Mati Rautso, kes abituuriumis teatas klassijuhataja pärimise peale, kelleks ta saada tahab, et ükskõik kelleks, ainult mitte õpetajaks, tähistab tänavu selles ametis olemise veerandsajandat aastapäeva ning on teist korda juhtimas ühte Eestimaa vanemat kunstikooli – Jõhvi oma.
Millal sa, direktor, viimati pintslit käes hoidsid?
(Pikk paus.) Las ma mõtlen… Sügisel, või sai seda talvisel koolivaheajal tehtud… Ei, kuid midagi ma siiski olen aastaarvuga 2003 signeerinud.
Kas see on paratamatu, et kunstnik kunstikooli direktori nahas hävib?
Kuigi palju on see tõesti nii, vähemalt alguses. Pärast, nagu teistegi direktorite kogemustest on näha, saadakse mõlemaga hakkama. Loodan, et see läheb ka minul nii. Kuid mul oli juba enne direktori kohale kandideerimist kunsti koha pealt natuke tühi tunne. See tegigi otsustamise, kas ma võtan selle väljakutse vastu – nagu nüüd on moodne öelda -, kergemaks.
Nii et isikunäitust on sult ikka veel loota?
Muidugi.
Mis aastanumbril see võiks olla?
Ei hakka lubama.
Tavakooli õpetajad kurdavad, et palk on väike, kunstikooli õpetajatel on see veel väiksem. Võib-olla te ei olegi õpetajad?
Ise me oleme kogu aeg arvanud, et me seda ikka oleme. Aga viimastel aastatel on püütud majanduslike vahenditega selgeks teha, et me tõesti ei ole. See on muidugi ülekohtune. Kunstikooli klassides on õpilasi küll vähem, kuni viisteist last, aga nendega tuleb ju individuaalset tööd teha. Ja kui kunstikooli õpetajal pole teadmisi, pole tal võimalik oma töös sügavuti minna – põhi tuleks ruttu vastu. Sellepärast oleks hea, kui õpetajad ka ise oma kunsti ikka edasi teeksid – see neile sügavust annabki.
Kui suur see palga vahe üldharidus- ja kunstikooli õpetajal on?
Kõige kõrgema kategooria õpetaja, õpetaja-metoodiku puhul koguni 2000 krooni.
Kohalike omavalitsuste valimiste ajal kandideerisid sa volikokku. Põhjust, miks sa seda tegid, pole raske aimata: iga vähegi oma õppeasutusest hooliv juht sinna ka pürib, lootuses sel moel parandada ära kooli katuse, seinad, laed, põrandad, aknad jne. Kas selline olukord on sinu arvates normaalne, et nii-öelda katusemurede lahendamise pärast pead sa volikogusse pääsema?
Ei ole, sest kui sa hakkad kandideerima, pead sa poole valima. Ja kui juhtub, et valid vale poole, võid sellestki katusest ilma jääda.
Aga muidu on see siiski väikese koha sündroom, et asutuste juhid – neid ju kohapeal tuntakse – volikogusse kandideerivad, samal ajal kui näiteks Tartus ja Tallinnas on see ikkagi poliitikute rida. Kui aga väikeses kohas on see asutuse juht tugev raha väljaajaja, siis ta volikogus selle ka välja ajab, jättes teise asutuse võib-olla teenimatult ilma. Raha võidakse niimoodi hakata jagama mitte linna üldisi huve arvestades, vaid selle järgi, kui oskuslikult keegi lobitööd teeb. Direktori tööks on see ka muidu, kuid volikogus on võimalused siiski suuremad.
Kuid Jõhvis said tänavu kõik asutuste juhid linnaeelarve tegemises kaasa rääkida. See on midagi uut ja positiivset.
Kas kõik lapsed, kes kunstikooli tulevad, teevad seda sooviga saada kunstnikuks?
Ei usu, aga mõni saabki. Mõnikord sellistest lastest, kellest sa arvad, et peaks saama ja saab, ei saa – kõik oleneb ju tema enda soovi tugevusest ja ka järjekindlusest. Samas on tulnud kunstnikke nendest lastest, kellest pole seda oodatagi osanud.
Kas kunstnikul on tänapäeva Eestis hea elada?
Ma ise pole kunstnikuna päevagi elanud: ma olen elanud õpetajana ja püüdnud sealjuures kunsti teha. Aga ainult kunstnikuna leiba teenivate sõprade näitel paistab, et see on vahelduva eduga võimalik. Iseasi, kui hea elu see on – kõik sõltub vedamisest, aga ka enesekindlusest. Seda viimast ongi enese säilitamiseks väga vaja, kuna Eestis on viimasel ajal asutud tugevalt toetama vaid moodsat, ütleme, et postpostmodernismi – installatsioone ja muud säärast, mida kriitikud promovad, mille ees käib kuraatorite pikk jutt ja väike töö siis sinna takkaotsa. Sellesse tuleb suhtuda rahulikult. Vastasel juhul, kui sa hakkad koguma viha ja vimma ning kunstivoolude vahel hüplema, mõjub see su enda kunstile halvasti. Ma leian, et hea kunstnik on siiski igal ajal hea, võtame või näiteks Mudisti, ning ei usu, et Eestis on mõni väga hea ja omapärane kunstnik märkamata jäänud.
Milline on abstraktse kunsti jaoks, mida sina viljeled, praegu tähtede seis?
Ega ma nii väga abstraktne viimasel ajal olegi – realismi tükke on töödes sees. Aga seda üldist seisu ma ei oskagi öelda, sest iga kunstivooluga on nii, et alguses on ta uus, siis muutub konjunktuurseks ja müüdavaks ning lõpuks kitðiks nagu iga teinegi. Kuid Saksamaal, kust ma just tulin, on galeriid täis abstraktsionismi – suuri töid, tehtud Rothko laadis laia pintsliga. Abstraktsionismi saab jätkuvalt teha väga hästi, aga ka nii, et on küll ilus, kuid hingetu. Abstraktsionismi suuraeg on siiski möödas. Läänes oli selle kõrgaeg 1950.-1960. aastatel, meil sai temast näitusekunst 1980ndatel. Mõni tegi ja teeb siiani, vaatamata tõusulaine möödumisele, sest kunstnikuna tunned sa ära, milleks oled loodud.
Kuid praegune kunst on siiski mitmekesine. Kes tahab realismi, saab realismi, kes sürrealismi, saab sürrealismi, kes foto- ja videotöötlust, saab foto- ja videotöötlust. Edasi minna justkui polegi kuhugi. Seal päris eesotsas, avangardis, kus sünnivad uued ideed…
Seal topitakse Jaan Toomiku kombel sitajunne purki ja öeldakse, et see ongi kunst.
Ma olen seda Toomiku tööd ise näinud.
Kas see siis oli kunst?
Mõned aastad tagasi Helsingis moodsa kunsti muuseumis käies oli ka seal üks installatsioon, kus suurde klaasist kuubikusse olid pandud kinnised purgid sitajunnidega, ruumis oli aga väga hea roosilõhn.
Kuidas sulle see töö meeldis?
Noh… ma ei ole installatsioonidest kaifi ehk – nagu Jüri Kass armastas öelda – katarsist saanud. Kuid tegemist on keeruliste asjadega.
Kas sitajunnid purgis on keerulised asjad?
Niimoodi ironiseerida on sama kui vaadata abstraktsionistlikku maali ja öelda, et sellise plätserdusega saaksin ma ka ise hakkama.
Aga paljud ütlevadki.
Sa ei taha ju olla nendega samal tasemel. See sitajunn purgis on üldlevinud ja läheb-hästi-peale-näide kontseptualistlikust kunstist. Ka Toomiku installatsioonil oli kontseptsioon asjal sees – purkidel olid menüüd juures, näidates, mida ta söönud oli. Toomikut võib kunstis üldse ekstreemspordiharrastajaks nimetada.
Kas sinu vanemad mõistavad sinu kunsti? Millegipärast ma seda ei usu.
Neile olen ma püüdnud kinkida ikka nende mõistes ilusaid pilte.
Kes Ida-Virumaal kunsti ostab?
Neid on vähe, kuid on. Näiteks üks pere, kus kumbki abikaasa pole ise kunstnik, hindab just abstraktset kunsti. Päris hea on neil külas käies oma vanu töid näha, sest nad valivad välja paremad tööd.
Töid ostavad ka asutused, et neid teistele asutustele kinkida. Kümme aastat tagasi uute hoonete avamise aegu olid näiteks pangad usinad ostjad.
Üks sinu töö on ju koguni Rootsi kuningale kingitud, oli nii?
Jah, ma enam täpselt ei mäletagi, kumb seda tegi, kas linna- või maavalitsus.
Kunstigaleriist ostes on töödel ikka väga soolased hinnad…
Aga kui kunstnik ei tee seda ainult leivateenimise eesmärgil, pole tal ju vajadust neid niisama ära anda.
Kui raha poleks probleemiks – millise kunstniku töid sina ostaksid?
Ateljeesse ma võõraid töid ei taha. Kodus peaksid aga sel juhul olema väga avarad ruumid, sest praegu – nii eksprompt mõeldes – ostaks ma Claude Monet’ vanas eas tehtud maalid kinnikasvanud tiikidest. Siis ostaks veel ühe Rembrandti graafika ja näiteks Robert Rauschenbergi maali. Igal juhul ostaks ma mitmelt kunstnikult.
Tegelikult on maalide ostmine üsna keeruline teema. Kui endagi tööd kellegi elukohas seina peal vaatad, mäletades seda isiklikku, mida oled pildi tegemise ajal sinna sisse pannud – tegelikult oled ju mingis mõttes oma maaliga teiste inimeste ellu sekkunud. Paratamatult ta ju mõjub, kujundades ruumis meeleolu tausta, kuigi sa teda kogu aeg ei vaata. Aga võta ta korraks seinalt ära ja kohe märkad, et midagi on puudu.
TIIA LINNARD
Põhjarannik, laupäev, 29.03.2003
Uudised
VE: Rautso, Mati – kunstnik
Mati Rautso, kes abituuriumis teatas klassijuhataja pärimise peale, kelleks ta saada tahab, et ükskõik kelleks, ainult mitte õpetajaks, tähistab tänavu selles ametis olemise veerandsajandat aastapäeva ning on teist korda juhtimas ühte Eestimaa vanemat kunstikooli – Jõhvi oma.
Millal sa, direktor, viimati pintslit käes hoidsid?
(Pikk paus.) Las ma mõtlen… Sügisel, või sai seda talvisel koolivaheajal tehtud… Ei, kuid midagi ma siiski olen aastaarvuga 2003 signeerinud.
Kas see on paratamatu, et kunstnik kunstikooli direktori nahas hävib?
Kuigi palju on see tõesti nii, vähemalt alguses. Pärast, nagu teistegi direktorite kogemustest on näha, saadakse mõlemaga hakkama. Loodan, et see läheb ka minul nii. Kuid mul oli juba enne direktori kohale kandideerimist kunsti koha pealt natuke tühi tunne. See tegigi otsustamise, kas ma võtan selle väljakutse vastu – nagu nüüd on moodne öelda -, kergemaks.
Nii et isikunäitust on sult ikka veel loota?
Muidugi.
Mis aastanumbril see võiks olla?
Ei hakka lubama.
Tavakooli õpetajad kurdavad, et palk on väike, kunstikooli õpetajatel on see veel väiksem. Võib-olla te ei olegi õpetajad?
Ise me oleme kogu aeg arvanud, et me seda ikka oleme. Aga viimastel aastatel on püütud majanduslike vahenditega selgeks teha, et me tõesti ei ole. See on muidugi ülekohtune. Kunstikooli klassides on õpilasi küll vähem, kuni viisteist last, aga nendega tuleb ju individuaalset tööd teha. Ja kui kunstikooli õpetajal pole teadmisi, pole tal võimalik oma töös sügavuti minna – põhi tuleks ruttu vastu. Sellepärast oleks hea, kui õpetajad ka ise oma kunsti ikka edasi teeksid – see neile sügavust annabki.
Kui suur see palga vahe üldharidus- ja kunstikooli õpetajal on?
Kõige kõrgema kategooria õpetaja, õpetaja-metoodiku puhul koguni 2000 krooni.
Kohalike omavalitsuste valimiste ajal kandideerisid sa volikokku. Põhjust, miks sa seda tegid, pole raske aimata: iga vähegi oma õppeasutusest hooliv juht sinna ka pürib, lootuses sel moel parandada ära kooli katuse, seinad, laed, põrandad, aknad jne. Kas selline olukord on sinu arvates normaalne, et nii-öelda katusemurede lahendamise pärast pead sa volikogusse pääsema?
Ei ole, sest kui sa hakkad kandideerima, pead sa poole valima. Ja kui juhtub, et valid vale poole, võid sellestki katusest ilma jääda.
Aga muidu on see siiski väikese koha sündroom, et asutuste juhid – neid ju kohapeal tuntakse – volikogusse kandideerivad, samal ajal kui näiteks Tartus ja Tallinnas on see ikkagi poliitikute rida. Kui aga väikeses kohas on see asutuse juht tugev raha väljaajaja, siis ta volikogus selle ka välja ajab, jättes teise asutuse võib-olla teenimatult ilma. Raha võidakse niimoodi hakata jagama mitte linna üldisi huve arvestades, vaid selle järgi, kui oskuslikult keegi lobitööd teeb. Direktori tööks on see ka muidu, kuid volikogus on võimalused siiski suuremad.
Kuid Jõhvis said tänavu kõik asutuste juhid linnaeelarve tegemises kaasa rääkida. See on midagi uut ja positiivset.
Kas kõik lapsed, kes kunstikooli tulevad, teevad seda sooviga saada kunstnikuks?
Ei usu, aga mõni saabki. Mõnikord sellistest lastest, kellest sa arvad, et peaks saama ja saab, ei saa – kõik oleneb ju tema enda soovi tugevusest ja ka järjekindlusest. Samas on tulnud kunstnikke nendest lastest, kellest pole seda oodatagi osanud.
Kas kunstnikul on tänapäeva Eestis hea elada?
Ma ise pole kunstnikuna päevagi elanud: ma olen elanud õpetajana ja püüdnud sealjuures kunsti teha. Aga ainult kunstnikuna leiba teenivate sõprade näitel paistab, et see on vahelduva eduga võimalik. Iseasi, kui hea elu see on – kõik sõltub vedamisest, aga ka enesekindlusest. Seda viimast ongi enese säilitamiseks väga vaja, kuna Eestis on viimasel ajal asutud tugevalt toetama vaid moodsat, ütleme, et postpostmodernismi – installatsioone ja muud säärast, mida kriitikud promovad, mille ees käib kuraatorite pikk jutt ja väike töö siis sinna takkaotsa. Sellesse tuleb suhtuda rahulikult. Vastasel juhul, kui sa hakkad koguma viha ja vimma ning kunstivoolude vahel hüplema, mõjub see su enda kunstile halvasti. Ma leian, et hea kunstnik on siiski igal ajal hea, võtame või näiteks Mudisti, ning ei usu, et Eestis on mõni väga hea ja omapärane kunstnik märkamata jäänud.
Milline on abstraktse kunsti jaoks, mida sina viljeled, praegu tähtede seis?
Ega ma nii väga abstraktne viimasel ajal olegi – realismi tükke on töödes sees. Aga seda üldist seisu ma ei oskagi öelda, sest iga kunstivooluga on nii, et alguses on ta uus, siis muutub konjunktuurseks ja müüdavaks ning lõpuks kitðiks nagu iga teinegi. Kuid Saksamaal, kust ma just tulin, on galeriid täis abstraktsionismi – suuri töid, tehtud Rothko laadis laia pintsliga. Abstraktsionismi saab jätkuvalt teha väga hästi, aga ka nii, et on küll ilus, kuid hingetu. Abstraktsionismi suuraeg on siiski möödas. Läänes oli selle kõrgaeg 1950.-1960. aastatel, meil sai temast näitusekunst 1980ndatel. Mõni tegi ja teeb siiani, vaatamata tõusulaine möödumisele, sest kunstnikuna tunned sa ära, milleks oled loodud.
Kuid praegune kunst on siiski mitmekesine. Kes tahab realismi, saab realismi, kes sürrealismi, saab sürrealismi, kes foto- ja videotöötlust, saab foto- ja videotöötlust. Edasi minna justkui polegi kuhugi. Seal päris eesotsas, avangardis, kus sünnivad uued ideed…
Seal topitakse Jaan Toomiku kombel sitajunne purki ja öeldakse, et see ongi kunst.
Ma olen seda Toomiku tööd ise näinud.
Kas see siis oli kunst?
Mõned aastad tagasi Helsingis moodsa kunsti muuseumis käies oli ka seal üks installatsioon, kus suurde klaasist kuubikusse olid pandud kinnised purgid sitajunnidega, ruumis oli aga väga hea roosilõhn.
Kuidas sulle see töö meeldis?
Noh… ma ei ole installatsioonidest kaifi ehk – nagu Jüri Kass armastas öelda – katarsist saanud. Kuid tegemist on keeruliste asjadega.
Kas sitajunnid purgis on keerulised asjad?
Niimoodi ironiseerida on sama kui vaadata abstraktsionistlikku maali ja öelda, et sellise plätserdusega saaksin ma ka ise hakkama.
Aga paljud ütlevadki.
Sa ei taha ju olla nendega samal tasemel. See sitajunn purgis on üldlevinud ja läheb-hästi-peale-näide kontseptualistlikust kunstist. Ka Toomiku installatsioonil oli kontseptsioon asjal sees – purkidel olid menüüd juures, näidates, mida ta söönud oli. Toomikut võib kunstis üldse ekstreemspordiharrastajaks nimetada.
Kas sinu vanemad mõistavad sinu kunsti? Millegipärast ma seda ei usu.
Neile olen ma püüdnud kinkida ikka nende mõistes ilusaid pilte.
Kes Ida-Virumaal kunsti ostab?
Neid on vähe, kuid on. Näiteks üks pere, kus kumbki abikaasa pole ise kunstnik, hindab just abstraktset kunsti. Päris hea on neil külas käies oma vanu töid näha, sest nad valivad välja paremad tööd.
Töid ostavad ka asutused, et neid teistele asutustele kinkida. Kümme aastat tagasi uute hoonete avamise aegu olid näiteks pangad usinad ostjad.
Üks sinu töö on ju koguni Rootsi kuningale kingitud, oli nii?
Jah, ma enam täpselt ei mäletagi, kumb seda tegi, kas linna- või maavalitsus.
Kunstigaleriist ostes on töödel ikka väga soolased hinnad…
Aga kui kunstnik ei tee seda ainult leivateenimise eesmärgil, pole tal ju vajadust neid niisama ära anda.
Kui raha poleks probleemiks – millise kunstniku töid sina ostaksid?
Ateljeesse ma võõraid töid ei taha. Kodus peaksid aga sel juhul olema väga avarad ruumid, sest praegu – nii eksprompt mõeldes – ostaks ma Claude Monet’ vanas eas tehtud maalid kinnikasvanud tiikidest. Siis ostaks veel ühe Rembrandti graafika ja näiteks Robert Rauschenbergi maali. Igal juhul ostaks ma mitmelt kunstnikult.
Tegelikult on maalide ostmine üsna keeruline teema. Kui endagi tööd kellegi elukohas seina peal vaatad, mäletades seda isiklikku, mida oled pildi tegemise ajal sinna sisse pannud – tegelikult oled ju mingis mõttes oma maaliga teiste inimeste ellu sekkunud. Paratamatult ta ju mõjub, kujundades ruumis meeleolu tausta, kuigi sa teda kogu aeg ei vaata. Aga võta ta korraks seinalt ära ja kohe märkad, et midagi on puudu.
TIIA LINNARD
Põhjarannik, laupäev, 29.03.2003