Normaalne mees Eestis talu ei peaks
Eesti paremate talude konkursil tootmistalude seas kolmandaks tunnistatud Janika talu on Ida-Virumaal üks arvestatavamaid karjakasvatustalusid. Peremees Kaido Roos räägib söödaratsioonist, rohumaade uuendamisest ja masinaosadest nõnda veenvalt, nagu oleks eluaeg ainult sellega tegelenudki.
Tegelikult on Irina ja Kaido Roos suurema osa elust hoopis linnainimesed olnud.
“Ma ei teadnud traktorist ega lehmast midagi,” naerab Kaido Roos. “Nii palju olin seda maaelu näinud, et vanatädid elasid Sakal ja Ontikal ning tahtsin ikka minna sinna kartulit võtma. Mitte kartulivõtmise pärast – seal sai hobusega sõita! Vankril sõitsin ja vahel lubas mõni ka ohjad pihku võtta. See oli poisikesele ju põnev!”
Siis tuli aga majaehitus Purtsesse ja kolhooside lagunemine ja lauda ehitamine ja ühe lehma asemele kümme ja… nii see läks.
“Kui mul juba kümme lehma laudas oli, siis olin enda arvates kõva tegija,” meenutab Kaido Roos algusaegu, mil aastanumbriks kirjutati 1990.
Nüüd on lüpsilehmi kuuekümne ümber ja noorkari küünib 130-140 peani.
“Ega ma täpselt teagi, neid tuleb ju juurde ja läheb välja,” tunnistab Irina Roos. “Kui keegi täpselt teada tahab, siis lähen loen üle.”
Täpset ülelugemist on vaja kindlasti siis, kui toetuse saamiseks pabereid tuleb täita. Janika talu on igal aastal kindlalt nii piimalehma kui teraviljatoetuse saajate hulgas.
Esialgu ehitatud lauta tuli peatselt vasikalauda jagu pikemaks ehitada. Rohkem sellele hoonele enam juurde ehitada ei anna – ühelt poolt tuleb ette tee, teiselt poolt elumaja.
“No kui nüüd peaks ehitama hakkama – eluilmas ei teeks lauta kohe maja kõrvale,” on Kaido Roos aastatega targemaks saanud. “Vasikalaudas on ju kärbseid hirmus palju ja need trügivad puha tuppa.”
Kaarhall, mille kaared viimase nädalaga püsti pandud, tuleb majast õige sutike kaugemale. Sinna kolib sügisel noorkari.
“Praegune seis on selline, et kui sügisel pean karja lauta ajama, siis jääb kolmkümmend kohta kindlasti puudu. Nii et sügiseks pean selle kaarhalli valmis saama. Lauta jääb siis ainult lüpsikari. No ja vasikad muidugi ka.”
Kaarhall sellepärast, et see tulevat odavam kui laut ehitada. Ja seda on lihtsam lahti võtta ja ära vedada, kui Roosid ühel päeval loomakasvatusega lõpparve otsustavad teha.
Tööaja kirjutab ette töö
Üks talunik ütles mõni aasta tagasi, et Eestis on põllumajandus hobi. Ja hobid on kallid.
Kaido Roos on selle ütlusega päri. Ning tunnistab, et eks tal endalgi ole kerge kiiks küljes – muidu ei viitsiks niiviisi mässata.
“Üks mees kurtis kunagi, et tal on tööpäev nii pikk, et kuidagi ei viitsi kaheksast viieni rabada. Ma ütlesin selle peale, et pole tal häda midagi – mina pean ka magama töökohal,” muheleb Kaido Roos.
Roosid üritavad arutada, mida kõike nad teeksid, kui talutööd pidevalt kuklasse ei hingaks.
Ega arutada suurt midagi ole; ikka jõutakse jutuga mingite töödeni välja.
“Tegelikult ma ei ihka seda elu, et ei peaks midagi tegema. Ega seda elu ka, et kaheksast viieni tööl peaks olema. Mina normeerin ise oma tööaega. Niimoodi on hea öelda, aga tegelikult normeerib ikkagi töö,” arutleb peremees. “Paljud, kes talu peavad, on rääkinud, et neile kohe meeldib, kui tempo on taga ja kogu aeg on kiire.”
“Suvel ei saa ma üldse magada,” täiendab Irina Roos. “Õhtul, kui hakkan magama jääma, mõtlen, mis tööd järgmisel päeval kõik teha on vaja. Siis läheb uni ära ja tahan kohe hakata ruttu-ruttu tegema. See ei ole ju normaalne!”
“Ma olen juba mitu aastat öelnud, et normaalsed talu ei pea,” võtab Kaido Roos jutu kokku.
Piimaliitri hinnast kroon puudu
Mõni aasta tagasi, piimatootmise madalseisu aegu maksti piimatootjaile piimaliitri eest natuke üle ühe krooni. Jõhvi piimaühistu suutis ka kõige hullemal ajal kõrgema sordi liitri eest kroon kaheksakümmend maksta. Ja korralikult, ilma viivitusteta maksta.
Tänavu märtsikuu teisel poolel loobus Janika talu oma piima Jõhvi piimakombinaati saatmast. Sealtmaalt käib nende piimal järel Rakvere piimakombinaadi auto.
“Mina olin Jõhvi Piimas üks viimaseid patrioote,” ütleb Kaido Roos. “Enamik talunikke lahkus sealt ammu enne mind.”
Asi pole selles, et Rakvere piimakombinaat rohkem maksaks – kõrgema sordi liitri hind kõigub üle Eesti üsna ühtlaselt 2,60-2,80 krooni vahel.
“Rakvere lihtsalt maksab,” ütleb Kaido Roos, rõhuga sõnal “maksab”.
Jõhvi Piimal on maksmisega juba mõnda aega suuri raskusi.
Piima hind on praegu selline, mis laseb kuidagi ära elada. “Ütleme niimoodi, et piimaliitri hinnast on kroon puudu. Siis jätkuks investeeringuteks ka,” usub Kaido Roos.
Ise pangale võlgu, mõned talule võlgu
Mullu kevadel sai Janika talu SAPARDist toetust traktori ostuks.
Enne seda olid meie maakonnas SAPARDist toetust saanud ainult Tiido talu (taimekaitsepritsi ostuks) ja osaühing Revino (veiselauda ehituseks).
Kaido Roos tunnistab, et alguses ta seda Valmeti traktorit nii väga ei tahtnudki.
“Aga kui ma sellega juba natuke aega tööd olin saanud teha, siis ostis naabrimees endale uue Vene traktori. Sõitsin sellega kümme meetrit, siis tulin maha, läksin tuppa ja ütlesin südamest, et see Valmet oli ikka hea ost küll. Nii palju on see läänemaailm targem, et seal mõeldakse kuigi palju inimese peale ka. Tervisele on lääne traktor igatahes kasulikum.”
Traktori kolmeaastasest liisingust on kasinalt üks aasta läbi. “Ega uue taotlusega nii kaua oodata anna, kuni kolm aastat täis saab. Kui oled harjunud pankasid toitma, siis toida muudkui edasi. Palju asju on vaja: nii atru kui külvikuid kui kombaini… Praegu on meil kolme peale kaks kombaini, aga ikka päris oma oleks vaja,” arutleb peremees.
Kaido Roos ei saa aru, miks põllumajandustehnika nii hirmus kallis on. “Võta neid kombaine või suuremaid traktoreid – kaks-kolm miljonit tuleb välja käia. Alla saja tuhandelist asja vist ei olegi enam. Kaheksakümmend tuhat maksab üks jooks kumme traktori alla.”
Pangale intressi maksmisest ei pääse, kuid talunik teeb teenust puhta protsentideta. Nagu Kaido Roos koos paarimehega teenustööna silopalle.
“Tellijaid on väheseks jäänud,” tunnistab ta. “Varem oli kümne palli tellijaid palju, nüüd on need ära kadunud. Suured loomakasvatajad küll tellivad ja tahavad palju saada, aga maksmisega ei kiirusta. Nii et silotegijal peab endal palju raha olema – kõik materjalid osta ja… See on silotegemine järelmaksuga, mõni maksab aasta aega tagantjärele.”
Liivamaad päästavad hullemast
Janika talu viljapõllud pole mudamärjaks muutunud, sest liivane maa laseb lihtsalt vee läbi. “See käib nende maade kohta, mis on siinpool Tallinna-Narva maanteed,” täpsustab peremees. “Teisel pool on üks nisupõld, kuhu vist enne külma peale ei saa. Kuna ma vilja pean maas vähe – 60 hektari ümber -, siis see kaheteisthektariline põld on küllaltki oluline osa.”
Aga vihm peksab vilja maha kõikjal, umbrohi kasvab läbi ikka ja koristamiseks on vili lihtsalt liiga märg.
Uppumine ei ohusta ka köögiviljaaeda, kus kõike maas ja puus olevat ainult oma pere tarbeks kasvatatakse.
“Aiast ei tea mina midagi,” vaatab Kaido Roos abikaasa poole. “Ei tea, mis seal kasvab, ei tea, mis on muruniitmine või hekipügamine.”
“Aiakäru on kakskümmend aastat vana, rattad puha viltu all, aga ikka vean sellega,” vastab Irina Roos etteheitva pilguga.
“Kui Euroopa Liitu läheme, saab seal ehk toetust, siis ma ostan sulle uue käru,” muheleb Kaido Roos.
Ja tõsineb siis: “Hea on naerda, aga hädad tulevad selle taluga külge. Öeldakse küll, et töö konti ei murra, aga paistab, et ikka murrab ka. Paarimees alles tuli operatsioonilt, homme lähen mina seljaga kompuutri alla…”
KÜLLI KRIIS
Laupäev, 30.08.2003
Uudised
VE: Roos, Kaido – taluperemees
Normaalne mees Eestis talu ei peaks
Eesti paremate talude konkursil tootmistalude seas kolmandaks tunnistatud Janika talu on Ida-Virumaal üks arvestatavamaid karjakasvatustalusid. Peremees Kaido Roos räägib söödaratsioonist, rohumaade uuendamisest ja masinaosadest nõnda veenvalt, nagu oleks eluaeg ainult sellega tegelenudki.
Tegelikult on Irina ja Kaido Roos suurema osa elust hoopis linnainimesed olnud.
“Ma ei teadnud traktorist ega lehmast midagi,” naerab Kaido Roos. “Nii palju olin seda maaelu näinud, et vanatädid elasid Sakal ja Ontikal ning tahtsin ikka minna sinna kartulit võtma. Mitte kartulivõtmise pärast – seal sai hobusega sõita! Vankril sõitsin ja vahel lubas mõni ka ohjad pihku võtta. See oli poisikesele ju põnev!”
Siis tuli aga majaehitus Purtsesse ja kolhooside lagunemine ja lauda ehitamine ja ühe lehma asemele kümme ja… nii see läks.
“Kui mul juba kümme lehma laudas oli, siis olin enda arvates kõva tegija,” meenutab Kaido Roos algusaegu, mil aastanumbriks kirjutati 1990.
Nüüd on lüpsilehmi kuuekümne ümber ja noorkari küünib 130-140 peani.
“Ega ma täpselt teagi, neid tuleb ju juurde ja läheb välja,” tunnistab Irina Roos. “Kui keegi täpselt teada tahab, siis lähen loen üle.”
Täpset ülelugemist on vaja kindlasti siis, kui toetuse saamiseks pabereid tuleb täita. Janika talu on igal aastal kindlalt nii piimalehma kui teraviljatoetuse saajate hulgas.
Esialgu ehitatud lauta tuli peatselt vasikalauda jagu pikemaks ehitada. Rohkem sellele hoonele enam juurde ehitada ei anna – ühelt poolt tuleb ette tee, teiselt poolt elumaja.
“No kui nüüd peaks ehitama hakkama – eluilmas ei teeks lauta kohe maja kõrvale,” on Kaido Roos aastatega targemaks saanud. “Vasikalaudas on ju kärbseid hirmus palju ja need trügivad puha tuppa.”
Kaarhall, mille kaared viimase nädalaga püsti pandud, tuleb majast õige sutike kaugemale. Sinna kolib sügisel noorkari.
“Praegune seis on selline, et kui sügisel pean karja lauta ajama, siis jääb kolmkümmend kohta kindlasti puudu. Nii et sügiseks pean selle kaarhalli valmis saama. Lauta jääb siis ainult lüpsikari. No ja vasikad muidugi ka.”
Kaarhall sellepärast, et see tulevat odavam kui laut ehitada. Ja seda on lihtsam lahti võtta ja ära vedada, kui Roosid ühel päeval loomakasvatusega lõpparve otsustavad teha.
Tööaja kirjutab ette töö
Üks talunik ütles mõni aasta tagasi, et Eestis on põllumajandus hobi. Ja hobid on kallid.
Kaido Roos on selle ütlusega päri. Ning tunnistab, et eks tal endalgi ole kerge kiiks küljes – muidu ei viitsiks niiviisi mässata.
“Üks mees kurtis kunagi, et tal on tööpäev nii pikk, et kuidagi ei viitsi kaheksast viieni rabada. Ma ütlesin selle peale, et pole tal häda midagi – mina pean ka magama töökohal,” muheleb Kaido Roos.
Roosid üritavad arutada, mida kõike nad teeksid, kui talutööd pidevalt kuklasse ei hingaks.
Ega arutada suurt midagi ole; ikka jõutakse jutuga mingite töödeni välja.
“Tegelikult ma ei ihka seda elu, et ei peaks midagi tegema. Ega seda elu ka, et kaheksast viieni tööl peaks olema. Mina normeerin ise oma tööaega. Niimoodi on hea öelda, aga tegelikult normeerib ikkagi töö,” arutleb peremees. “Paljud, kes talu peavad, on rääkinud, et neile kohe meeldib, kui tempo on taga ja kogu aeg on kiire.”
“Suvel ei saa ma üldse magada,” täiendab Irina Roos. “Õhtul, kui hakkan magama jääma, mõtlen, mis tööd järgmisel päeval kõik teha on vaja. Siis läheb uni ära ja tahan kohe hakata ruttu-ruttu tegema. See ei ole ju normaalne!”
“Ma olen juba mitu aastat öelnud, et normaalsed talu ei pea,” võtab Kaido Roos jutu kokku.
Piimaliitri hinnast kroon puudu
Mõni aasta tagasi, piimatootmise madalseisu aegu maksti piimatootjaile piimaliitri eest natuke üle ühe krooni. Jõhvi piimaühistu suutis ka kõige hullemal ajal kõrgema sordi liitri eest kroon kaheksakümmend maksta. Ja korralikult, ilma viivitusteta maksta.
Tänavu märtsikuu teisel poolel loobus Janika talu oma piima Jõhvi piimakombinaati saatmast. Sealtmaalt käib nende piimal järel Rakvere piimakombinaadi auto.
“Mina olin Jõhvi Piimas üks viimaseid patrioote,” ütleb Kaido Roos. “Enamik talunikke lahkus sealt ammu enne mind.”
Asi pole selles, et Rakvere piimakombinaat rohkem maksaks – kõrgema sordi liitri hind kõigub üle Eesti üsna ühtlaselt 2,60-2,80 krooni vahel.
“Rakvere lihtsalt maksab,” ütleb Kaido Roos, rõhuga sõnal “maksab”.
Jõhvi Piimal on maksmisega juba mõnda aega suuri raskusi.
Piima hind on praegu selline, mis laseb kuidagi ära elada. “Ütleme niimoodi, et piimaliitri hinnast on kroon puudu. Siis jätkuks investeeringuteks ka,” usub Kaido Roos.
Ise pangale võlgu, mõned talule võlgu
Mullu kevadel sai Janika talu SAPARDist toetust traktori ostuks.
Enne seda olid meie maakonnas SAPARDist toetust saanud ainult Tiido talu (taimekaitsepritsi ostuks) ja osaühing Revino (veiselauda ehituseks).
Kaido Roos tunnistab, et alguses ta seda Valmeti traktorit nii väga ei tahtnudki.
“Aga kui ma sellega juba natuke aega tööd olin saanud teha, siis ostis naabrimees endale uue Vene traktori. Sõitsin sellega kümme meetrit, siis tulin maha, läksin tuppa ja ütlesin südamest, et see Valmet oli ikka hea ost küll. Nii palju on see läänemaailm targem, et seal mõeldakse kuigi palju inimese peale ka. Tervisele on lääne traktor igatahes kasulikum.”
Traktori kolmeaastasest liisingust on kasinalt üks aasta läbi. “Ega uue taotlusega nii kaua oodata anna, kuni kolm aastat täis saab. Kui oled harjunud pankasid toitma, siis toida muudkui edasi. Palju asju on vaja: nii atru kui külvikuid kui kombaini… Praegu on meil kolme peale kaks kombaini, aga ikka päris oma oleks vaja,” arutleb peremees.
Kaido Roos ei saa aru, miks põllumajandustehnika nii hirmus kallis on. “Võta neid kombaine või suuremaid traktoreid – kaks-kolm miljonit tuleb välja käia. Alla saja tuhandelist asja vist ei olegi enam. Kaheksakümmend tuhat maksab üks jooks kumme traktori alla.”
Pangale intressi maksmisest ei pääse, kuid talunik teeb teenust puhta protsentideta. Nagu Kaido Roos koos paarimehega teenustööna silopalle.
“Tellijaid on väheseks jäänud,” tunnistab ta. “Varem oli kümne palli tellijaid palju, nüüd on need ära kadunud. Suured loomakasvatajad küll tellivad ja tahavad palju saada, aga maksmisega ei kiirusta. Nii et silotegijal peab endal palju raha olema – kõik materjalid osta ja… See on silotegemine järelmaksuga, mõni maksab aasta aega tagantjärele.”
Liivamaad päästavad hullemast
Janika talu viljapõllud pole mudamärjaks muutunud, sest liivane maa laseb lihtsalt vee läbi. “See käib nende maade kohta, mis on siinpool Tallinna-Narva maanteed,” täpsustab peremees. “Teisel pool on üks nisupõld, kuhu vist enne külma peale ei saa. Kuna ma vilja pean maas vähe – 60 hektari ümber -, siis see kaheteisthektariline põld on küllaltki oluline osa.”
Aga vihm peksab vilja maha kõikjal, umbrohi kasvab läbi ikka ja koristamiseks on vili lihtsalt liiga märg.
Uppumine ei ohusta ka köögiviljaaeda, kus kõike maas ja puus olevat ainult oma pere tarbeks kasvatatakse.
“Aiast ei tea mina midagi,” vaatab Kaido Roos abikaasa poole. “Ei tea, mis seal kasvab, ei tea, mis on muruniitmine või hekipügamine.”
“Aiakäru on kakskümmend aastat vana, rattad puha viltu all, aga ikka vean sellega,” vastab Irina Roos etteheitva pilguga.
“Kui Euroopa Liitu läheme, saab seal ehk toetust, siis ma ostan sulle uue käru,” muheleb Kaido Roos.
Ja tõsineb siis: “Hea on naerda, aga hädad tulevad selle taluga külge. Öeldakse küll, et töö konti ei murra, aga paistab, et ikka murrab ka. Paarimees alles tuli operatsioonilt, homme lähen mina seljaga kompuutri alla…”
KÜLLI KRIIS
Laupäev, 30.08.2003