|
Jälgides justiitsministri viimaseid avalikke esinemisi, kerkib silme ette ajalooõpikutest tuntud Rooma Vabariigi senaator Cato Vanem, kes enam kui kaks tuhat aastat tagasi lõpetas kõik oma kõned senatis lausega: «Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!» Niisamuti lõpetab Rein Lang oma avalikud esinemised viimasel ajal mõtteavaldustega, mille sisu võiks kokku võtta: «Muide, ma arvan, et netikommentaarid tuleb hävitada!»
Veelgi enam – näib, et justiitsminister püüab diskrediteerida ka ettevõtteid, kes on netikommentaaridega seotud. Oma kõnes kohtunike täiskogule möödunud reedel teatas Lang, et solvamisest, alandamisest ja laimust on meie riigis loodud omamoodi tööstusharu, millega teenitakse hiigelkasumeid, vihjates ilmselt ajakirjandusväljaannete kommentaarikeskkondadele.
Võin justiitsministrile kinnitada (ja siinkohal ühinevad minuga ilmselt kõigi teiste meediaväljaannete juhid) – halvad kommentaarid, mis sisaldavad vaenu, laimu, solvanguid ja muud sarnast ühiskonna- või indiviidivaenulikku tegevust, ei ole ei Delfi ega ühegi teise juhtiva meediaväljaande äriideeks. Hoopis vastupidi, meile mitte ainult ei meeldi halvad kommentaarid, vaid nad on meie ärile kahjulikud.
Täna kasutab Delfit rohkem kui 600 000 inimest. Kuigi justiitsminister üritab silme ette manada pilti netikasutajatest ja netikommentaaride kirjutajatest/lugejatest kui mingist eraldatud pahatahtlikust ja rumalast sootsiumist, on see pilt suuresti väär. Tegelikult on needsamad lugejad/kirjutajad meie kaasmaalased ja ilmselt moodustavad ka üsna esindusliku osa justiitsministri erakonna elektoraadist.
Netikasutajad on meie ühiskonna läbilõige. Nii nagu ühiskonna enamikule ei meeldi laim ja vaen, ei meeldi see ka meie lugejate enamikule. Kõik väljaanded soovivad, et nende kasutajad tunneksid ennast hästi nii väljaande avaldatud kui ka teiste lugejate avaldatud materjale tarbides. Kommentaariumi mõte on läbi aegade olnud võimaldada lugejatele omavahelist diskuteerimist parasjagu tulipunktis olevate probleemide üle. Mida sisukam on diskussioon, seda rahulolevamad on lugejad. Nii lihtne see ongi.
Siinkohal tuleb loomulikult selget vahet teha leimi (mis on leim: vt www.leim.ee) ja ebameeldiva kriitika vahel. Mõnikord võib see piir olla hägus. Kommentaarides esinevad kriitika ja leim kõrvuti ning viimasest tulenev emotsionaalne hinnang kogu diskussiooni kvaliteedile võib kanduda üle ka esimesele poolele – kriitikat peetakse halbadeks kommentaarideks.
Delfis tehtud lähimineviku kommentaaride analüüs näitas, et leimi osakaal kommentaarides on langenud paari protsendi tasemele. Nii madalal pole see kunagi olnud. Seega pole eneseregulatsioon mitte paigaltammumine, vaid areng positiivses suunas.
Väited selle kohta, et netikommentaarides käib arutelu asemel laussõim, näitab seda, et väitja ei ole kuigi põhjalikult netikommentaaridega tutvunud. Siinkohal soovitan tervenisti üle lugeda professor Marju Lauristini intervjuu, mille ta andis e-demokraatia tulevikule pühendatud konverentsil.
Lauristin ütleb, et jälgib Delfi kommentaariumis toimuvaid arutelusid suure huviga ning toob esile mitmete teemade juures toimuvad väga sisukad arutelud. Video on leitav aadressil http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18011828.
Kahju on sellest, et vaatamata soovile teha ühiskonnale head, ei ole justiitsminister suvatsenud kordagi nõu pidada meediaväljaannetega. Selle nädala esmaspäeval teatas Rein Lang «Terevisioonis», et «eneseregulatsioon on kümme korda mõistlikum kui riiklik regulatsioon».
Kui justiitsminister oleks võtnud vaevaks tutvuda sellega, mida Delfi ja teised juhtivad meediaväljaanded pahatahtlike kommentaatorite ohjeldamiseks teinud on, võiks ka justiitsministeeriumi aparaat tegeleda riigi seisukohalt palju olulisemate probleemide menetlemisega, kui seda on leim netikommentaarides.
Nüüdseks on kõigis juhtivates meediaväljaannetes kasutusel niinimetatud notice-and-take-down (teata-ja-võetakse-maha-protseduur). Nii on näiteks Delfis võimalik teavitada toimetajat halvast kommentaarist mitmel moel. Kõige lihtsam on klikkida nuppu iga konkreetse kommentaari juures. Seda võimalust kasutatakse muuseas väga aktiivselt. Kõik raporteeritud halvad kommentaarid vaadatakse läbi ja vajadusel eemaldatakse. Seega pole mingit alust väita, et eneseregulatsioon ei toimi.
Samasugune teata-ja-võetakse-maha-protseduur on kasutusel kõigis Euroopa riikides. Seda protseduuri on kirjeldatud ka Euroopa Liidu direktiivis 2000/31 EC ja selle alusel loodud Eesti Vabariigis kehtivas infoühiskonna teenuse seaduses. Peale selle on enamik meediaväljaandeid paigutanud oma lehtedele reeglid, millest kommentaatorid peaksid kinni pidama. Juba kaks ja pool aastat tagasi algatasid juhtivad meediaväljaanded teadlikkuse tõstmise kampaania leim.ee märgi all. Niipalju kui mul on õnnestunud Eesti kogemust jagada kolleegide ja juristidega väljaspool Eestit, on kõik meil toimivat iseregulatsioonimehhanismi tunnustanud.
Teine justiitsministri poolt «Terevisioonis» välja öeldud kummaline repliik puudutab kasutajate postitatud sisu reguleerimist teistes Euroopa riikides.
Justiitsminister väitis, et «Rootsis oli samamoodi, et 90ndate alguses püüti seal ka püsti panna niisugust kommentaariumi, aga see lõppes sellega, et maksti kahjutasud kohe kohtuotsusega kiiresti välja ja oli ka kord majas».
Tuleb juhtida tähelepanu sellele, et 90ndate alguses oli internet – rääkimata kommentaariumist või mõnedest muudest kasutajate loodud sisu koondavatest keskkondadest – nii Rootsis kui ka kogu Euroopas üsna tundmatu asi.
Vaatamata põhjalikule uurimisele ja konsultatsioonidele juhtivate Põhjamaade advokaadibüroodega ei ole meil õnnestunud tuvastada ühtegi juhtumit, millele justiitsminister viitab.
Ainus teadaolev juhtum on seotud fašistliku sisuga postitusega Rootsi päevalehe Aftonbladet foorumis aastal 2000. Rootsi kohus mõistis Aftonbladeti vastutavalt väljaandjalt sisse paari tuhande Rootsi krooni suuruse summa. Väljanõudmise põhjustas see, et Aftonbladet ei järginud teata-ja-võetakse-maha-protseduuri.
Siinjuures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et tegu oli fašismi pooldamisega, mis erinevalt laimust ja sõimust on kriminaalkuritegu, ning Aftonbladet jättis postituse teadlikult kustutamata. Vaatamata kõigele sellele on Aftonbladeti kaasust hiljem kõvasti kritiseeritud kui ebaõiglast Aftonbladeti suhtes ja asjatundmatut uue meedia reguleerimisel.
Nüüd aga tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde. Kellele siis ikkagi leimavad kommentaarid kasu toovad? Vaadates justiitsministri tegemisi, kipub kangesti meenuma Walter Lippmanni loodud progressiivse demokraatia teooria. Selle kohaselt jaguneb ühiskond väikesearvuliseks «väljavalitute klassiks», kellel on õigus ja kohustus teha otsuseid ja ühiskonda juhtida, ning «hämmeldunud loomakarjaks», keda juhitakse ja kelle osaks on olla tumm pealtvaataja. Ei ole kahtlust, millisesse kategooriasse justiitsminister ennast liigitab.
Internet on esmakordselt ajaloos avanud laiapõhjalise ühiskondliku diskussiooni võimaluse. Iga halb kommentaar toimib tõrvatilgana meepotis, mis annab neile, kellele vaba mõttevahetus ei meeldi, moraalse võimaluse seda piirata. Metoodika on siinkohal üsna lihtne: tekitada negatiivne foon internetikasutajate loodud sisu osas, külvata ühiskonnas hirmu eneseväärikuse ja privaatsuse kaotamise ees. Ja sellest lähtuvalt asuda sõnavabadust piirama.
Oluline on siinkohal aru saada, et netikommentaarid on vaid väike osa kasutajate internetti postitatavast sisust. Kui on õnnestunud luua pretsedent kommentaaridega, siis saab seda vabalt laiendada ka teistele kasutajate loodud sisu liikidele, olgu need siis avalikud fotoalbumid, avalikud kasutajakontod rate.ee-s, blogi- või foorumipostitused, videod Nagis, Youtube’is või mõni muu kasutajate loodud sisu.
Praeguseks on halvad netikommentaarid rakendatud juhthobusena vaikiva ajastu vankri ette. Siinkohal kutsun kõiki netikodanikke üles vaikivale ajastule vastu astuma. Kõige parem viis seda teha on mitte kirjutada halbu kommentaare – ärgem andkem kellelegi ajendit asuda vaba mõttevahetust piirama!
Suhtume kriitiliselt neisse, kes seda võimalust üritavad anda. Tõestame, et enam kui 600 000 netikasutajat on tõsiseltvõetav ühiskondlik jõud, mis on võimeline end ise paremini reguleerima, kui seadusandja seda teha suudab.
|
Uudised
VE: Raudsalu, Andrus netikommentaaridest
Andrus Raudsalu: kellel on kasu halbadest kommentaaridest?
15.02.2008 00:01Andrus Raudsalu, Delfi tegevjuht
Jälgides justiitsministri viimaseid avalikke esinemisi, kerkib silme ette ajalooõpikutest tuntud Rooma Vabariigi senaator Cato Vanem, kes enam kui kaks tuhat aastat tagasi lõpetas kõik oma kõned senatis lausega: «Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!» Niisamuti lõpetab Rein Lang oma avalikud esinemised viimasel ajal mõtteavaldustega, mille sisu võiks kokku võtta: «Muide, ma arvan, et netikommentaarid tuleb hävitada!»
Veelgi enam – näib, et justiitsminister püüab diskrediteerida ka ettevõtteid, kes on netikommentaaridega seotud. Oma kõnes kohtunike täiskogule möödunud reedel teatas Lang, et solvamisest, alandamisest ja laimust on meie riigis loodud omamoodi tööstusharu, millega teenitakse hiigelkasumeid, vihjates ilmselt ajakirjandusväljaannete kommentaarikeskkondadele.
Võin justiitsministrile kinnitada (ja siinkohal ühinevad minuga ilmselt kõigi teiste meediaväljaannete juhid) – halvad kommentaarid, mis sisaldavad vaenu, laimu, solvanguid ja muud sarnast ühiskonna- või indiviidivaenulikku tegevust, ei ole ei Delfi ega ühegi teise juhtiva meediaväljaande äriideeks. Hoopis vastupidi, meile mitte ainult ei meeldi halvad kommentaarid, vaid nad on meie ärile kahjulikud.
Täna kasutab Delfit rohkem kui 600 000 inimest. Kuigi justiitsminister üritab silme ette manada pilti netikasutajatest ja netikommentaaride kirjutajatest/lugejatest kui mingist eraldatud pahatahtlikust ja rumalast sootsiumist, on see pilt suuresti väär. Tegelikult on needsamad lugejad/kirjutajad meie kaasmaalased ja ilmselt moodustavad ka üsna esindusliku osa justiitsministri erakonna elektoraadist.
Netikasutajad on meie ühiskonna läbilõige. Nii nagu ühiskonna enamikule ei meeldi laim ja vaen, ei meeldi see ka meie lugejate enamikule. Kõik väljaanded soovivad, et nende kasutajad tunneksid ennast hästi nii väljaande avaldatud kui ka teiste lugejate avaldatud materjale tarbides. Kommentaariumi mõte on läbi aegade olnud võimaldada lugejatele omavahelist diskuteerimist parasjagu tulipunktis olevate probleemide üle. Mida sisukam on diskussioon, seda rahulolevamad on lugejad. Nii lihtne see ongi.
Siinkohal tuleb loomulikult selget vahet teha leimi (mis on leim: vt www.leim.ee) ja ebameeldiva kriitika vahel. Mõnikord võib see piir olla hägus. Kommentaarides esinevad kriitika ja leim kõrvuti ning viimasest tulenev emotsionaalne hinnang kogu diskussiooni kvaliteedile võib kanduda üle ka esimesele poolele – kriitikat peetakse halbadeks kommentaarideks.
Delfis tehtud lähimineviku kommentaaride analüüs näitas, et leimi osakaal kommentaarides on langenud paari protsendi tasemele. Nii madalal pole see kunagi olnud. Seega pole eneseregulatsioon mitte paigaltammumine, vaid areng positiivses suunas.
Väited selle kohta, et netikommentaarides käib arutelu asemel laussõim, näitab seda, et väitja ei ole kuigi põhjalikult netikommentaaridega tutvunud. Siinkohal soovitan tervenisti üle lugeda professor Marju Lauristini intervjuu, mille ta andis e-demokraatia tulevikule pühendatud konverentsil.
Lauristin ütleb, et jälgib Delfi kommentaariumis toimuvaid arutelusid suure huviga ning toob esile mitmete teemade juures toimuvad väga sisukad arutelud. Video on leitav aadressil http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18011828.
Kahju on sellest, et vaatamata soovile teha ühiskonnale head, ei ole justiitsminister suvatsenud kordagi nõu pidada meediaväljaannetega. Selle nädala esmaspäeval teatas Rein Lang «Terevisioonis», et «eneseregulatsioon on kümme korda mõistlikum kui riiklik regulatsioon».
Kui justiitsminister oleks võtnud vaevaks tutvuda sellega, mida Delfi ja teised juhtivad meediaväljaanded pahatahtlike kommentaatorite ohjeldamiseks teinud on, võiks ka justiitsministeeriumi aparaat tegeleda riigi seisukohalt palju olulisemate probleemide menetlemisega, kui seda on leim netikommentaarides.
Nüüdseks on kõigis juhtivates meediaväljaannetes kasutusel niinimetatud notice-and-take-down (teata-ja-võetakse-maha-protseduur). Nii on näiteks Delfis võimalik teavitada toimetajat halvast kommentaarist mitmel moel. Kõige lihtsam on klikkida nuppu iga konkreetse kommentaari juures. Seda võimalust kasutatakse muuseas väga aktiivselt. Kõik raporteeritud halvad kommentaarid vaadatakse läbi ja vajadusel eemaldatakse. Seega pole mingit alust väita, et eneseregulatsioon ei toimi.
Samasugune teata-ja-võetakse-maha-protseduur on kasutusel kõigis Euroopa riikides. Seda protseduuri on kirjeldatud ka Euroopa Liidu direktiivis 2000/31 EC ja selle alusel loodud Eesti Vabariigis kehtivas infoühiskonna teenuse seaduses. Peale selle on enamik meediaväljaandeid paigutanud oma lehtedele reeglid, millest kommentaatorid peaksid kinni pidama. Juba kaks ja pool aastat tagasi algatasid juhtivad meediaväljaanded teadlikkuse tõstmise kampaania leim.ee märgi all. Niipalju kui mul on õnnestunud Eesti kogemust jagada kolleegide ja juristidega väljaspool Eestit, on kõik meil toimivat iseregulatsioonimehhanismi tunnustanud.
Teine justiitsministri poolt «Terevisioonis» välja öeldud kummaline repliik puudutab kasutajate postitatud sisu reguleerimist teistes Euroopa riikides.
Justiitsminister väitis, et «Rootsis oli samamoodi, et 90ndate alguses püüti seal ka püsti panna niisugust kommentaariumi, aga see lõppes sellega, et maksti kahjutasud kohe kohtuotsusega kiiresti välja ja oli ka kord majas».
Tuleb juhtida tähelepanu sellele, et 90ndate alguses oli internet – rääkimata kommentaariumist või mõnedest muudest kasutajate loodud sisu koondavatest keskkondadest – nii Rootsis kui ka kogu Euroopas üsna tundmatu asi.
Vaatamata põhjalikule uurimisele ja konsultatsioonidele juhtivate Põhjamaade advokaadibüroodega ei ole meil õnnestunud tuvastada ühtegi juhtumit, millele justiitsminister viitab.
Ainus teadaolev juhtum on seotud fašistliku sisuga postitusega Rootsi päevalehe Aftonbladet foorumis aastal 2000. Rootsi kohus mõistis Aftonbladeti vastutavalt väljaandjalt sisse paari tuhande Rootsi krooni suuruse summa. Väljanõudmise põhjustas see, et Aftonbladet ei järginud teata-ja-võetakse-maha-protseduuri.
Siinjuures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et tegu oli fašismi pooldamisega, mis erinevalt laimust ja sõimust on kriminaalkuritegu, ning Aftonbladet jättis postituse teadlikult kustutamata. Vaatamata kõigele sellele on Aftonbladeti kaasust hiljem kõvasti kritiseeritud kui ebaõiglast Aftonbladeti suhtes ja asjatundmatut uue meedia reguleerimisel.
Nüüd aga tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde. Kellele siis ikkagi leimavad kommentaarid kasu toovad? Vaadates justiitsministri tegemisi, kipub kangesti meenuma Walter Lippmanni loodud progressiivse demokraatia teooria. Selle kohaselt jaguneb ühiskond väikesearvuliseks «väljavalitute klassiks», kellel on õigus ja kohustus teha otsuseid ja ühiskonda juhtida, ning «hämmeldunud loomakarjaks», keda juhitakse ja kelle osaks on olla tumm pealtvaataja. Ei ole kahtlust, millisesse kategooriasse justiitsminister ennast liigitab.
Internet on esmakordselt ajaloos avanud laiapõhjalise ühiskondliku diskussiooni võimaluse. Iga halb kommentaar toimib tõrvatilgana meepotis, mis annab neile, kellele vaba mõttevahetus ei meeldi, moraalse võimaluse seda piirata. Metoodika on siinkohal üsna lihtne: tekitada negatiivne foon internetikasutajate loodud sisu osas, külvata ühiskonnas hirmu eneseväärikuse ja privaatsuse kaotamise ees. Ja sellest lähtuvalt asuda sõnavabadust piirama.
Oluline on siinkohal aru saada, et netikommentaarid on vaid väike osa kasutajate internetti postitatavast sisust. Kui on õnnestunud luua pretsedent kommentaaridega, siis saab seda vabalt laiendada ka teistele kasutajate loodud sisu liikidele, olgu need siis avalikud fotoalbumid, avalikud kasutajakontod rate.ee-s, blogi- või foorumipostitused, videod Nagis, Youtube’is või mõni muu kasutajate loodud sisu.
Praeguseks on halvad netikommentaarid rakendatud juhthobusena vaikiva ajastu vankri ette. Siinkohal kutsun kõiki netikodanikke üles vaikivale ajastule vastu astuma. Kõige parem viis seda teha on mitte kirjutada halbu kommentaare – ärgem andkem kellelegi ajendit asuda vaba mõttevahetust piirama!
Suhtume kriitiliselt neisse, kes seda võimalust üritavad anda. Tõestame, et enam kui 600 000 netikasutajat on tõsiseltvõetav ühiskondlik jõud, mis on võimeline end ise paremini reguleerima, kui seadusandja seda teha suudab.