1920-te aastate üks probleeme oli põlevkivi kasutamine vedurite
küttena. Esimesed proovisõidud tehti juba 1921.a-l riigiraudteel
Tapa-Tallinn liinil. Et vedureid põlevkiviküttele üle viia, selleks
tuli teha mitmeid ümberehitusi, millest tähtsaim oli tuharesti
nurga muutmine, kui puuküttel oli tuharest vertikaalselt, siis põlevkivi puhul tuli ta panna nurga alla, et põlevkivi põlemise jääkained ei sadestaks tuharesti.
Ümberehitused ei olnud kulukad, ühe veduri kohta kulus 30000 marka, samal ajal juba üksainus sõit Tallinnast Narva põlevkiviküttel puude asemel andis ligi 10000 marka tulu.1923.a-ks oli ümber ehitatud 10 suurt ja 8 manõõvervedurit ja 7 manõõverveduri juures käisid ümberehitustööd. Kuigi uus kütuseliik tundus olema väga perspektiivikas ja ahvatlev ning tulutoov, ei leidnud see siiski laialdast kasutamist ja ikkagi jäädi vanade kütuste (puu ja turvas) juurde. Peagi tulid uued, odavamad ja paremad kütused tarvitusele (masuut,naftad).
Ma arvan, et üheks takistavaks momendiks sai suur tuhasisaldus (selle eemaldamine nõudis suuri lisakulusid spetsprügikonteinerite näol, samal ajal puutuhk oli vähem keskkonnaohtlik) kui tohutu suitsupilv, mis väljus põlevkivi popsutavast vedurist. Kuid eks iga leiutis ja uus asi nõua oma katsetusi ja proove. Üks lootus oli ka seetöttu, et looduskaitsjatele meeldis väga see variant, sest Eesti metsad ja turbarabad vähenesid katastroofiliselt ja põlevkivi näol loodeti seda rikkust säästa. Samas põlevkivi küttele jäid edukalt kohalikud manõõvervedurid.
Muusuemi materjalide põhjal Arthur Ruusmaa.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: põlevkivi vedurikütuseks
1920-te aastate üks probleeme oli põlevkivi kasutamine vedurite
küttena. Esimesed proovisõidud tehti juba 1921.a-l riigiraudteel
Tapa-Tallinn liinil. Et vedureid põlevkiviküttele üle viia, selleks
tuli teha mitmeid ümberehitusi, millest tähtsaim oli tuharesti
nurga muutmine, kui puuküttel oli tuharest vertikaalselt, siis põlevkivi puhul tuli ta panna nurga alla, et põlevkivi põlemise jääkained ei sadestaks tuharesti.
Ümberehitused ei olnud kulukad, ühe veduri kohta kulus 30000 marka, samal ajal juba üksainus sõit Tallinnast Narva põlevkiviküttel puude asemel andis ligi 10000 marka tulu.1923.a-ks oli ümber ehitatud 10 suurt ja 8 manõõvervedurit ja 7 manõõverveduri juures käisid ümberehitustööd. Kuigi uus kütuseliik tundus olema väga perspektiivikas ja ahvatlev ning tulutoov, ei leidnud see siiski laialdast kasutamist ja ikkagi jäädi vanade kütuste (puu ja turvas) juurde. Peagi tulid uued, odavamad ja paremad kütused tarvitusele (masuut,naftad).
Ma arvan, et üheks takistavaks momendiks sai suur tuhasisaldus (selle eemaldamine nõudis suuri lisakulusid spetsprügikonteinerite näol, samal ajal puutuhk oli vähem keskkonnaohtlik) kui tohutu suitsupilv, mis väljus põlevkivi popsutavast vedurist. Kuid eks iga leiutis ja uus asi nõua oma katsetusi ja proove. Üks lootus oli ka seetöttu, et looduskaitsjatele meeldis väga see variant, sest Eesti metsad ja turbarabad vähenesid katastroofiliselt ja põlevkivi näol loodeti seda rikkust säästa. Samas põlevkivi küttele jäid edukalt kohalikud manõõvervedurid.
Muusuemi materjalide põhjal Arthur Ruusmaa.