KATRI RAIK: Narvat saab mõista ainult armastusega
Olen narvakana Eesti Päevalehele tänulik tehtud viite eest ajalehes Hamburger Abendblatt. Selles Hamburgi lehes ilmus kirjatöö, mis pidas Narvat Euroopa kõige inetumaks linnaks.
Nii palju üksmeelt kui viimaste päevade Narvas, pole ma kaua näinud. Mida need ajakirjanikud ka teavad?! Kes neile seda jama rääkis?! Meil on üks hea linn! Kõige ilusam linn Eestis! Meile Narvas meeldib! Sulaselge patriotism.
Õigupoolest on nii, et kui ilmub üks hingeminev kirjatöö, siis tuleb kirjutada lugejakiri. Nii osalesin ka mina üleeile elu esimese lugejakirja kirjutamises. Saksa ajakirjanikel on omamoodi õigus. Narva välisilme on trööstitu, hall. Jah – on. Korralikku küljealust on raske leida. Ja vene keelt kõneldakse ka. Ajakirjanikud tembeldasid ühistöös kohaliku aidsikabinetiga iga kümnenda narvaka narkomaaniks. See ei ole tõsi. Kuritegevuse statistika ei kinnita enam ammu Narva kui mõrvalinna imidþit. Ka ei ole Narvas töötu iga kolmas. Iga viies kahjuks küll.
Ajalugu ei ole kaitsekilp ega õigustusvahend. Ent saksa sõbrad võrdlesid Narvat ja DDR-i ehk Ida-Saksamaad. Siiski on Narva saatus olnud teine. Nelja kuu pärast möödub 60 aastat päevast, mil linn hävitati. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sisuliselt, inimeste poolest. Narva on igas mõttes uus, see on alla 100-aastane linn ning just seetõttu põnev. Siinsed elanikud on loonud uue enesemääratluse – narvijtane, narvakad. Siia mahuvad nii suur venelaste enamus kui ka vähemused, nagu eestlased, valgevenelased ja ukrainlased. Eestlasi ja valgevenelasi on seejuures üsna ühepalju.
Minu käest küsis kord üks väike tüdruk, kas ma olen pärit Eestist. Mina küsisin vastu, et kust tema pärit on. Tüdruk vastas, et Narvast. Ja joonistas Narva lossi, millel olid 9-korruselise maja aknad. Mina pärisin edasi, et kus Narva asub. Targad lapsesilmad vaatasid mind veidi hukkamõistvalt: Narva on ju Narva, see on kogu maailm. Tüdruk võttis minu väite, et Narva asub Eestis, teadmiseks. Mõni aeg tagasi rääkisime vene sõpradega elust, riigist ja poliitikast. Jutuks tulid nii pealinn kui ka president. Järsku sain aru, et ma ei saa millestki aru. Täpsustasime siis. Selgus, et pealinn on Tallinn ja president on Putin.
Ma ei taha ülaltooduga viia Narvat veelgi kaugemale Tallinnast, Tartust või Pärnust. Narva ongi teistmoodi, aga ta on Eesti linn, ta on kodu. Kahju, et kõik sellest ühtemoodi aru ei saa. Mind tegi Hamburgi leheloo juures kõige murelikumaks, et narvakad ise rääkisid oma linnast halvasti, võõristavalt. Miks? Ilmsesti sellepärast, et hea “Euroopa onu” annab raha. Raha aga antakse jutustajate arvates probleemide leevendamiseks, mitte ideede elluviimiseks. Usun, et oma linna kirunud narvakad on kaaslinlaste käest tegelikult juba küllalt sarjata saanud.
Kahjuks ei ole narvakate võimuses ei Päevalehe lugejat ega saksa ajakirjanikku meelitada sügisesse Pimeaeda või jõekaldale talvisele viiekroonise-vaatele või varakevadisele Narva-Jõesuu rannale. Ei saa kedagi kohustuslikus korras panna Narva poistekoori või sümfooniaorkestrit kuulama ega sundida vene elanike hingeelu ja muresid mõistma. Siiski on Hamburgi ajalehe reklaam Narvale vaid kasuks. Ikka on parem, et sinust räägitakse, kui et keegi sinust väljagi ei tee.
Narvas tahavad viimase sõja haavad ikka veel parandamist. See on omamoodi nii Euroopa kui ka Eesti võlg Narva ees. Lähiaastatel on Narva, Euroopa Liidu idapiir, suure tähelepanu all. Seda tullakse vaatama ja ületama kaugelt ja lähedalt. Narva linn peab oskama seda hetke oma huvides kasutada. On praegugi täiesti reaalne luua Narva uusi töökohti, arendada Eesti-keskset haridust, luua valgusest särav noorte- ja spordikeskus, ehitada kino või taastada jupike vanalinnast. Jaguks ainult mõistmist.
Katri Raik, Tartu Ülikooli Narva kolledþi direktor
|
Uudised
VE: Raik, Katri – narvalanna vabal tahtel
(14.11.2003)
Olen narvakana Eesti Päevalehele tänulik tehtud viite eest ajalehes Hamburger Abendblatt. Selles Hamburgi lehes ilmus kirjatöö, mis pidas Narvat Euroopa kõige inetumaks linnaks.
Nii palju üksmeelt kui viimaste päevade Narvas, pole ma kaua näinud. Mida need ajakirjanikud ka teavad?! Kes neile seda jama rääkis?! Meil on üks hea linn! Kõige ilusam linn Eestis! Meile Narvas meeldib! Sulaselge patriotism.
Õigupoolest on nii, et kui ilmub üks hingeminev kirjatöö, siis tuleb kirjutada lugejakiri. Nii osalesin ka mina üleeile elu esimese lugejakirja kirjutamises. Saksa ajakirjanikel on omamoodi õigus. Narva välisilme on trööstitu, hall. Jah – on. Korralikku küljealust on raske leida. Ja vene keelt kõneldakse ka. Ajakirjanikud tembeldasid ühistöös kohaliku aidsikabinetiga iga kümnenda narvaka narkomaaniks. See ei ole tõsi. Kuritegevuse statistika ei kinnita enam ammu Narva kui mõrvalinna imidþit. Ka ei ole Narvas töötu iga kolmas. Iga viies kahjuks küll.
Ajalugu ei ole kaitsekilp ega õigustusvahend. Ent saksa sõbrad võrdlesid Narvat ja DDR-i ehk Ida-Saksamaad. Siiski on Narva saatus olnud teine. Nelja kuu pärast möödub 60 aastat päevast, mil linn hävitati. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sisuliselt, inimeste poolest. Narva on igas mõttes uus, see on alla 100-aastane linn ning just seetõttu põnev. Siinsed elanikud on loonud uue enesemääratluse – narvijtane, narvakad. Siia mahuvad nii suur venelaste enamus kui ka vähemused, nagu eestlased, valgevenelased ja ukrainlased. Eestlasi ja valgevenelasi on seejuures üsna ühepalju.
Minu käest küsis kord üks väike tüdruk, kas ma olen pärit Eestist. Mina küsisin vastu, et kust tema pärit on. Tüdruk vastas, et Narvast. Ja joonistas Narva lossi, millel olid 9-korruselise maja aknad. Mina pärisin edasi, et kus Narva asub. Targad lapsesilmad vaatasid mind veidi hukkamõistvalt: Narva on ju Narva, see on kogu maailm. Tüdruk võttis minu väite, et Narva asub Eestis, teadmiseks. Mõni aeg tagasi rääkisime vene sõpradega elust, riigist ja poliitikast. Jutuks tulid nii pealinn kui ka president. Järsku sain aru, et ma ei saa millestki aru. Täpsustasime siis. Selgus, et pealinn on Tallinn ja president on Putin.
Ma ei taha ülaltooduga viia Narvat veelgi kaugemale Tallinnast, Tartust või Pärnust. Narva ongi teistmoodi, aga ta on Eesti linn, ta on kodu. Kahju, et kõik sellest ühtemoodi aru ei saa. Mind tegi Hamburgi leheloo juures kõige murelikumaks, et narvakad ise rääkisid oma linnast halvasti, võõristavalt. Miks? Ilmsesti sellepärast, et hea “Euroopa onu” annab raha. Raha aga antakse jutustajate arvates probleemide leevendamiseks, mitte ideede elluviimiseks. Usun, et oma linna kirunud narvakad on kaaslinlaste käest tegelikult juba küllalt sarjata saanud.
Kahjuks ei ole narvakate võimuses ei Päevalehe lugejat ega saksa ajakirjanikku meelitada sügisesse Pimeaeda või jõekaldale talvisele viiekroonise-vaatele või varakevadisele Narva-Jõesuu rannale. Ei saa kedagi kohustuslikus korras panna Narva poistekoori või sümfooniaorkestrit kuulama ega sundida vene elanike hingeelu ja muresid mõistma. Siiski on Hamburgi ajalehe reklaam Narvale vaid kasuks. Ikka on parem, et sinust räägitakse, kui et keegi sinust väljagi ei tee.
Narvas tahavad viimase sõja haavad ikka veel parandamist. See on omamoodi nii Euroopa kui ka Eesti võlg Narva ees. Lähiaastatel on Narva, Euroopa Liidu idapiir, suure tähelepanu all. Seda tullakse vaatama ja ületama kaugelt ja lähedalt. Narva linn peab oskama seda hetke oma huvides kasutada. On praegugi täiesti reaalne luua Narva uusi töökohti, arendada Eesti-keskset haridust, luua valgusest särav noorte- ja spordikeskus, ehitada kino või taastada jupike vanalinnast. Jaguks ainult mõistmist.
Katri Raik, Tartu Ülikooli Narva kolledþi direktor