Kaks esimest, harmooniliselt meditsiinisüsteemi seest välja kasvanud ideed tunduvad vähemalt praeguse lühikese aja jooksul olevat osutunud positiivseks. Kuid selles, kas ka kolmas samasuguseks edulooks kujuneb, kahtlen ma sügavalt.
Minu jaoks on digitaalse terviseloo puhul tegemist täpselt samasuguste põhiprobleemidega, millega põrkus mõned aastad tagasi teoreetiliselt veelgi suurema, suisa revolutsioonilise potentsiaaliga Geenivaramu. Esimene ja tegelikult ka kõigi teiste probleemide tähtsaim põhjus on see, et meditsiinisüsteemi asusid arendama või praegusel juhul suisa reformima inimesed, kes pole arstitööga kas kunagi kokku puutunud või kelle reaalne silmside elava patsiendiga jääb aastate taha. Nii ei kohanud ma mõni aasta tagasi tegevarste Geenivaramut toetamas ja ka nüüd on digiloo arenduse ja kiidukõnede taga meditsiini poolelt enamasti kas ametnikud või arstidest juhtivtöötajad. Kahjuks on paratamatu reaalsus, et meditsiinisüsteem on väga spetsiifiline elutegevuse valdkond ning bioloogia-, äri- ja ka IT-taustaga inimestel pole võimalik selle toimimise reaalset loogikat mõista.
Kvaliteet ei parane
Digiloo olulisimad eesmärgid, mis on laialt lahti kirjutatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja sellega seostuvate seaduste muutmise seaduses, võib kokku võtta ühe lausega: parem ja kvaliteetsem ravi patsientidele väiksema kuluga. Lisaks tõdetakse samas dokumendis, et “paraneb patsiendi teadlikkus enda andmetest ja nende töötlemisest ning väheneb tervishoiuteenuse osutaja juures tehtav paberitöö”. Selles lauses on minu arust olemas digiloo ainus sajaprotsendiliselt positiivne aspekt – inimese enese teadlikkuse ja väiksema usutavusega ka kontrolli suurenemine.
Parem ja kvaliteetsem ravi on kogu meditsiinisüsteemi loomuomane eesmärk – seega pole ilus selles kahelda. Siiski julgen väita, et ligilähedaselt sama kvaliteedi ja kvantiteediga tulemuse võime saavutada märksa lihtsamate vahenditega. Bioloogilise süsteemi, seega ka inimese toimimine on dünaamiline protsess. Uriini ja vere analüüsid, mis on tehtud mingil ajahetkel, ei kehti enam siin ja praegu. Me peame neid vajaduse korral ikka ja jälle kordama.
Seega igapäevane arstitöö suure andmemahuga suure tõenäosusega ei parane. Teades praegust IT-põhist haigusloo väljavõtete tekkemehhanismi, võin julgelt öelda, et 98% kogutavatest andmetest on suhteliselt väärtusetu ballast, infomüra. On muidugi erandeid. Väga oluline on säilitada piltuuringute tulemusi, aga pea kogu Eestit kattev pildiarhiiv on meditsiinisüsteemis juba olemas! Samas pole arstikunsti aspektist vägagi olulist subjektiivset informatsiooni kuidagi võimalik mõistliku ajahulgaga objektiivselt fikseerida. Lisaks kardan ma, et reaalset meditsiinilist väärtust omava info leidmine üha kasvavas infohulgas ei saa olla tulu-kulusäästlik tegevus.
Suurim oht: infoleke
Oluliseks komponendiks on arsti aeg, nii informatsiooni genereerimiseks kui ka selle leidmiseks kuluv aeg. Minu kolleegid Soomes-Rootsis võtavad tunnis vastu keskmiselt kaks ambulatoorset patsienti, mina Eestis neli. Vahe ei tulene mitte ühele patsiendile kulutatud ajast – see on meil võrdne –, vaid info talletamise viisist. Mina kirjutan oma märkmed haigusloosse patsiendiga vestlemise ajal, Skandinaavia kolleeg dikteerib vastava info pärast patsiendi lahkumist diktofoni, sulgeb ümbriku, kirjutab seletuse ja saadab sekretärile, kes info arvutisse lööb ja lõpuks haigusloosse toimetab.
Kust võetakse Eestis kiiresti see arstlik ajaressurss?
Sellele lisandub säärase andmeedastuse ja tegelikult kogu digitaalse andmebaasi turvalisuse, konfidentsiaalsuse aspekt. Isikliku meditsiiniinfo lekke kogemuse sain oma arstitöö teisel aastal, kui minu tollase töökoha kliiniku registraator lekitas haige kaardilt konfidentsiaalset infot, millega mõjutati ühte väiksemamahulist kohtuprotsessi. Härra kohtunikule pidin pärast silma vaatama raviarstina mina, mitte registratuuri töötaja. See valus kogemus õpetas mulle palju. Õpetas peitma konfidentsiaalset infot lühendite ja märksõnade alla. Õpetas väga tundlikku infot haiguslukku mitte märkima ja kasutama neutraalseid diagnoosikoode. Loodan südamest, et suuremaid infolekke probleeme pole hiljem enam olnud.
Julgen öelda, et digilooga seotud suurandmebaasi suurim turvarisk ei ole mitte IT-töötajad või andmete täielik kopeerimine. Selle produktiivne läbitöötamine on lihtsalt niivõrd ajamahukas. Reaalseks riskiks on konkreetse isiku kohta käiva konfidentsiaalse info märkamine ja lekitamine. Arvan, et väga paljud inimesed meie seast ei tahaks riskida võimalusega, et keegi, kas või nende perearst, teab nende seksuaalprobleemidest, põetud suguhaigusest, lastetusest, psüühilise tasakaalu häiretest jne. Turvameetmed võivad olla ükskõik kui head, küsimus on nägijates. Infot ei pea kopeerima, piisab meeldejätmisest. Ja arvestades, et üks 40-aastane mees käib aastas arsti juures ehk viis-kuus korda, pole hiljem võimalik enam tuvastada, kes vastavat infot ikkagi lekitas.
Võtkem aeg maha!
Kritiseerida on kerge, kuid pakuksin siinkohal välja ka reaalse alternatiivi. Eesti haigekassasüsteem on üles ehitatud Saksamaa analoogi eeskujul. Ka digiloole alternatiive otsides tasub vaadata sama riigi poole. Alates 2006. aastast on seal järk-järgult mindud tervisekindlustuskaartidelt üle elektroonilistele tervisekaartidele, millele saab administratiivse informatsiooni kõrval salvestada ka muid terviseandmeid.
Tegelikult on selline info, mis realiseerib 99% Eesti digiloo meditsiinisüsteemi parandamise eesmärkidest, suhteliselt lihtne.
Inimese kohta peavad olema alati kättesaadavad järgmised andmed: veregrupp, allergiad, hetkel kasutatavad ravimid ja kroonilised haigused. Eestis on laialt kasutusel ID-kaart, kuhu on võimalik vajalik minimaalne informatsioon ja inimese enda vabal tahtel ehk ka enamat lihtsasti taaskasutatavalt salvestada.
Arstimõistusega inimesele tundub ID-kaart olevat ideaalne kulu-tuluefektiivne alternatiiv kohmakale ja selgete turvariskidega hiigelandmebaasile. Ja inimeste terviseteadlikkuse parandamiseks on olemas maailmas edukalt järeleproovitud meetodeid, mille hind on mitu korda odavam digitaalse terviseloo käivitamiseks arvestatud enam kui miljardikroonisest hinnast.
Tegelikult on digilugu perspektiivis väga oluline. Väga olulise sünergia võiks projekt saavutada just koostöös Geenivaramuga. Minu jaoks on need kaks tegelikult üks ideaalprojekt – tõeline Eesti Nokia. Siiski on praegu veel vara seda käivitada, sest meditsiinisüsteem ise on endiselt üleminekufaasis. Puudub piisav teaduslik, kogu meditsiinisüsteemi haarata suutev kompetents ning ühtsed diagnostilised, ravi ja ka diagnooside kodeerimise standardid on arenemisjärgus. Praegusel kujul üleüldine digitaalne terviselugu koos superandmebaasiga oma eesmärke ei täida. Selle rajamine tuleks peatada ja selle asemel peaks kasutusele võtma reaalseid vajadusi arvestava vahevariandi.
Uudised
VE: Punab, Margus: … haiguslugude superandmebaasist
Teisi artikleid: Meestearst Margus Punab julgustab
xxx
Margus PUNAB: Arstina tervise superandmebaasist
Võib julgelt öelda, et digitaalse terviseloo ja sellega kaasneva infot koondava andmebaasi (edaspidi digilugu) kasutuselevõtt võib olla haigekassa- ja perearstisüsteemi juurutamise kõrval meie riigi meditsiinisüsteemi kolmas suur ümberkorraldus viimastel aastakümnetel.
Kaks esimest, harmooniliselt meditsiinisüsteemi seest välja kasvanud ideed tunduvad vähemalt praeguse lühikese aja jooksul olevat osutunud positiivseks. Kuid selles, kas ka kolmas samasuguseks edulooks kujuneb, kahtlen ma sügavalt.
Minu jaoks on digitaalse terviseloo puhul tegemist täpselt samasuguste põhiprobleemidega, millega põrkus mõned aastad tagasi teoreetiliselt veelgi suurema, suisa revolutsioonilise potentsiaaliga Geenivaramu. Esimene ja tegelikult ka kõigi teiste probleemide tähtsaim põhjus on see, et meditsiinisüsteemi asusid arendama või praegusel juhul suisa reformima inimesed, kes pole arstitööga kas kunagi kokku puutunud või kelle reaalne silmside elava patsiendiga jääb aastate taha. Nii ei kohanud ma mõni aasta tagasi tegevarste Geenivaramut toetamas ja ka nüüd on digiloo arenduse ja kiidukõnede taga meditsiini poolelt enamasti kas ametnikud või arstidest juhtivtöötajad. Kahjuks on paratamatu reaalsus, et meditsiinisüsteem on väga spetsiifiline elutegevuse valdkond ning bioloogia-, äri- ja ka IT-taustaga inimestel pole võimalik selle toimimise reaalset loogikat mõista.
Kvaliteet ei parane
Digiloo olulisimad eesmärgid, mis on laialt lahti kirjutatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja sellega seostuvate seaduste muutmise seaduses, võib kokku võtta ühe lausega: parem ja kvaliteetsem ravi patsientidele väiksema kuluga. Lisaks tõdetakse samas dokumendis, et “paraneb patsiendi teadlikkus enda andmetest ja nende töötlemisest ning väheneb tervishoiuteenuse osutaja juures tehtav paberitöö”. Selles lauses on minu arust olemas digiloo ainus sajaprotsendiliselt positiivne aspekt – inimese enese teadlikkuse ja väiksema usutavusega ka kontrolli suurenemine.
Parem ja kvaliteetsem ravi on kogu meditsiinisüsteemi loomuomane eesmärk – seega pole ilus selles kahelda. Siiski julgen väita, et ligilähedaselt sama kvaliteedi ja kvantiteediga tulemuse võime saavutada märksa lihtsamate vahenditega. Bioloogilise süsteemi, seega ka inimese toimimine on dünaamiline protsess. Uriini ja vere analüüsid, mis on tehtud mingil ajahetkel, ei kehti enam siin ja praegu. Me peame neid vajaduse korral ikka ja jälle kordama.
Seega igapäevane arstitöö suure andmemahuga suure tõenäosusega ei parane. Teades praegust IT-põhist haigusloo väljavõtete tekkemehhanismi, võin julgelt öelda, et 98% kogutavatest andmetest on suhteliselt väärtusetu ballast, infomüra. On muidugi erandeid. Väga oluline on säilitada piltuuringute tulemusi, aga pea kogu Eestit kattev pildiarhiiv on meditsiinisüsteemis juba olemas! Samas pole arstikunsti aspektist vägagi olulist subjektiivset informatsiooni kuidagi võimalik mõistliku ajahulgaga objektiivselt fikseerida. Lisaks kardan ma, et reaalset meditsiinilist väärtust omava info leidmine üha kasvavas infohulgas ei saa olla tulu-kulusäästlik tegevus.
Suurim oht: infoleke
Oluliseks komponendiks on arsti aeg, nii informatsiooni genereerimiseks kui ka selle leidmiseks kuluv aeg. Minu kolleegid Soomes-Rootsis võtavad tunnis vastu keskmiselt kaks ambulatoorset patsienti, mina Eestis neli. Vahe ei tulene mitte ühele patsiendile kulutatud ajast – see on meil võrdne –, vaid info talletamise viisist. Mina kirjutan oma märkmed haigusloosse patsiendiga vestlemise ajal, Skandinaavia kolleeg dikteerib vastava info pärast patsiendi lahkumist diktofoni, sulgeb ümbriku, kirjutab seletuse ja saadab sekretärile, kes info arvutisse lööb ja lõpuks haigusloosse toimetab.
Kust võetakse Eestis kiiresti see arstlik ajaressurss?
Sellele lisandub säärase andmeedastuse ja tegelikult kogu digitaalse andmebaasi turvalisuse, konfidentsiaalsuse aspekt. Isikliku meditsiiniinfo lekke kogemuse sain oma arstitöö teisel aastal, kui minu tollase töökoha kliiniku registraator lekitas haige kaardilt konfidentsiaalset infot, millega mõjutati ühte väiksemamahulist kohtuprotsessi. Härra kohtunikule pidin pärast silma vaatama raviarstina mina, mitte registratuuri töötaja. See valus kogemus õpetas mulle palju. Õpetas peitma konfidentsiaalset infot lühendite ja märksõnade alla. Õpetas väga tundlikku infot haiguslukku mitte märkima ja kasutama neutraalseid diagnoosikoode. Loodan südamest, et suuremaid infolekke probleeme pole hiljem enam olnud.
Julgen öelda, et digilooga seotud suurandmebaasi suurim turvarisk ei ole mitte IT-töötajad või andmete täielik kopeerimine. Selle produktiivne läbitöötamine on lihtsalt niivõrd ajamahukas. Reaalseks riskiks on konkreetse isiku kohta käiva konfidentsiaalse info märkamine ja lekitamine. Arvan, et väga paljud inimesed meie seast ei tahaks riskida võimalusega, et keegi, kas või nende perearst, teab nende seksuaalprobleemidest, põetud suguhaigusest, lastetusest, psüühilise tasakaalu häiretest jne. Turvameetmed võivad olla ükskõik kui head, küsimus on nägijates. Infot ei pea kopeerima, piisab meeldejätmisest. Ja arvestades, et üks 40-aastane mees käib aastas arsti juures ehk viis-kuus korda, pole hiljem võimalik enam tuvastada, kes vastavat infot ikkagi lekitas.
Võtkem aeg maha!
Kritiseerida on kerge, kuid pakuksin siinkohal välja ka reaalse alternatiivi. Eesti haigekassasüsteem on üles ehitatud Saksamaa analoogi eeskujul. Ka digiloole alternatiive otsides tasub vaadata sama riigi poole. Alates 2006. aastast on seal järk-järgult mindud tervisekindlustuskaartidelt üle elektroonilistele tervisekaartidele, millele saab administratiivse informatsiooni kõrval salvestada ka muid terviseandmeid.
Tegelikult on selline info, mis realiseerib 99% Eesti digiloo meditsiinisüsteemi parandamise eesmärkidest, suhteliselt lihtne.
Inimese kohta peavad olema alati kättesaadavad järgmised andmed: veregrupp, allergiad, hetkel kasutatavad ravimid ja kroonilised haigused. Eestis on laialt kasutusel ID-kaart, kuhu on võimalik vajalik minimaalne informatsioon ja inimese enda vabal tahtel ehk ka enamat lihtsasti taaskasutatavalt salvestada.
Arstimõistusega inimesele tundub ID-kaart olevat ideaalne kulu-tuluefektiivne alternatiiv kohmakale ja selgete turvariskidega hiigelandmebaasile. Ja inimeste terviseteadlikkuse parandamiseks on olemas maailmas edukalt järeleproovitud meetodeid, mille hind on mitu korda odavam digitaalse terviseloo käivitamiseks arvestatud enam kui miljardikroonisest hinnast.
Tegelikult on digilugu perspektiivis väga oluline. Väga olulise sünergia võiks projekt saavutada just koostöös Geenivaramuga. Minu jaoks on need kaks tegelikult üks ideaalprojekt – tõeline Eesti Nokia. Siiski on praegu veel vara seda käivitada, sest meditsiinisüsteem ise on endiselt üleminekufaasis. Puudub piisav teaduslik, kogu meditsiinisüsteemi haarata suutev kompetents ning ühtsed diagnostilised, ravi ja ka diagnooside kodeerimise standardid on arenemisjärgus. Praegusel kujul üleüldine digitaalne terviselugu koos superandmebaasiga oma eesmärke ei täida. Selle rajamine tuleks peatada ja selle asemel peaks kasutusele võtma reaalseid vajadusi arvestava vahevariandi.