Reportaaþ: Sadat tonni ei tulnud kuidagi
TV3 pidi kahel korral järjest oma kukrut saja tuhande võrra kergitama. Vahepeale jäi vaid poliitikute jõukatsumine. Foto: TV3 |
Kolm on kohtu seadus. Kolmandal katsel õnnestus mul “Kuldvillak” ära võita. Aga sadat tuhandet ei võitnud. Loe, kuidas tahad, aga sellist summat küll kokku ei tule.
27. septembri hommikul astub kilvar Paul ähkides TV3 uksest sisse ja küsib: “Ega ma hiljaks jäänud?”
Urmas Reitelmann kostis seepeale, et telesaatesse ei olegi võimalik hiljaks jääda. Salvestuse algus nihkub niikuinii üle tunni, ehkki päeva lõpuks ollakse graafikust juba üle poole tunni ees.
Kuldvillak käib alla
Reitelmann kleebib stuudiouksele viies täna salvestatavas mängus osalejate nimekirja. Ainus tuttav nimi on Timo Tarve Kuku Raadiost, kes on Eesti tasemel keskmine tegija.
“Kolm on kohtu seadus,” kõlksatab kusagil kuklas. Kaks esimest katset Kuldvillakut taga ajades lõppesid õnnetult esimeses saates.
Ajad muutuvad ja Kuldvillak käib alla. Kohvi ega limpsi ei pakuta ja autost on saanud 100 000 krooni. Aga postamendid ja puldid on uued.
Enne salvestuse algust korraldab Urmas Reitelmann mängijatele proovivooru. Näpud tunduvad päris nobedad olevat, pole hullu midagi.
Postament, mille taga peab seisma, on kipakavõitu ja põrandal olev juhtmepundar kipub jalgu jääma. Pult on natuke lagunenud, aga töötab täiesti normaalselt, vaat et pareminigi kui teistel.
Lõpuks ilmub kusagilt ka Mart Mardisalu ja saade võib alata. Reitelmann loeb stuudionurgas mängijate tutvustuse ära ja hakkab Mardisalu jaoks tahvlitega vehkima. Nendesamade tahvlitega, kuhu peale mängijad saate viimases osas oma vastuse kirjutavad. Reitelmann aga näitab Mardisalule, kelle kord on teema valida.
Kollektiivne mõttekramp
Värk on uimane. Pärast esimese mänguosa lõppu kargab küsimuste koostaja Tiit Kuningas nagu vedrust visatult püsti ja hakkab valjuhäälselt õiendama: “Mida te magate, nii lihtsaid asju ei tea!”
Hommik on ju, parema meelega põõnaks oma voodis, aga ei, rahaahnus ja kuulsusejanu ajavad laupäeval kella seitsme ajal üles. Telepurki, telepurki!
Kollektiivne mõttekramp on üks naljakas asi ja seda tuleb ette peaaegu igas “Kuldvillaku” saates. Lihtsalt juhtmed jooksevad kokku ja seda kõigil korraga. Tegelikult teavad ju kõik kolm, kes kirjutas Don Quijote seiklustest, aga näed, välja öelda ei suuda.
Ja siis teeb Mardikas Mardisalu geniaalse avalduse, teatades, et minu Pirosmani on vale vastus. Ise vaatasin telekast, oli näha küll, et läksin tigedaks. Ja asja eest. Punktid anti lõpuks ikkagi tagasi.
Treener teab
Teine saade läheb rutiinist. Mitte midagi ei mäleta. Kolmas on psühholoogiliselt hirmus raske, võib-olla, et kõige raskemgi. Kogu aeg tahaks vajutada ja vastata. Ja saabki päris palju valesti vastata, rohkem kui teistes saadetes.
Lõpuks on see kannatuste rada läbi ja algab neljas saade. Kõik on nagu konveieril. Kahe saate vahel õnnestub närviliselt paar suitsu kiskuda, sel ajal, kui uued vastased proovimängu teevad, ja peabki jälle minema.
Tudengmälumängur Tõnisel on treener kaasas. Pruut vist. Kogu aeg käib ja sehkendab: “Vaata, et sa kiiresti vajutad! Ära liiga rahmelda! Pane kindla peale!”
Tõnise õnneks läheb treenerist pruut või pruudist treener salvestuse ajaks meie selja taha. Aga Tõnis on päris nutikas tüüp ja näpud on tal nobedad.
Mäng on päris pingeline. Peaasi on säilitada rahu ja mitte liiga tormakas olla. Vist tuleb kõik välja, sest hirmu ei ole. Aga pilk pöördub üpris sageli vasakule, et vaadata monitorilt, milline punktiseis parasjagu on.
Sedapuhku on Mardisalu tasemel ja parandab Kuninga poolt küsimusse sattunud vea. Televaataja seda ei märkagi, aga Kuningas oli jaapani jalgpallurid kellegagi ära vahetanud.
Plaanivälise pausi ajal tormab Tõnise treener nurga tagant välja ja kukub õiendama. Kasuks see ilmselt ei tulnud, sest Tõnis muutub kramplikuks ja vastab mitu korda päris lollisti.
Et mäng on põnev, lastakse sel kaua kesta. “Mardisalu, sul on kolm minutit aega,” kostab enne viimase saateosa algust stuudiosügavusest produtsendi hääl.
Kolme minuti pärast on selge, et Tõnis peab noruspäi lahkuma. “Ma tulen tagasi,” lubab ta ja läheb, treeneril hellalt käest kinni hoides.
Viimane katse
Shokolaad pidi vaimutegevust ergutama ja pärast neljandat mängu on küll shokolaadisöömise tunne. Kui ma autost shokolaaditahvliga tagasi jõuan, selgub, et tööpäev on ootamatult otsa lõppenud.
Keegi Marius on saatnud sõnumi, et ta täna kohale ei jõua. “Mõtlesime siin natuke ja otsustasime, et viiendasse mängu ei hakka valvekilvarit kutsuma, teeme ikka samade meestega asja ära,” öeldakse mulle. Kojusõit.
Kõige raskem on säilitada rahu ja mitte mõelda sajale tuhandele, mis silme ees terendamas on. “Pudeli calvadost ostan endale preemiaks igal juhul,” on otsus kindel, aga muid plaane ei hakka seadma.
Lõpuks heliseb telefon ja kutsub 18. oktoobri hommikuks kohale. Stuudioukse taga naeratavad vastu kaks tuttavat Lääne-Virumaa meest: Olav Mäe ja Raivo Raigna.
Olavist on üleöö saanud Marius ja tema ongi viimaseks takistuseks minu ja saja tuhande krooni vahel. Raivo ootab järgmist saadet.
Kolmas mängija Riivo käib närviliselt ringi ja otsib midagi külma ülekuumenenud pea jahutuseks. “Eile läks natuke pikale,” kommenteerib ta muiates.
Pingest saavad aru ka stuudiovalgustid, mis ei taha sugugi nii nagu vaja oma tööd teha. Lõpuks läheb saade siiski üle kivide ja kändude käima, kuni tekib mingi jama piltide näitamisega.
Paus pausi otsa. Närvidele see loomulikult hästi ei mõju, aga pole midagi, elame üle. Riivo vajutab hoolega nupule, vahepeal isegi juhib, aga siis lendab sügavalt miinustesse, kust ta enam välja ei rabelegi.
Kaks Rakvere meest peavad asja omavahel ära klaarima. “Ma hoian sulle pöialt, Olaviga küll ei tahaks kokku minna,” käib Raivo Raigna järjekordse pausi ajal teatamas. Eks ma hoian ise ka endale pöialt, alateadvuses.
“Ärge nii kiiresti vastake, pidage pisike paus,” käivad manitsemas nii operaatorid kui ka Reitelmann. Manitsemist pole aega kuulata ja nii juhtubki harukordne lugu, et mõlemas saateosas saavad küsimused lihtsalt otsa.
“Ei mäletagi, et teises saateosas seda juhtunud oleks,” kommenteerib Mart Mardisalu. Ometi juhtus. Virumaa värk.
Enne viimast ja otsustavat küsimust hakkab lõpuks ka närv krussi minema. Tagatipuks selgub, et ekraanile ilmub hoopis vale küsimus. Tiit Kuningas läheb õiget küsimust ostima ja selgub, et seda polegi arvutisse sisestatud.
Aeg venib teosammul. Lõpuks on küsimus arvutis ja mäng võib jätkuda. Panuse tegemine on kõige keerulisem, aga vahet pole. Ennast tuleb kaitsta ja pakkuda nii palju, et Olav Mäe ka maksimumi peale mängides rohkem punkte ei teeniks.
Kuldvillak
Aga kõhe on ikkagi, sest sisetunne ütleb, et Mäe ei mängi maksimumile. Midagi ei jää üle, tuleb lihtsalt viimasele küsimusele õigesti vastata ja kõik on OK. Viimased küsimused on ju eelnevates mängudes lihtsad olnud.
Õnneks on ta lihtne seegi kord, Hugo Raudsepp on ilmselgelt liiga lihtne vihje.
“Huhh, vastas õigesti!” käib kergendus judiseva lainena üle kogu keha ja pinge on momentaalselt kadunud. Konkurendi täistabamus tähendab ka enda õiget vastust ja sadat tuhandet, mille nimel mäng ju käiski.
Või, kui aus olla, siis 74 000 krooni, sest riik sirutab oma aplad käekesed välja ja nõuab oma osa, mille nimeks on tulumaks. Äkki saavad veel liiga rikkaks need mälumängurid? Eelmistes mängudes võidetud summad kantakse aga lihtsalt korstnasse.
“Mul on hea meel, et sain mängu põnevaks ajada,” tuleb Olav õnnitlema. Temal polnud lihtsalt vastasega õnne.
Rahul on ka Raigna, kes ei pea Mäega järgmises saates kokku minema.
Mina olen ka rahul. Lähen poodi ja ostan pudeli calvadost, sest võitu tuleb ju kuidagi tähistada. Aga närv on sees. On ikka veel.
Andres Pulver
andres.pulver@virumaateataja.ee
Uudised
VE: Pulver, Andres – ajakirjanik
Reportaaþ: Sadat tonni ei tulnud kuidagi
TV3 pidi kahel korral järjest oma kukrut saja tuhande võrra kergitama. Vahepeale jäi vaid poliitikute jõukatsumine. Foto: TV3
Kolm on kohtu seadus. Kolmandal katsel õnnestus mul “Kuldvillak” ära võita. Aga sadat tuhandet ei võitnud. Loe, kuidas tahad, aga sellist summat küll kokku ei tule.
27. septembri hommikul astub kilvar Paul ähkides TV3 uksest sisse ja küsib: “Ega ma hiljaks jäänud?”
Urmas Reitelmann kostis seepeale, et telesaatesse ei olegi võimalik hiljaks jääda. Salvestuse algus nihkub niikuinii üle tunni, ehkki päeva lõpuks ollakse graafikust juba üle poole tunni ees.
Kuldvillak käib alla
Reitelmann kleebib stuudiouksele viies täna salvestatavas mängus osalejate nimekirja. Ainus tuttav nimi on Timo Tarve Kuku Raadiost, kes on Eesti tasemel keskmine tegija.
“Kolm on kohtu seadus,” kõlksatab kusagil kuklas. Kaks esimest katset Kuldvillakut taga ajades lõppesid õnnetult esimeses saates.
Ajad muutuvad ja Kuldvillak käib alla. Kohvi ega limpsi ei pakuta ja autost on saanud 100 000 krooni. Aga postamendid ja puldid on uued.
Enne salvestuse algust korraldab Urmas Reitelmann mängijatele proovivooru. Näpud tunduvad päris nobedad olevat, pole hullu midagi.
Postament, mille taga peab seisma, on kipakavõitu ja põrandal olev juhtmepundar kipub jalgu jääma. Pult on natuke lagunenud, aga töötab täiesti normaalselt, vaat et pareminigi kui teistel.
Lõpuks ilmub kusagilt ka Mart Mardisalu ja saade võib alata. Reitelmann loeb stuudionurgas mängijate tutvustuse ära ja hakkab Mardisalu jaoks tahvlitega vehkima. Nendesamade tahvlitega, kuhu peale mängijad saate viimases osas oma vastuse kirjutavad. Reitelmann aga näitab Mardisalule, kelle kord on teema valida.
Kollektiivne mõttekramp
Värk on uimane. Pärast esimese mänguosa lõppu kargab küsimuste koostaja Tiit Kuningas nagu vedrust visatult püsti ja hakkab valjuhäälselt õiendama: “Mida te magate, nii lihtsaid asju ei tea!”
Hommik on ju, parema meelega põõnaks oma voodis, aga ei, rahaahnus ja kuulsusejanu ajavad laupäeval kella seitsme ajal üles. Telepurki, telepurki!
Kollektiivne mõttekramp on üks naljakas asi ja seda tuleb ette peaaegu igas “Kuldvillaku” saates. Lihtsalt juhtmed jooksevad kokku ja seda kõigil korraga. Tegelikult teavad ju kõik kolm, kes kirjutas Don Quijote seiklustest, aga näed, välja öelda ei suuda.
Ja siis teeb Mardikas Mardisalu geniaalse avalduse, teatades, et minu Pirosmani on vale vastus. Ise vaatasin telekast, oli näha küll, et läksin tigedaks. Ja asja eest. Punktid anti lõpuks ikkagi tagasi.
Treener teab
Teine saade läheb rutiinist. Mitte midagi ei mäleta. Kolmas on psühholoogiliselt hirmus raske, võib-olla, et kõige raskemgi. Kogu aeg tahaks vajutada ja vastata. Ja saabki päris palju valesti vastata, rohkem kui teistes saadetes.
Lõpuks on see kannatuste rada läbi ja algab neljas saade. Kõik on nagu konveieril. Kahe saate vahel õnnestub närviliselt paar suitsu kiskuda, sel ajal, kui uued vastased proovimängu teevad, ja peabki jälle minema.
Tudengmälumängur Tõnisel on treener kaasas. Pruut vist. Kogu aeg käib ja sehkendab: “Vaata, et sa kiiresti vajutad! Ära liiga rahmelda! Pane kindla peale!”
Tõnise õnneks läheb treenerist pruut või pruudist treener salvestuse ajaks meie selja taha. Aga Tõnis on päris nutikas tüüp ja näpud on tal nobedad.
Mäng on päris pingeline. Peaasi on säilitada rahu ja mitte liiga tormakas olla. Vist tuleb kõik välja, sest hirmu ei ole. Aga pilk pöördub üpris sageli vasakule, et vaadata monitorilt, milline punktiseis parasjagu on.
Sedapuhku on Mardisalu tasemel ja parandab Kuninga poolt küsimusse sattunud vea. Televaataja seda ei märkagi, aga Kuningas oli jaapani jalgpallurid kellegagi ära vahetanud.
Plaanivälise pausi ajal tormab Tõnise treener nurga tagant välja ja kukub õiendama. Kasuks see ilmselt ei tulnud, sest Tõnis muutub kramplikuks ja vastab mitu korda päris lollisti.
Et mäng on põnev, lastakse sel kaua kesta. “Mardisalu, sul on kolm minutit aega,” kostab enne viimase saateosa algust stuudiosügavusest produtsendi hääl.
Kolme minuti pärast on selge, et Tõnis peab noruspäi lahkuma. “Ma tulen tagasi,” lubab ta ja läheb, treeneril hellalt käest kinni hoides.
Viimane katse
Shokolaad pidi vaimutegevust ergutama ja pärast neljandat mängu on küll shokolaadisöömise tunne. Kui ma autost shokolaaditahvliga tagasi jõuan, selgub, et tööpäev on ootamatult otsa lõppenud.
Keegi Marius on saatnud sõnumi, et ta täna kohale ei jõua. “Mõtlesime siin natuke ja otsustasime, et viiendasse mängu ei hakka valvekilvarit kutsuma, teeme ikka samade meestega asja ära,” öeldakse mulle. Kojusõit.
Kõige raskem on säilitada rahu ja mitte mõelda sajale tuhandele, mis silme ees terendamas on. “Pudeli calvadost ostan endale preemiaks igal juhul,” on otsus kindel, aga muid plaane ei hakka seadma.
Lõpuks heliseb telefon ja kutsub 18. oktoobri hommikuks kohale. Stuudioukse taga naeratavad vastu kaks tuttavat Lääne-Virumaa meest: Olav Mäe ja Raivo Raigna.
Olavist on üleöö saanud Marius ja tema ongi viimaseks takistuseks minu ja saja tuhande krooni vahel. Raivo ootab järgmist saadet.
Kolmas mängija Riivo käib närviliselt ringi ja otsib midagi külma ülekuumenenud pea jahutuseks. “Eile läks natuke pikale,” kommenteerib ta muiates.
Pingest saavad aru ka stuudiovalgustid, mis ei taha sugugi nii nagu vaja oma tööd teha. Lõpuks läheb saade siiski üle kivide ja kändude käima, kuni tekib mingi jama piltide näitamisega.
Paus pausi otsa. Närvidele see loomulikult hästi ei mõju, aga pole midagi, elame üle. Riivo vajutab hoolega nupule, vahepeal isegi juhib, aga siis lendab sügavalt miinustesse, kust ta enam välja ei rabelegi.
Kaks Rakvere meest peavad asja omavahel ära klaarima. “Ma hoian sulle pöialt, Olaviga küll ei tahaks kokku minna,” käib Raivo Raigna järjekordse pausi ajal teatamas. Eks ma hoian ise ka endale pöialt, alateadvuses.
“Ärge nii kiiresti vastake, pidage pisike paus,” käivad manitsemas nii operaatorid kui ka Reitelmann. Manitsemist pole aega kuulata ja nii juhtubki harukordne lugu, et mõlemas saateosas saavad küsimused lihtsalt otsa.
“Ei mäletagi, et teises saateosas seda juhtunud oleks,” kommenteerib Mart Mardisalu. Ometi juhtus. Virumaa värk.
Enne viimast ja otsustavat küsimust hakkab lõpuks ka närv krussi minema. Tagatipuks selgub, et ekraanile ilmub hoopis vale küsimus. Tiit Kuningas läheb õiget küsimust ostima ja selgub, et seda polegi arvutisse sisestatud.
Aeg venib teosammul. Lõpuks on küsimus arvutis ja mäng võib jätkuda. Panuse tegemine on kõige keerulisem, aga vahet pole. Ennast tuleb kaitsta ja pakkuda nii palju, et Olav Mäe ka maksimumi peale mängides rohkem punkte ei teeniks.
Kuldvillak
Aga kõhe on ikkagi, sest sisetunne ütleb, et Mäe ei mängi maksimumile. Midagi ei jää üle, tuleb lihtsalt viimasele küsimusele õigesti vastata ja kõik on OK. Viimased küsimused on ju eelnevates mängudes lihtsad olnud.
Õnneks on ta lihtne seegi kord, Hugo Raudsepp on ilmselgelt liiga lihtne vihje.
“Huhh, vastas õigesti!” käib kergendus judiseva lainena üle kogu keha ja pinge on momentaalselt kadunud. Konkurendi täistabamus tähendab ka enda õiget vastust ja sadat tuhandet, mille nimel mäng ju käiski.
Või, kui aus olla, siis 74 000 krooni, sest riik sirutab oma aplad käekesed välja ja nõuab oma osa, mille nimeks on tulumaks. Äkki saavad veel liiga rikkaks need mälumängurid? Eelmistes mängudes võidetud summad kantakse aga lihtsalt korstnasse.
“Mul on hea meel, et sain mängu põnevaks ajada,” tuleb Olav õnnitlema. Temal polnud lihtsalt vastasega õnne.
Rahul on ka Raigna, kes ei pea Mäega järgmises saates kokku minema.
Mina olen ka rahul. Lähen poodi ja ostan pudeli calvadost, sest võitu tuleb ju kuidagi tähistada. Aga närv on sees. On ikka veel.
Andres Pulver
andres.pulver@virumaateataja.ee