Jälle on üks noor mees ootamatult surnud. 52-aastane on noor, arvaku 22-sed mis tahavad. Rokkar, muusik, kes kindlasti ei harrastanud kõige tervislikumaid eluviise.
Kuid noori mehi sureb iga päev, ka neid, kes ei joo, ei suitseta, teevad sporti, toituvad tervislikult, elavad pereelu ja on materiaalselt kindlustatud.
Olen lugenud kümneid artikleid, kus seksuoloogid, psühhoterapeudid jt arstid õpetavad meest ellu jääma. Põhjusel, et eesti mehe keskmine eluiga on 64,7 aastat, võrreldes naiste 76,2-ga.
Enamasti kumab neist kirjutistest moraal, et mehed ise elavad valesti, ei hooli endast, ei räägi oma muredest. Aga nad ei hakka iialgi naiste moodi oma häda esimesele vastutulijale kurtma, ei räägi murest isegi lähimale sõbrale. Ei lähe arsti juurde ega loobu väikesest dringist, kui äri ei edene või miski muu jama kaelas.
Hiljuti Eestis käinud psühholoogiadoktor Frank D. Cardelle’i arvates on naised tänu feminismile oma rolli ümber mõtestanud ja kaasajastanud, meestele pakutavad rollid on liiga vanamoodsad. Peamine põhjus, miks mehed tänapäeval eluga toime ei tule, on sotsiaalne süsteem, mis sunnib mehi endiselt absoluutselt kõigega hakkama saama (raha, karjäär, perekond). Mis asi see sotsiaalne süsteem õigupoolest on? See on ühiskond, mis eriti meestega üsna jõhkralt ümber käib: ühel hetkel tõstab kellegi lausa jumalikku kõrgusse, ülistab ja kiidab ning järgmisel paiskab põrmu, igavesse unustusse. Ühiskond sunnib mehi esiteks edukaks ja tuntuks saama, seejärel saavutatust kümne küünega kinni hoidma, kui aga mingil põhjusel edukuse müüt puruneb, siis endised teened arvesse ei lähe.
Niisuguses ühiskonnas langeb mehi nagu loogu. See on tegelikult igapäevane sõda, kus pidevalt peab oma positsiooni kindlustama, taktikat ja strateegiat arutama, umbusaldama vaenlast ja sõpra, võitlema kas või lähima kolleegiga, et olla sookaaslastega võrreldav – rahas. Mitte õnnes (kui usutavalt kõlab mehe suust: olen pennitu, kuid õnnelik?). Ja õige mees pigem sureb sõjas, kui lepib kaotusega. Aga kelle loodud see sotsiaalne süsteem on? Eks ikka meeste endi loodud.
Mul on kolm lähedast sõbrannat, kes nagu ma ise jäid leseks enne 50. eluaastat. Õnnetus, süda, maks, suitsiid – surma põhjused. Tegelikult olid kõik abikaasad suurepärased mehed, säravad isiksused, väliselt elus edasi jõudvad ja sellega toime tulevad ning muidu tublid. Kõigil lapsed ja majad. Niisugused, keda oleks kerge ette kujutada 80-aastase ðiki vanahärrana. Aga miski (ja mitte kuri saatus) murdis nad, võttis neilt jõu.
Hiljuti Lõuna-Eesti surnuaias jalutades märkasin, et eestlaste hauakivide daatumid on väga kõnekad: mees on surnud 30–40-aastasena, naine elanud vaat et 90-ni välja. Ja seda nii aastail 1700, 1800 kui ka 1900.
|
Uudised
VE: Poll, Ene – lesknaise palve
ENE POLL: Eesti mehed, ärge surge!
19.05.2004
Jälle on üks noor mees ootamatult surnud. 52-aastane on noor, arvaku 22-sed mis tahavad. Rokkar, muusik, kes kindlasti ei harrastanud kõige tervislikumaid eluviise.
Kuid noori mehi sureb iga päev, ka neid, kes ei joo, ei suitseta, teevad sporti, toituvad tervislikult, elavad pereelu ja on materiaalselt kindlustatud.
Olen lugenud kümneid artikleid, kus seksuoloogid, psühhoterapeudid jt arstid õpetavad meest ellu jääma. Põhjusel, et eesti mehe keskmine eluiga on 64,7 aastat, võrreldes naiste 76,2-ga.
Enamasti kumab neist kirjutistest moraal, et mehed ise elavad valesti, ei hooli endast, ei räägi oma muredest. Aga nad ei hakka iialgi naiste moodi oma häda esimesele vastutulijale kurtma, ei räägi murest isegi lähimale sõbrale. Ei lähe arsti juurde ega loobu väikesest dringist, kui äri ei edene või miski muu jama kaelas.
Hiljuti Eestis käinud psühholoogiadoktor Frank D. Cardelle’i arvates on naised tänu feminismile oma rolli ümber mõtestanud ja kaasajastanud, meestele pakutavad rollid on liiga vanamoodsad. Peamine põhjus, miks mehed tänapäeval eluga toime ei tule, on sotsiaalne süsteem, mis sunnib mehi endiselt absoluutselt kõigega hakkama saama (raha, karjäär, perekond). Mis asi see sotsiaalne süsteem õigupoolest on? See on ühiskond, mis eriti meestega üsna jõhkralt ümber käib: ühel hetkel tõstab kellegi lausa jumalikku kõrgusse, ülistab ja kiidab ning järgmisel paiskab põrmu, igavesse unustusse. Ühiskond sunnib mehi esiteks edukaks ja tuntuks saama, seejärel saavutatust kümne küünega kinni hoidma, kui aga mingil põhjusel edukuse müüt puruneb, siis endised teened arvesse ei lähe.
Niisuguses ühiskonnas langeb mehi nagu loogu. See on tegelikult igapäevane sõda, kus pidevalt peab oma positsiooni kindlustama, taktikat ja strateegiat arutama, umbusaldama vaenlast ja sõpra, võitlema kas või lähima kolleegiga, et olla sookaaslastega võrreldav – rahas. Mitte õnnes (kui usutavalt kõlab mehe suust: olen pennitu, kuid õnnelik?). Ja õige mees pigem sureb sõjas, kui lepib kaotusega. Aga kelle loodud see sotsiaalne süsteem on? Eks ikka meeste endi loodud.
Mul on kolm lähedast sõbrannat, kes nagu ma ise jäid leseks enne 50. eluaastat. Õnnetus, süda, maks, suitsiid – surma põhjused. Tegelikult olid kõik abikaasad suurepärased mehed, säravad isiksused, väliselt elus edasi jõudvad ja sellega toime tulevad ning muidu tublid. Kõigil lapsed ja majad. Niisugused, keda oleks kerge ette kujutada 80-aastase ðiki vanahärrana. Aga miski (ja mitte kuri saatus) murdis nad, võttis neilt jõu.
Hiljuti Lõuna-Eesti surnuaias jalutades märkasin, et eestlaste hauakivide daatumid on väga kõnekad: mees on surnud 30–40-aastasena, naine elanud vaat et 90-ni välja. Ja seda nii aastail 1700, 1800 kui ka 1900.