Ivar Raig: EL võtab Eestilt võimaluse saada tiigriks
Esmaspäev 30.06.2003
Aastaid edendas praegune Audentes Mainor Ülikooli majandusteaduskonna dekaan Ivar Raig Eestis nn euroasja, kuid istudes Brüsselis läbirääkimistelaua taga, hakkas ta enda sõnul tahtmatult võrdlema Euroopa Liitu endise Nõukogude Liiduga. |
Audentes Mainor Ülikooli majandusteaduskonna dekaan professor Ivar Raig, kes on tuntumaid Eesti eurorealiste hoiatab, et kui rahvas hääletab 14. septembril euroliiduga ühinemise poolt, valdab Eestit taas stagnatsioon nagu NSV Liidu ajal.
Teie olite aastaid Euroopa Liidu (EL) nn maaletooja, nüüd aga võitlete sellele vastu. Sellised järsud pöörded käivad enamasti äkitselt, mõnel käib krõps peast läbi, mõni kuuleb seesmist häält midagi ütlemas ja mõni saab ilmutuse. Kuidas teiega ümberpöördumine juhtus?
Seda tuleb vaadelda mitmetasandilise protsessina. Kui Eesti oli alles taastanud iseseisvuse, Vene väed olid sees, oli kütusekriis ja teraviljapuudus, siis oli iga suure rahvusvahelise organisatsiooni toetus väga vajalik. Siis tundus tõesti, et EL on see, kes Eesti iseseisvust ja demokraatiat võib oluliselt aidata. Toona oli EL valitsustevahelise koostöö organisatsioon ehk suveräänsete riikide organisatsioon.
Nüüd on kümme aastat möödas ning Eesti ja Euroopa Liidu arengud on läinud eri suundades. Eesti on arenenud tugevamaks, iseseisvamaks ja liberaalsemaks, EL on jäänud protektsionistlikuks ja muutunud föderaalsemaks ehk ühiskonnamudeli suunas, kust me tulime.
EL oskab end väga hästi müüa ja ma tunnistan, et kui ma 1992-93 hakkasin Eesti eurointegratsiooniga tegelema ja sain esimesed Brüsseli uurimistoetused, siis pääsedes neisse paleedesse ja tunnetades head vastuvõttu jäi mulje, et viibin rikaste riikide klubis ja et Eesti on üks neist äravalitutest.
Hakkasin siiski asjade üle järele mõtlema ja mulle sai selgeks, et üks asi on ilus väljapoole suunatud fassaad ja teine asi on see, mis on sees. See krõps või äratundmine tekkis kord Brüsselis läbirääkimiste laua taga olles. Tahtmatult hakkasin võrdlema Nõukogude Liitu ja ELi.
Ja millistele järeldustele te jõudsite?
Ma olen käinud võimukoridorides nii Moskvas kui Brüsselis ja ma mõistsin, et erinevus on vaid välispidine: kui Moskva võimukoridorides olid soldatid, siis Brüsseli koridorides hõljub parfüüm.
See, kuidas paberitekonteinerid liiguvad ja võimumängud käivad, on tegelikult täpselt samasugune. Nii Moskva sooviks oli kui Brüsseli sooviks on koondada rohkem võimu ja soodustada suurrahvaste domineerimist ning see oli ja on Eestile kahjulik.
Et meie noortel poliitikutel ja ametnikel ei ole Moskva-Brüsseli võrdlusmomenti, on nad Brüsseli särast lihtsalt pimestatud. Europoliitikud ja -ametnikud teevad praegu kõik, et oma isiklikku karjääri päästa, neid ei huvita, mis saab Eesti riigist.
Paljud püüdlevad tööle Brüsselisse, nad kujutavad juba praegu ette, et nad ongi seal ja saavad 50 000 kuni 150 000 krooni palka. Rahvas peab aga selle supi sööma, mille nad kokku keetsid.
Need lapsametnikud on meid selle kehva liitumislepinguga lihtsalt maha müünud. Nad on lähtunud eelmise välisministri Toomas Hendrik Ilvese nn kiire liitumise kontseptsioonist ja seetõttu ongi leping saanud väga vilets.
Nii, et te ei ole põhimõtteliselt Eesti ELiga ühinemise vastu vaid küsimus on liitumisleppe tingimustes?
Jah, Eestil oleks võimalik saavutada liitumisläbirääkimistel paremad tulemused ja siis me võiksime väga heade tulemuste korral ka liituda. Rõhutan – kõik sõltub tingimustest. See on nagu abielu.
Öelda Jürile, et sa pead tingimata abielluma ainult Mariga, sest muid alternatiive sul ei ole, on lihtsalt inimeste nurkaajamine ja propaganda, mida on paraku tehtud kõige kõrgemal tasemel.
Alati on alternatiivid ja on võimalik otsida paremaid partnereid ning kooselu tingimusi. Ma olen nõus, et Eestil kui väikeriigil on tunduvalt väiksem valik kui näiteks Ameerika Ühendriikidel, kellele kõik tahavad partneriks olla – kuid alati saab väikeriik tingida, kas võtta vastu kõik ühiselu tingimused, mida partner soovib. Eesti on olnud ELi ees käed-jalad laiali õhates, et, palun, võta mind, ma olen siin, sa mu ainus partner!
Tulnuks olla väärikas pruut ja öelda, et ma oleksin sinuga nõus küll, aga oleks vaja veel seda teist, kolmandat ja neljandat. Ilusast, kuid väärikast pruudist hakkab ka peigmees rohkem lugu pidama.
Siin on ikkagi oluline, kummalt poolt tuleb initsiatiiv sellesse abiellu heita. Praegusel juhtumil tuleb see Eesti poolt, EL saab ju suurepäraselt ilma Eestita hakkama. Seega ei saa n-ö abieluläbirääkimistel masajas maatüdruk mingit rinna etteajamist ja tingimuste dikteerimist rakendada.
Siiski ma arvan, et saab. Olen korduvalt tõdenud tipp-poliitikutega kohtumistel, et EL vajab Eestit vähemalt samal määral kui Eesti vajab ELi. Eesti riik (ka tüdruk) on põhjamaiselt ilus, töökas, positiivselt muutuv, avatud ning uuendusmeelne, just selline, mida vananev kõhukas Brüsseli võimumees vajab uue Euroopa ehitamiseks.
Miks ometi?
Ennekõike geopoliitilistel põhjustel. Eestil on suur territoorium võrreldes tema väikese rahvaarvuga ja Eestil on geopoliitiline asend liikumiseks edasi Vene turule. Eestil on kõige põhjapoolsemad jäävabad sadamad, Eestil on enam-vähem kvalifitseeritud tööjõud ja oskusteave ajada äri Venemaaga.
ELi huvi on põhiliselt hõlvata uusi turgusid, et saavutada mastaabiefekti tootmises. See tähendab, et nende Lääne kallis tööjõud peaks tegelema rohkem kõrge kvalifikatsiooniga ja kõrge tootlikkusega projektidega. EL soovib, et oleks odavat tööjõudu Ida-Euroopa riikides, kuhu saaks lükata nn mustad tööd, sest neil on vähe mustatöölisi ja üldse tööjõudu.
EL rõhub spetsialiseerumisele, rahvusvahelise tööjaotusele. EL on väga huvitutud ka sellest, et lükata keskkonda saastavad tootmisettevõtted Ida-Euroopasse ja siit edasi minna Vene turule. Kui me seda ei mõista, anname end ELile lihtsalt kätte ja mõtleme, et ainult meie tahame neid, on see kanapimedus.
Eesti saab ELiga liitumisest suurt rahalist kasu. Näiteks aastal 2005 on Eesti plussis kahe ja 2006 tervelt kolme miljardi krooniga. Seega toetab liit uute liikmesriikide arendamist väga suurte summadega.
See on järjekordne propagandamüüt. Kui algas Eesti integreerumine ELiga ja 1992. aastal sõlmiti esimene koostöö leping, oli olukord hoopis teine kui praegu. Toona oli tõesti nii, et EL oli ahvatlev rikaste riikide klubi, kes võtab teisi riike elitaarse klubi liikmeks väga karmidel tingimustel.
Kui algul oli juttu kolme-nelja uue riigi vastuvõtmisest, siis nüüdseks on EL taktikat muutnud ja võtab vastu lausa kümme vaest riiki. ELile jõudis pärale arusaam, et mahajäämust muust maailmast – Ameerika Ühendriikidest, Jaapanist ja teistest saab ületada ainult suure laienemisega ja uue föderaalsetel alustel koostöö mudeliga, mis annaks täiendava tõuke ammuse unistuse Euroopa Ühendriikide kujundamiseks.
Seega on see EL, mis oli 1990ndate alguses ja see, milleks ta on saamas, kaks erinevat liitu, millel on erinevad eesmärgid.
Ma oleksin pooldanud Eesti kiiret ja eritingimusteta ühinemist, kui me oleksime liitunud elitaarse klubiga, kus meil oleks olnud eristaatus ja oleksime seal koos näiteks Tshehhi, Ungari ja Sloveeniaga. Need uued liitujad oleksid saanud massiivset abi, mis oleks aidanud väga kiiresti ühtlustada elatustaset ELi keskmisega.
Nüüd on neid abisaajaid juba kümme, sealhulgas suur Poola ning kui tulevikus võetakse juurde ka Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi, siis ELil ei ole enam raha sellise hulga liitujate elatustaseme kiireks tõstmiseks, see hajub lihtsalt ära.
Meie tippjuhid ei ole veel suutnud aru saada, et nad müüvad õhku andes i
nimestele lootust nagu abistaks EL jõuliselt meid elatustaseme tõstmisel. See abi saab tegelikkuses olema väga väike võrreldes sellega, kui EL oleks laienenud ainult nelja riigi võrra.
Hüva, te oleks eelistanud, et see meile antav supp oleks paksem ja rohkemate lihatükkidega. Samas me siiski teatud leemekest saame ja kui me ei liituks ELiga, siis jääks me ju sellestki ilma.
Ma leian, et see leem on nii lahja, et Eesti ise suudab oma jõulise liberaalse majanduspoliitikaga ja koostöös kõigi partneritega – Ameerika Ühendriikide, ELi, Hiina, Jaapani ja teistega teha paksemat suppi.
Abi, mida me ELilt saaksime oleks väiksem, kui see, mida peame panustama liikmemaksudena ja raiskama selleks, et võtta üle igasuguseid ELi norme ja teatud väga kaheldavaid poliitikaid nagu põllumajanduspoliitika, kuhu läheb ligi pool euroliidu eelarvest – 44 protsenti. Milleks meile seda totrust on vaja?!
Põllumajanduspoliitika on tõesti sotsialistlik, kuid näiteks Eesti saab suurt toetust ka infrastruktuuri projektidele, need on sajad ja sajad miljonid.
Nende infrastruktuuri projektidega on nii, et nende rahastamine käib konkursi alusel ja see, mida oleme kavandanud, et saame nii- või naapalju raha, ei tähenda veel seda, et me ka tõepoolest saame.
Asja teeb raskemaks ka see, et Eesti tagatrepitöö Brüsselis on kõigi teiste kandidaatriikidega võrreldes üks nõrgemaid. Needsamad poolakad, ungarlased ja tehhid, võtavad meie nina alt suuresti selle raha ärgemaid.
Pealegi – see raha, mida antakse infrastruktuuri parandamiseks, on vajalik pigem ELile endale. Näiteks Via Balticat on ju vaja ennekõike Soome ja Rootsi kaupade viimiseks Kesk-Euroopasse. See, et teed korda saavad, on meie suhtes nagu kõrvalefekt.
Mis saab meil selle vastu olla, kui meil on head teed, korralikud veetorustikud, puhastusseadmed jne.
On tõesti teatud projekte, mis on Eestile väga kasulikud ja nende ülepropageerimisega eesti rahvast ELi üles ostetaksegi. Kahtlemata on võimalik tuua ka näiteid asjadest, kus meile antav raha suureneb.
Aga on ka palju neid asju, millest ei räägita. Näiteks kulud, mis tulevad kaasa kõigi nende euronormidega. ELi norme puudutavad seadused võetakse vastu ülepeakaela pakettidena ja alles pärast me avastame, et issand jumal, mis see kõik maksma läheb.
Ootamatult selgub, et kuskil on vibratsioon või müra liiga suur, kuskil on õhus liiga palju tolmu, kuskil on vesi liiga palju bakteriaalselt saastatud… ja siis tulevad siia tööle mingid türklased, kes võivad nende normide mittetäitmise korral Eesti riigi kohtusse kaevata ja meil puudub igasugune võimalus vastu vaielda.
Aga kas maksabki vastu vaielda nõuetele, et vesi ja õhk oleksid puhtad, inimestel oleks tervislik elukeskkond?
Sellele ei maksa vastu vaielda, kuid asja tuleks vaadata realistlikult. Eesti ei suuda neid asju nii kiiresti ära teha, sest meie mahajäämus Lääne-Euroopa riikidest on kolm-nelikümmend aastat.
Eesti on läbirääkimistel saavutanud siiski küllaltki pikad üleminekuperioodid ja me saame ka toetusi nende kohustuste täitmiseks.
Seda küll, aga enamik nendest üleminekuperioodidest lõpeb aastaks 2010 ära. On ka tõesti mingisugune raha kohustuste täitmiseks, aga ma väidan, et Eesti maksumaksjal käib see kaasfinantseerimine üle jõu.
Eesti eelarve on ju tegelikult juba kümneteks aastateks ette ära jaotatud kõigi nende euronõuete täitmiseks, seda ei saa kasutada Eesti enda sotsiaalsete vajaduste, pensionäride ja paljulapseliste perede toetamiseks, teaduse ja hariduse arendamiseks. See raha läheb paljuski ka tobedate euronormide täitmiseks.
Väga paljud kohustused on üle jõu käivad ja paljusid ei peaks üldse täitma. Eriti neid totrusi, mis on seotud põllumajanduspoliitikaga.
Kui oleks teie teha, siis lõpetaksite ära selle tohutu põllumajandustoetuse süsteemi, pealemaksmise ja laristamise?
Eesti oleks liitumisläbirääkimistel pidanud esitama positsiooni, kus selgelt öeldud, et Eesti on vabaturumaa ja meie ei taha liituda ühtse põllumajanduspoliitikaga. Nüüd me lubasime üle võtta üle 8000 põllumajandusdirektiivi ja määruse. See on meeletu! Ma ei saa aru, milleks meile seda jama vaja on.
Leian, et lähimuse põhimõttel tuleks teatud poliitikad kindlasti Euroopa Liidus tagasi anda rahvusriikidele ja esimeseks peaks oleme just nimelt põllumajanduspoliitika. Seda tuleks radikaalset reformida ja suunata see raha, mis läheb mõttetule pealemaksmisele hoopis teadusele haridusele, innovatsioonile – just neis asjus on Euroopa Ameerikast kõvasti maha jäänud.
Liitumine Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikaga tähendaks Eestile stagnatsiooni. Meil juba oli NSV Liit, kus oli stagneerunud majanduspoliitika ja kus meie tahtsime kogu aeg teha seda paksemat suppi. Praegu on Eestil väga hästi toimiv majanduspoliitika, kogu maailm on lahti ja ma ei näe põhjust, miks me peaksime sellest loobuma.
Euroopa Liiduga liitumine ei anna meile täiendavaid majanduslikke impulsse juurde. Vastupidi – see piirab meie majandust ja sulgeb meid ületootmise all kannatavale ELi turule, kus me ei ole konkurentsivõimelised.
Kui 15. septembri varajastel tundidel saab selgeks, et rahvas on öelnud ühinemisele ELiga “jah”, siis mida edasi teete?
Jätkan asjade selgitamist ja olen kindel, et rahvas tunneb peagi omal nahal seda, mida nad sõnades ei uskunud – ELis saab meil olema väga raske toime tulla.
Inimesed hakkavad juba paar aastat pärast liitumist tundma, et see liit on oluliselt piiranud meie majanduslikke ja poliitilisi vabadusi ja need lootused, mida meie noored poliitikud on üles kütnud – Eesti istub võrdse riigina ühise laua taga teistega – ei täitu. Tegelikult ei otsusta me selles uues föderaalses Euroopas midagi, me oleme võimu käest ära andnud.
See kõlab nii nagu te arvaksite, et me praegu midagi otsustame…
Me otsustame praegu rohkem – vähemalt meie enda majanduspoliitikat. Globaalseid asju ei ole me enne otsustanud ega hakka muidugi ka edaspidi otsustama.
Ja kui 14. septembri rahvahääletusel tuleb ei. Korgite vahuveini lahti?
Siis on võimalik käivitada olulised uued protsessid ja kavandada Eesti oma arengutee säilitades assotsiatsioonileppe Euroopa Liiduga. Ei ütlemisega meiega midagi halba ei juhtu. Oleme ju näinud, kuidas näiteks Norra on öelnud mitu korda ei….
Kas te näete siin Eestis aknast välja vaadates kusagil mõnd naftapuurtorni paistmas? Norra saab üksi hakkama, aga meil pole ju midagi.
Küsimus pole naftas, meil on teised ressursid ning Eestile kasulik ELi assotsiatsioonileping olemas ning EL kahtlemata respekteerib seda.
Meil tehtav propaganda püüab küll inimesi hirmutada, et kui Eesti ei liitu, siis hakkab meil olema väga halb. See on vana vene ajast pärinev hirm. Midagi ei juhtu, meil säilivad head sõbralikud suhted ELi institutsioonide ja liikmesriikidega ning me saame rahulikult edasi valmistuda koostööks majandusruumiga, milleks me ju praegu veel valmis ei ole.
Tasub meeles pidada, et kuigi Norra on 80 protsenti oma seadustest harmoniseerinud ELiga, on see aset leidnud väga pika aj
a – 33 aasta vältel. Meie oleme olnud taasiseseisvad natuke üle kümne aasta, me oleme vaesed, ega suuda nii kiiresti hakata elama rikaste riikide reeglite järgi.
Kui me aga ei hakka liitumislepinguga ette nähtud kohustusi täitma, ootavad meid ees paratamatult kallid ja rohkete kaotustega kohtuteed Euroopa Kohtus Luksembourgis, kuid meil pole isegi prantsuse keelt oskavaid kohtujuriste ja advokaate, et ennast kaitsta. Nii muutume Euroopa peksupoisiks ja aguliks.
Ja ikkagi, mis saab, kui me ei liitu?
Siis on tõesti eestlane olla uhke ja hää, kui me jääksime praegu välja. Kogu maailma tähelepanu koonduks Eestile, Eestist võiks kujuneda siis Põhjamaade Šveits või isegi Euroopa Singapur. Eestil tekib võimalus saada tiigerriigiks, olla Euroopa tiigrike.
Siis sõlmime kohe koostöö ja majanduslepingu Ameerika Ühendriikidega, mida nad on valmis meile kohe pakkuma. Ameerikal on vaja nn uut Euroopat, Eesti võiks olla selle uue Euroopa lipulaev. Me saame edasi arendada globaalse vabamajanduspiirkonna ideed, me oleksime selle asutajate hulgas.
Eesti väldib “ei” öeldes ka Moskva mõju alla sattumist, sest Brüsseli kaudu hakkaks Moskva mõjutama meie migratsioonipoliitikat, tööturgu, kapitaliturgu. Meie iseseisvust garanteerisid aga okupatsiooni kestel just USA ja Suurbritannia, kes ei tunnustanud Eesti inkorporeerimist NSV Liidu koosseisu.
Euroopa Liidus oleksime aga jälle ühes pundis sakslaste ja prantslastega, kes mängivad kokku venelastega. Seega Brüsseli võimu alla minnes oleksime me taas rohkem vene mõjusfääris.
Vaid koostöö USA ja NATOga tagab meile iseseisvuse.
Nii, et orienteeriksite Eesti nii poliitiliselt kui majanduslikult rohkem Ameerika Ühendriikidele?
Jah, see oleks transatlantiline koostöö. Euroopa integreerumise aeg on läbi saamas ja nii nagu sai läbi NSV Liidu aeg, saab varsti läbi ka euroliidu aeg, sest EL on liiga väike tegija maailma mastaabis.
Euroopa vana integratsioonimudel on luuserimudel ja kui me ELi satume, siis ilmselt püüaksime jälle hakata natuke paksemat suppi tegema, kui see muidu võimalik on. Nagu NSV Liidu ajal hakkaksime taotlema jälle mingeid eksperimente ja majandusvabadusi, võib-olla tahaksime isegi teha ELis uut IMEt.
Te ütlete küll, et eestlane olla on uhke ja hää ning hea on olla sõltumatu. Kas teile ei tundu, et selle sõltumatuse sisu oleks, et Eesti on tõesti täiesti sõltumatu, sest temast ei sõltu midagi. Euroopa mõistes oleme kolgas ja kolgastume veelgi.
Ma olen kaugel primitiivsest iseseisvusest ja isolatsioonist. See ei oleks Albaania mudel, et ütleme kõigile ei ja isoleerime end suurte barjääridega. Vastupidi. Eesti peaks olema kogu maailmale avatud riik.
Kaubandus peab oleme täiesti vaba. Eestis on siin täiesti õige poliitika. EL on aga ülimalt protektsionistlik. Miks me peaks kaotama oma hea majanduspoliitika. On müüt, et ELis olles saab Eesti kolkastaatusest lahti, EL teeb meid veelgi rohkem kolkaks ja ääremaaks.
Kui me jääksime praegu EList ainsana välja, ma isegi ei tahaks, et koos Lätiga, siis oleks Eestil võimalus lihtsamalt saada tiigerriigiks, superstaariks, kes on teistest erinev. ELis saab tõenäoliselt meile tagatud küll teatud hall stabiilsus, kuid kui tahame midagi rohkemat, peame olema erilised.
Brüssel hakkab pärast ei-ütlemist meiega palju paremini kurameerima, ta pakub meile palju paremat lepingut ja me võidaksime väga palju sellest ei ütlemisest. Kui anname käest võimaluse olla uhke ja väärikas, võidakse tõesti meile vaid hiljem öelda, et ise olite lollid.
Kes on Ivar Raig
Haridus: 1976 Eesti Põllumajanduse Akadeemia, 1980 Läti Teaduste Akadeemia Majanduse Instituut, majandusteaduste kandidaadi teaduslik kraad. Täiendkoolitus Iirimaal, Austrias, Prantsusmaal, Soomes, Itaalias, Saksamaal, Hollandis.
Töökogemus: 2002 – Audentes Mainor Ülikool, majandusteaduskonna dekaan, professor
2000-2002 Akadeemia Nord, juhtimisteaduskonna dekaan, avaliku halduse ja Euroopa õpingute õppetooli juhataja
1996-2000 Välisministeerium, välismajanduspoliitika osakonna rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide büroo direktor (1997), Eesti Vabariigi Rooma Suursaatkonna ajutine asjur, Euroopa integratsiooni osakonna liitumisläbirääkimiste büroo ametnik (1999-2000)
1993-1996 Eesti Euroopa Liiduga integreerumist ettevalmistava valitsuskomisjoni esimees
1992-1995 EV Riigikogu liige, majandus- ja põllumajanduskomitee esimees
1991-1992 Eesti Põhiseaduse Assamblee liige
1990-1992 ENSV Ülemnõukogu liige, majanduskomisjoni aseesimees ja väliskomisjoni liige; Eesti Kongressi liige ja Eesti Komitee majanduskomisjoni esimees
1981-1989 Eesti Teaduste Akadeemia Majandusinstituut, noorem-, vanem- ja juhtivteadur
allikas: Audentes
Uudised
VE: Raig, Ivar – eurorealist
Ivar Raig: EL võtab Eestilt võimaluse saada tiigriks
Esmaspäev 30.06.2003
Aastaid edendas praegune Audentes Mainor Ülikooli majandusteaduskonna dekaan Ivar Raig Eestis nn euroasja, kuid istudes Brüsselis läbirääkimistelaua taga, hakkas ta enda sõnul tahtmatult võrdlema Euroopa Liitu endise Nõukogude Liiduga.
Audentes Mainor Ülikooli majandusteaduskonna dekaan professor Ivar Raig, kes on tuntumaid Eesti eurorealiste hoiatab, et kui rahvas hääletab 14. septembril euroliiduga ühinemise poolt, valdab Eestit taas stagnatsioon nagu NSV Liidu ajal.
Teie olite aastaid Euroopa Liidu (EL) nn maaletooja, nüüd aga võitlete sellele vastu. Sellised järsud pöörded käivad enamasti äkitselt, mõnel käib krõps peast läbi, mõni kuuleb seesmist häält midagi ütlemas ja mõni saab ilmutuse. Kuidas teiega ümberpöördumine juhtus?
Seda tuleb vaadelda mitmetasandilise protsessina. Kui Eesti oli alles taastanud iseseisvuse, Vene väed olid sees, oli kütusekriis ja teraviljapuudus, siis oli iga suure rahvusvahelise organisatsiooni toetus väga vajalik. Siis tundus tõesti, et EL on see, kes Eesti iseseisvust ja demokraatiat võib oluliselt aidata. Toona oli EL valitsustevahelise koostöö organisatsioon ehk suveräänsete riikide organisatsioon.
Nüüd on kümme aastat möödas ning Eesti ja Euroopa Liidu arengud on läinud eri suundades. Eesti on arenenud tugevamaks, iseseisvamaks ja liberaalsemaks, EL on jäänud protektsionistlikuks ja muutunud föderaalsemaks ehk ühiskonnamudeli suunas, kust me tulime.
EL oskab end väga hästi müüa ja ma tunnistan, et kui ma 1992-93 hakkasin Eesti eurointegratsiooniga tegelema ja sain esimesed Brüsseli uurimistoetused, siis pääsedes neisse paleedesse ja tunnetades head vastuvõttu jäi mulje, et viibin rikaste riikide klubis ja et Eesti on üks neist äravalitutest.
Hakkasin siiski asjade üle järele mõtlema ja mulle sai selgeks, et üks asi on ilus väljapoole suunatud fassaad ja teine asi on see, mis on sees. See krõps või äratundmine tekkis kord Brüsselis läbirääkimiste laua taga olles. Tahtmatult hakkasin võrdlema Nõukogude Liitu ja ELi.
Ja millistele järeldustele te jõudsite?
Ma olen käinud võimukoridorides nii Moskvas kui Brüsselis ja ma mõistsin, et erinevus on vaid välispidine: kui Moskva võimukoridorides olid soldatid, siis Brüsseli koridorides hõljub parfüüm.
See, kuidas paberitekonteinerid liiguvad ja võimumängud käivad, on tegelikult täpselt samasugune. Nii Moskva sooviks oli kui Brüsseli sooviks on koondada rohkem võimu ja soodustada suurrahvaste domineerimist ning see oli ja on Eestile kahjulik.
Et meie noortel poliitikutel ja ametnikel ei ole Moskva-Brüsseli võrdlusmomenti, on nad Brüsseli särast lihtsalt pimestatud. Europoliitikud ja -ametnikud teevad praegu kõik, et oma isiklikku karjääri päästa, neid ei huvita, mis saab Eesti riigist.
Paljud püüdlevad tööle Brüsselisse, nad kujutavad juba praegu ette, et nad ongi seal ja saavad 50 000 kuni 150 000 krooni palka. Rahvas peab aga selle supi sööma, mille nad kokku keetsid.
Need lapsametnikud on meid selle kehva liitumislepinguga lihtsalt maha müünud. Nad on lähtunud eelmise välisministri Toomas Hendrik Ilvese nn kiire liitumise kontseptsioonist ja seetõttu ongi leping saanud väga vilets.
Nii, et te ei ole põhimõtteliselt Eesti ELiga ühinemise vastu vaid küsimus on liitumisleppe tingimustes?
Jah, Eestil oleks võimalik saavutada liitumisläbirääkimistel paremad tulemused ja siis me võiksime väga heade tulemuste korral ka liituda. Rõhutan – kõik sõltub tingimustest. See on nagu abielu.
Öelda Jürile, et sa pead tingimata abielluma ainult Mariga, sest muid alternatiive sul ei ole, on lihtsalt inimeste nurkaajamine ja propaganda, mida on paraku tehtud kõige kõrgemal tasemel.
Alati on alternatiivid ja on võimalik otsida paremaid partnereid ning kooselu tingimusi. Ma olen nõus, et Eestil kui väikeriigil on tunduvalt väiksem valik kui näiteks Ameerika Ühendriikidel, kellele kõik tahavad partneriks olla – kuid alati saab väikeriik tingida, kas võtta vastu kõik ühiselu tingimused, mida partner soovib. Eesti on olnud ELi ees käed-jalad laiali õhates, et, palun, võta mind, ma olen siin, sa mu ainus partner!
Tulnuks olla väärikas pruut ja öelda, et ma oleksin sinuga nõus küll, aga oleks vaja veel seda teist, kolmandat ja neljandat. Ilusast, kuid väärikast pruudist hakkab ka peigmees rohkem lugu pidama.
Siin on ikkagi oluline, kummalt poolt tuleb initsiatiiv sellesse abiellu heita. Praegusel juhtumil tuleb see Eesti poolt, EL saab ju suurepäraselt ilma Eestita hakkama. Seega ei saa n-ö abieluläbirääkimistel masajas maatüdruk mingit rinna etteajamist ja tingimuste dikteerimist rakendada.
Siiski ma arvan, et saab. Olen korduvalt tõdenud tipp-poliitikutega kohtumistel, et EL vajab Eestit vähemalt samal määral kui Eesti vajab ELi. Eesti riik (ka tüdruk) on põhjamaiselt ilus, töökas, positiivselt muutuv, avatud ning uuendusmeelne, just selline, mida vananev kõhukas Brüsseli võimumees vajab uue Euroopa ehitamiseks.
Miks ometi?
Ennekõike geopoliitilistel põhjustel. Eestil on suur territoorium võrreldes tema väikese rahvaarvuga ja Eestil on geopoliitiline asend liikumiseks edasi Vene turule. Eestil on kõige põhjapoolsemad jäävabad sadamad, Eestil on enam-vähem kvalifitseeritud tööjõud ja oskusteave ajada äri Venemaaga.
ELi huvi on põhiliselt hõlvata uusi turgusid, et saavutada mastaabiefekti tootmises. See tähendab, et nende Lääne kallis tööjõud peaks tegelema rohkem kõrge kvalifikatsiooniga ja kõrge tootlikkusega projektidega. EL soovib, et oleks odavat tööjõudu Ida-Euroopa riikides, kuhu saaks lükata nn mustad tööd, sest neil on vähe mustatöölisi ja üldse tööjõudu.
EL rõhub spetsialiseerumisele, rahvusvahelise tööjaotusele. EL on väga huvitutud ka sellest, et lükata keskkonda saastavad tootmisettevõtted Ida-Euroopasse ja siit edasi minna Vene turule. Kui me seda ei mõista, anname end ELile lihtsalt kätte ja mõtleme, et ainult meie tahame neid, on see kanapimedus.
Eesti saab ELiga liitumisest suurt rahalist kasu. Näiteks aastal 2005 on Eesti plussis kahe ja 2006 tervelt kolme miljardi krooniga. Seega toetab liit uute liikmesriikide arendamist väga suurte summadega.
See on järjekordne propagandamüüt. Kui algas Eesti integreerumine ELiga ja 1992. aastal sõlmiti esimene koostöö leping, oli olukord hoopis teine kui praegu. Toona oli tõesti nii, et EL oli ahvatlev rikaste riikide klubi, kes võtab teisi riike elitaarse klubi liikmeks väga karmidel tingimustel.
Kui algul oli juttu kolme-nelja uue riigi vastuvõtmisest, siis nüüdseks on EL taktikat muutnud ja võtab vastu lausa kümme vaest riiki. ELile jõudis pärale arusaam, et mahajäämust muust maailmast – Ameerika Ühendriikidest, Jaapanist ja teistest saab ületada ainult suure laienemisega ja uue föderaalsetel alustel koostöö mudeliga, mis annaks täiendava tõuke ammuse unistuse Euroopa Ühendriikide kujundamiseks.
Seega on see EL, mis oli 1990ndate alguses ja see, milleks ta on saamas, kaks erinevat liitu, millel on erinevad eesmärgid.
Ma oleksin pooldanud Eesti kiiret ja eritingimusteta ühinemist, kui me oleksime liitunud elitaarse klubiga, kus meil oleks olnud eristaatus ja oleksime seal koos näiteks Tshehhi, Ungari ja Sloveeniaga. Need uued liitujad oleksid saanud massiivset abi, mis oleks aidanud väga kiiresti ühtlustada elatustaset ELi keskmisega.
Nüüd on neid abisaajaid juba kümme, sealhulgas suur Poola ning kui tulevikus võetakse juurde ka Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi, siis ELil ei ole enam raha sellise hulga liitujate elatustaseme kiireks tõstmiseks, see hajub lihtsalt ära.
Meie tippjuhid ei ole veel suutnud aru saada, et nad müüvad õhku andes i
nimestele lootust nagu abistaks EL jõuliselt meid elatustaseme tõstmisel. See abi saab tegelikkuses olema väga väike võrreldes sellega, kui EL oleks laienenud ainult nelja riigi võrra.
Hüva, te oleks eelistanud, et see meile antav supp oleks paksem ja rohkemate lihatükkidega. Samas me siiski teatud leemekest saame ja kui me ei liituks ELiga, siis jääks me ju sellestki ilma.
Ma leian, et see leem on nii lahja, et Eesti ise suudab oma jõulise liberaalse majanduspoliitikaga ja koostöös kõigi partneritega – Ameerika Ühendriikide, ELi, Hiina, Jaapani ja teistega teha paksemat suppi.
Abi, mida me ELilt saaksime oleks väiksem, kui see, mida peame panustama liikmemaksudena ja raiskama selleks, et võtta üle igasuguseid ELi norme ja teatud väga kaheldavaid poliitikaid nagu põllumajanduspoliitika, kuhu läheb ligi pool euroliidu eelarvest – 44 protsenti. Milleks meile seda totrust on vaja?!
Põllumajanduspoliitika on tõesti sotsialistlik, kuid näiteks Eesti saab suurt toetust ka infrastruktuuri projektidele, need on sajad ja sajad miljonid.
Nende infrastruktuuri projektidega on nii, et nende rahastamine käib konkursi alusel ja see, mida oleme kavandanud, et saame nii- või naapalju raha, ei tähenda veel seda, et me ka tõepoolest saame.
Asja teeb raskemaks ka see, et Eesti tagatrepitöö Brüsselis on kõigi teiste kandidaatriikidega võrreldes üks nõrgemaid. Needsamad poolakad, ungarlased ja tehhid, võtavad meie nina alt suuresti selle raha ärgemaid.
Pealegi – see raha, mida antakse infrastruktuuri parandamiseks, on vajalik pigem ELile endale. Näiteks Via Balticat on ju vaja ennekõike Soome ja Rootsi kaupade viimiseks Kesk-Euroopasse. See, et teed korda saavad, on meie suhtes nagu kõrvalefekt.
Mis saab meil selle vastu olla, kui meil on head teed, korralikud veetorustikud, puhastusseadmed jne.
On tõesti teatud projekte, mis on Eestile väga kasulikud ja nende ülepropageerimisega eesti rahvast ELi üles ostetaksegi. Kahtlemata on võimalik tuua ka näiteid asjadest, kus meile antav raha suureneb.
Aga on ka palju neid asju, millest ei räägita. Näiteks kulud, mis tulevad kaasa kõigi nende euronormidega. ELi norme puudutavad seadused võetakse vastu ülepeakaela pakettidena ja alles pärast me avastame, et issand jumal, mis see kõik maksma läheb.
Ootamatult selgub, et kuskil on vibratsioon või müra liiga suur, kuskil on õhus liiga palju tolmu, kuskil on vesi liiga palju bakteriaalselt saastatud… ja siis tulevad siia tööle mingid türklased, kes võivad nende normide mittetäitmise korral Eesti riigi kohtusse kaevata ja meil puudub igasugune võimalus vastu vaielda.
Aga kas maksabki vastu vaielda nõuetele, et vesi ja õhk oleksid puhtad, inimestel oleks tervislik elukeskkond?
Sellele ei maksa vastu vaielda, kuid asja tuleks vaadata realistlikult. Eesti ei suuda neid asju nii kiiresti ära teha, sest meie mahajäämus Lääne-Euroopa riikidest on kolm-nelikümmend aastat.
Eesti on läbirääkimistel saavutanud siiski küllaltki pikad üleminekuperioodid ja me saame ka toetusi nende kohustuste täitmiseks.
Seda küll, aga enamik nendest üleminekuperioodidest lõpeb aastaks 2010 ära. On ka tõesti mingisugune raha kohustuste täitmiseks, aga ma väidan, et Eesti maksumaksjal käib see kaasfinantseerimine üle jõu.
Eesti eelarve on ju tegelikult juba kümneteks aastateks ette ära jaotatud kõigi nende euronõuete täitmiseks, seda ei saa kasutada Eesti enda sotsiaalsete vajaduste, pensionäride ja paljulapseliste perede toetamiseks, teaduse ja hariduse arendamiseks. See raha läheb paljuski ka tobedate euronormide täitmiseks.
Väga paljud kohustused on üle jõu käivad ja paljusid ei peaks üldse täitma. Eriti neid totrusi, mis on seotud põllumajanduspoliitikaga.
Kui oleks teie teha, siis lõpetaksite ära selle tohutu põllumajandustoetuse süsteemi, pealemaksmise ja laristamise?
Eesti oleks liitumisläbirääkimistel pidanud esitama positsiooni, kus selgelt öeldud, et Eesti on vabaturumaa ja meie ei taha liituda ühtse põllumajanduspoliitikaga. Nüüd me lubasime üle võtta üle 8000 põllumajandusdirektiivi ja määruse. See on meeletu! Ma ei saa aru, milleks meile seda jama vaja on.
Leian, et lähimuse põhimõttel tuleks teatud poliitikad kindlasti Euroopa Liidus tagasi anda rahvusriikidele ja esimeseks peaks oleme just nimelt põllumajanduspoliitika. Seda tuleks radikaalset reformida ja suunata see raha, mis läheb mõttetule pealemaksmisele hoopis teadusele haridusele, innovatsioonile – just neis asjus on Euroopa Ameerikast kõvasti maha jäänud.
Liitumine Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikaga tähendaks Eestile stagnatsiooni. Meil juba oli NSV Liit, kus oli stagneerunud majanduspoliitika ja kus meie tahtsime kogu aeg teha seda paksemat suppi. Praegu on Eestil väga hästi toimiv majanduspoliitika, kogu maailm on lahti ja ma ei näe põhjust, miks me peaksime sellest loobuma.
Euroopa Liiduga liitumine ei anna meile täiendavaid majanduslikke impulsse juurde. Vastupidi – see piirab meie majandust ja sulgeb meid ületootmise all kannatavale ELi turule, kus me ei ole konkurentsivõimelised.
Kui 15. septembri varajastel tundidel saab selgeks, et rahvas on öelnud ühinemisele ELiga “jah”, siis mida edasi teete?
Jätkan asjade selgitamist ja olen kindel, et rahvas tunneb peagi omal nahal seda, mida nad sõnades ei uskunud – ELis saab meil olema väga raske toime tulla.
Inimesed hakkavad juba paar aastat pärast liitumist tundma, et see liit on oluliselt piiranud meie majanduslikke ja poliitilisi vabadusi ja need lootused, mida meie noored poliitikud on üles kütnud – Eesti istub võrdse riigina ühise laua taga teistega – ei täitu. Tegelikult ei otsusta me selles uues föderaalses Euroopas midagi, me oleme võimu käest ära andnud.
See kõlab nii nagu te arvaksite, et me praegu midagi otsustame…
Me otsustame praegu rohkem – vähemalt meie enda majanduspoliitikat. Globaalseid asju ei ole me enne otsustanud ega hakka muidugi ka edaspidi otsustama.
Ja kui 14. septembri rahvahääletusel tuleb ei. Korgite vahuveini lahti?
Siis on võimalik käivitada olulised uued protsessid ja kavandada Eesti oma arengutee säilitades assotsiatsioonileppe Euroopa Liiduga. Ei ütlemisega meiega midagi halba ei juhtu. Oleme ju näinud, kuidas näiteks Norra on öelnud mitu korda ei….
Kas te näete siin Eestis aknast välja vaadates kusagil mõnd naftapuurtorni paistmas? Norra saab üksi hakkama, aga meil pole ju midagi.
Küsimus pole naftas, meil on teised ressursid ning Eestile kasulik ELi assotsiatsioonileping olemas ning EL kahtlemata respekteerib seda.
Meil tehtav propaganda püüab küll inimesi hirmutada, et kui Eesti ei liitu, siis hakkab meil olema väga halb. See on vana vene ajast pärinev hirm. Midagi ei juhtu, meil säilivad head sõbralikud suhted ELi institutsioonide ja liikmesriikidega ning me saame rahulikult edasi valmistuda koostööks majandusruumiga, milleks me ju praegu veel valmis ei ole.
Tasub meeles pidada, et kuigi Norra on 80 protsenti oma seadustest harmoniseerinud ELiga, on see aset leidnud väga pika aj
a – 33 aasta vältel. Meie oleme olnud taasiseseisvad natuke üle kümne aasta, me oleme vaesed, ega suuda nii kiiresti hakata elama rikaste riikide reeglite järgi.
Kui me aga ei hakka liitumislepinguga ette nähtud kohustusi täitma, ootavad meid ees paratamatult kallid ja rohkete kaotustega kohtuteed Euroopa Kohtus Luksembourgis, kuid meil pole isegi prantsuse keelt oskavaid kohtujuriste ja advokaate, et ennast kaitsta. Nii muutume Euroopa peksupoisiks ja aguliks.
Ja ikkagi, mis saab, kui me ei liitu?
Siis on tõesti eestlane olla uhke ja hää, kui me jääksime praegu välja. Kogu maailma tähelepanu koonduks Eestile, Eestist võiks kujuneda siis Põhjamaade Šveits või isegi Euroopa Singapur. Eestil tekib võimalus saada tiigerriigiks, olla Euroopa tiigrike.
Siis sõlmime kohe koostöö ja majanduslepingu Ameerika Ühendriikidega, mida nad on valmis meile kohe pakkuma. Ameerikal on vaja nn uut Euroopat, Eesti võiks olla selle uue Euroopa lipulaev. Me saame edasi arendada globaalse vabamajanduspiirkonna ideed, me oleksime selle asutajate hulgas.
Eesti väldib “ei” öeldes ka Moskva mõju alla sattumist, sest Brüsseli kaudu hakkaks Moskva mõjutama meie migratsioonipoliitikat, tööturgu, kapitaliturgu. Meie iseseisvust garanteerisid aga okupatsiooni kestel just USA ja Suurbritannia, kes ei tunnustanud Eesti inkorporeerimist NSV Liidu koosseisu.
Euroopa Liidus oleksime aga jälle ühes pundis sakslaste ja prantslastega, kes mängivad kokku venelastega. Seega Brüsseli võimu alla minnes oleksime me taas rohkem vene mõjusfääris.
Vaid koostöö USA ja NATOga tagab meile iseseisvuse.
Nii, et orienteeriksite Eesti nii poliitiliselt kui majanduslikult rohkem Ameerika Ühendriikidele?
Jah, see oleks transatlantiline koostöö. Euroopa integreerumise aeg on läbi saamas ja nii nagu sai läbi NSV Liidu aeg, saab varsti läbi ka euroliidu aeg, sest EL on liiga väike tegija maailma mastaabis.
Euroopa vana integratsioonimudel on luuserimudel ja kui me ELi satume, siis ilmselt püüaksime jälle hakata natuke paksemat suppi tegema, kui see muidu võimalik on. Nagu NSV Liidu ajal hakkaksime taotlema jälle mingeid eksperimente ja majandusvabadusi, võib-olla tahaksime isegi teha ELis uut IMEt.
Te ütlete küll, et eestlane olla on uhke ja hää ning hea on olla sõltumatu. Kas teile ei tundu, et selle sõltumatuse sisu oleks, et Eesti on tõesti täiesti sõltumatu, sest temast ei sõltu midagi. Euroopa mõistes oleme kolgas ja kolgastume veelgi.
Ma olen kaugel primitiivsest iseseisvusest ja isolatsioonist. See ei oleks Albaania mudel, et ütleme kõigile ei ja isoleerime end suurte barjääridega. Vastupidi. Eesti peaks olema kogu maailmale avatud riik.
Kaubandus peab oleme täiesti vaba. Eestis on siin täiesti õige poliitika. EL on aga ülimalt protektsionistlik. Miks me peaks kaotama oma hea majanduspoliitika. On müüt, et ELis olles saab Eesti kolkastaatusest lahti, EL teeb meid veelgi rohkem kolkaks ja ääremaaks.
Kui me jääksime praegu EList ainsana välja, ma isegi ei tahaks, et koos Lätiga, siis oleks Eestil võimalus lihtsamalt saada tiigerriigiks, superstaariks, kes on teistest erinev. ELis saab tõenäoliselt meile tagatud küll teatud hall stabiilsus, kuid kui tahame midagi rohkemat, peame olema erilised.
Brüssel hakkab pärast ei-ütlemist meiega palju paremini kurameerima, ta pakub meile palju paremat lepingut ja me võidaksime väga palju sellest ei ütlemisest. Kui anname käest võimaluse olla uhke ja väärikas, võidakse tõesti meile vaid hiljem öelda, et ise olite lollid.