Jaan Poska on unustuses – nii arvasid 2003. aastal Jaan Poska Mälestusfondi esindajad Tallinnas.
Septembri lõpuks tellib Tallinna kultuuriväärtuste amet muinsuskaitse all olevale arhitektuurimälestisele J.Poska tänav 8 muinsuskaitselt uued arhitektuurilised eritingimused. Kultuuriministeerium teeb selleks ajaks oma kalkulatsioonid, kui palju läheks maksma Poska maja restaureerimine lasteraamatukogu sihtotstarbeks.
Abilinnapea sõnul seab linn tasuta 50-aastase hoonestusõiguse Riigi Kinnisvara AS kasuks. Riigi Kinnisvara AS restaureerib kultuuriministeeriumi tellimusel selle maja ning rendib selle edasi kultuuriministeeriumile Lastekirjanduse Teabekeskuse jaoks.
555,6-ruutmeetrise üldpinnaga hoone restaureerimiskuludeks arvestati eelmisel aastal hinnanguliselt 7-8 miljonit krooni. Maja seisab kolmandat aastat mahajäetult ning seal on toimunud süütamisi.
Märtsi alguses anti esimese eestlasest Tallinna linnapea ja Eesti esimese välisministri Jaan Poska (1866-1920) kunagine kodumaja kesklinna valitsuse bilansist kultuuriväärtuste ameti bilanssi. 19. sajandil ehitatud koloniaalstiilis puitvillas pole pärast Jaan Poska surma suuremaid ümberehitusi tehtud.
(E. Laaman «Eesti iseseisvuse sünd»)
Kui 1919. aasta viimasel päeval Tartus Eesti ja Venemaa vahel relvarahu lepingule alla kirjutati, jäi päris rahulepingu sõlmimiseni veel enam kui kuu aega. Väga palju olulisi asju eesotsas piiriküsimustega oli ära otsustatud juba vaherahulepinguga, kuid samas ei võinud sugugi öelda, et «edasine on juba formaalsus».
Sirgeks rääkimata jäi terve rida konkreetseid küsimusi, millest enamik puudutas majandust, lisaks aga küsimuste küsimus ise: kas mõlemad riigid ikka tahavad allkirjastada lõplikku ja püsivat rahu – ega nad viimasel hetkel ümber mõtle?
Ajalugu näitab, et Venemaale ei või kindel olla, ja ei võinud ka tollal. Vähe sellest – tollal ja selles asjas ei võinud venelased ka Eestile kindlad olla. Eesti näol oli tegemist ju esimese «mängust välja astujaga», kes oli loobumas lootusest koos teiste rahvaste ja vene valgetega hävitada enamlus ning päästa sellega võib-olla maailm.
Selle asemel soovis Eesti keskenduda iseendale ja oma tulevikule – või nagu leidis mõni Lääne poliitik, seada esikohale oma kitsalt rahvuslikud huvid.
Eriti pahased olid eestlaste rahumõtete peale mõned Prantsusmaa esindajad. Näiteks kindral Etiévant ähvardas, et kui Eesti Nõukogude Venemaaga rahu teeb, siis satub ta ka ise koos Venemaaga blokaadirõngasse, ja umbes sama käredalt väljendus ka Prantsuse välisministeerium.
Inglismaa seisukoht oli inglaslikult ebamäärane, millest pikapeale võis aru saada nii, et kui eestlased rahu teevad, siis tehku pealegi, aga üldiselt ise teavad, millega riskivad.
Ei saa öelda, et Eesti juhtpoliitikud poleks endale aru andnud, milles need riskid seisnevad. Tehes rahu Nõukogude Venemaaga tuli arvestada lääneriikide toetuse kaotusega, ja seda olukorras, kus Venemaa poolt polnud rahu püsimisele muud garantiid kui Venemaa sõna ja tõik, et esialgu (kuid kõigest esialgu) oli Venemaal Eesti iseseisvusest mitmesugust kasu loota.
1920. aasta jaanuari algul oli Venemaa ju alles tunnustamata ja peale sõjalise ka majandusblokaadi rõngasse surutud.
Eeldusel, et lääneriigid Venemaaga rahu teinud Eestit sellesama rõnga sisse ei suru, osutunuks Eesti Venemaale aknaks või õhuaknaks maailma, mille kaudu teha kaubavahetust ja pidada läbirääkimisi. Seda küll – aga mis kaitseb Eestit siis, kui Venemaa mingil põhjusel seda akent enam ei vaja?
Seetõttu asusid Eesti poliitikud, eeskätt Jaan Tõnisson, otsima muid julgeolekutagatisi. Kuna ükski Lääne suurriik neid anda ei kavatsenud, siis jäi ainsaks lootuseks saavutada Baltimaade liidu – Balti liidu – loomine.
Eesti huvides olnuks muidugi saada mõlemad: rahuleping Venemaaga ja Balti liit. Erineval määral huvi näitasid liidu vastu üles ka ülejäänud sarnaste julgeolekuriskidega uued riigid – Läti, Leedu, Soome ja Poola. Ühishuvide läbikaalumiseks palus Eesti Soomelt, et see kõigi nimetatud riikide esindajad Helsingisse kutsuks.
Helsingi konverents toimus 15.-22. jaanuarini 1920. Läti tegi ettepaneku, et kuni sõjalise liidulepingu sõlmimiseni ei peaks ükski asjaosaline ilma teistega kooskõlastamata Venemaaga rahu tegema.
Ettepaneku poolt olid Poola, Soome ja Läti; Leedu ei hääletanud ja Eesti oli vastu. Nagu öeldud, Eesti hoidis need kaks küsimust (käesolev sõda ja Venemaa võimalik agressioon tulevikus) lahus.
Paraku näib, et ülejäänud Baltimaad käsitlesid kavandatavat liitu mitte niivõrd tulevikule mõeldes, kuivõrd käimasolevat sõda silmas pidades.
Näiteks oli üsna agressiivselt meelestatud Poola, kes oma armee peagi ka liikvele saatis – küll mitte enam Venemaa, vaid oma naabri Leedu vastu, okupeerides 1920. aasta oktoobris teistkordselt leedulaste ajaloolise pealinna Vilniuse. Vilnius jäigi Poola kätte kuni 1939. aastani.
Helsingi konverentsi teisel päeval, 16. jaanuaril lõpetas Antant Venemaa-vastase majandusblokaadi.
See oli Eesti poliitikuile ohukellaks – Venemaa vajadus Eesti kui transiidikoridori järele vähenes –, kuid ühtlasi ka roheliseks tuleks. Polnud enam karta, et rahu sõlmimine tooks kaasa majandusblokaadi. Helsingi konverents lõppes paljude lubaduste ja kaunite sõnadega, kuid väheste tulemustega.
Balti liitu ei sündinud ja Poola-Leedu vastuolu oli selle üheks põhjuseks. Kuid laiemalt asjale vaadates võiks pigem oletada, et tegu oli «väikeriigi psühholoogia» eripäradega: kõik asjaosalised lootsid edaspidi mõne muu ja palju tugevama jõu toetusele. See ei õnnestunud kellelgi.
Samal ajal kui Helsingis Balti liidu üle vaieldi, kaubeldi Tartus Eesti-Vene rahulepingu konkreetsete punktide üle. Kusjuures tõepoolest kaubeldi, kuna kõne all olid eeskätt majandusküsimused.
Näiteks vaieldi kaua selle üle, kui palju peaks Eesti saama Tsaari-Venemaa kullafondist. Eesti oli keiserliku Venemaa ametlik järglasriik, kes kuulutas oma kodanikeks kõik Eesti territooriumil alaliselt elavad endised Vene kodanikud, ja tal oli õigus küsida «kaasavaraks» ka proportsionaalset osa Venemaa varadest.
Mis asi on proportsionaalne osa, nõudis ometigi läbivaidlemist. Esimene ja kõige loomulikum lahendus olnuks rahvaarv, ja seda Vene pool pakkuski. Rahvaarvu järgi oleks Eesti pidanud saama u 5 miljonit kuldrubla. Kuid see oli silmapete: Eesti kui impeeriumi üks arenenumaid osasid oli Venemaa kullafondi kahtlemata rohkem rikastanud kui mõni sisemaa kubermang.
Seepärast nõudsid eestlased, et aluseks võetaks hoopis Eesti osa Venemaa sõjaeelses kaubakäibes, mis teinuks 20 miljonit. Sellele lisati Eestist Venemaale veetud varade väärtus ja saadi kokku 88 miljonit.
See oli muidugi ülepaisutus ja lõpuks lepiti kokku 15 miljoni peale, mis ka Eestisse jõudsid. Lisaks olid kõne all ulatuslikud metsa- ja raudteekontsessioonid, Tartu ülikooli Voroneþi veetud varad jpm.
Tartu rahu pidi sõlmitama 1. veebruaril, aga kuna selgus, et lepingu trükitud tekstis on puudu jäänud üks koma, mis mõtet muutis, siis trükiti tekst uuesti ja allakirjutamine nihkus üle südaöö – seega 2. veebruarile 1920.
Lepingule kirjutab alla Vene delegatsiooni esimees A. Joffe.
Olles andnud oma allkirja, ütles suurevaevanägija Jaan Poska vaikselt oma kolleegidele: «Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult.»
Kahjuks ei olnud «lõplikult» õige sõna. Et Venemaa lubatud metsakontsessioonid saamata jäid ja Tartu ülikooli varad tänaseni Voroneþis asuvad, on sõnamurdlik ja inetu, kuid ei ohustanud eesti rahva olemasolu. Teisiti oli kommunistliku mässukatsega 1924. aastal, mis oli Tartu rahu tingimusi ignoreerides organiseeritud Moskvast, ja hoopis teisiti oli lugu Molotovi-Ribbentropi paktiga.
Selle paktiga näitas Moskva, kui vähe ta hoolib iseenda sõnast ja rahvaste tahtest, kui vaid on jõudu seda jalge alla tallata.
Kuid tuleb meeles pidada, et ükskõik kuidas me MRP-d ka ei nimetaks, see ei tühistanud Tartu rahu. Ühtki rahulepingut ei saa tühistada ühepoolselt – rahulepingut saab ühepoolselt vaid rikkuda. Järelikult: kuni Eesti peab Tartu rahulepingut kehtivaks, seni ta kehtib, öelgu või tehku Venemaa, mida tahes.
Tänapäeval seostub meil sõnapaariga «Tartu rahu» kõige esmalt ehk mitte Eesti iseseisvus kui selline, vaid hoopiski piir – «Tartu rahu piir». Arvatavasti oleme me selle piiri kaotanud, kuid pole mõtet selles iseennast süüdistada. Ka Soomel ei ole õnnestunud oma Tartu rahu piiri säilitada. Kuskilt pole näha, et tänane Venemaa selle pärast häbi tunneks.
Kummatigi on Tartu rahu sisse raiutud meie põhiseadusse ja las ta seal olla.
Ükskõik, mida tulevik ka ei tooks, miski ei saa olematuks teha tõsiasja, et 1920. aasta 2. veebruaril allkirjastati Eesti ja Vene täievoliliste esindajate poolt tekst, kus on öeldud, et Venemaa tunnustab «ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta.»
Uudised
VE: Poska, Jaan – poliitik, Tallinna linnapea
Jaan Poska on unustuses – nii arvasid 2003. aastal Jaan Poska Mälestusfondi esindajad Tallinnas.
Mis on muutunud?
xxx
Tallinna Poska majja tuleb lasteraamatukogu
22.08.2003
Täna külastasid abilinnapea Margus Allikmaa ja kultuuriminister Urmas Paet Eesti esimese iseseisvusaja riigimehe Jaan Poska kodumaja Kadriorus, et jõuda kokkuleppele selle renoveerimise osas Lastekirjanduse Teabekeskuse tarbeks, teatas Raepress.
Septembri lõpuks tellib Tallinna kultuuriväärtuste amet muinsuskaitse all olevale arhitektuurimälestisele J.Poska tänav 8 muinsuskaitselt uued arhitektuurilised eritingimused. Kultuuriministeerium teeb selleks ajaks oma kalkulatsioonid, kui palju läheks maksma Poska maja restaureerimine lasteraamatukogu sihtotstarbeks.
Abilinnapea sõnul seab linn tasuta 50-aastase hoonestusõiguse Riigi Kinnisvara AS kasuks. Riigi Kinnisvara AS restaureerib kultuuriministeeriumi tellimusel selle maja ning rendib selle edasi kultuuriministeeriumile Lastekirjanduse Teabekeskuse jaoks.
555,6-ruutmeetrise üldpinnaga hoone restaureerimiskuludeks arvestati eelmisel aastal hinnanguliselt 7-8 miljonit krooni. Maja seisab kolmandat aastat mahajäetult ning seal on toimunud süütamisi.
Märtsi alguses anti esimese eestlasest Tallinna linnapea ja Eesti esimese välisministri Jaan Poska (1866-1920) kunagine kodumaja kesklinna valitsuse bilansist kultuuriväärtuste ameti bilanssi. 19. sajandil ehitatud koloniaalstiilis puitvillas pole pärast Jaan Poska surma suuremaid ümberehitusi tehtud.
PM Online
xxx
Jaan Poska kui poliitiku tipp-hetk oli seotud Tartu rahulepingu ettevalmistamise ja allakirjutamisega…
Vabatahtlikult ning igaveseks ajaks…
02.02.2005 00:01Lauri Vahtre, ajaloolane
(E. Laaman «Eesti iseseisvuse sünd»)
Kui 1919. aasta viimasel päeval Tartus Eesti ja Venemaa vahel relvarahu lepingule alla kirjutati, jäi päris rahulepingu sõlmimiseni veel enam kui kuu aega. Väga palju olulisi asju eesotsas piiriküsimustega oli ära otsustatud juba vaherahulepinguga, kuid samas ei võinud sugugi öelda, et «edasine on juba formaalsus».
Sirgeks rääkimata jäi terve rida konkreetseid küsimusi, millest enamik puudutas majandust, lisaks aga küsimuste küsimus ise: kas mõlemad riigid ikka tahavad allkirjastada lõplikku ja püsivat rahu – ega nad viimasel hetkel ümber mõtle?
Ajalugu näitab, et Venemaale ei või kindel olla, ja ei võinud ka tollal. Vähe sellest – tollal ja selles asjas ei võinud venelased ka Eestile kindlad olla. Eesti näol oli tegemist ju esimese «mängust välja astujaga», kes oli loobumas lootusest koos teiste rahvaste ja vene valgetega hävitada enamlus ning päästa sellega võib-olla maailm.
Selle asemel soovis Eesti keskenduda iseendale ja oma tulevikule – või nagu leidis mõni Lääne poliitik, seada esikohale oma kitsalt rahvuslikud huvid.
Eriti pahased olid eestlaste rahumõtete peale mõned Prantsusmaa esindajad. Näiteks kindral Etiévant ähvardas, et kui Eesti Nõukogude Venemaaga rahu teeb, siis satub ta ka ise koos Venemaaga blokaadirõngasse, ja umbes sama käredalt väljendus ka Prantsuse välisministeerium.
Inglismaa seisukoht oli inglaslikult ebamäärane, millest pikapeale võis aru saada nii, et kui eestlased rahu teevad, siis tehku pealegi, aga üldiselt ise teavad, millega riskivad.
Ei saa öelda, et Eesti juhtpoliitikud poleks endale aru andnud, milles need riskid seisnevad. Tehes rahu Nõukogude Venemaaga tuli arvestada lääneriikide toetuse kaotusega, ja seda olukorras, kus Venemaa poolt polnud rahu püsimisele muud garantiid kui Venemaa sõna ja tõik, et esialgu (kuid kõigest esialgu) oli Venemaal Eesti iseseisvusest mitmesugust kasu loota.
1920. aasta jaanuari algul oli Venemaa ju alles tunnustamata ja peale sõjalise ka majandusblokaadi rõngasse surutud.
Eeldusel, et lääneriigid Venemaaga rahu teinud Eestit sellesama rõnga sisse ei suru, osutunuks Eesti Venemaale aknaks või õhuaknaks maailma, mille kaudu teha kaubavahetust ja pidada läbirääkimisi. Seda küll – aga mis kaitseb Eestit siis, kui Venemaa mingil põhjusel seda akent enam ei vaja?
Seetõttu asusid Eesti poliitikud, eeskätt Jaan Tõnisson, otsima muid julgeolekutagatisi. Kuna ükski Lääne suurriik neid anda ei kavatsenud, siis jäi ainsaks lootuseks saavutada Baltimaade liidu – Balti liidu – loomine.
Eesti huvides olnuks muidugi saada mõlemad: rahuleping Venemaaga ja Balti liit. Erineval määral huvi näitasid liidu vastu üles ka ülejäänud sarnaste julgeolekuriskidega uued riigid – Läti, Leedu, Soome ja Poola. Ühishuvide läbikaalumiseks palus Eesti Soomelt, et see kõigi nimetatud riikide esindajad Helsingisse kutsuks.
Helsingi konverents toimus 15.-22. jaanuarini 1920. Läti tegi ettepaneku, et kuni sõjalise liidulepingu sõlmimiseni ei peaks ükski asjaosaline ilma teistega kooskõlastamata Venemaaga rahu tegema.
Ettepaneku poolt olid Poola, Soome ja Läti; Leedu ei hääletanud ja Eesti oli vastu. Nagu öeldud, Eesti hoidis need kaks küsimust (käesolev sõda ja Venemaa võimalik agressioon tulevikus) lahus.
Paraku näib, et ülejäänud Baltimaad käsitlesid kavandatavat liitu mitte niivõrd tulevikule mõeldes, kuivõrd käimasolevat sõda silmas pidades.
Näiteks oli üsna agressiivselt meelestatud Poola, kes oma armee peagi ka liikvele saatis – küll mitte enam Venemaa, vaid oma naabri Leedu vastu, okupeerides 1920. aasta oktoobris teistkordselt leedulaste ajaloolise pealinna Vilniuse. Vilnius jäigi Poola kätte kuni 1939. aastani.
Helsingi konverentsi teisel päeval, 16. jaanuaril lõpetas Antant Venemaa-vastase majandusblokaadi.
See oli Eesti poliitikuile ohukellaks – Venemaa vajadus Eesti kui transiidikoridori järele vähenes –, kuid ühtlasi ka roheliseks tuleks. Polnud enam karta, et rahu sõlmimine tooks kaasa majandusblokaadi. Helsingi konverents lõppes paljude lubaduste ja kaunite sõnadega, kuid väheste tulemustega.
Balti liitu ei sündinud ja Poola-Leedu vastuolu oli selle üheks põhjuseks. Kuid laiemalt asjale vaadates võiks pigem oletada, et tegu oli «väikeriigi psühholoogia» eripäradega: kõik asjaosalised lootsid edaspidi mõne muu ja palju tugevama jõu toetusele. See ei õnnestunud kellelgi.
Samal ajal kui Helsingis Balti liidu üle vaieldi, kaubeldi Tartus Eesti-Vene rahulepingu konkreetsete punktide üle. Kusjuures tõepoolest kaubeldi, kuna kõne all olid eeskätt majandusküsimused.
Näiteks vaieldi kaua selle üle, kui palju peaks Eesti saama Tsaari-Venemaa kullafondist. Eesti oli keiserliku Venemaa ametlik järglasriik, kes kuulutas oma kodanikeks kõik Eesti territooriumil alaliselt elavad endised Vene kodanikud, ja tal oli õigus küsida «kaasavaraks» ka proportsionaalset osa Venemaa varadest.
Mis asi on proportsionaalne osa, nõudis ometigi läbivaidlemist. Esimene ja kõige loomulikum lahendus olnuks rahvaarv, ja seda Vene pool pakkuski. Rahvaarvu järgi oleks Eesti pidanud saama u 5 miljonit kuldrubla. Kuid see oli silmapete: Eesti kui impeeriumi üks arenenumaid osasid oli Venemaa kullafondi kahtlemata rohkem rikastanud kui mõni sisemaa kubermang.
Seepärast nõudsid eestlased, et aluseks võetaks hoopis Eesti osa Venemaa sõjaeelses kaubakäibes, mis teinuks 20 miljonit. Sellele lisati Eestist Venemaale veetud varade väärtus ja saadi kokku 88 miljonit.
See oli muidugi ülepaisutus ja lõpuks lepiti kokku 15 miljoni peale, mis ka Eestisse jõudsid. Lisaks olid kõne all ulatuslikud metsa- ja raudteekontsessioonid, Tartu ülikooli Voroneþi veetud varad jpm.
Tartu rahu pidi sõlmitama 1. veebruaril, aga kuna selgus, et lepingu trükitud tekstis on puudu jäänud üks koma, mis mõtet muutis, siis trükiti tekst uuesti ja allakirjutamine nihkus üle südaöö – seega 2. veebruarile 1920.
Olles andnud oma allkirja, ütles suurevaevanägija Jaan Poska vaikselt oma kolleegidele: «Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult.»
Kahjuks ei olnud «lõplikult» õige sõna. Et Venemaa lubatud metsakontsessioonid saamata jäid ja Tartu ülikooli varad tänaseni Voroneþis asuvad, on sõnamurdlik ja inetu, kuid ei ohustanud eesti rahva olemasolu. Teisiti oli kommunistliku mässukatsega 1924. aastal, mis oli Tartu rahu tingimusi ignoreerides organiseeritud Moskvast, ja hoopis teisiti oli lugu Molotovi-Ribbentropi paktiga.
Selle paktiga näitas Moskva, kui vähe ta hoolib iseenda sõnast ja rahvaste tahtest, kui vaid on jõudu seda jalge alla tallata.
Kuid tuleb meeles pidada, et ükskõik kuidas me MRP-d ka ei nimetaks, see ei tühistanud Tartu rahu. Ühtki rahulepingut ei saa tühistada ühepoolselt – rahulepingut saab ühepoolselt vaid rikkuda. Järelikult: kuni Eesti peab Tartu rahulepingut kehtivaks, seni ta kehtib, öelgu või tehku Venemaa, mida tahes.
Tänapäeval seostub meil sõnapaariga «Tartu rahu» kõige esmalt ehk mitte Eesti iseseisvus kui selline, vaid hoopiski piir – «Tartu rahu piir». Arvatavasti oleme me selle piiri kaotanud, kuid pole mõtet selles iseennast süüdistada. Ka Soomel ei ole õnnestunud oma Tartu rahu piiri säilitada. Kuskilt pole näha, et tänane Venemaa selle pärast häbi tunneks.
Kummatigi on Tartu rahu sisse raiutud meie põhiseadusse ja las ta seal olla.
Ükskõik, mida tulevik ka ei tooks, miski ei saa olematuks teha tõsiasja, et 1920. aasta 2. veebruaril allkirjastati Eesti ja Vene täievoliliste esindajate poolt tekst, kus on öeldud, et Venemaa tunnustab «ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta.»