Lauluväljaku puhastumine õllest
26.07.2004 00:01Ivar Põllu, teatrikriitik
Nii sõbralikku, nutikat, pretensioonitut ja rõõmuga tehtud meelelahutust pole ammu nähtud. Nii hea akustika ja õhustikuga saalis pole veel Eestis muusikali mängitud. Selle aasta skandaalseim suveprojekt «Chicago» on esietendunud.
Iseenesest on muusikal kõige ebameeldivam etenduskunsti þanr. Ei ole midagi ebaloomulikumat kui inimesed, kes hakkavad laulma seal, kus võiks vaikida, ning tantsima iga võimaliku koha peal. Seetõttu on halba muusikali kerge vihata – sellest on saanud tühise ja mõttetu teatri sünonüüm.
Samas on Eesti kutselises teatris muusikal tõeline kasiino, kerge rikastumise ja kiire vaesumise võimalus. Pea kõik riigiteatrid ja pea kõik eraalgatuslikud kollektiivid toodavad neid – mitte et selles teatrikeeles midagi rahvale rohkem öelda, lihtsalt on selgeks saanud, et eestlased armastavad sellist kunsti.
Ootamatu tulemus
Muusikal on kergesti seeditav, visuaalne ja meeldib paljudele. Teemad on üldinimlikud ja viisid meeldejäävad, tantsud särtsakad ja kostüümid kirevad. Suurmuusikali sünonüümiks saanud Tallinna linnahalli amfiteatri lavale toodetud projektide pärast tahtsid kultuursed kinnisvaraarendajad kogu maja maha lõhkuda. Enne tuli muusikalide pankrot ja maja ilmselt säilib.
Lauluväljakul, endises eestlaste pühas kogunemiskohas, kus nüüd peetakse ka koertenäitusi ja joomapidusid, tõi Comedy Productions välja «Chicago». Ilmselt vaid tootjad ise uskusid, et eestlased vajavad üht muusikali veel, enne kui välja surrakse. Ja õigus! Kuul lendas välja torust, kust seda keegi ei oodanud – see muusikal on lahe ja vajalik.
Projekti juurest põgenesid enne valmimist lavastaja, muusikajuht ja tantsuseadja; kõik viitas kindlale läbikukkumisele. Segadused on aga truppi liitnud, on tunda, et keegi ei sunni neid inimesi lageda taeva all vihma käes muusikali tegema. Nad ise tahavad seda, nad tunnevad sellest rõõmu.
Tulemus on ootamatu – muusikal hakkab laulukaare all istuva publiku ees siin ja praegu ootamatult kõlama. Ja mitte ainult ülekantud tähenduses – vabas õhus pole kuminaid, kajasid ja korinaid, mis nurjavad muusikalietendused teatrisaalides.
See muusikal räägib halbadest asjadest, kõik tegelased on halvad ja küünilised, kuid see on väga tervendav, koha ja publiku vaimu puhastav.
Õnnestumise aluseks on eelkõige õigete inimeste valimine. Maria Soometsa sooritus on laitmatu nii sõnas, pildis kui liikumises – kuid samas mitte igav või steriilne nagu linnahalli-muusikalides kombeks.
Merle Palmiste kippus esietendusel vihmahoogude ajal häälest ära langema, kuid seda korvas tegelaskujule sobiv ülbus, bravuur ja improvisatsioon («Ja kui ma märjal laval pikali käin, siis igatahes ðikilt.») Silvi Vraidi vanglaülem Mamma Morton on efektne mees-naise karakterroll, mis sobib eriti laulja hääle ja füüsisega. Erkki Otsman kehastab roosat ajakirjaniku-tädi Mary Sunhine’i, andes oma mänguga karikatuursele rollile ka kurbliku kõrvalpilgu.
Anti Reinthal tõestab end suurepärase lauljana, näitlejana saab ta lavaaega aga vähe, sest tema rolliks on mängida liiderlikke mehi, kes naise käe läbi surevad. Jaan Willem Sibul teeb luuser Amosi rolli stiilselt ja hillitsetult, langemata karikatuuri ega haletsusse.
Mart Sander esineb konferansjee rollis «tuntud headuses», kuid tuttava libeda ja lobeda õhtujuhina on ta sillaks «meie maailma» (publik) ja «nende maailma» (paheline Chicago) vahel.
Marko Matvere valimine advokaat Billy Flynni ossa on liigagi loogiline ja võiks olla üpris tüütu, kuid «eneselegi ootamatult lavastaja» loob nappide vahenditega nauditava keskse niiditõmbaja rolli, kes juhib kogu lavamaailmas toimuvat ka lavastuse sees – selleks, et kohtus sünniks kinnimakstud otsus.
Iseenda paroodia
Kui Hardi Volmeri lavakujundus loob eelkõige õnnestunud õhulise mänguplatsi, kus kõik on kõigile laulukaare all pinkidel istujatele nähtav ja hoomatav, siis Gerli Tinni kostüümid on õhtu superstaarid – pahelised, meelelised ja kitðilikud.
Oleg Titovi seatud tantsud olid ilmselt kõik väga meelelised ja pöörased, esietenduse vihm võttis nende sooritajatelt kolmandiku julgust maha.
Kogu küüniline show, mis ülistab verd, sihitut seksi ja valimatut kuulsusejanu, on piisavalt üleelusuurune, et muutuda iseenda paroodiaks ja keelumärgiks.
Lauluväljakule, kus aasta suursündmuseks on Õllesummer, sobib see väga hästi. Kohe kultuursem paik.
Uus muusikal
«Chicago»
Lavastaja Marko Matvere, koreograaf Oleg Titov, kunstnik Gerly Tinn
Osades Merle Palmiste, Maria Soomets, Marko Matvere jt
Esietendus 23. juulil Tallinna lauluväljakul
Uudised
VE: Põllu, Ivar – teatrikriitik Lauluväljakul
Lauluväljaku puhastumine õllest
26.07.2004 00:01Ivar Põllu, teatrikriitik
Iseenesest on muusikal kõige ebameeldivam etenduskunsti þanr. Ei ole midagi ebaloomulikumat kui inimesed, kes hakkavad laulma seal, kus võiks vaikida, ning tantsima iga võimaliku koha peal. Seetõttu on halba muusikali kerge vihata – sellest on saanud tühise ja mõttetu teatri sünonüüm.
Samas on Eesti kutselises teatris muusikal tõeline kasiino, kerge rikastumise ja kiire vaesumise võimalus. Pea kõik riigiteatrid ja pea kõik eraalgatuslikud kollektiivid toodavad neid – mitte et selles teatrikeeles midagi rahvale rohkem öelda, lihtsalt on selgeks saanud, et eestlased armastavad sellist kunsti.
Ootamatu tulemus
Muusikal on kergesti seeditav, visuaalne ja meeldib paljudele. Teemad on üldinimlikud ja viisid meeldejäävad, tantsud särtsakad ja kostüümid kirevad. Suurmuusikali sünonüümiks saanud Tallinna linnahalli amfiteatri lavale toodetud projektide pärast tahtsid kultuursed kinnisvaraarendajad kogu maja maha lõhkuda. Enne tuli muusikalide pankrot ja maja ilmselt säilib.
Lauluväljakul, endises eestlaste pühas kogunemiskohas, kus nüüd peetakse ka koertenäitusi ja joomapidusid, tõi Comedy Productions välja «Chicago». Ilmselt vaid tootjad ise uskusid, et eestlased vajavad üht muusikali veel, enne kui välja surrakse. Ja õigus! Kuul lendas välja torust, kust seda keegi ei oodanud – see muusikal on lahe ja vajalik.
Projekti juurest põgenesid enne valmimist lavastaja, muusikajuht ja tantsuseadja; kõik viitas kindlale läbikukkumisele. Segadused on aga truppi liitnud, on tunda, et keegi ei sunni neid inimesi lageda taeva all vihma käes muusikali tegema. Nad ise tahavad seda, nad tunnevad sellest rõõmu.
Tulemus on ootamatu – muusikal hakkab laulukaare all istuva publiku ees siin ja praegu ootamatult kõlama. Ja mitte ainult ülekantud tähenduses – vabas õhus pole kuminaid, kajasid ja korinaid, mis nurjavad muusikalietendused teatrisaalides.
See muusikal räägib halbadest asjadest, kõik tegelased on halvad ja küünilised, kuid see on väga tervendav, koha ja publiku vaimu puhastav.
Õnnestumise aluseks on eelkõige õigete inimeste valimine. Maria Soometsa sooritus on laitmatu nii sõnas, pildis kui liikumises – kuid samas mitte igav või steriilne nagu linnahalli-muusikalides kombeks.
Merle Palmiste kippus esietendusel vihmahoogude ajal häälest ära langema, kuid seda korvas tegelaskujule sobiv ülbus, bravuur ja improvisatsioon («Ja kui ma märjal laval pikali käin, siis igatahes ðikilt.») Silvi Vraidi vanglaülem Mamma Morton on efektne mees-naise karakterroll, mis sobib eriti laulja hääle ja füüsisega. Erkki Otsman kehastab roosat ajakirjaniku-tädi Mary Sunhine’i, andes oma mänguga karikatuursele rollile ka kurbliku kõrvalpilgu.
Anti Reinthal tõestab end suurepärase lauljana, näitlejana saab ta lavaaega aga vähe, sest tema rolliks on mängida liiderlikke mehi, kes naise käe läbi surevad. Jaan Willem Sibul teeb luuser Amosi rolli stiilselt ja hillitsetult, langemata karikatuuri ega haletsusse.
Mart Sander esineb konferansjee rollis «tuntud headuses», kuid tuttava libeda ja lobeda õhtujuhina on ta sillaks «meie maailma» (publik) ja «nende maailma» (paheline Chicago) vahel.
Marko Matvere valimine advokaat Billy Flynni ossa on liigagi loogiline ja võiks olla üpris tüütu, kuid «eneselegi ootamatult lavastaja» loob nappide vahenditega nauditava keskse niiditõmbaja rolli, kes juhib kogu lavamaailmas toimuvat ka lavastuse sees – selleks, et kohtus sünniks kinnimakstud otsus.
Iseenda paroodia
Kui Hardi Volmeri lavakujundus loob eelkõige õnnestunud õhulise mänguplatsi, kus kõik on kõigile laulukaare all pinkidel istujatele nähtav ja hoomatav, siis Gerli Tinni kostüümid on õhtu superstaarid – pahelised, meelelised ja kitðilikud.
Oleg Titovi seatud tantsud olid ilmselt kõik väga meelelised ja pöörased, esietenduse vihm võttis nende sooritajatelt kolmandiku julgust maha.
Kogu küüniline show, mis ülistab verd, sihitut seksi ja valimatut kuulsusejanu, on piisavalt üleelusuurune, et muutuda iseenda paroodiaks ja keelumärgiks.
Lauluväljakule, kus aasta suursündmuseks on Õllesummer, sobib see väga hästi. Kohe kultuursem paik.
Uus muusikal
«Chicago»
Lavastaja Marko Matvere, koreograaf Oleg Titov, kunstnik Gerly Tinn
Osades Merle Palmiste, Maria Soomets, Marko Matvere jt
Esietendus 23. juulil Tallinna lauluväljakul