 “Teievanused eesti mehed on juba Liiva-Annuse juures või teel sinna,” vahendab 67aastane Priidu Priks komisjoni imestust, kui ta aasta eest lennukooli õppima läks.
Kohtla-Järvel elav Priidu Priks on teadaolevalt vanim lennukooli õpilane Eestis. Kevadel pärast poolteise aasta pikkust õpingut saab ta kahekohalise lennuki juhi paberid kätte ning täidab ühtlasi oma noorpõlveunistuse.
Soovitajaks kaks Nõukogude Liidu kangelast
14aastaselt ostis koolipoiss Priit kioskist lennukitest pajatava ajakirja Krõlja Rodinõ. Paari aasta eest Palamuselt Kirde-Eestisse perega küüditamise eest pakku tulnud noormehele oli vene keel tollal võrdne hiina keelega, kuid huvi lennunduse vastu oli sedavõrd suur, et ninapidi sõnaraamatus sai see ikkagi läbi loetud ning lennukiehitus paberi peal endale selgeks tehtud – sihiga silme ees saada tsiviillenduriks.
Selle eesmärgi nimel keerles noormees spordikoolis kui vurrkann ümber kangi ning rippus pea alaspidi rööbaspuudel, rühkides sportvõimlemise järgutabelis tippu.
Pärast Kohtla-Järve tehnikumi aastaid, kus usina noormehe õpinguid pärjati kõrgendatud stipendiumiga, koputas Priks Leningradi lennukooli uksele. Paraku jäi see Baltikumist tulnud poisile 1956. aastal suletuks – suurel kodumaal oli Eesti metsavendade tegevus veel liialt värskelt meeles.
See Rimski-Korsakovi tänavas majas number 29 – Priks mäletab seda lennukooli aadressi siiani – saadud pettumus ei jäänud terasel noormehel viimaseks. Leningradi lennukooli uks ei avanenud ka siis, kui Priksile järgemööda kaks Nõukogude Liidu kangelast oma soovituse kaasa andsid – kohustusliku ajateenistuse päevil Odessa hävituslennuväe diviisi komandör, kindralmajor Leskov ning hiljem ka polaarlendur Puusepp Eestis. Leskov, kes ise noormehele ettepaneku tegi paberid taas Leningradi saata, tõdes kuu aja pärast vastust lugedes: “Jah, poja, mitte midagi ei saa teha.” Tulemusteta jäi ka Puusepa abi, sest suur kodumaa nuhtles vanemate “patud” laste kaela ning Eesti kaitseliidu piirkonna ülema pojal tuli soov lenduriks saada maha matta.
Uus sünnipäev
Paari aasta eest juhtus murrangulistel aastatel 1990-1992 riigikokku, tollase nimetusega Eesti Vabariigi ülemnõukogu, kuulunud Priks lugema Äripäevast lennukooli teadet. Aasta eest sai 67aastasest Priksist, kelle igapäevased suusa- ja jooksukilomeetrid lubavad tal tervisenäitajate poole pealt endast tunduvalt noorematega rinda pista, lennukooli vanim õpilane Eestis.
Päeva, mil Priks sai esimest korda loa üksinda õhku tõusta, peab noorpõlveunistuse täitumisele nii lähedal olev mees oma uueks sünnipäevaks. Kahekohalise kerglennuki juhi paberitest lahutavad teda veel vaid mõningad soololennud ning eksam. Seljataha on jäänud 36 lennutundi ning 239 maandumist. “20. sajand oli autosajand, 21. sajandil on aeg lennata!” märgib Priks, kutsudes kõiki lennuhuvilisi Ida-Virumaal ühinema, et lennukooli õpetajatel oleks põhjust tulla Jõhvi loenguid pidama. “Lennukoolitust võib alustada Tallinnas ja jätkata Jõhvis, aga ka Narvas, kui see vajalikuks osutub. Pole välistatud ka lennutreeningud suvel Jõhvi lennuväljal, kui suudetakse siledaks teha lennurada 800×20 meetrit, kus rohu pikkus ei ületaks 15 sentimeetrit,” on Priks hakkamist täis kodukandis lennukoolitusele hoog sisse saada. “Tallinnast tuleksid 1-2 lennukit õppe-marsruutlennuna Jõhvi ja siin kohalikud siis kordamööda lendaksid tunni-kaks päevas.”
Priksi sõnul nõuab see parasjagu otsustavust, et endale sisendada – jah, ma hakkan õppima ja saan sellega hakkama. Õppeprotsess, kus raskeimaks peetakse lennundusraadioside eksamit, sunnib ennast kokku võtma, tõdeb ta. “Uue õppimine ja lennu kogemine annab aga sellise positiivse elamuse, millest saab aru ainult see, kes ise selles osaleb,” kinnitab Priks, kes kevadel pärast lennueksami sooritamist võib paberid plaksuga lauale lüüa – ära tegin!
TIIA LINNARD
Reede, 31.12.2004
|
Uudised
VE: Priks, Priit: nooruse unelm on täitumas
Kohtla-Järvel elav Priidu Priks on teadaolevalt vanim lennukooli õpilane Eestis. Kevadel pärast poolteise aasta pikkust õpingut saab ta kahekohalise lennuki juhi paberid kätte ning täidab ühtlasi oma noorpõlveunistuse.
Soovitajaks kaks Nõukogude Liidu kangelast
14aastaselt ostis koolipoiss Priit kioskist lennukitest pajatava ajakirja Krõlja Rodinõ. Paari aasta eest Palamuselt Kirde-Eestisse perega küüditamise eest pakku tulnud noormehele oli vene keel tollal võrdne hiina keelega, kuid huvi lennunduse vastu oli sedavõrd suur, et ninapidi sõnaraamatus sai see ikkagi läbi loetud ning lennukiehitus paberi peal endale selgeks tehtud – sihiga silme ees saada tsiviillenduriks.
Selle eesmärgi nimel keerles noormees spordikoolis kui vurrkann ümber kangi ning rippus pea alaspidi rööbaspuudel, rühkides sportvõimlemise järgutabelis tippu.
Pärast Kohtla-Järve tehnikumi aastaid, kus usina noormehe õpinguid pärjati kõrgendatud stipendiumiga, koputas Priks Leningradi lennukooli uksele. Paraku jäi see Baltikumist tulnud poisile 1956. aastal suletuks – suurel kodumaal oli Eesti metsavendade tegevus veel liialt värskelt meeles.
See Rimski-Korsakovi tänavas majas number 29 – Priks mäletab seda lennukooli aadressi siiani – saadud pettumus ei jäänud terasel noormehel viimaseks. Leningradi lennukooli uks ei avanenud ka siis, kui Priksile järgemööda kaks Nõukogude Liidu kangelast oma soovituse kaasa andsid – kohustusliku ajateenistuse päevil Odessa hävituslennuväe diviisi komandör, kindralmajor Leskov ning hiljem ka polaarlendur Puusepp Eestis. Leskov, kes ise noormehele ettepaneku tegi paberid taas Leningradi saata, tõdes kuu aja pärast vastust lugedes: “Jah, poja, mitte midagi ei saa teha.” Tulemusteta jäi ka Puusepa abi, sest suur kodumaa nuhtles vanemate “patud” laste kaela ning Eesti kaitseliidu piirkonna ülema pojal tuli soov lenduriks saada maha matta.
Uus sünnipäev
Paari aasta eest juhtus murrangulistel aastatel 1990-1992 riigikokku, tollase nimetusega Eesti Vabariigi ülemnõukogu, kuulunud Priks lugema Äripäevast lennukooli teadet. Aasta eest sai 67aastasest Priksist, kelle igapäevased suusa- ja jooksukilomeetrid lubavad tal tervisenäitajate poole pealt endast tunduvalt noorematega rinda pista, lennukooli vanim õpilane Eestis.
Päeva, mil Priks sai esimest korda loa üksinda õhku tõusta, peab noorpõlveunistuse täitumisele nii lähedal olev mees oma uueks sünnipäevaks. Kahekohalise kerglennuki juhi paberitest lahutavad teda veel vaid mõningad soololennud ning eksam. Seljataha on jäänud 36 lennutundi ning 239 maandumist. “20. sajand oli autosajand, 21. sajandil on aeg lennata!” märgib Priks, kutsudes kõiki lennuhuvilisi Ida-Virumaal ühinema, et lennukooli õpetajatel oleks põhjust tulla Jõhvi loenguid pidama. “Lennukoolitust võib alustada Tallinnas ja jätkata Jõhvis, aga ka Narvas, kui see vajalikuks osutub. Pole välistatud ka lennutreeningud suvel Jõhvi lennuväljal, kui suudetakse siledaks teha lennurada 800×20 meetrit, kus rohu pikkus ei ületaks 15 sentimeetrit,” on Priks hakkamist täis kodukandis lennukoolitusele hoog sisse saada. “Tallinnast tuleksid 1-2 lennukit õppe-marsruutlennuna Jõhvi ja siin kohalikud siis kordamööda lendaksid tunni-kaks päevas.”
Priksi sõnul nõuab see parasjagu otsustavust, et endale sisendada – jah, ma hakkan õppima ja saan sellega hakkama. Õppeprotsess, kus raskeimaks peetakse lennundusraadioside eksamit, sunnib ennast kokku võtma, tõdeb ta. “Uue õppimine ja lennu kogemine annab aga sellise positiivse elamuse, millest saab aru ainult see, kes ise selles osaleb,” kinnitab Priks, kes kevadel pärast lennueksami sooritamist võib paberid plaksuga lauale lüüa – ära tegin!
TIIA LINNARD
Reede, 31.12.2004