlaste ja rahvataidlejate hulgas, kelle eest siinkohal vabandust palun. Olen kindel, et sportlased ja rahvataidlejad ja ka kunstnikud, kellel aruandevõlgu oli, õiendavad need imekiiresti või maksavad raha “kulkale” tagasi. Mida kindlasti ei saa öelda halvasti veetud kommunikatsioonide või äsja parandatud laguneva asfaldi või juhuslikult maha võetud riigimetsa vms kohta. Eks ta ole. Võite mind ju paranoiliseks pidada, aga suure päevalehe esikaanel trükitud negativistlik pealkiri, mis kisendab, et “kultuurkapitali vabadus on näiline”, ei puutu sisuliselt üldse asjasse. See on filosoofiline, mitte pragmaatiline küsimus, aga lehe kaanelt torkab silma selge sõnum – “kulkas” ja “kulkaga” on asjad halvasti! See on sihilik ja pahatahtlik, aga mis teha. Üks magus pirukas on klaasi taga, järelikult tuleb klaas puruks peksta.

Ja siis see rahvas… Rahvas tahab ju head kultuuri, aga talle ei pakuta seda, kultuuriinimesed nokitsevad isekeskis, imetlevad oma purki pandud junne. Kusjuures vaevalt et keegi selle kinniskujundi kasutajaist on tegelikult toda tööd näinud või teab, kes selle teinud on, või aru saab, millest too installatsioon omal ajal rääkis. Muide, see on sisuliselt seotud “kulkaga”: kunstnik kogus oma väljaheiteid meeleheites, tal polnud raha ega süüa ja ta tahtis, et teised ka seda teada saaks – mõnes mõttes on see tõesti Eesti kultuurielu sümbol, eks sa katsu ilma haigekassakaardita suurt kunsti teha! Mulle meeldiks väga näha mõne rahvasaadiku väljaheiteid purgis kõrvu näiteks mõne Lõuna-Eesti poeedi omadega, võib-olla saaks säält miskit järeldada kultuurkapitali vajalikkuse kohta, mine võta nüüd kinni.

Jah, ja see iseendale tegemine… Õigustatult küsis mu sõber Jan Kaus, millest siis kõneleb ligi miljon teatrikülastust aastas. Millest räägivad raamatumüügi-arvud? Tõsi, ühtki raamatut eraldi ei müüda enam mõniküm-mend tuhat nagu unistuslikus ENSV-s, mille tasuta (kuigi viletsa) arstiabi ja alkohoolikute sundravi ja võimutäiuse mõtlemiskohustusest vabastavatesse oludesse praegu kindlasti paljud tagasi ihkavad. Aga raamatuid ilmub ka kordi rohkem, mitte kunagi varem ajaloos pole olnud nii palju eesti keeles kirjutavaid inimesi! Muide, sääl ENSV-s, teispool kurja piiri, säärast avangardset ja dekadentlikku kultuuri juba ei toetatud, ei-ei! Sääl topiti kunstnik või kirjanik hullumajja, ja teda raviti, lootuses, et ta hakkab “rahvale” tegema. Eks ta ole. See ei tule praegu muidugi kellelgi meelde.

Rahvas, too rahvas, tõesti, see hämar, metafüüsiline “rahvas”, kelle eest kõneleb esmalt ja alati ikka kas anonüümne netikommentaator (kellele ausamba asemel rajatakse Vabaduse platsi alla au-auk, auparkla, mille katusel hakkavad vabariigi sõjaväelased aastapäevil marssima) või armastatud ja volitatud poliitik… Mu sõber Karl Martin Sinijärv küsis nukralt: kas tõesti on kellelgi ülbust pidada rahvaks lollimat osa inimestest? Sest rahvas, vabandust, inimesed, oleme kõik – loojad, “loovikud”, hullud, kassatüdrukud, turvamehed, kontoripreilid ja -härrad, kinnisvaraarendajad ja isegi poliitikud. Ka see, mida ekstsentriline kunstnik tahab, on ju rahva soov! Makse ei maksa ainult investeerimispankurid ja ehitusmehed, ja riik ei ole firma, riik ei saa olla firma, teda ei saa majandada nagu firmat, kuigi meile võidakse nii sisendada iga päev. Kui riik on firma, siis peame arvestama seda, et ühel päeval on meil uued omanikud, et ühel päeval meid koondatakse. Jah, selleks ongi olemas kultuur, et luua meile identiteet, et keegi ei saaks meid eestlastena koondada, isegi kui me riigike universumist koondatakse. Eks ta ole.

Väike kunst ja tasuta ajalugu

Kultuuri roll ei ole inimese silmale ja kõrvale pai teha, vastupidi: kultuur peabki ärritama, torkima, mõtlema panema. Mõtlev inimene on ohtlik, seda on võimuparteid muidugi taibanud. Parim kodanik on see, keda saab mõjutada suurte plakatite ja suurte lubadustega. Kui ta juba mõtleb ja analüüsib, kui ta suudab lugeda luulet ja mõistab moodsat kunsti ning adub ajastu õhus värelevaid tunge, siis muutub ta ohtlikuks. Ta pole enam taltsutatav, ta naerab, kui talle tulevikuplaanide pähe lauslollusi söödetakse, ta ei usu, et totaalne turu- või plaanimajandus tooks igavese õnneseisundi. Jah, sellepärast ongi hakatud kahtlema, sellepärast õhuta-taksegiehk vihkamisleeki: kultuur, mis suudab end ise teostada, millel on oma kindlad vahendid, suhteline sõltumatus oma asjaajamises, kujutab endast ohtu tollelesamale võimule, kes on kohustatud põhimõtteliselt ja põhiseaduslikult teda ülal pidama.

Üks praeguse Eesti terasemaid argifilosoofe, räppar Tommyboy ütles mulle Helsingis ühel vihmavinesel õhtupoolikul, kui Esplanaadil pingil konutasime, et on olemas inimesi, kes teevad suure raha eest väikest kunsti, ja neid, kes teevad tasuta ajalugu. Meil on siin praegu vahepealne variant: üsna väikese raha eest ostab riik kunstnikelt üsna suurt asja – ainukest eesti kultuuri, mis maailmas olemas on. Ei, ega sellega ei ela, aga ei sure ka. Minu suurim lootus on, et mõttetu laimukampaania lõppeb siinkohal. Meid on lihtsalt liiga-liiga vähe.