Mulle jääb arusaamatuks, miks Eesti poliitika analüüsijad kasutavad ajast ja arust parem- ja vasakjaotust, nimetades “parempoolsuseks” pealegi kaht täiesti vastandlikku tendentsi, padukonservatiivsust ja majanduslikku lausliberalismi. Palju olulisem tegur maailmavaadete jaotuses on küsimus sellest, kui palju jätab ühiskondlik süsteem igale inimesele voli otsustada tema elu tähtsate asjade üle.
Ühiskonda administratiivsete meetmetega, ülalt ja jõupositsioonilt juhtida soovivat ideoloogiat esindavad Res Publica ja Keskerakond. Teises äärmuses on Reformierakond, kuid tema näeb vabaduse subjektide ringi suhteliselt kitsana – iga inimene saab ja tohib olla täpselt nii vaba, kui ta suudab endale lubada. Sissetulekute poolest, mõistagi.
Sotsiaaldemokraatide plaan näib olevat hoida majanduslikke mehhanisme kontrolli all sel määral, et nad ei ohustaks inimese vabaduse muid aspekte. Kunagi ammu on sama põhimõtet esitanud ka Isamaa, ehkki praegu on nende maailmavaateline platvorm hägustunud, ja kas on olemas ka mingi Rahvaliidu erinevaid juhtfiguure ühendav selgepiiriline ideoloogia, on seni jäänud mulle saladuseks.
<SCRIPT language=javascript src=”/cgi-bin/rot.fcgi?m=1&zone=16&type=js”></SCRIPT>
Sarnased suurparteid
Süsteemi-vabaduse teljel satuvad kummalegi poole nii üldises praktikas parempoolseks kui ka vasakpoolseks peetavad parteid. Ehkki majandusteemaliste erimeelsuste tõttu ei suudetaks hetkel kummalgi tiival jõuda ühiste-le arusaamadele konkreetsetes küsimustes, oleks ehk laiemas plaanis kasulik teadvustada, et neid miski siiski ka ühendab. Ja sedagi, et sellel skaalal kuulub kindlalt vabaduse poolele selle osa Eesti valijaskonna poolehoid, kes pidas vajalikuks võtta osa eurovalimistest. Ka minu oma.
Ehkki Res Publica ja Keskerakond ei ole seni teineteise vastu erilist sümpaatiat demonstreerinud, on neil nii palju tüpoloogiliselt sarnaseid jooni, et on lausa imelik, kuidas need seni kellelegi silma ei ole jäänud. Mõlemad kuulutavad väidet, et iga olukorda on võimalik parandada, kui suhteliselt kitsa grupi ekspertide poolt välja töötatud nägemus ühiskonnast ellu viia.
Keskerakond sai sellise positsiooni pärandiks Rahvarinde aegadest, sest selle liikumise kandvaks jõuks olid just nõukogude hierarhia poolt alla surutud kesktaseme eksperdid, kes valdasid infot ja mõistsid probleeme, kuid kel ei olnud võimusuhete dünaamika tõttu kuidagi võimalik endi meelest parimaid lahendusi praktikas rakendada. Hiljem, ise võimule sattudes, säilitasid nad selle sama süstemaatilisuse-pretensiooni, mis justkui pakuks kindlustunnet eksistent-
siaalsete probleemide padrikusse paisatud inimesele, kes ei suuda enam kiiresti muutuvas maailmas orienteeruda.
Res Publica on sama visiooni käiku võtnud juba oluliselt teistes tingimustes, ja erinevalt Keskerakonnast ei baseeru see ekspertiisipretensioonil, vaid elitismil – sestap üritabki see partei muuta ühiskonda jõuvõtetega lihtsamaks. Sõltumata sellest, mis toimub tegelikkuses, tahetakse painutada elu parteilisel juhtimisel töötavates komisjonides väljahautud suuniste alla.
Nii Keskerakond kui ka Res Publica kasutavad ulatuslikult sektantlik-militaarset retoorikat. “Meie” valduses on püha tõde, ilmneb sellest, ja me peame selle teostama, sest ehkki inimesed meid ei mõista, on neil tegelikult endil pärast palju parem. Sest “meie” teame ju paremini, mis neile parem on. Aga vaenlane ei maga. Sellepärast “me” peame võitlema. Ära keelama. Piirama. Kinni panema. Keskerakonna mütoloogiast pärit “kolmkümmend perekonda” on nulltolerantide versioonis asendatud palju hägusama grupiga alates grafiti-kirjutajatest ja lõpetades korrumpeerunud ametnikega, ning kõigi nendega võideldakse kampaania korras.
On selge, et korruptsioonist tuleb lahti saada, kuid isiklikult minu usk sellesse, et Res Publica seda ausalt teha kavatseks, on kadunud hetkest, kui peaminister teatas, et tema partei vanne pidada kinni kõigist seadustest kehtib ainult töö ajal. Suurt korruptsioonivastast hurraa-hüüdu oleme kunagi kuulnud ka Keskerakonna megafonidest, aga selle partei ümber keevad pidevad skandaalid on selle üsna tulemusrikkalt lämmatanud. Mulle tundub, et igasugune elitismile rajanev administratiivne korraldus viib varem või hiljem paratamatult korruptsiooni süvenemiseni.
Lahkuda Eesti Vabariigist
On kurb, et suur osa Eesti valijaist on nõus loobuma oma vabadusest läbipaistmatu ja meelevaldse otsustamismehhanismiga toodetud “korra” nimel, mis ei jäta teostudes arvatavasti enam kellelegi võimalust voolu suunda muuta. Vaba maa asemel elame lähiajal üsna sumbunud õhuga tigedas kolkas, kus iga algatus alla surutakse ja kõik võimalused midagi teha on koondatud kitsa, piiratud ja mitte eriti avara silmaringiga küünikute ringi kätte, kellest keegi ei ole suutnud elus millegi muuga hakkama saada kui truualamlik parteitöö.
Ja ei ole mõtet süüdistada patriotismi puudumises neid, kes nende reeglite järgi elada ei taha. Suur osa mu tutvusringkonnast koosneb üliõpilastest, ja üha tihemini kuulen neilt murettekitavat lauset: keegi meist ei tahaks lahkuda Eestist, kuid kõik me soovime tihti ära Eesti Vabariigist. Tagasi vabale maale.
|
Uudised
VE: Raud, Rein – professor
REIN RAUD: Tahaksin tagasi vabale maale
Rein Raud, Eesti Humanitaarinstituudi professor
05.07.2004
Mulle jääb arusaamatuks, miks Eesti poliitika analüüsijad kasutavad ajast ja arust parem- ja vasakjaotust, nimetades “parempoolsuseks” pealegi kaht täiesti vastandlikku tendentsi, padukonservatiivsust ja majanduslikku lausliberalismi. Palju olulisem tegur maailmavaadete jaotuses on küsimus sellest, kui palju jätab ühiskondlik süsteem igale inimesele voli otsustada tema elu tähtsate asjade üle.
Ühiskonda administratiivsete meetmetega, ülalt ja jõupositsioonilt juhtida soovivat ideoloogiat esindavad Res Publica ja Keskerakond. Teises äärmuses on Reformierakond, kuid tema näeb vabaduse subjektide ringi suhteliselt kitsana – iga inimene saab ja tohib olla täpselt nii vaba, kui ta suudab endale lubada. Sissetulekute poolest, mõistagi.
Sotsiaaldemokraatide plaan näib olevat hoida majanduslikke mehhanisme kontrolli all sel määral, et nad ei ohustaks inimese vabaduse muid aspekte. Kunagi ammu on sama põhimõtet esitanud ka Isamaa, ehkki praegu on nende maailmavaateline platvorm hägustunud, ja kas on olemas ka mingi Rahvaliidu erinevaid juhtfiguure ühendav selgepiiriline ideoloogia, on seni jäänud mulle saladuseks.
<SCRIPT language=javascript src=”/cgi-bin/rot.fcgi?m=1&zone=16&type=js”></SCRIPT>
Sarnased suurparteid
Süsteemi-vabaduse teljel satuvad kummalegi poole nii üldises praktikas parempoolseks kui ka vasakpoolseks peetavad parteid. Ehkki majandusteemaliste erimeelsuste tõttu ei suudetaks hetkel kummalgi tiival jõuda ühiste-le arusaamadele konkreetsetes küsimustes, oleks ehk laiemas plaanis kasulik teadvustada, et neid miski siiski ka ühendab. Ja sedagi, et sellel skaalal kuulub kindlalt vabaduse poolele selle osa Eesti valijaskonna poolehoid, kes pidas vajalikuks võtta osa eurovalimistest. Ka minu oma.
Ehkki Res Publica ja Keskerakond ei ole seni teineteise vastu erilist sümpaatiat demonstreerinud, on neil nii palju tüpoloogiliselt sarnaseid jooni, et on lausa imelik, kuidas need seni kellelegi silma ei ole jäänud. Mõlemad kuulutavad väidet, et iga olukorda on võimalik parandada, kui suhteliselt kitsa grupi ekspertide poolt välja töötatud nägemus ühiskonnast ellu viia.
Keskerakond sai sellise positsiooni pärandiks Rahvarinde aegadest, sest selle liikumise kandvaks jõuks olid just nõukogude hierarhia poolt alla surutud kesktaseme eksperdid, kes valdasid infot ja mõistsid probleeme, kuid kel ei olnud võimusuhete dünaamika tõttu kuidagi võimalik endi meelest parimaid lahendusi praktikas rakendada. Hiljem, ise võimule sattudes, säilitasid nad selle sama süstemaatilisuse-pretensiooni, mis justkui pakuks kindlustunnet eksistent-
siaalsete probleemide padrikusse paisatud inimesele, kes ei suuda enam kiiresti muutuvas maailmas orienteeruda.
Res Publica on sama visiooni käiku võtnud juba oluliselt teistes tingimustes, ja erinevalt Keskerakonnast ei baseeru see ekspertiisipretensioonil, vaid elitismil – sestap üritabki see partei muuta ühiskonda jõuvõtetega lihtsamaks. Sõltumata sellest, mis toimub tegelikkuses, tahetakse painutada elu parteilisel juhtimisel töötavates komisjonides väljahautud suuniste alla.
Nii Keskerakond kui ka Res Publica kasutavad ulatuslikult sektantlik-militaarset retoorikat. “Meie” valduses on püha tõde, ilmneb sellest, ja me peame selle teostama, sest ehkki inimesed meid ei mõista, on neil tegelikult endil pärast palju parem. Sest “meie” teame ju paremini, mis neile parem on. Aga vaenlane ei maga. Sellepärast “me” peame võitlema. Ära keelama. Piirama. Kinni panema. Keskerakonna mütoloogiast pärit “kolmkümmend perekonda” on nulltolerantide versioonis asendatud palju hägusama grupiga alates grafiti-kirjutajatest ja lõpetades korrumpeerunud ametnikega, ning kõigi nendega võideldakse kampaania korras.
On selge, et korruptsioonist tuleb lahti saada, kuid isiklikult minu usk sellesse, et Res Publica seda ausalt teha kavatseks, on kadunud hetkest, kui peaminister teatas, et tema partei vanne pidada kinni kõigist seadustest kehtib ainult töö ajal. Suurt korruptsioonivastast hurraa-hüüdu oleme kunagi kuulnud ka Keskerakonna megafonidest, aga selle partei ümber keevad pidevad skandaalid on selle üsna tulemusrikkalt lämmatanud. Mulle tundub, et igasugune elitismile rajanev administratiivne korraldus viib varem või hiljem paratamatult korruptsiooni süvenemiseni.
Lahkuda Eesti Vabariigist
On kurb, et suur osa Eesti valijaist on nõus loobuma oma vabadusest läbipaistmatu ja meelevaldse otsustamismehhanismiga toodetud “korra” nimel, mis ei jäta teostudes arvatavasti enam kellelegi võimalust voolu suunda muuta. Vaba maa asemel elame lähiajal üsna sumbunud õhuga tigedas kolkas, kus iga algatus alla surutakse ja kõik võimalused midagi teha on koondatud kitsa, piiratud ja mitte eriti avara silmaringiga küünikute ringi kätte, kellest keegi ei ole suutnud elus millegi muuga hakkama saada kui truualamlik parteitöö.
Ja ei ole mõtet süüdistada patriotismi puudumises neid, kes nende reeglite järgi elada ei taha. Suur osa mu tutvusringkonnast koosneb üliõpilastest, ja üha tihemini kuulen neilt murettekitavat lauset: keegi meist ei tahaks lahkuda Eestist, kuid kõik me soovime tihti ära Eesti Vabariigist. Tagasi vabale maale.