Rappin teeb 19. sajandi masinatega ökopaberit
Nils Niitra, PM reporter,13.01.2004
Tänavu 270 aasta juubelit tähistav Räpina paberivabrik pole Eesti vanim järjepidevalt töötav ettevõte pelgalt nime poolest, just samamoodi ja kohati ka nendesamade masinate müra saatel käis siin töö juba 19. sajandil.
Asutamisaasta pole Räpina paberivabriku puhul kunstlik seos ammuilma kadunud asjadega. 1734. aastal tegutses sellesama koha peal Võhandu jõe kaldal tõepoolest paberiveski, millest sai manufaktuur ja seejärel vabrik.
1869. aastal tähistas maarahvas pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva ja mõistagi trükiti ka Postimehe juubelileht Räpina paberile. Toona kandsid nii vabrik kui asula Rappini nime, nüüd on see tehase kaubamärgina taas kasutusel. Räpina paberimasin ei saada üksnes Eesti kirjasõna ajalugu – siin tehti nii Tsaari-Venemaa rublade kui ka kroonile eelnenud Eesti markade paber.
Koolilastele pole vaja tutvustada tööstuse arengut 19. sajandil haudvaikses muuseumis, seda saab siinsamas Kagu-Eestis suisa käega katsuda.
1904. aastal valminud vabrikumaja ligi meetripaksuste seinte vahel tuksleb elu: 1871. aastal ostetud Sigeli masina kuivatussilindrid kuivatavad ja siluvad veel tänagi paberit.
Mida rohkem silindreid, seda kiiremini saab masin töötada, sestap seisneski vabriku areng nõukogude ajal paljuski silindrite lisamisega jadale, mille esimesesse otsa jäi Sigeli toodang.
Legendi järgi lisas iga uus direktor uue silindri. Sellest hoolimata on Räpina masin võrreldes tänapäevastega hirmus aeglane, ehkki tööpõhimõte on samasugune nii 19. sajandi kui 21. sajandi masinal.
Räpina paberimasin toodab 15 meetrit paberit minutis, suurtööstused aga üle 1500 meetri minutis. Räpina paber ei jää aga hoolimata oma valmimise aeglusest 21. sajandi nõudmistele karvavõrdki alla, kinnitab akvarelle maaliv kunstnik.
Mis siis ikkagi on 19. ja 21. sajandi Räpina paberivabriku suurim erinevus? Sama hea oleks küsida, miks potisetud enam kaltse ei kogu. Setud ei kogu kaltse, sest Räpina paberivabrik ei osta neid enam kokku.
Paberivabrik ei osta kaltse kokku sellepärast, et sünteetiliste kiududega äranarritud kaltsust ei saa paberit teha. Nüüd tehakse siin paberit vanapaberist, mis on sama keskkonnasäästlik tegevus. Kaks kaltsuhollenderi ehk kaltsuhekseldajat seisavad praegu tööstushoones jõude.
Viimase tõelise revolutsiooni viis Räpina paberivabrikus läbi selle omanik Peter Anton von Sivers, kes tõi 1865. aastal Saksamaalt kohale nii paberimeistri kui ka esimese paberimasina.
Läinud suvel ostsid aastaid vaikselt hingitsenud ettevõtte ära kolm noort meest, kes otsivad tehnoloogia võidukäigus mahajäänud vabrikule uut hingamist.
Nad tahavad kasvatada tootmist sedakorda turistide pilgu all. Et poisinagad või purjus turistid kättpidi hammasrataste vahele ei jääks, plaanivad firma aktsionärid Meelis Mälberg ja Raul Kibena rajada paberimasina kohale vaateplatvormi.
«Meil käis siin selgi suvel päris palju gruppe Soomest ja Rootsist, aga päris tootmisliinide juurde me neid praegu tuua ei saa, sest see pole ohutu,» räägib Mälberg.
Räpina paberivabriku raudvaramus on ka ülemöödunud sajandist pärinevad paberi käsitsi valamise sõelad ehk teklid. Selle, kuidas teha paberit nõnda kui keskajalgi, õppis tehase tehnikajuht Enno Maks hobi korras selgeks, tehnoloogia on aga keerukas ja õige kvaliteedi saamine võtab veel tükk aega.
Tulevikus on paberivabrikul Mälbergi sõnul kavas eripärase kontuuriga käsipaberit eksklusiivtootena müüma hakata. Mõistagi saavad siis ka turistid käsipaberi valmimist näha.
Mälberg tahab turistide abiga kergitada nii firma tuntust kui inimeste keskkonnateadlikkust. «Ehk saab laps siin teada, miks on kodus mõistlik vanapaber muust prügist eraldada. Sest sellest paberist saab teha jälle ilusa paberi,» räägib ta.
Eestis tekib hinnanguliselt 40 000 – 70 000 tonni vanapaberit aastas, sellest korjatakse kokku vaid 12 000 tonni. Sellest omakorda 1000 tonni kasutab Räpina paberivabrik, mis on kinnitamata andmetel ka riigi suurim vanapaberi töötleja.
2005. aastaks plaanib paberivabrik aga suurendada vanapaberi kokkuostu 4000 tonnini.
Paberivabrik toodab vanapaberist muu hulgas nii jõupaberit, kartongi, pakkenurki, joonistuspaberit kui akvarellipaberit. Kui nõndanimetatud jõupaberi valmistamiseks sobib igasugune vanapaber, siis säravvalge joonistuspaberi toormeks on Soome paberitööstuse jäägid.
Paberit saab Mälbergi sõnul taaskasutada mitu korda, seni kuni vanapaberimassist saab kätte piisavalt pika kiu. Kõigepealt sorteerivad töölised vanapaberi ning hüdropurustaja hekseldab selle pudruks.
Veega segatud paberimass läheb paberimasinasse, mis sõelub pudrust üleliigse vee välja ning lõplikult kuivatavad ja siluvad paberi kuivatussilindrid.
Põllumajandusülikooli kursusevennad räpinalane Mälberg ja tartlane Raul Kibena ei looda vabrikust kiiret miljonit teenida. «Tehasel oli varem raskusi, pärast osaluse ostu juunis oleme käivet kergitanud poole võrra,» räägib Kibena. «2003. aasta kokkuvõttes tuli tehas ots otsaga kokku.»
Ent töötingimused tahavad parandamist ning muu hulgas on vaja vahetada ka paberivabriku katus. Nõnda lähevad ka tulevased kasumid Mälbergi kinnitusel vabrikusse tagasi. Kavas on osta ka uus tööstuspakendite kartongnurkade masin.
Räpina paberivabrik ekspordib kolmandiku oma valmistoodangust Leetu, Lätti ja Skandinaaviasse. Tehases töötab praegu 40 inimest, hiilgeaegadel 20. sajandi algul töötas paberivabrikus aga üle 200 inimese.
Uudised
VE: Räpina paberivabrik
Rappin teeb 19. sajandi masinatega ökopaberit
Nils Niitra, PM reporter,13.01.2004
1869. aastal tähistas maarahvas pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva ja mõistagi trükiti ka Postimehe juubelileht Räpina paberile. Toona kandsid nii vabrik kui asula Rappini nime, nüüd on see tehase kaubamärgina taas kasutusel. Räpina paberimasin ei saada üksnes Eesti kirjasõna ajalugu – siin tehti nii Tsaari-Venemaa rublade kui ka kroonile eelnenud Eesti markade paber.
Koolilastele pole vaja tutvustada tööstuse arengut 19. sajandil haudvaikses muuseumis, seda saab siinsamas Kagu-Eestis suisa käega katsuda.
1904. aastal valminud vabrikumaja ligi meetripaksuste seinte vahel tuksleb elu: 1871. aastal ostetud Sigeli masina kuivatussilindrid kuivatavad ja siluvad veel tänagi paberit.
Mida rohkem silindreid, seda kiiremini saab masin töötada, sestap seisneski vabriku areng nõukogude ajal paljuski silindrite lisamisega jadale, mille esimesesse otsa jäi Sigeli toodang.
Legendi järgi lisas iga uus direktor uue silindri. Sellest hoolimata on Räpina masin võrreldes tänapäevastega hirmus aeglane, ehkki tööpõhimõte on samasugune nii 19. sajandi kui 21. sajandi masinal.
Räpina paberimasin toodab 15 meetrit paberit minutis, suurtööstused aga üle 1500 meetri minutis. Räpina paber ei jää aga hoolimata oma valmimise aeglusest 21. sajandi nõudmistele karvavõrdki alla, kinnitab akvarelle maaliv kunstnik.
Mis siis ikkagi on 19. ja 21. sajandi Räpina paberivabriku suurim erinevus? Sama hea oleks küsida, miks potisetud enam kaltse ei kogu. Setud ei kogu kaltse, sest Räpina paberivabrik ei osta neid enam kokku.
Paberivabrik ei osta kaltse kokku sellepärast, et sünteetiliste kiududega äranarritud kaltsust ei saa paberit teha. Nüüd tehakse siin paberit vanapaberist, mis on sama keskkonnasäästlik tegevus. Kaks kaltsuhollenderi ehk kaltsuhekseldajat seisavad praegu tööstushoones jõude.
Viimase tõelise revolutsiooni viis Räpina paberivabrikus läbi selle omanik Peter Anton von Sivers, kes tõi 1865. aastal Saksamaalt kohale nii paberimeistri kui ka esimese paberimasina.
Läinud suvel ostsid aastaid vaikselt hingitsenud ettevõtte ära kolm noort meest, kes otsivad tehnoloogia võidukäigus mahajäänud vabrikule uut hingamist.
Nad tahavad kasvatada tootmist sedakorda turistide pilgu all. Et poisinagad või purjus turistid kättpidi hammasrataste vahele ei jääks, plaanivad firma aktsionärid Meelis Mälberg ja Raul Kibena rajada paberimasina kohale vaateplatvormi.
«Meil käis siin selgi suvel päris palju gruppe Soomest ja Rootsist, aga päris tootmisliinide juurde me neid praegu tuua ei saa, sest see pole ohutu,» räägib Mälberg.
Räpina paberivabriku raudvaramus on ka ülemöödunud sajandist pärinevad paberi käsitsi valamise sõelad ehk teklid. Selle, kuidas teha paberit nõnda kui keskajalgi, õppis tehase tehnikajuht Enno Maks hobi korras selgeks, tehnoloogia on aga keerukas ja õige kvaliteedi saamine võtab veel tükk aega.
Tulevikus on paberivabrikul Mälbergi sõnul kavas eripärase kontuuriga käsipaberit eksklusiivtootena müüma hakata. Mõistagi saavad siis ka turistid käsipaberi valmimist näha.
Mälberg tahab turistide abiga kergitada nii firma tuntust kui inimeste keskkonnateadlikkust. «Ehk saab laps siin teada, miks on kodus mõistlik vanapaber muust prügist eraldada. Sest sellest paberist saab teha jälle ilusa paberi,» räägib ta.
Eestis tekib hinnanguliselt 40 000 – 70 000 tonni vanapaberit aastas, sellest korjatakse kokku vaid 12 000 tonni. Sellest omakorda 1000 tonni kasutab Räpina paberivabrik, mis on kinnitamata andmetel ka riigi suurim vanapaberi töötleja.
2005. aastaks plaanib paberivabrik aga suurendada vanapaberi kokkuostu 4000 tonnini.
Paberivabrik toodab vanapaberist muu hulgas nii jõupaberit, kartongi, pakkenurki, joonistuspaberit kui akvarellipaberit. Kui nõndanimetatud jõupaberi valmistamiseks sobib igasugune vanapaber, siis säravvalge joonistuspaberi toormeks on Soome paberitööstuse jäägid.
Paberit saab Mälbergi sõnul taaskasutada mitu korda, seni kuni vanapaberimassist saab kätte piisavalt pika kiu. Kõigepealt sorteerivad töölised vanapaberi ning hüdropurustaja hekseldab selle pudruks.
Veega segatud paberimass läheb paberimasinasse, mis sõelub pudrust üleliigse vee välja ning lõplikult kuivatavad ja siluvad paberi kuivatussilindrid.
Põllumajandusülikooli kursusevennad räpinalane Mälberg ja tartlane Raul Kibena ei looda vabrikust kiiret miljonit teenida. «Tehasel oli varem raskusi, pärast osaluse ostu juunis oleme käivet kergitanud poole võrra,» räägib Kibena. «2003. aasta kokkuvõttes tuli tehas ots otsaga kokku.»
Ent töötingimused tahavad parandamist ning muu hulgas on vaja vahetada ka paberivabriku katus. Nõnda lähevad ka tulevased kasumid Mälbergi kinnitusel vabrikusse tagasi. Kavas on osta ka uus tööstuspakendite kartongnurkade masin.
Räpina paberivabrik ekspordib kolmandiku oma valmistoodangust Leetu, Lätti ja Skandinaaviasse. Tehases töötab praegu 40 inimest, hiilgeaegadel 20. sajandi algul töötas paberivabrikus aga üle 200 inimese.