Palju aastaid Kohtla-Järve linnavalitsusse kuulunud praegune volikogu aseesimees keskerakondlane Kaarel Pürg on võinud pärast valimisi tänavu märtsis riigikogu liikmeks saanuna nüüdseks üle poole aasta Kohtla-Järvel toimuvat distantsilt jälgida. Tema arvates on linna arengu huvides linna juhtimises muudatuste tegemine hädavajalik.
Kuivõrd langes teie silmis varasem ettekujutus parlamendiliikme tööst kokku selle tegelikkusega, millega olete viimase poole aasta jooksul kokku puutunud?
Ma ei varja, et ootused võimaluste suhtes olid suuremad. Põhjus on selles, et kuigi Keskerakond sai valimistel parima tulemuse, võimu juurde me ei pääsenud. Seetõttu on küllaltki paljudel nendel plaanidel, mida me tahtsime ellu viia, rist peal.
Kuid ka opositsioonis olemine on omapärane kogemus ja pealegi olen ma küllaltki kindel, et ega see praegune võimukoalitsioon neli aastat koos ei püsi. Seda võib aimata juba praegu mitmete hääletamiste puhul, kus koalitsioonipartnerid hääletavad isemoodi.
Kuid tööd on ka praegu nii palju, et pean oma häbiks tunnistama, et ei jõua pidevalt isegi kogu dokumentatsiooni korras hoida. Kuid minule on see töö huvitav, rutiini pole.
Kirjeldage palun, mismoodi üks tavaline riigikogulase tööpäev välja näeb.
Võtame näiteks tavalise esmaspäeva. Tulen hommikul kaheksa paiku kohale, loen arvutis läbi saabunud meilid, vastan osale. Kell üheksa algavad Keskerakonna töörühmade koosolekud. Mina kuulun sellesse rühma, mis tegeleb kultuuri, hariduse ja sotsiaalküsimustega. Vaatame läbi sissetulnud seaduseelnõud, arutame neid, katsume võtta ühist seisukohta, määrata, kes hakkab vastutama mingisuguse küsimuse eest, kes peab tegema ettekande fraktsioonis, mõtleme läbi küsimusi infotunni jaoks.
Kella 10-11 järgneb töö Keskerakonna fraktsioonis, kuhu tulevad kokku kõik kolm töörühma. Seal arutatakse töörühmade ettepanekute põhjal juba fraktsiooni tegevuskava. Arutatakse läbi nii komisjonide istungite kui riigikogu täiskoosseisu istungite päevakord.
Pärast seda algab kahetunnine sotsiaalkomisjoni istung. Nagu näete, toimuvad istungid järjest ilma igasuguste pausideta ning kohvijoomisele ei tasu mõeldagi. Vaevu jõuad ühest ruumist teise joosta. Hirmus karm distsipliin on ja hilinemisele keegi hea pilguga ei vaata.
Alles pärast sotsiaalkomisjoni istungit tekib võimalus mõelda söögi peale, kuid tihti käib neil istungitel esinemas ka külalisi ja siis venivad need sageli planeeritust pikemaks.
Pärast lõunat tuleb saalis vaba mikrofon. Nii et pinge on üsna tugev. Kuid olen avastanud, et riigikogus on suurepärane spordisaal. Kuna viimasel ajal on mu töö olnud enamasti istuv ja liikumine käib ka põhiliselt autoga, siis üritan ikka tervise hoidmise nimel seal end liigutamas käia.
Kui mõni valija nüüd siiski teie käest küsib, et tore on, et te seal kõvasti mitmesugustel istungitel osalete, aga mis on see töö tulemus, millest ka teie valijatele konkreetselt kasu on, siis mida vastate peale selle, et opositsioonis olles ei saagi suurt midagi teha?
Ma vaatan, et mitmed ministrid on hakanud minusse suhtuma väikese kartusega, sest kui toimuvad infotunnid, olen mina ikka küsijate seas olnud. Samuti olen kuue kuu jooksul osalenud väga paljudes diskussioonides. Eks see riigikogulase töö olegi põhiliselt oma seisukohtade esitamine ja selle kaudu paremate lahenduste otsimine.
Kuigi riigikogusse kuuluvad auväärsed inimesed, puudub paljudel neil siiski kohalikus omavalitsuses töötamise kogemus. Seetõttu on ka nende kokkupuuted reaalsete ja paljusid tavalisi inimesi puudutavate probleemidega olnud üsna nõrgad.
Minus tekitab ahastust praeguse võimukoalitsiooni plaan vähendada üksikisiku tulumaksumäära ja suurendada tulumaksuvaba määra. Näiteks Kohtla-Järve-sugusele linnale tähendab see eelarves 7-10 miljoni krooni suurust auku, mida on väga-väga raske lappida.
Kuid samal ajal jääb ju töölkäivatele linnaelanikele rohkem raha kätte.
Jääb jah ehk mõnisada krooni kuus. Aga samal ajal ei loobu needsamad inimesed linnavalitsuselt küsimast, miks on teed nigelad, miks tänavavalgustus aasta ringi õhtuti ei põle ja paljusid muid asju.
Inimesed mõtlevad sageli, miks ometigi üht või teist asja ära ei tehta. See on ju nii lihtne. Tegelikult ei ole, sest rahaline olukord paneb ranged raamid ette. Arvatakse, et nii omavalitsusel kui riigil on kusagil olemas üks suur rahalaegas, kust saab muudkui võtta ja anda.
Nii Ahtme linnaosa vanemana kui hiljem sotsiaalkeskuse juhina olen ma kokku puutunud paljude inimestega, kelle põhiline probleem on elementaarne toimetulek. Me ei tohi lasta teravneda Eestis rikaste ja vaeste vastasseisu teravaks klassivihaks, mis võib ühel hetkel viia vägivaldse varade ümberjagamiseni.
Vaadake, Euroopas on ikkagi nii, et inimesel, kes käib tööl, pole mingit muret toidu ja eluaseme eest tasumisega, tal jääb raha ka Kanaaridel puhkamiseks. Selleni peame meiegi jõudma.
Milline on teie retsept selle saavutamiseks?
Kuigi ma kõhklesin enne referendumit päris tugevasti, usun ma siiski, et astumine Euroopa Liitu tuleb meile kasuks. Sealne sotsiaalharta, korruptsioonivastased meetmed, maksupoliitika ja mitmed muud asjad on sellised, mida tuleb ka Eestil järgima hakata, ja sellest võidab enamik Eesti elanikke. Tõsi, need viljad ei jõua meieni ühe-kahe ega kolme aastaga. Kuid järgmine põlvkond saab kindlasti seda positiivset külge tunda.
Euroopa Liiduga liitumise küsimus oli see tüliõun, mis ähvardas Keskerakonda isegi pooleks lüüa. Mis nendest pingetest erakonna sees nüüdseks on saanud?
Ei saa muidugi öelda, et neid enam üldse poleks, kuid mingil määral on need taandunud. Mul on seda raske hinnata, sest näiteks riigikogus olevate keskerakondlaste seas läbiviidud sisehääletus näitas, et Euroopa Liidu vastu oli ainult neli saadikut.
Keskerakonna sees on pingeid tekitanud ka nii-öelda Peeter Kreitzbergi tiiva seisukoht, et erakond peab muutuma senisest avatumaks ja vähem liidrikeskseks. Probleemiks on ju see, et kuigi Keskerakond saab järjepanu valimistel kõige rohkem hääli, ei õnnestu tal siiski valitsuse moodustamiseks partnereid leida. Mida teie sellest arvate?
See ei sobi kindlasti meie tulevikuplaanidega, et pärast edukat esinemist valimistel, kui saabub valitsuse tegemise aeg, ei taha keegi meiega kampa hakata, kui nii rahvapäraselt väljenduda. Kuid selle probleemiga tegeldakse ja ma usun, et järgmisteks valimisteks tehakse vajalikud järeldused. Pikas perspektiivis ei elaks Keskerakond seda üle, kui sellised Pyrrhose võidud jäävadki korduma.
Mida tuleks siis teistmoodi teha?
See on muidugi erakonna juhatuse küsimus. Olukorda tuleb põhjalikult analüüsida ja jõuda õigete põhjusteni.
Siin Ida-Virumaal on Keskerakonnal jätkuvalt tugevad positsioonid. Ja kuigi keegi, kui arutasime erakonnas valimistulemusi, katsus väita, et kolm kohta kuuest, mis me siin ringkonnas saime, oli veel vähe, sai Keskerakond Ida-Virumaal seekord tegelikult isegi rohkem hääli kui neli aastat tagasi, mil siin kandideeris ka Edgar Savisaar. See näitab, et valijad usaldavad kohalikke keskerakondlasi.
Kas teie arvates on see Ida-Virumaa õnn või õnnetus, et siin nii kõvasti Keskerakonda toetatakse?
Mul on selline tunne, et ükskõik kes riigis võimul on, Ida-Virumaasse suhtutakse ikkagi ettevaatlikult ja vähese tähelepanuga. Ma olen selles asjas kriitiline ka Keskerakonna vastu. Selle lühikese aja jooksul, mil Keskerakond koos Reformierakonnaga enne viimaseid valimisi riigis võimul oli, võinuks ta Ida-Virumaa heaks palju rohkem ära teha. Vaid haridusminister Mailis Rand käis sageli siin ja tahtis tõepoolest nii palju kui võimalik meile toeks olla.
Sel sügisel olete te mitmel korral öelnud, et ka Kohtla-Järve linnas tuleb teha muudatusi. Mida te olete täpsemalt silmas pidanud?
Kohtla-Järvel on nüüdseks juba seitse aastat ühed ja samad inimesed võimul olnud. Kuid stabiilsust pole olnud. Mõnede vastu on kasutatud selliseid omapäraseid võtteid nagu kohtuasjad ja seetõttu on ka linn olnud negatiivse tähelepanu all. Viimase aasta jooksul on pidevalt vahetunud inimesed linnapea ja volikogu esimehe ametis.
Mina leian, et uue linnapea valimisel tuleks lähtuda sellest, et linna juhtimine muutuks stabiilsemaks, et ei oleks mingeid kõrvalisi asju, mis häiriksid tööd. Sellele linnapeale tuleb anda ka võimalus viia linnavalitsuses läbi tema hinnangul vajalikud organisatsioonilised ja juhtimisalased muudatused. Tal peavad selleks olema vabad käed.
Mis mõttes?
Nõukogude ajal kasutati “töö tegemise” asemel sellist mõistet nagu “tööl käima”. Ma arvan, et ka linnavalitsuses on praegu selliseid inimesi, kes arvavad, et nende töökoht on igaveseks kindel, ilma et nad selle nimel pingutama peaksid.
Kas väidate, et linnavalitsuse ametnikud tuleb paremini tööle panna?
Jah. Kuigi linnavalitsuses on praegu inimesi tubli kolmandik vähem, kui oli seitse aastat tagasi, sel ajal kui linnapea oli Ain Kalmaru, ei saa siiski öelda, et kõik nad oleksid tööga koormatud. Mulle on jäänud alati mõistetamatuks, miks peab sellise ametnike hulga juures siiski suurema osa probleeme lahendama linnapea isiklikult.
See peaks olema ju puhtalt töökorralduse küsimus…
Täiesti õige. Vastutust tuleb rohkem jagada. Igaüks tuleb karmilt panna vastutama oma valdkonna eest. Igasugu spetsialiste on palju, aga kui inimene tuleb oma probleemiga majja, siis tihtilugu ei leia ta sellele lahendust mujalt kui linnapea kabinetist.
Kindlasti on ka praegu mitmeid ebamääraseid ametikohti ja ma usun, et koos uue linnapea tulekuga linnavalitsuse meeskond mingil määral muutub.
Keda teie näeksite kõige meelsamini järgmise linnapeana?
Kui rääkida nendest, kes praegu linnavalitsuses tööl on, siis on minu arvates kõige sobivam kandidaat praegune aselinnapea Jevgeni Solovjov. Kui keegi selles kahtleb, siis võib ta ise proovida vähemalt kuu aega Kohtla-Järve linnamajandust juhtida. Solovjov on sellega väga keerulistele tingimustele vaatamata hästi hakkama saanud. Lisaks on tal head juhiomadused, ta suudab probleeme rahulikult hinnata ja anlüüsida ning kaasab lahenduste leidmiseks spetsialiste.
Samas peaks Keskerakonnal olema Tallinnas küllaltki palju juhikogemustega võimekaid inimesi, kes opositsioonis olemise asemel eelistaksid mõne linna juhtimisega tegelda. Kas olete ka selliseid variante arutanud?
Ma ei tea praegu, et oleks. Kuid mul on tunne, et Ida-Virumaal eelistatakse linnajuhtidena siiski kohalikke inimesi, mujalttulnuid peljatakse. Keskerakond koges seda näiteks Narva puhul, kus erakond pakkus linnapeaks kogenud Kalev Kallot, kuid see ettepanek lükati tagasi.
Kas selline mõtteviis on õigustatud või jääb ajale jalgu?
Eks nende mujalt tulnud juhtidega on olnud nii ja naa. Kuid elu on muutunud ja vahel tasub sellega arvestada. Ma riskin küll praegu osa inimeste meelepaha endale tõmbamisega, kuid ütlen siiski, et olen näiteks väga heal arvamusel sellest, mida on ära teinud Tallinnast siia tööle käiv Toomas Niinemäe Kohtla-Järve Soojuse juhina. Ta on siin selleks, et soojamajanduses kord majja lüüa, muuta see ettevõte konkurentsivõimelisemaks ja kaotada inimestes seda nii-öelda sotsialistlikku mõttelaadi, mis praeguses olukorras elu kuidagimoodi edasi ei vii.
Ma arvan, et meil ei tasu häbeneda käia sagedamini vaatamas, kuidas on paljudes teistes Eesti linnades asjad korraldatud. Kindlasti on seni nõrgaks kohaks olnud ka lobitöö riigi tasandil ning koostöö teiste Ida-Virumaa omavalitsustega. Ma olen kindlalt seda meelt, et kui Ida-Virumaa linnad tegutseksid mõnedes olulistes küsimustes ühiselt, siis oleksime päris tugev jõud. Ma ei mõtle siinkohal, et peaksime minema koos kõva häälega mingeid õigusi nõudma. Kuid mitmeid suuri projekte saaksime koos palju edukamalt läbi viia ning palgata ka sellisel tasemel projektide kirjutajaid, kelle koostatud projekte poleks võimalik ignoreerida.
ERIK GAMZEJEV
Reede, 17.10.2003
Uudised
VE: Pürg, Kaarel – riigikogulane ja linnavolikogu aseesimees (KE)
Kuivõrd langes teie silmis varasem ettekujutus parlamendiliikme tööst kokku selle tegelikkusega, millega olete viimase poole aasta jooksul kokku puutunud?
Ma ei varja, et ootused võimaluste suhtes olid suuremad. Põhjus on selles, et kuigi Keskerakond sai valimistel parima tulemuse, võimu juurde me ei pääsenud. Seetõttu on küllaltki paljudel nendel plaanidel, mida me tahtsime ellu viia, rist peal.
Kuid ka opositsioonis olemine on omapärane kogemus ja pealegi olen ma küllaltki kindel, et ega see praegune võimukoalitsioon neli aastat koos ei püsi. Seda võib aimata juba praegu mitmete hääletamiste puhul, kus koalitsioonipartnerid hääletavad isemoodi.
Kuid tööd on ka praegu nii palju, et pean oma häbiks tunnistama, et ei jõua pidevalt isegi kogu dokumentatsiooni korras hoida. Kuid minule on see töö huvitav, rutiini pole.
Kirjeldage palun, mismoodi üks tavaline riigikogulase tööpäev välja näeb.
Võtame näiteks tavalise esmaspäeva. Tulen hommikul kaheksa paiku kohale, loen arvutis läbi saabunud meilid, vastan osale. Kell üheksa algavad Keskerakonna töörühmade koosolekud. Mina kuulun sellesse rühma, mis tegeleb kultuuri, hariduse ja sotsiaalküsimustega. Vaatame läbi sissetulnud seaduseelnõud, arutame neid, katsume võtta ühist seisukohta, määrata, kes hakkab vastutama mingisuguse küsimuse eest, kes peab tegema ettekande fraktsioonis, mõtleme läbi küsimusi infotunni jaoks.
Kella 10-11 järgneb töö Keskerakonna fraktsioonis, kuhu tulevad kokku kõik kolm töörühma. Seal arutatakse töörühmade ettepanekute põhjal juba fraktsiooni tegevuskava. Arutatakse läbi nii komisjonide istungite kui riigikogu täiskoosseisu istungite päevakord.
Pärast seda algab kahetunnine sotsiaalkomisjoni istung. Nagu näete, toimuvad istungid järjest ilma igasuguste pausideta ning kohvijoomisele ei tasu mõeldagi. Vaevu jõuad ühest ruumist teise joosta. Hirmus karm distsipliin on ja hilinemisele keegi hea pilguga ei vaata.
Alles pärast sotsiaalkomisjoni istungit tekib võimalus mõelda söögi peale, kuid tihti käib neil istungitel esinemas ka külalisi ja siis venivad need sageli planeeritust pikemaks.
Pärast lõunat tuleb saalis vaba mikrofon. Nii et pinge on üsna tugev. Kuid olen avastanud, et riigikogus on suurepärane spordisaal. Kuna viimasel ajal on mu töö olnud enamasti istuv ja liikumine käib ka põhiliselt autoga, siis üritan ikka tervise hoidmise nimel seal end liigutamas käia.
Kui mõni valija nüüd siiski teie käest küsib, et tore on, et te seal kõvasti mitmesugustel istungitel osalete, aga mis on see töö tulemus, millest ka teie valijatele konkreetselt kasu on, siis mida vastate peale selle, et opositsioonis olles ei saagi suurt midagi teha?
Ma vaatan, et mitmed ministrid on hakanud minusse suhtuma väikese kartusega, sest kui toimuvad infotunnid, olen mina ikka küsijate seas olnud. Samuti olen kuue kuu jooksul osalenud väga paljudes diskussioonides. Eks see riigikogulase töö olegi põhiliselt oma seisukohtade esitamine ja selle kaudu paremate lahenduste otsimine.
Kuigi riigikogusse kuuluvad auväärsed inimesed, puudub paljudel neil siiski kohalikus omavalitsuses töötamise kogemus. Seetõttu on ka nende kokkupuuted reaalsete ja paljusid tavalisi inimesi puudutavate probleemidega olnud üsna nõrgad.
Minus tekitab ahastust praeguse võimukoalitsiooni plaan vähendada üksikisiku tulumaksumäära ja suurendada tulumaksuvaba määra. Näiteks Kohtla-Järve-sugusele linnale tähendab see eelarves 7-10 miljoni krooni suurust auku, mida on väga-väga raske lappida.
Kuid samal ajal jääb ju töölkäivatele linnaelanikele rohkem raha kätte.
Jääb jah ehk mõnisada krooni kuus. Aga samal ajal ei loobu needsamad inimesed linnavalitsuselt küsimast, miks on teed nigelad, miks tänavavalgustus aasta ringi õhtuti ei põle ja paljusid muid asju.
Inimesed mõtlevad sageli, miks ometigi üht või teist asja ära ei tehta. See on ju nii lihtne. Tegelikult ei ole, sest rahaline olukord paneb ranged raamid ette. Arvatakse, et nii omavalitsusel kui riigil on kusagil olemas üks suur rahalaegas, kust saab muudkui võtta ja anda.
Nii Ahtme linnaosa vanemana kui hiljem sotsiaalkeskuse juhina olen ma kokku puutunud paljude inimestega, kelle põhiline probleem on elementaarne toimetulek. Me ei tohi lasta teravneda Eestis rikaste ja vaeste vastasseisu teravaks klassivihaks, mis võib ühel hetkel viia vägivaldse varade ümberjagamiseni.
Vaadake, Euroopas on ikkagi nii, et inimesel, kes käib tööl, pole mingit muret toidu ja eluaseme eest tasumisega, tal jääb raha ka Kanaaridel puhkamiseks. Selleni peame meiegi jõudma.
Milline on teie retsept selle saavutamiseks?
Kuigi ma kõhklesin enne referendumit päris tugevasti, usun ma siiski, et astumine Euroopa Liitu tuleb meile kasuks. Sealne sotsiaalharta, korruptsioonivastased meetmed, maksupoliitika ja mitmed muud asjad on sellised, mida tuleb ka Eestil järgima hakata, ja sellest võidab enamik Eesti elanikke. Tõsi, need viljad ei jõua meieni ühe-kahe ega kolme aastaga. Kuid järgmine põlvkond saab kindlasti seda positiivset külge tunda.
Euroopa Liiduga liitumise küsimus oli see tüliõun, mis ähvardas Keskerakonda isegi pooleks lüüa. Mis nendest pingetest erakonna sees nüüdseks on saanud?
Ei saa muidugi öelda, et neid enam üldse poleks, kuid mingil määral on need taandunud. Mul on seda raske hinnata, sest näiteks riigikogus olevate keskerakondlaste seas läbiviidud sisehääletus näitas, et Euroopa Liidu vastu oli ainult neli saadikut.
Keskerakonna sees on pingeid tekitanud ka nii-öelda Peeter Kreitzbergi tiiva seisukoht, et erakond peab muutuma senisest avatumaks ja vähem liidrikeskseks. Probleemiks on ju see, et kuigi Keskerakond saab järjepanu valimistel kõige rohkem hääli, ei õnnestu tal siiski valitsuse moodustamiseks partnereid leida. Mida teie sellest arvate?
See ei sobi kindlasti meie tulevikuplaanidega, et pärast edukat esinemist valimistel, kui saabub valitsuse tegemise aeg, ei taha keegi meiega kampa hakata, kui nii rahvapäraselt väljenduda. Kuid selle probleemiga tegeldakse ja ma usun, et järgmisteks valimisteks tehakse vajalikud järeldused. Pikas perspektiivis ei elaks Keskerakond seda üle, kui sellised Pyrrhose võidud jäävadki korduma.
Mida tuleks siis teistmoodi teha?
See on muidugi erakonna juhatuse küsimus. Olukorda tuleb põhjalikult analüüsida ja jõuda õigete põhjusteni.
Siin Ida-Virumaal on Keskerakonnal jätkuvalt tugevad positsioonid. Ja kuigi keegi, kui arutasime erakonnas valimistulemusi, katsus väita, et kolm kohta kuuest, mis me siin ringkonnas saime, oli veel vähe, sai Keskerakond Ida-Virumaal seekord tegelikult isegi rohkem hääli kui neli aastat tagasi, mil siin kandideeris ka Edgar Savisaar. See näitab, et valijad usaldavad kohalikke keskerakondlasi.
Kas teie arvates on see Ida-Virumaa õnn või õnnetus, et siin nii kõvasti Keskerakonda toetatakse?
Mul on selline tunne, et ükskõik kes riigis võimul on, Ida-Virumaasse suhtutakse ikkagi ettevaatlikult ja vähese tähelepanuga. Ma olen selles asjas kriitiline ka Keskerakonna vastu. Selle lühikese aja jooksul, mil Keskerakond koos Reformierakonnaga enne viimaseid valimisi riigis võimul oli, võinuks ta Ida-Virumaa heaks palju rohkem ära teha. Vaid haridusminister Mailis Rand käis sageli siin ja tahtis tõepoolest nii palju kui võimalik meile toeks olla.
Sel sügisel olete te mitmel korral öelnud, et ka Kohtla-Järve linnas tuleb teha muudatusi. Mida te olete täpsemalt silmas pidanud?
Kohtla-Järvel on nüüdseks juba seitse aastat ühed ja samad inimesed võimul olnud. Kuid stabiilsust pole olnud. Mõnede vastu on kasutatud selliseid omapäraseid võtteid nagu kohtuasjad ja seetõttu on ka linn olnud negatiivse tähelepanu all. Viimase aasta jooksul on pidevalt vahetunud inimesed linnapea ja volikogu esimehe ametis.
Mina leian, et uue linnapea valimisel tuleks lähtuda sellest, et linna juhtimine muutuks stabiilsemaks, et ei oleks mingeid kõrvalisi asju, mis häiriksid tööd. Sellele linnapeale tuleb anda ka võimalus viia linnavalitsuses läbi tema hinnangul vajalikud organisatsioonilised ja juhtimisalased muudatused. Tal peavad selleks olema vabad käed.
Mis mõttes?
Nõukogude ajal kasutati “töö tegemise” asemel sellist mõistet nagu “tööl käima”. Ma arvan, et ka linnavalitsuses on praegu selliseid inimesi, kes arvavad, et nende töökoht on igaveseks kindel, ilma et nad selle nimel pingutama peaksid.
Kas väidate, et linnavalitsuse ametnikud tuleb paremini tööle panna?
Jah. Kuigi linnavalitsuses on praegu inimesi tubli kolmandik vähem, kui oli seitse aastat tagasi, sel ajal kui linnapea oli Ain Kalmaru, ei saa siiski öelda, et kõik nad oleksid tööga koormatud. Mulle on jäänud alati mõistetamatuks, miks peab sellise ametnike hulga juures siiski suurema osa probleeme lahendama linnapea isiklikult.
See peaks olema ju puhtalt töökorralduse küsimus…
Täiesti õige. Vastutust tuleb rohkem jagada. Igaüks tuleb karmilt panna vastutama oma valdkonna eest. Igasugu spetsialiste on palju, aga kui inimene tuleb oma probleemiga majja, siis tihtilugu ei leia ta sellele lahendust mujalt kui linnapea kabinetist.
Kindlasti on ka praegu mitmeid ebamääraseid ametikohti ja ma usun, et koos uue linnapea tulekuga linnavalitsuse meeskond mingil määral muutub.
Keda teie näeksite kõige meelsamini järgmise linnapeana?
Kui rääkida nendest, kes praegu linnavalitsuses tööl on, siis on minu arvates kõige sobivam kandidaat praegune aselinnapea Jevgeni Solovjov. Kui keegi selles kahtleb, siis võib ta ise proovida vähemalt kuu aega Kohtla-Järve linnamajandust juhtida. Solovjov on sellega väga keerulistele tingimustele vaatamata hästi hakkama saanud. Lisaks on tal head juhiomadused, ta suudab probleeme rahulikult hinnata ja anlüüsida ning kaasab lahenduste leidmiseks spetsialiste.
Samas peaks Keskerakonnal olema Tallinnas küllaltki palju juhikogemustega võimekaid inimesi, kes opositsioonis olemise asemel eelistaksid mõne linna juhtimisega tegelda. Kas olete ka selliseid variante arutanud?
Ma ei tea praegu, et oleks. Kuid mul on tunne, et Ida-Virumaal eelistatakse linnajuhtidena siiski kohalikke inimesi, mujalttulnuid peljatakse. Keskerakond koges seda näiteks Narva puhul, kus erakond pakkus linnapeaks kogenud Kalev Kallot, kuid see ettepanek lükati tagasi.
Kas selline mõtteviis on õigustatud või jääb ajale jalgu?
Eks nende mujalt tulnud juhtidega on olnud nii ja naa. Kuid elu on muutunud ja vahel tasub sellega arvestada. Ma riskin küll praegu osa inimeste meelepaha endale tõmbamisega, kuid ütlen siiski, et olen näiteks väga heal arvamusel sellest, mida on ära teinud Tallinnast siia tööle käiv Toomas Niinemäe Kohtla-Järve Soojuse juhina. Ta on siin selleks, et soojamajanduses kord majja lüüa, muuta see ettevõte konkurentsivõimelisemaks ja kaotada inimestes seda nii-öelda sotsialistlikku mõttelaadi, mis praeguses olukorras elu kuidagimoodi edasi ei vii.
Ma arvan, et meil ei tasu häbeneda käia sagedamini vaatamas, kuidas on paljudes teistes Eesti linnades asjad korraldatud. Kindlasti on seni nõrgaks kohaks olnud ka lobitöö riigi tasandil ning koostöö teiste Ida-Virumaa omavalitsustega. Ma olen kindlalt seda meelt, et kui Ida-Virumaa linnad tegutseksid mõnedes olulistes küsimustes ühiselt, siis oleksime päris tugev jõud. Ma ei mõtle siinkohal, et peaksime minema koos kõva häälega mingeid õigusi nõudma. Kuid mitmeid suuri projekte saaksime koos palju edukamalt läbi viia ning palgata ka sellisel tasemel projektide kirjutajaid, kelle koostatud projekte poleks võimalik ignoreerida.
ERIK GAMZEJEV
Reede, 17.10.2003