Rakvere on üks Eestimaa vanemaid linnu
Ammu enne linna teket paiknes praegusel Teatrimäel muistsete karjakasvatajate ja põlluharijate asula. Sealsete asukate kätetööna kerkis naabruses asuvale künkale, nüüdsele Vallimäele puitlinnus.
XIII sajandi algul meie maale tunginud välisvallutajate omavaheliste tülide lahendamiseks saabus 1226. aastal Rakvere maile Rooma paavsti saadik. Nagu kirjutab Henriku Liivimaa kroonika, peatus ta Tarvanpeal. Tänaseks teame, et see oli praegusel Rakvere Vallimäel seisnud Tarvanpea muinaslinnus.
1252. aastal leidub ühes dokumendis linnuse uus, saksakeelne nimi Wesenbergh. 1268. aastal lisandub veel kolmaski nimi, seekord juba praeguse Rakvere venepärane nimekuju. Sel aastal jõudsid vene väed Novgorodi kroonika andmeil välja Rakovori alla. See oli ilmselt muistne Rägavere küla.
Samal ajal, XIII sajandi teisel poolel seadsid end Tarvanpea muinasasulas üha enam sisse rüütlite kannul siia jõudnud saksa-taani kaupmehed, hiljem ka käsitöölised. 12. juunil 1302 andis Taani kuningas Erik VI Menved sellele uuele linnale privileegid – Lübecki õiguse. Rakvere linn – ametlikes dokumentides Wesenbergh – oli sündinud.
Linn kasvas jõudsasti ja jõudis peagi ka Vallimäe idapoolsele astangule, praegusele Pikale tänavale, kuhu XV sajandi algul kerkis võimas kivikirik. Endises linna asupaigas rajas Frantsiskaani mungaordu XVI sajandi algul kloostri, mis tegutses seal pool sajandit.
Linnus Vallimäel, olles saanud 1346. aastal ja aasta hiljem Liivimaa ordu omaks, ehitati samal ajal põhjalikult ümber. Taaniaegse ringmüürlinnuse asemele kerkis nüüd ordule sobiv konvendihoone koos avara lõunapoolse eeshooviga. Linnusest sai ordufoogti residents.
Linn hävib sõdades ja kaotab privileegid
Keskaegse jõuka linna arengu katkestas Liivi sõda, mis tõi Rakverele kaasa esimese suurema hävingu. Kivimajad lõhuti ja kive kasutati nüüd juba Vene vägede tugipunktina teeniva linnuse kindlustamiseks. Puumajad langesid 1568. aastal saksa mõisameeste rüüsteretke ohvriks. Õitsvast linnast jäid maha ahervaremed.
Pärast sõjategevuse lõppu Rakvere taastus tasapisi, isegi kool jõuti 1597. aastal käima panna. Siis aga kaotas linn oma privileegid. 1631. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Rakvere hollandi päritolu aadlikule R. von Brederodele. Siitpeale oli linn endise linnuse baasil tekkinud mõisa valduses. Rakverlased alustasid otsekohe visa võitlust privileegide taastamise eest, esialgu tulemusteta. Ometi ei kadunud linn ka nüüd. XVII sajandi lõpuks elas siin 400 inimese ümber.
1700. aastal algas Põhjasõda. Rakverre saabunud Rootsi kuningas Karl XII liikus siit oma vägedega Narva alla, kus saavutas hiilgava võidu venelaste üle. Kolm aastat hiljem jõudsid linna Vene väed. Linn purustati, põletati ja rüüstati. Levis katk. Taas jäid järele vaid ahervaremed.
Ka nüüd, pärast selle ränga sõja lõppu, Rakvere taastus. Uue, Vene võimu all jätkus rakverlaste võitlus privileegide eest. Ühest linnarahva aktiivsemast vabadusetaotlusest aastail 1764-1775 maalib kujuka pildi oma “Rakvere romaanis” Jaan Kross.
Ka seekord ei saavutatud vabadust. Ent kui 1783. aastal kehtestati uus kubermangukorraldus, nimetati Rakvere üheks Eestimaa kubermangu kreisilinnaks. Linn osteti mõisalt ära. Sellest ajast peale on Rakvere kogu aeg olnud kreisi (maakonna) või rajooni keskus.
XIX sajand ja XX sajandi algus – kiireim arenguperiood
Kui 1795. aastal oli siin 569 elanikku, siis 1897. aastaks ulatus see arv juba 5890-ni.
Tekkisid uued linnajaod – Kondivalu linna lõunaosa ja Kukeküla raudteejaama suunas. Oluline oli Balti raudtee valmimine 1870. aastal, mis ühendas Rakvere nii Tallinna, Narva kui ka Peterburiga.
Linna majanduselus andsid endiselt tooni kaupmehed ja käsitöömeistrid, suuri vabrikuid siia ei ehitatud. Kreisikeskusena oli Rakvere mitme kohtu ja politseiasutuse, ka rentei ja aktsiisivalitsuse jaoskonna asupaik. Linna elu juhtis 1879. aastani foogtikohus, seejärel linnavolikogu, -valitsus ja linnapea. Esimeseks linnapeaks valiti vene kaupmees Pavel Trellin.
XIX sajandil sai Rakverest koolide linn. Lisaks senisele elementaarkoolile asutati 1805. aastal kreisikool (hiljem linnakool) ja 1858. aastal II järgu tütarlastekool (Zeeh kool). Rakvere koolides said alghariduse FR. R. Faehlmann ja FR. R. Kreutzwald, kunstnikud Kristjan ja Paul Raud, helilooja Konstantin Türnpu, pedagoogikaprofessor Peeter Põld, EV riigivanem Otto Strandmann jpt.
1870-ndate aastate keskel ja teisel poolel jõudis Rakverre eesti rahvuslik liikumine. Tekkisid eesti seltsid – Kalevipoeg, Ööpik, Linda -, trükikojad ja laenuraamatukogu, lühikest aega ilmus ajaleht Valgus. Rahvusliku liikumise eesotsas seisis kooliõpetaja Juhan Kunder, kes töötas Rakveres kümme aastat. Tema eestvõttel peeti 1880. aasta suvel esimene kohalik laulupäev.
Pärast J. Kunderi lahkumist 1886. aastal ja totaalse venestamispoliitika rakendamist eesti rahvuslik liikumine soikus. Taas tärkas eestlus ja nüüd juba uuel, laiemal tasandil pärast 1905. aasta revolutsiooni. Siis sai Rakvere kandi eestlaste juhiks eesti haridusseltsi koolijuhataja Julius Seljamaa, hilisem EV diplomaat ja poliitik. Haridusseltsi liikmete organiseerimisel läks 1914. aastal linnavõim eestlaste kätte. Esimeseks eesti linnapeaks valiti kaupmees Anton Pedriks.
XX sajandi teise aastakümne olulised sündmused Rakvere elus olid veel esimese gümnaasiumi ja õpetajate seminari rajamine 1912. aastal. Seminar lõpetas tegevuse 1932. aastal, tsaariaegsest kroonugümnaasiumist on tänaseks välja kasvanud suur ja edukas Rakvere Gümnaasium.
Eesti Vabariigi esimesed kakskümmend aastat tõid Rakvere ellu palju uut. Linnaga liideti endised Rakvere mõisa ja kirikumõisa maad. Viimased võtsid enda alla kogu linna keskosa, mõisamaad piirasid linna läänest – tammik, Vallimägi, Teatrimägi – ja põhjast. Nende maade kättesaamisel oli suuri teeneid vanal kirjamehel, Rakvere linnapeal 1919-1920 Jakob Liivil. Tema oli ka see, kes algatas mõni aeg hiljem mõisasüdamesse teatrimaja ehitamise.
1920-ndail aastail oli linn vaene. Palju kulus jõudu avaliku korra kindlustamisele. Ometi suudeti püstitada Vabadussõjas langenute mälestussammas (A. Adamson, 1925), ehitada kaunis turukaubamaja (arh. F. Adoff, 1926-1928) ja ajakohane algkoolihoone Tööstuse tänavasse (arh. Kaal, 1928-1929).
Suuremat edu saavutas linna areng 1930-ndail aastail, mil linnapeaks oli Heinrich Aviksoo. Palju tehti siis heakorrastamiseks, rajati staadion, ehitati haigla, ujula ja uus hoone gümnaasiumile (arh. Alar Kotli, 1936-1938). 24. veebruaril 1940 avas uksed teatrimaja. Linna kerkis mitu panga- ja seltsimaja, teisele poole raudteed sõjaväekasarmud. Pooleli jäi uue, Vabaduse linnajao väljakujundamine endistel kirikumaadel. 16. juunil 1940 pühitseti seal A. Kotli projekteeritud Pauluse Vabaduskirik. Järgmisel päeval jõudsid kohale punaarmee üksused.
1940-1941 oli Rakvere linnapea ametis endine nahavabriku tööline Harri Raag. Tegelik võim oli maakonna parteikomitee käes. Linna haaras miitingute, koosolekute ja demonstratsioonide laine. Levisid repressioonid.
II maailmasõja päevil asusid Rakveres Saksa piirkonnakomissariaat ja välikomandantuur. Mitmel korral vahetasid Saksa võimud välja nii linnapea kui ka Viru maavanema.
Kui rinne jõudis 1944. aasta algul Ida-Virusse, mitmekordistus siin sõjaväehaiglate arv ja tammikus laienes kiiresti sõjaväekalmistu.
Pärast sakslaste ja paljude linnaelanike lahkumist saabusid 1944. aasta 19. septembril Rakvere kohale Nõukogude pommitajad ja tegid siin oma mõttetut hävitustööd. Maha põles ligi veerand linna hoonestusest.
Järgmised ligi pool sajandit N Liidu koosseisus ja võimu all ei toonud kaasa linna olulist õitsengut. Elu läks aga ka siis edasi, rajati tööstusettevõtteid ja haiglaid, ehitati koole ja lasteaedu. Tegevust alustas Jaan Paku juhitud lastemuusikakool, mis andis muusikalise alghariduse paljudele heliloojatele (Arvo Pärt), koorijuhtidele (Kuno Areng) jt. 1975. aastal alustati restaureerimistööd Rakvere linnuses ja 1983. aastal avati Rakvere Linnakodaniku Majamuuseum, ainus omalaadne tollases Baltikumis. KIT-i klubi juures tegutsev rahvatantsuansambel Tarvanpää sai tuntuks kogu Eestis ja kaugemalgi.
Tõusude ja mõõnadega jätkas 1940. aastal valminud Rakvere Teater, saavutades suuremat edu peanäitejuhtide Kulno Süvalepa ja Raivo Trassi käe all.
Samal ajal kahanesid järjest linna omavalitsuse võim ja osa kohaliku elu juhtimisel. Rajoonikeskusena kaotas linn õiguse oma saatuses määravalt kaasa rääkida, võimutäius koondus rajooni partei- ja täitevkomitee kätte.
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal sai linnavõim oma kunagise positsiooni tagasi.
Odette Kirss, Virumaa Teataja 11.06.2002
Uudised
VE: Rakvere (VT)
Rakvere on üks Eestimaa vanemaid linnu
Ammu enne linna teket paiknes praegusel Teatrimäel muistsete karjakasvatajate ja põlluharijate asula. Sealsete asukate kätetööna kerkis naabruses asuvale künkale, nüüdsele Vallimäele puitlinnus.
XIII sajandi algul meie maale tunginud välisvallutajate omavaheliste tülide lahendamiseks saabus 1226. aastal Rakvere maile Rooma paavsti saadik. Nagu kirjutab Henriku Liivimaa kroonika, peatus ta Tarvanpeal. Tänaseks teame, et see oli praegusel Rakvere Vallimäel seisnud Tarvanpea muinaslinnus.
1252. aastal leidub ühes dokumendis linnuse uus, saksakeelne nimi Wesenbergh. 1268. aastal lisandub veel kolmaski nimi, seekord juba praeguse Rakvere venepärane nimekuju. Sel aastal jõudsid vene väed Novgorodi kroonika andmeil välja Rakovori alla. See oli ilmselt muistne Rägavere küla.
Samal ajal, XIII sajandi teisel poolel seadsid end Tarvanpea muinasasulas üha enam sisse rüütlite kannul siia jõudnud saksa-taani kaupmehed, hiljem ka käsitöölised. 12. juunil 1302 andis Taani kuningas Erik VI Menved sellele uuele linnale privileegid – Lübecki õiguse. Rakvere linn – ametlikes dokumentides Wesenbergh – oli sündinud.
Linn kasvas jõudsasti ja jõudis peagi ka Vallimäe idapoolsele astangule, praegusele Pikale tänavale, kuhu XV sajandi algul kerkis võimas kivikirik. Endises linna asupaigas rajas Frantsiskaani mungaordu XVI sajandi algul kloostri, mis tegutses seal pool sajandit.
Linnus Vallimäel, olles saanud 1346. aastal ja aasta hiljem Liivimaa ordu omaks, ehitati samal ajal põhjalikult ümber. Taaniaegse ringmüürlinnuse asemele kerkis nüüd ordule sobiv konvendihoone koos avara lõunapoolse eeshooviga. Linnusest sai ordufoogti residents.
Linn hävib sõdades ja kaotab privileegid
Keskaegse jõuka linna arengu katkestas Liivi sõda, mis tõi Rakverele kaasa esimese suurema hävingu. Kivimajad lõhuti ja kive kasutati nüüd juba Vene vägede tugipunktina teeniva linnuse kindlustamiseks. Puumajad langesid 1568. aastal saksa mõisameeste rüüsteretke ohvriks. Õitsvast linnast jäid maha ahervaremed.
Pärast sõjategevuse lõppu Rakvere taastus tasapisi, isegi kool jõuti 1597. aastal käima panna. Siis aga kaotas linn oma privileegid. 1631. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Rakvere hollandi päritolu aadlikule R. von Brederodele. Siitpeale oli linn endise linnuse baasil tekkinud mõisa valduses. Rakverlased alustasid otsekohe visa võitlust privileegide taastamise eest, esialgu tulemusteta. Ometi ei kadunud linn ka nüüd. XVII sajandi lõpuks elas siin 400 inimese ümber.
1700. aastal algas Põhjasõda. Rakverre saabunud Rootsi kuningas Karl XII liikus siit oma vägedega Narva alla, kus saavutas hiilgava võidu venelaste üle. Kolm aastat hiljem jõudsid linna Vene väed. Linn purustati, põletati ja rüüstati. Levis katk. Taas jäid järele vaid ahervaremed.
Ka nüüd, pärast selle ränga sõja lõppu, Rakvere taastus. Uue, Vene võimu all jätkus rakverlaste võitlus privileegide eest. Ühest linnarahva aktiivsemast vabadusetaotlusest aastail 1764-1775 maalib kujuka pildi oma “Rakvere romaanis” Jaan Kross.
Ka seekord ei saavutatud vabadust. Ent kui 1783. aastal kehtestati uus kubermangukorraldus, nimetati Rakvere üheks Eestimaa kubermangu kreisilinnaks. Linn osteti mõisalt ära. Sellest ajast peale on Rakvere kogu aeg olnud kreisi (maakonna) või rajooni keskus.
XIX sajand ja XX sajandi algus – kiireim arenguperiood
Kui 1795. aastal oli siin 569 elanikku, siis 1897. aastaks ulatus see arv juba 5890-ni.
Tekkisid uued linnajaod – Kondivalu linna lõunaosa ja Kukeküla raudteejaama suunas. Oluline oli Balti raudtee valmimine 1870. aastal, mis ühendas Rakvere nii Tallinna, Narva kui ka Peterburiga.
Linna majanduselus andsid endiselt tooni kaupmehed ja käsitöömeistrid, suuri vabrikuid siia ei ehitatud. Kreisikeskusena oli Rakvere mitme kohtu ja politseiasutuse, ka rentei ja aktsiisivalitsuse jaoskonna asupaik. Linna elu juhtis 1879. aastani foogtikohus, seejärel linnavolikogu, -valitsus ja linnapea. Esimeseks linnapeaks valiti vene kaupmees Pavel Trellin.
XIX sajandil sai Rakverest koolide linn. Lisaks senisele elementaarkoolile asutati 1805. aastal kreisikool (hiljem linnakool) ja 1858. aastal II järgu tütarlastekool (Zeeh kool). Rakvere koolides said alghariduse FR. R. Faehlmann ja FR. R. Kreutzwald, kunstnikud Kristjan ja Paul Raud, helilooja Konstantin Türnpu, pedagoogikaprofessor Peeter Põld, EV riigivanem Otto Strandmann jpt.
1870-ndate aastate keskel ja teisel poolel jõudis Rakverre eesti rahvuslik liikumine. Tekkisid eesti seltsid – Kalevipoeg, Ööpik, Linda -, trükikojad ja laenuraamatukogu, lühikest aega ilmus ajaleht Valgus. Rahvusliku liikumise eesotsas seisis kooliõpetaja Juhan Kunder, kes töötas Rakveres kümme aastat. Tema eestvõttel peeti 1880. aasta suvel esimene kohalik laulupäev.
Pärast J. Kunderi lahkumist 1886. aastal ja totaalse venestamispoliitika rakendamist eesti rahvuslik liikumine soikus. Taas tärkas eestlus ja nüüd juba uuel, laiemal tasandil pärast 1905. aasta revolutsiooni. Siis sai Rakvere kandi eestlaste juhiks eesti haridusseltsi koolijuhataja Julius Seljamaa, hilisem EV diplomaat ja poliitik. Haridusseltsi liikmete organiseerimisel läks 1914. aastal linnavõim eestlaste kätte. Esimeseks eesti linnapeaks valiti kaupmees Anton Pedriks.
XX sajandi teise aastakümne olulised sündmused Rakvere elus olid veel esimese gümnaasiumi ja õpetajate seminari rajamine 1912. aastal. Seminar lõpetas tegevuse 1932. aastal, tsaariaegsest kroonugümnaasiumist on tänaseks välja kasvanud suur ja edukas Rakvere Gümnaasium.
Eesti Vabariigi esimesed kakskümmend aastat tõid Rakvere ellu palju uut. Linnaga liideti endised Rakvere mõisa ja kirikumõisa maad. Viimased võtsid enda alla kogu linna keskosa, mõisamaad piirasid linna läänest – tammik, Vallimägi, Teatrimägi – ja põhjast. Nende maade kättesaamisel oli suuri teeneid vanal kirjamehel, Rakvere linnapeal 1919-1920 Jakob Liivil. Tema oli ka see, kes algatas mõni aeg hiljem mõisasüdamesse teatrimaja ehitamise.
1920-ndail aastail oli linn vaene. Palju kulus jõudu avaliku korra kindlustamisele. Ometi suudeti püstitada Vabadussõjas langenute mälestussammas (A. Adamson, 1925), ehitada kaunis turukaubamaja (arh. F. Adoff, 1926-1928) ja ajakohane algkoolihoone Tööstuse tänavasse (arh. Kaal, 1928-1929).
Suuremat edu saavutas linna areng 1930-ndail aastail, mil linnapeaks oli Heinrich Aviksoo. Palju tehti siis heakorrastamiseks, rajati staadion, ehitati haigla, ujula ja uus hoone gümnaasiumile (arh. Alar Kotli, 1936-1938). 24. veebruaril 1940 avas uksed teatrimaja. Linna kerkis mitu panga- ja seltsimaja, teisele poole raudteed sõjaväekasarmud. Pooleli jäi uue, Vabaduse linnajao väljakujundamine endistel kirikumaadel. 16. juunil 1940 pühitseti seal A. Kotli projekteeritud Pauluse Vabaduskirik. Järgmisel päeval jõudsid kohale punaarmee üksused.
1940-1941 oli Rakvere linnapea ametis endine nahavabriku tööline Harri Raag. Tegelik võim oli maakonna parteikomitee käes. Linna haaras miitingute, koosolekute ja demonstratsioonide laine. Levisid repressioonid.
II maailmasõja päevil asusid Rakveres Saksa piirkonnakomissariaat ja välikomandantuur. Mitmel korral vahetasid Saksa võimud välja nii linnapea kui ka Viru maavanema.
Kui rinne jõudis 1944. aasta algul Ida-Virusse, mitmekordistus siin sõjaväehaiglate arv ja tammikus laienes kiiresti sõjaväekalmistu.
Pärast sakslaste ja paljude linnaelanike lahkumist saabusid 1944. aasta 19. septembril Rakvere kohale Nõukogude pommitajad ja tegid siin oma mõttetut hävitustööd. Maha põles ligi veerand linna hoonestusest.
Järgmised ligi pool sajandit N Liidu koosseisus ja võimu all ei toonud kaasa linna olulist õitsengut. Elu läks aga ka siis edasi, rajati tööstusettevõtteid ja haiglaid, ehitati koole ja lasteaedu. Tegevust alustas Jaan Paku juhitud lastemuusikakool, mis andis muusikalise alghariduse paljudele heliloojatele (Arvo Pärt), koorijuhtidele (Kuno Areng) jt. 1975. aastal alustati restaureerimistööd Rakvere linnuses ja 1983. aastal avati Rakvere Linnakodaniku Majamuuseum, ainus omalaadne tollases Baltikumis. KIT-i klubi juures tegutsev rahvatantsuansambel Tarvanpää sai tuntuks kogu Eestis ja kaugemalgi.
Tõusude ja mõõnadega jätkas 1940. aastal valminud Rakvere Teater, saavutades suuremat edu peanäitejuhtide Kulno Süvalepa ja Raivo Trassi käe all.
Samal ajal kahanesid järjest linna omavalitsuse võim ja osa kohaliku elu juhtimisel. Rajoonikeskusena kaotas linn õiguse oma saatuses määravalt kaasa rääkida, võimutäius koondus rajooni partei- ja täitevkomitee kätte.
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal sai linnavõim oma kunagise positsiooni tagasi.
Odette Kirss, Virumaa Teataja 11.06.2002