VE: Rakvere Kesklinna Galerii

Galeriiaasta pakkus viisteist näitust


Fotokunstnik Herkki-Erich Merila (paremal) ja kirjanik Kaur Kender, mehed, kes avardavad oma loominguga piire, lahkavad Rakvere Kesklinna Galeriis kunsti ja elu sõlmküsimusi. Foto: Tairo Lutter

Rakvere Kesklinna Galeriis avati möödunud aastal kokku viisteist kunstinäitust, mis tavakohaselt jagunesid enam-vähem võrdselt välisnäituste, mujal Eestis tegutsevate ja kohalike kunstnike vahel.

Mujalt toodud näitustest oli ehk kõige olulisem augustis ja septembris üles pandud Aafrika traditsioonilise kunsti näitus “Ilu ja vägi” (kuraator Roger-Pierre Turine, Belgia), kus eksponeeriti lobide ja baoulede kunstpäraseid esemeid.

See oli mõneti küll erinev sellest, mida aja- ja kohapiire kiivalt järgiv vaataja kunstigaleriilt ootas – ei olnud ju tegemist päris selle nüüdiskunstiga, mida ollakse harjunud tänapäevast kunsti eksponeeritavates galeriides nägema -, kuid just praegu, mil teiste maailmajagude traditsioonilised kunstiväljendused on Euroopas üha laiemat kandepinda leidmas, võib selliseid näitusi siin-seal kohata ka moodsat kunsti eksponeerivates galeriides.

Iseenesest on see ju hoopis teisejärguline ja formaalne küsimuseasetus.

Tunnistagem ausalt, et see oli esimene põhjalikult ettevalmistatud ning süstematiseeritud aafrika kunsti näitus Eestis. Hea, et see oli galeriis, hea, et see oli Rakveres ning pakkus inimestele väga suurt huvi.

Soome kunstniku Leila Hyypiä serigraafianäitus juunis oli muidugi hillitsetum ja oma traditsiooniliste väljendusvahendite poolest ka tuttavlikum.

Omad koos võõrastega

Pooleldi oma, pooleldi võõras oli novembri lõpus ja detsembri alguses Leedus elavate eesti kunstnike Riina Ernesaks Nedzelskiené, Ilmar Ossi ja Tiiu-Ene Vaivadiené ühisnäitus “Kaugel, kaugel, kus on minu kodu…”.

Sellel esinejatest tuleks kindlasti eraldi nimetada Tiiu-Ene Vaivadienét, kes, tegutsedes Leedus juba aastakümneid, oli ka sealse metallikunsti üks alustalasid.

Kui nüüd kodule lähemale tulla, siis juunis-juulis oli vaadata Seaküla Simsoni (Simson von Seakylli) ja Krista Simsoni ühisnäitus “Aida katus. Aakrikud”.

Seda näitust kavandas galerii pikka aega ning pettumuseks neile, kes ootasid Simsonilt pronksi valatud falloseid, eksponeeriti sellel hoopis merest kaldale uhutud puutükkidele kinnitatud kalapäid jne.

Suurepärase ja hästi haakuva tausta nendele lõid Krista Simsoni maalid katuselaastudel.

Fotost vabastiilini

Möödunud aastal oli galeriis ka kaks väga head fotonäitust. Need olid veebruaris Tõnu Nooritsa “Peegelduvad maastikud” (kuraator Üllar Saaremäe) ja aprillis Herkki-Erich Merila “Imaging”.

Merila näitus oli ka viimane osa projektist, mis vaatles kunagiste destudiolaste iseseisvat loomingut.

Oma esimese iseseisva näitusega esines jaanuaris galeriis Ivo Vinogradov piibliteemaliste maalidega. (Täna, muide, võime tema selle sarja töid näha ta kunstnike liidu ülevaatenäitusel Mina-Teine.)

Igal aastal oleme katsunud galeriis eksponeerida ühe või teise nn vaba stiili (kui kasutada kunstiteadlase Sigrit Saalepi terminit) esindaja töid.

Möödunud kevadel olid üleval nüüdseks meie hulgast juba lahkunud Hilda Elisabeth Saaremäe (1918-2003) tööd. Ta oli hämmastavalt mitmekülgse loojanatuuriga inimene, kelle tööde paremik (näit puulõiked, rüiuvaibad jne) vääriks kindlasti kohta muuseumis.

Koduseid näitusi oli kokku viis. Oli koolide kunstiklasside lõputööde näitus, maakonna kunstnike kevad- ja sügisnäitus, Toomas Kaskmanni isikunäitus oktoobris.

Oli palju näitusekülastajaid, heatahtlikud arvustused – kõik peaks justkui korras olema, aga näe, ei ole.

Ülevaatus tekitab pingeid

Ülevaatenäituste puhul on ikka üks ja seesama virin – miks see ja miks mitte mina? Miks selle personaalnäitus ja mitte minu?

See on sellepärast nii, et kuraator otsustas nõnda, leidis, et ühtede tööd on paremad, huvitavamad kui nii mõnegi teise omad.

Minu arvates tabas Aivi Pargi oma repliigis “Näitus pole lasteaia kunstitund” väga tabavalt asja olemust, kui ta tõdes: “Olen hämmingus nende loomeinimeste põhjendamatult kõrgest enesehinnangust ja enesekriitika puudumisest. Praeguses näivust tootvas ja “mina olen tegija” ühiskonnas /…/ kipuvad inimesed kaotama reaalsustaju ning kujutama ja esitlema ennast sellistena, kes nad tegelikult pole. Harilikult tähtsamate ja kõrgematena.”

See, nagu ma olen juhtunud tähele panema, ei puuduta mitte ainult harrastuskunstnikke, vaid kohati laiemalt tervet meie kunstimaastikku.

Kõik need näitused ei oleks saanud teoks ilma nende institutsioonideta, kes galeriid ühel või teisel moel möödunud aastal toetasid.

Siinkohal olgu nimetatud Eesti Kultuurkapital, Rakvere Lihakombinaat, Rakvere Piiritusetehas, SA Virumaa Muuseumid, AS Hõbepuu, Uversa, Halliku Pagarid ja tänatud paljud teised.

Teet Veispak, galerii kuraator

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.