Ma ei olnud üllatunud ka veel siis, kui kaks erakonda hakkasid pooldama alternatiivset kandidaati, kellel on samuti väga hea maine. Ärevaks muutusin alles siis, kui üks erakond põhjendas Jõksi väljavahetamist tema liigse sekkumisega poliitikasse. See kõlas nii tuttavalt. Alles see oli, kui üks poliitik soovitas kultuuriinimestel jääda oma liistude juurde. Nüüd siis öeldakse, et ametiisik, kelle ülesandeks on jälgida põhiseaduse kehtivust, on oma ütlemistes liialt poliitiline. Huvitav, millal see siis juhtus, et põhiseadus lakkas olemast poliitika objekt ja muutus paljalt juriidilise järelevalve objektiks? Või kas on üldse võimalik käsitleda näiteks erakondade rahastamist, ilma et mis tahes avaldus ei omandaks poliitilise seisukohavõtu varjundit? Tuletagem meelde, et ka poliitilise seisukoha puudumine annab poliitilise signaali. Jõksi väljavahetamise avaliku selgituse esimese raundi taustal tundus, et rünnatakse üht põhimõtet, mis niigi hakkab Eesti-suguses demokraatias hääbuma. Pean silmas iga kodaniku panust oma riigi saatuse määramisse.

Kõige hullem vaenlane

Praegu ei ole Eestile hullemat vaenlast kui lootuse kaotanud ignorantne kodanik, kes orienteerub ainult lühiajalisele kasumile, mida jagavad populistlikud erakonnad. Ainult tema abiga on võimalik ajada Eesti lühinägelikkuse ja ambitsioonituse kuristikku.

Ma ei soovi siin demoniseerida erakondi ja ametnikke. Vaatleme tekkinud olukorda kahel konfliktsel teljel. Esiteks tunnevad paljud tõesti siirad ja patriootilised ametnikud ja poliitikud populismi hukutavat mõju tegelikule poliitikategemisele. Nende eesmärgiks on täiesti siiralt edukas Eesti. Vallates rohkem informatsiooni kui tavakodanikud, nähakse tihti ka ebapopulaarsete otsuste vajadust. Samal ajal on neid pea võimatu avalikkusele maha müüa. Kui viia neurokirurgia või mõne välisriigiga sõlmitava topeltmaksustamise vältimise leping kõige laiema avalikkuse ette, on tulemuseks ainult otsuste vastuvõtmist takistav segadus. Harvad ei ole juhud, mil poliitikud on mõelnud, et sümpaatse valgustusliku despootia korral oleks otsuseid  vastu võtta lihtsam ja valitseda tervikuna efektiivsem. On ju ajaloost teada ka perioode, mil diktatuuriaeg on langenud kokku riigi majandusliku õitsenguga. Probleem on muidugi piisavalt valgustatud despoodi leidmises. Reaalselt on sääraste hoiakute mugandatud versiooniks arusaamine, et tegelikke otsuseid tuleb ka demokraatia tingimustes vastu võtta ainult kitsas vastavat informatsiooni juba valdavate isikute ringis, vastandina arusaamisele, et otsuse vastuvõtmiseks tuleb vajalik informatsioon kõigile kätte viia. See kitsam versioon sarnaneb väga demokraatiaga enne üldise ja ühetaolise valimisõiguse andmist. Seepärast siis näiteks ei kuule me riigikogu saalis pikemaid ja detailsemaid arutelusid, kuna väga kompleksne riigiteadus on viinud spetsialiseerumiseni ja otsuste tegemiseni komisjonide tasandil. Mis omakorda tähendab seda, et rahanduskomisjoni liikmed ei pruugi jutust arugi saada, kui välisasjade komisjoni liikmed rääkima hakkavad. Ja vastupidi. See on komplekssuse paratamatu tagajärg. Kuna sellega on lepitud, saab otsuseprotsesse kõige paremini torpedeerida neid ühekülgse kajastusega avalikkuse ette viies. See, kes teeb seda esimesena, saab alati edumaa jututeemade kujundamisel, isegi kui tegelikult võib tegemist olla vägagi küündimatu ja tendentsliku käsitlusega. Nii näiteks võidakse kodanike turvalisusest rääkides mainida avastatud kuritegude hulka, ehkki peamiseks turvalisuse eesmärgiks ei saa iial olla kurjategija vangipanek, vaid kuritegude vältimine.

Paraku on selles omajagu ratsionaalses arutluses üks oht. Hetkel, mil avalikkus kui väheinformeeritud mass jäetakse kõrvale ja lepitakse, et tegelikud otsused sünnivad nüüd juba väheste gruppide omavaheliste kokkulepete tasandil, avastatakse tihti, et omavahel on võimalik kokku leppida ka palju rohkemates küsimustes. Kui inimesel on nõrkused, siis on alati võimalik, et ta annab neile järele. See kehtib ka korruptsiooni kohta ühiskondades, mis on loobunud kodanikkonna kaasamisest.

Viisakas poliitkorrektne jutt

Ka meil Eestis on praegu aretatud üks paralleelne avalik ruum. Kuna tegelikke otsuseid ja nende tagamaid ei ole võimalik ilma protsesse kahjustamata avalikustada, on leiutatud paralleelsed tegevusloogika kirjeldused. Teinekord on need vägagi pikad ja loogilised. Allar Jõksi väljavahetamise puhuks leiutati jällegi jutt, mis oli viisakas ja poliitiliselt korrektne. Alles siis, kui tekkis väitlus, tulid riburada välja ka argumendid, mis avasid tegeliku väljavahetamissoovi tagamaid. Aga ma olen kindel, et kuna ma ei kuulu poliitikute siseringi, siis ei tea ma kindlasti terviktõde. See on nende avalik saladus.

Selle informatsiooni põhjal, mis minul on, võin ma teha vaid piiratud järeldusi. Kui ma pean valima, mis on suurem kahju, kas liigsest poliitiliste protsesside avalikustamisest tulenev otsuste vastuvõtmise ebaefektiivsus või avatuse vähenemisega kaasnev korruptsioonivõimalus, mis võib halvata ühiskonda katastroofilisel määral, siis valin ma kahtlemata populistliku õiguskantsleri. Sest esiteks sunnib tema avalik seisukoht riiki avalikkuse ees oma toimimist selgitama ja see on kõigile kodanikele hariv. Ja isegi kui õiguskantsler peaks mõnes väitluses kaotajaks jääma, võidab kodanikuühiskond sellest alati.

Teiseks on õiguskantsleri kriitika alati vormiliselt piiratud. Tal ei ole erilist võimalust lihtsalt ütelda, et meie haridus või tervishoid on halb. Tema kriitika osutab alati ex officio konkreetset meedet, mida on võimalik muuta. Ja ainuüksi see säte teeb temast parema kriitiku kui suvaline poliitmõtiskleja enne valimisi. Seepärast olen ma kodanikuna vastu, kui õiguskantslerit tahetakse vahetada ainult seepärast, et ta toob avalikkuse ette teemasid, mis on otsustajatele ebamugavad. Õiguskantsleri institutsioon on musterkodaniku sümbol. Ta ei taha võimu, aga tal on võim, et sundida võimu teostajat aru andma.

Ma olen vastu brežnevistidele, kelle eesmärgiks on sulgeda võimu teostamine avalikkuse eest kaitstud klannide kätesse, tagades sellega igavene stagnatsioon ehk rammestumine edu õlgedel.