Ma ei poolda eraettevõtlust riigihanke korras
11.02.2004
Villu Rooda,
Kaasiku talu peremees
29. jaanuari “Sakalas” ilmunud artikkel Loodi paisjärve rajamise ümber tekkinud poleemikast ning sellele järgnenud seinast-seina-arvamusavaldused olid huvitavad ja õpetlikud. Paraku jäi Endel Sova kirjutis 5. veebruari lehes arusaamatuks.
Mina ei ole kunagi olnud paisjärve rajamise vastu. Ma ei mõista, kuidas selline arvamus on kujunenud. Küll olen ma vaidlustanud järve ehituse ja rahastamise projekti kirjutatud andmed, sest need ei vasta tõele. Olen arvamusel, et ajal, mil riik ei suuda rahastada hädavajalikkegi keskkonnaprojekte, on maksumaksja raha kulutamine Loodi paisjärvele ebaotstarbekas.
MA OLEN pooldanud kõike kasulikku, mida annaksid Loodi meierei kasutusele võtmine ja mõisa ümbruse korrastamine. Need on head eraettevõtluse projektid, mida Helir-Valdor Seeder ja Siim Sillamaa kindlasti suudavad ka ellu viia. Seda ei tohiks aga teha riigi raha eest.
Ma ei ole nõus sellega, et järv tuleb ehitada riigihanke korras kui tähtis ja palju andev objekt üldiseks kasutuseks ja turismi arendamiseks. Et see järv oleks eramaadest ümber piiratud, on probleemid selle kasutamisse juba eos sisse kirjutatud.
Kui vald oleks tõepoolest soovinud üldkasutatavat järve, oleks ta jätnud Seedrile ühe hektari maad erastamata ja veekogu oleks saanud vaba kaldaala. Seda ei tehtud ja erastati ka ainus juurdepääsutee.
Need, kes usuvad, et selles olukorras on veekogu kõigile avatud, tutvugu põhjalikult asjaõiguse seadusega.
Järv kaunistab ümbrust ja seepärast peaksidki maaomanikud selle ise rajama. Siis poleks mingit vastuseisu ega probleemi.
VIITAMINE MINU kadedusele on mõistetav, sest selline põhjendus läheb alati inimestele korda. Kui aga 1,7 hektari suurune tiik mind kadedaks peaks ajama, mida siis peaksid minuga tegema paljud Viljandimaa kaunid kodud ja aiad?
Sama võib öelda väite kohta, et kes ise pole saanud, ei talu, kui teine saab. Minu talul pole siin midagi kadetseda. Ma pole tõesti saanud, aga pole ka küsinud. Seega ei ole mind millestki ilma jäetud. Mida oleme ise suutnud teha, seda oleme teinud. Oma tehtu ei sega imetlemast seda, mis ümberringi tehakse.
JA KUIDAS PEAKS sellesse loosse puutuma kõrge luureohvitseri nimetus, mida olen kandnud? Mina ei nimeta ju vallavanem Ene Saart seltsimees partorgiks. See aeg on kõigile möödas.
Lubatagu mulle sellega seoses siiski väike seletus.
Kui mina sooviksin kandideerida volikokku või Riigikokku, oleks kunagine teenistus sõjaväe luure eriüksuses mulle takistuseks, mõnele teisele ammune partorgiamet aga mitte.
Luure eriüksuses päästis salastatuse aste isegi kommunistlikku parteisse kuulumisest. Sel tööl oli puhtmilitaarne iseloom, mis pidi teenima Nõukogude Liidu sõjalisi ambitsioone. Poliitikasse ja sisemisse vägivalda me ei puutunud. Partorg aga puutus otseselt, sest partei oli keiser, jumal ja kurat ühes isikus. Partei käsutas kõiki, kuid teda ennast ei kontrollinud keegi.
Kommunistliku partei tohutu liikmeskond oli tegelikust poliitika kujundamisest ja täideviimisest väga kaugel, nomenklatuur aga mitte — nemad olid kontrollijad ja täidesaatjad kõikidel tasanditel poliitbüroost kolhoosi partorgini välja.
Partorge ei saanud pidada julgeoleku nuhkideks, sest on teada, et neid ei värvatud. Nende ametiga käis see funktsioon lihtsalt kaasas. Kaks kolmandikku sisemisest informatsioonist pärineski just partorgidelt. Rahvas aga leiab, et sellest pole midagi paha, sest keegi pidi ju sel ametikohal olema. Samamoodi pidi keegi olema armees ja KGB-s.
Kogu kommunistlik re©iim toimis riigina, kus ükski teenistus erilist aupaistet ei vääri. Arusaamatu on ainult see, et peakorraldajad selles tsirkuses rehabiliteeriti, kuid artiste mitte.
TULEN TAGASI Loodi järve juurde.
Ma ei kuulu küll Loodi Külaseltsi, kuid üht-teist ma siiski tean. Selts pole järve ehitust üldse kuskil protestinud. Ta soovib arendada kohalikku elu ning rajada väikese tõmbekeskuse külamaja, spordiväljaku ja mänguplatsiga. Vallale see plaan ei sobi. Toetuse ja koostöö asemel organiseeriti vastasseis.
See, et Helir-Valdor Seeder ja Siim Sillamaa soovivad oma kinnistutel turismiteenust arendada, on kasulik ja hea. Samuti on hea, et nad tahavad paisjärve teha. Ent nad tehku seda Tiit Maisa, Tauno Tuula ja teiste tublide ettevõtjate eeskujul, mitte riigihanke korras.
Uudised
VE: Rooda, Villu – taluperemees
Ma ei poolda eraettevõtlust riigihanke korras
11.02.2004
Villu Rooda,
Kaasiku talu peremees
29. jaanuari “Sakalas” ilmunud artikkel Loodi paisjärve rajamise ümber tekkinud poleemikast ning sellele järgnenud seinast-seina-arvamusavaldused olid huvitavad ja õpetlikud. Paraku jäi Endel Sova kirjutis 5. veebruari lehes arusaamatuks.
Mina ei ole kunagi olnud paisjärve rajamise vastu. Ma ei mõista, kuidas selline arvamus on kujunenud. Küll olen ma vaidlustanud järve ehituse ja rahastamise projekti kirjutatud andmed, sest need ei vasta tõele. Olen arvamusel, et ajal, mil riik ei suuda rahastada hädavajalikkegi keskkonnaprojekte, on maksumaksja raha kulutamine Loodi paisjärvele ebaotstarbekas.
MA OLEN pooldanud kõike kasulikku, mida annaksid Loodi meierei kasutusele võtmine ja mõisa ümbruse korrastamine. Need on head eraettevõtluse projektid, mida Helir-Valdor Seeder ja Siim Sillamaa kindlasti suudavad ka ellu viia. Seda ei tohiks aga teha riigi raha eest.
Ma ei ole nõus sellega, et järv tuleb ehitada riigihanke korras kui tähtis ja palju andev objekt üldiseks kasutuseks ja turismi arendamiseks. Et see järv oleks eramaadest ümber piiratud, on probleemid selle kasutamisse juba eos sisse kirjutatud.
Kui vald oleks tõepoolest soovinud üldkasutatavat järve, oleks ta jätnud Seedrile ühe hektari maad erastamata ja veekogu oleks saanud vaba kaldaala. Seda ei tehtud ja erastati ka ainus juurdepääsutee.
Need, kes usuvad, et selles olukorras on veekogu kõigile avatud, tutvugu põhjalikult asjaõiguse seadusega.
Järv kaunistab ümbrust ja seepärast peaksidki maaomanikud selle ise rajama. Siis poleks mingit vastuseisu ega probleemi.
VIITAMINE MINU kadedusele on mõistetav, sest selline põhjendus läheb alati inimestele korda. Kui aga 1,7 hektari suurune tiik mind kadedaks peaks ajama, mida siis peaksid minuga tegema paljud Viljandimaa kaunid kodud ja aiad?
Sama võib öelda väite kohta, et kes ise pole saanud, ei talu, kui teine saab. Minu talul pole siin midagi kadetseda. Ma pole tõesti saanud, aga pole ka küsinud. Seega ei ole mind millestki ilma jäetud. Mida oleme ise suutnud teha, seda oleme teinud. Oma tehtu ei sega imetlemast seda, mis ümberringi tehakse.
JA KUIDAS PEAKS sellesse loosse puutuma kõrge luureohvitseri nimetus, mida olen kandnud? Mina ei nimeta ju vallavanem Ene Saart seltsimees partorgiks. See aeg on kõigile möödas.
Lubatagu mulle sellega seoses siiski väike seletus.
Kui mina sooviksin kandideerida volikokku või Riigikokku, oleks kunagine teenistus sõjaväe luure eriüksuses mulle takistuseks, mõnele teisele ammune partorgiamet aga mitte.
Luure eriüksuses päästis salastatuse aste isegi kommunistlikku parteisse kuulumisest. Sel tööl oli puhtmilitaarne iseloom, mis pidi teenima Nõukogude Liidu sõjalisi ambitsioone. Poliitikasse ja sisemisse vägivalda me ei puutunud. Partorg aga puutus otseselt, sest partei oli keiser, jumal ja kurat ühes isikus. Partei käsutas kõiki, kuid teda ennast ei kontrollinud keegi.
Kommunistliku partei tohutu liikmeskond oli tegelikust poliitika kujundamisest ja täideviimisest väga kaugel, nomenklatuur aga mitte — nemad olid kontrollijad ja täidesaatjad kõikidel tasanditel poliitbüroost kolhoosi partorgini välja.
Partorge ei saanud pidada julgeoleku nuhkideks, sest on teada, et neid ei värvatud. Nende ametiga käis see funktsioon lihtsalt kaasas. Kaks kolmandikku sisemisest informatsioonist pärineski just partorgidelt. Rahvas aga leiab, et sellest pole midagi paha, sest keegi pidi ju sel ametikohal olema. Samamoodi pidi keegi olema armees ja KGB-s.
Kogu kommunistlik re©iim toimis riigina, kus ükski teenistus erilist aupaistet ei vääri. Arusaamatu on ainult see, et peakorraldajad selles tsirkuses rehabiliteeriti, kuid artiste mitte.
TULEN TAGASI Loodi järve juurde.
Ma ei kuulu küll Loodi Külaseltsi, kuid üht-teist ma siiski tean. Selts pole järve ehitust üldse kuskil protestinud. Ta soovib arendada kohalikku elu ning rajada väikese tõmbekeskuse külamaja, spordiväljaku ja mänguplatsiga. Vallale see plaan ei sobi. Toetuse ja koostöö asemel organiseeriti vastasseis.
See, et Helir-Valdor Seeder ja Siim Sillamaa soovivad oma kinnistutel turismiteenust arendada, on kasulik ja hea. Samuti on hea, et nad tahavad paisjärve teha. Ent nad tehku seda Tiit Maisa, Tauno Tuula ja teiste tublide ettevõtjate eeskujul, mitte riigihanke korras.