«Teate küll, et elan haiglas. Ma ei saa hingata, neelata, häält teha, olen halvatud, vasak käsi veidi kõverdub, ka miimilised lihased ei tööta. Kõik, mida eluks vaja, tuleb torude kaudu – õhk kopsu ja toit makku. /-/ Ma ei mäleta toitude maitseid, seda, mis tunne oli telekat vaadata, vihmamärja metsa õhku sisse hingata või riideid kanda. Olen unustanud, millised nägid välja EV sendid,» kirjutas Aive Raudkivi paar aastat tagasi Eesti Ekspressi vahendusel oma lähedastele.
Pühapäeval lõppes Põhja-Eesti Regionaalhaigla 10. korruse helekollaste seintega palatis number 3 Raudkivi elutee.
23 aastat oli ta jõudnud elada terve inimese elu. Ta lõpetas Tartu Ülikooli defektoloogiaosakonna ja tõi seitse aastat tagasi ilmale poja.
Kuus aastat tagasi hakkas aga Aive tervis kiiresti halvenema. Ta sattus Mustamäe haigla reanimatsiooniosakonda, kus pandi hingamispuudulikkuse pärast aparaathingamisele. Selgus, et teda tabanud puukentsefaliit oli kahjustanud ta niigi nõrku lihaseid.
Aive raviarst Anne Perli ütleb, et naine leiti palatist surnuna ootamatult. «Aparaat töötas häireteta. Ajutegevuse märgid puudusid aga täiesti ning ta süda oli seiskunud.» Perli sõnul oletasid arstid, et Aive surma võis põhjustada kopsuarteri trombemboolia või ootamatu momentaanne südameseiskus.
Lahkamisel selgus aga, et Aive lihased olid erakordselt kõhetunud ning tema süda kaalus normaalsest üle kolme korra vähem – kõigest 120 grammi.
«Selline süda ning haigusest viimseni kurnatud organism polnud enam võimelised Aivet elus hoidma,» nendib raviarst.
Perli teada oli Aive Eestis kõige kauem masinhingamisel elanud inimene.
«Aive tahtis väga elada!»
«Personal on endast väljas,» tunnistab neuroloogiaosakonna vanemõde Helle palatisse astudes. Sealne ainus voodi on üles tehtud. Akna taga sajab lund.
«Aive ütles ikka, et talle meeldib vaadata merele,» heidab Helle pilgu aknast välja. Selge ilmaga avaneks sealt kaunis linnavaade…
Aive jaksu lõppemisele ei viidanud eelmisel päeval miski. Vastupidi – ta käis koguni koos sõbrannaga kinos multifilmi «Shrek 2» vaatamas. Kuid järgmisel päeval pärast vanniskäiku sulges ta oma voodis igaveseks silmad.
Aive ema Rita käis eile haigla õdedele matuseteadet viimas.
«Eks jumal teab kõige paremini, mis juhtus. Ehk kutsus ta lihtsalt enda juurde? Nägi, et ta ei jaksa enam. Et ta on väsinud…» räägib ema, kes viimased kuus aastat käis iga päev tütart vaatamas. Kui Aive halvatuks jäi, võttis ta end Baltikast rätsepakohalt lahti ning püüdis teha kõik, et tütar ühel päeval taas terveks saaks…
«Aive tahtis väga elada! Just viimasel ajal hakkas ta tervis paranema. Ta sai loodusravi ja massaa?i. Lootsime, et ehk hakkab suveks ise hingama… Aga lahkamine näitas, et ta poleks seda kunagi teinud – hingamislihased olid nagu õhuke kile… Ta oli selle kuue aastaga endast kõik ammutanud,» teab ema, lisades, et just viimasel ajal tuli Aivel soov olla koos oma pojaga.
«Ta unistas sellest, et ta pereelu oleks korras. Ta tahtis väga koos oma lapsega elada. Ja mehega. Et ta oleks oma kodus,» räägib ema tütrest, kes haigla-aastatel kirjutas raamatu «Pilvedesse poodud lind». Aastail 2001-2003 valminud 16 kirjast koosnev teos pälvis suurt imetlust. Enne haigestumist oli Aive tõlkinud kümmekond raamatut.
Poeg oli talle suur õnn
Liikumisravispetsialist Lilja Suits tunneb Aivet päevast, mil too haiglasse sattus.
«Esmaspäeval tulin tööle. Teadsin, et pean tema juurde minema, võimlema hakkama… Selline tunne oli, et miski on tegemata. Tühi tunne,» kirjeldab Lilja viimaseid tööpäevi.
Ehkki Aive ei saanud rääkida, mõistsid nad teineteist pilgust – Lilja sai kohe aru, kui Aive tahtis kardinat akna ette või patja kohendada.
Just viimasel ajal märkas Lilja Aives uut ärkamist. Kui varem keeldus patsient mõne harjutuse tegemisest, siis viimasel ajal ta enam ei tõrkunud. Samuti hakkas Aive ratastooliga õues käima ning huvitus ümbritsevast.
«Tema suur õnn oli tema poeg. Ta nägi, kuidas väikemees kasvab. Palatis oli alati palju poja joonistusi ja fotosid,» lisab Lilja.
Kaks aastat tagasi kirjutas Aive muu hulgas:
«Nagu kõigil inimestel on minulgi omad rõõmud ja mured, väljakutsed ja unistused. Kaua oli kõige koledam see, et saan vaid pealt vaadata, kuidas mu poeg suuremaks kasvab ja isa-ema minu eest hoolitsedes vanemaks jäävad. /-/ Muidugi tahaksin üle kõige terveks saada ja kuhugi maale elama minna ning olla hoopis teistsugune pereema kui sel lühikesel ajal, mil me koos saime olla.»
Uudised
VE: Raudkivi, Aive – pilvedesse poodud lind
Halvatud naine kirjutas raamatu
19.12.2003
Eile oli Mustamäe haiglas Aive Raudkivi raamatu “Pilvedesse poodud lind – 16 kirja haigla-aastatest 2001 – 2003” esitlus.
Aive Raudkivi ei saa iseseisvalt liigutada, hingata, neelata ega häält teha, kuid paar aastat tagasi selgus, et ta saab algeliste kätetoetamise seadeldiste abil end sülearvutil väljendada. Eesti Ekspressi kirjastuse välja antud teose kaante vahele koondas ta 16 oma lähedastele ja sõpradele adresseeritud kirja.
Foto: Marko Mumm
xxx
«Aive unistas elust koos oma lapse ja mehega»
Kirsti Vainküla, SLÕL, 18. november 2004
«Kui koostataks saatuste edetabeleid, jääks minu oma kindlalt viimaste hulka,» kirjutas kuus viimast aastat haigla-voodis hingamisaparaadi all elanud Aive Raudkivi mõni aasta tagasi lähedastele. Pühapäeval lõppes 37aastase naise jaks ja ta süda seiskus lõplikult.
Pühapäeval lõppes Põhja-Eesti Regionaalhaigla 10. korruse helekollaste seintega palatis number 3 Raudkivi elutee.
23 aastat oli ta jõudnud elada terve inimese elu. Ta lõpetas Tartu Ülikooli defektoloogiaosakonna ja tõi seitse aastat tagasi ilmale poja.
Kuus aastat tagasi hakkas aga Aive tervis kiiresti halvenema. Ta sattus Mustamäe haigla reanimatsiooniosakonda, kus pandi hingamispuudulikkuse pärast aparaathingamisele. Selgus, et teda tabanud puukentsefaliit oli kahjustanud ta niigi nõrku lihaseid.
Aive raviarst Anne Perli ütleb, et naine leiti palatist surnuna ootamatult. «Aparaat töötas häireteta. Ajutegevuse märgid puudusid aga täiesti ning ta süda oli seiskunud.» Perli sõnul oletasid arstid, et Aive surma võis põhjustada kopsuarteri trombemboolia või ootamatu momentaanne südameseiskus.
Lahkamisel selgus aga, et Aive lihased olid erakordselt kõhetunud ning tema süda kaalus normaalsest üle kolme korra vähem – kõigest 120 grammi.
«Selline süda ning haigusest viimseni kurnatud organism polnud enam võimelised Aivet elus hoidma,» nendib raviarst.
Perli teada oli Aive Eestis kõige kauem masinhingamisel elanud inimene.
«Aive tahtis väga elada!»
«Personal on endast väljas,» tunnistab neuroloogiaosakonna vanemõde Helle palatisse astudes. Sealne ainus voodi on üles tehtud. Akna taga sajab lund.
«Aive ütles ikka, et talle meeldib vaadata merele,» heidab Helle pilgu aknast välja. Selge ilmaga avaneks sealt kaunis linnavaade…
Aive jaksu lõppemisele ei viidanud eelmisel päeval miski. Vastupidi – ta käis koguni koos sõbrannaga kinos multifilmi «Shrek 2» vaatamas. Kuid järgmisel päeval pärast vanniskäiku sulges ta oma voodis igaveseks silmad.
Aive ema Rita käis eile haigla õdedele matuseteadet viimas.
«Eks jumal teab kõige paremini, mis juhtus. Ehk kutsus ta lihtsalt enda juurde? Nägi, et ta ei jaksa enam. Et ta on väsinud…» räägib ema, kes viimased kuus aastat käis iga päev tütart vaatamas. Kui Aive halvatuks jäi, võttis ta end Baltikast rätsepakohalt lahti ning püüdis teha kõik, et tütar ühel päeval taas terveks saaks…
«Aive tahtis väga elada! Just viimasel ajal hakkas ta tervis paranema. Ta sai loodusravi ja massaa?i. Lootsime, et ehk hakkab suveks ise hingama… Aga lahkamine näitas, et ta poleks seda kunagi teinud – hingamislihased olid nagu õhuke kile… Ta oli selle kuue aastaga endast kõik ammutanud,» teab ema, lisades, et just viimasel ajal tuli Aivel soov olla koos oma pojaga.
«Ta unistas sellest, et ta pereelu oleks korras. Ta tahtis väga koos oma lapsega elada. Ja mehega. Et ta oleks oma kodus,» räägib ema tütrest, kes haigla-aastatel kirjutas raamatu «Pilvedesse poodud lind». Aastail 2001-2003 valminud 16 kirjast koosnev teos pälvis suurt imetlust. Enne haigestumist oli Aive tõlkinud kümmekond raamatut.
Poeg oli talle suur õnn
Liikumisravispetsialist Lilja Suits tunneb Aivet päevast, mil too haiglasse sattus.
«Esmaspäeval tulin tööle. Teadsin, et pean tema juurde minema, võimlema hakkama… Selline tunne oli, et miski on tegemata. Tühi tunne,» kirjeldab Lilja viimaseid tööpäevi.
Ehkki Aive ei saanud rääkida, mõistsid nad teineteist pilgust – Lilja sai kohe aru, kui Aive tahtis kardinat akna ette või patja kohendada.
Just viimasel ajal märkas Lilja Aives uut ärkamist. Kui varem keeldus patsient mõne harjutuse tegemisest, siis viimasel ajal ta enam ei tõrkunud. Samuti hakkas Aive ratastooliga õues käima ning huvitus ümbritsevast.
«Tema suur õnn oli tema poeg. Ta nägi, kuidas väikemees kasvab. Palatis oli alati palju poja joonistusi ja fotosid,» lisab Lilja.
Kaks aastat tagasi kirjutas Aive muu hulgas:
«Nagu kõigil inimestel on minulgi omad rõõmud ja mured, väljakutsed ja unistused. Kaua oli kõige koledam see, et saan vaid pealt vaadata, kuidas mu poeg suuremaks kasvab ja isa-ema minu eest hoolitsedes vanemaks jäävad. /-/ Muidugi tahaksin üle kõige terveks saada ja kuhugi maale elama minna ning olla hoopis teistsugune pereema kui sel lühikesel ajal, mil me koos saime olla.»