Vabakutseline näitleja Dan Põldroos tuiskab mööda linna, must kott õlal, tossav sigaret suunurgas. Ehkki kodumajani jääb mõnisada meetrit ja see juba paistab, jääb Dan keset tänavat äkki seisma ja kaalub taksot võtta. Ta lihtsalt ei viitsi käia, vastutulijate pilke ja näpuga näitamist taluda.
Täpselt aasta on Dan avalikkuse eest kõrvale hoidnud. Kui möödunud kevadel «Wremja» lõppes, tundis Dan – kõik, enam ei jaksa. Ei taha, põrgu kõik!
«Mul sai kõigest kõrini – tööst, inimestest. Tundus nii, et tahaks miini igale poole alla panna,» kirjeldab Dan oma toonast seisundit. Nii kui 33. eluaasta ette lõi, käis Dani peas klõps – Jeesuse iga on käes. Ühtegi intervjuud, uut etendust ega rolli ta sel eluaastal vastu ei võta. Püüab endas selgusele saada, kes ta on ja mida tahab.
«Olin konkreetne, ütlesin igal pool ära, ei telet, kino ega raadiot. Pidasin sellest kinni,» ütleb Dan, kes ei olnud varem uskunud jutte Jeesuse tähenduslikust east. Nüüd, kui (nagu ta ütleb) tehnilised ja vaimsed probleemid on ületatud, soovitab ta kõigile endavanustele selles eas aeg maha võtta.
Päris ootamatult organism väsimisemärke ei ilmutanud. Kolm aastat tagasi tabas Dani haigus, millele arstid selgitust ei osanud anda – suu limaskest läks valgeks ja koorus. Dan võttis kaalust järsult kakskümmend kilo alla, sest süüa sai vaid läbi kõrre vedelaid toite.
Naps kurnas ära
Aastane paus on Dani taas õigesse kehakaalu viinud – ta kaalub arvatavalt 95 kilo. «Peaasi, et ämm on rahul,» ei näe ta alla- ega juurdevõtmiseks mingitki põhjust.
Dan tunnistab, et allakäigus oli ta ka ise süüdi – napsitas kõvasti. Koguni nii, et piiri oli raske panna ja janu ei saanud otsa.
«Kes meist Wismaris siis pole käinud!» muigab Põldroos. Alkoholismist vabanemiseks vajas ta psühhiaatrite abi, kuigi peab sealseid tohtreid pigem esmaabiandjateks. Suure töö peab inimene ise ära tegema.
«Alates 17. eluaastast on mul lipulause – kui alkohol hakkab tööd segama, tuleb töökohta vahetada. Praegu on see pool mul kontrolli all,» vihjab Dan, et on mõõnast üle ja pits enam elu ei sega.
Nädalapäevad tagasi ilmus ta telepurki – valge jänes kaisus, reklaamis ta nüüd keelatud klipis lahjat alkoholi.
«Raha on mul käes, mul ükstapuha.» Danil ei ole sooja ega külma, et tarbijakaitse teda kui avaliku elu tegelast alkoholi reklaamida ei luba.
«Aga see ei ole ju mina, see on tegelaskuju Sulo, kes seal jänesega mängib. Ta ei joo üldse. Aga kui juba keelamiseks läks, keelaku mind ka «Rehepapis» ära, seal ma ütlen korduvalt mine v…u ja mine p…e! Sõbrad, kas on vahet, kas ma reklaamin oma näoga d?inni või v…u? Ma olen lasteaiast saadik vihane vend olnud ja kui keegi tuleb minu nina urgitsema, siis see mulle ei meeldi,» selgitab Dan.
Küsimuse peale, kas kodus istudes raha otsa ei saanud, ta naerab.
«Kui «deebet ja kreebet» kokku lükata, siis puhkamine on nagu kõige tulusam. Muhvigi ei tee, aga lilled õitsevad edasi – raha oli alati. Seal, kus hakkad higi nägema, hakkad majanduslikult kohe kannatama,» selgitab ta. Dan on andnud nõusoleku mängida koos Hannes Võrnoga peaosa tänavuses Endla suveetenduses «Pid?aama kuuele». Kokkulepe on ka Draamateatriga ühele rollile.
Oja Pets oled vä?
Dan ei vaeva pead selle üle, kas rahvas on ta aastaga ära unustanud või ei. Seitse aastat kündis Dan eri nimedega naljasaadetes. Küll oli ta sinise maikaga vunts Haista Gäng, prügikastide vahet tuuseldav Nisu Unn, karvamütsiga Eints või üleskleebitud ninaga rullnokk.
«Eesti rahva mälu on lühike: ta on midagi telekas näinud ja talle jääb see meelde,» ei heiduta see Dani, et ta nägu on rohkem tuttav kui nimi.
Paar aastat tagasi tunnetas ta seda suhtumist Lõuna-Eestis. Mõtles sõbraga kala püüda. Selgus, et järv on eravalduses ja peremees nõudis aru. Haavlite asemel ootas aga tumedate lokkidega Dani ja tema sõpra pikk peolaud, kus üks kohalik ei suutnud vait olla ja karjatas: «Noh, Oja Pets, lase siis üks anekdoot ka!» Dan raputas pead: «Ma ei ole Oja Pets, ma olen Kanguri Guits.» Seepeale läks külameeste vahel sõneluseks: «Sooda!» sõimas üks teist, «ma rääkisin sulle, see ei ole Oja Pets…» Dan ei hakanud kellegi tuju rikkuma ja jäigi kogu õhtuks Kanguri Guitsiks.
Kui keegi kutsuks Dani üritusele esinema ja ütleks: tee Haistat!, otsustab Dan rahanumbrite järgi.
«Minu erialas häbi maksab. Aga vaat siin on ka nii – kui küsid odavat hinda, siis hakatakse nagu kahtlema, et kas oled ikka hea tegija? Mis hea sa oled, kui nii vähe maksad? Aga kui küsid ikka mingi imesumma, ikka nii, et tapper selga, siis pööritatakse silmi, kraabitakse seina, kuid lõpuks pöördutakse ikkagi viisakalt: jah, muidugi, teile maksame alati.» Dan itsitab omaette, kisub suitsu ega tea, müüa end odavalt või kallilt? Kumbki variant ei näi sobivat.
Just raha pärast läks Dan viis aastat tagasi Eesti Draamateatri palgalehelt ära. Tagasi ei läheks ta eluilmaski, sest: «Einoh, kuulge, mehed, tehke teatrit, see on tore asi, aga sööge saia – sellised palgad!»
Dan möirgab naerda, ehkki viimastel aastatel on tal olnud vaid üks teatriroll – ropendav Muna Endel etenduses «Rehepapp».
«Nii kui ütlen v…t või p…e, rahvas möirgab. Kahju,» ei mõista ta roppusi nautivat publikut.
«Mina nutaks või oleks vähemalt vait. Ma ei saa aru, mis kuradi asja rahvale sisse on süstitud, et ta nõuab halba meelelahutust? Näiteks, mul on üks tuttav, kaks kõrgharidust, nägin ükskord Maiet-Valdurit vaatamas. Kirub ja vabandab, et ah, korraks tuli läbi. Aga näed, ta läheb ja ostab pileti. Ise häbeneb. Miks? Mina käin ka, sest mul on kohe halva poole tõmme,» itsitab Dan, kelle esimene roll ongi just kergemeelses komöödias.
xxx
Näitleja Dan Põldroos 
SLÕL Online
05.05.2007 16:18
Mihkel-Markus Mikk
Täna öösel suri oma kodus une pealt näitleja Dan Põldroos, vahendas Postimees Online.
Dan Põldroos sündis 6. märtsil 1970 Tallinnas. 1988. aastal lõpetas ta mööblitislerina Tallinna 12. kutsekeskkooli ja 1992 TK lavakunstikateedri.
Alates 1985. aastast oli Põldroos harrastusnäitleja kirjandusteatris “Varius” ning peale lavakunstikateedri lõpetamist suundus tööle Ugalasse.
Eesti Draamateatris töötas Dan Põldroos aastatel 1992-1999. näitlejana. 2000. aastal töötas Põldroos õpetajana Nõmme põhikoolis.
Eelmise aasta novembris sündis Põldroosi ning tema abikaasa, moekunstnik Ketlin Bachmann-Põldroosi perre tütar Aleksandra.
Dan Põldrooos on mänginud Ibseni “Hedda Gableris”, O’Brieni “Kolmandas politseinikus”, Kushneri “Inglid Ameerikas” ja Kivirähu “Atentaadis” ning „Rehepapis”.
Suure populaarsuse saavutas ta sarjades “Wigla Show”ja “Wremja”, kus ta mängis mitmeid rolle. Viimasel ajal astus Põldroos üles telesarjas “Sipelga 14”. TV3 pidi peagi algama sari “Kõige suurem sõber”, kus Põldroos oleks mänginud Postikana.
Uudised
VE: Põldroos, Dan – vabakutseline
«Mul sai kõigest kõrini – tööst ja inimestest. Tundus, et tahaks igale poole miini alla panna.»Kirsti Vainküla, SLÕL, 18. juuni 2004
Kaalus tublisti juurde võtnud Dan Põldroos on viinaveast ja mõõnast üle saanud. Ta on valmis vastu võtma uusi rolle. Kui keegi kutsub teda mängima vana head vuntsi Haista Gängi, Dan risti ette ei löö – kopsakas rahapakk korvab häbitunde.
Täpselt aasta on Dan avalikkuse eest kõrvale hoidnud. Kui möödunud kevadel «Wremja» lõppes, tundis Dan – kõik, enam ei jaksa. Ei taha, põrgu kõik!
«Mul sai kõigest kõrini – tööst, inimestest. Tundus nii, et tahaks miini igale poole alla panna,» kirjeldab Dan oma toonast seisundit. Nii kui 33. eluaasta ette lõi, käis Dani peas klõps – Jeesuse iga on käes. Ühtegi intervjuud, uut etendust ega rolli ta sel eluaastal vastu ei võta. Püüab endas selgusele saada, kes ta on ja mida tahab.
«Olin konkreetne, ütlesin igal pool ära, ei telet, kino ega raadiot. Pidasin sellest kinni,» ütleb Dan, kes ei olnud varem uskunud jutte Jeesuse tähenduslikust east. Nüüd, kui (nagu ta ütleb) tehnilised ja vaimsed probleemid on ületatud, soovitab ta kõigile endavanustele selles eas aeg maha võtta.
Päris ootamatult organism väsimisemärke ei ilmutanud. Kolm aastat tagasi tabas Dani haigus, millele arstid selgitust ei osanud anda – suu limaskest läks valgeks ja koorus. Dan võttis kaalust järsult kakskümmend kilo alla, sest süüa sai vaid läbi kõrre vedelaid toite.
Naps kurnas ära
Aastane paus on Dani taas õigesse kehakaalu viinud – ta kaalub arvatavalt 95 kilo. «Peaasi, et ämm on rahul,» ei näe ta alla- ega juurdevõtmiseks mingitki põhjust.
Dan tunnistab, et allakäigus oli ta ka ise süüdi – napsitas kõvasti. Koguni nii, et piiri oli raske panna ja janu ei saanud otsa.
«Kes meist Wismaris siis pole käinud!» muigab Põldroos. Alkoholismist vabanemiseks vajas ta psühhiaatrite abi, kuigi peab sealseid tohtreid pigem esmaabiandjateks. Suure töö peab inimene ise ära tegema.
«Alates 17. eluaastast on mul lipulause – kui alkohol hakkab tööd segama, tuleb töökohta vahetada. Praegu on see pool mul kontrolli all,» vihjab Dan, et on mõõnast üle ja pits enam elu ei sega.
Nädalapäevad tagasi ilmus ta telepurki – valge jänes kaisus, reklaamis ta nüüd keelatud klipis lahjat alkoholi.
«Raha on mul käes, mul ükstapuha.» Danil ei ole sooja ega külma, et tarbijakaitse teda kui avaliku elu tegelast alkoholi reklaamida ei luba.
«Aga see ei ole ju mina, see on tegelaskuju Sulo, kes seal jänesega mängib. Ta ei joo üldse. Aga kui juba keelamiseks läks, keelaku mind ka «Rehepapis» ära, seal ma ütlen korduvalt mine v…u ja mine p…e! Sõbrad, kas on vahet, kas ma reklaamin oma näoga d?inni või v…u? Ma olen lasteaiast saadik vihane vend olnud ja kui keegi tuleb minu nina urgitsema, siis see mulle ei meeldi,» selgitab Dan.
Küsimuse peale, kas kodus istudes raha otsa ei saanud, ta naerab.
«Kui «deebet ja kreebet» kokku lükata, siis puhkamine on nagu kõige tulusam. Muhvigi ei tee, aga lilled õitsevad edasi – raha oli alati. Seal, kus hakkad higi nägema, hakkad majanduslikult kohe kannatama,» selgitab ta. Dan on andnud nõusoleku mängida koos Hannes Võrnoga peaosa tänavuses Endla suveetenduses «Pid?aama kuuele». Kokkulepe on ka Draamateatriga ühele rollile.
Oja Pets oled vä?
Dan ei vaeva pead selle üle, kas rahvas on ta aastaga ära unustanud või ei. Seitse aastat kündis Dan eri nimedega naljasaadetes. Küll oli ta sinise maikaga vunts Haista Gäng, prügikastide vahet tuuseldav Nisu Unn, karvamütsiga Eints või üleskleebitud ninaga rullnokk.
«Eesti rahva mälu on lühike: ta on midagi telekas näinud ja talle jääb see meelde,» ei heiduta see Dani, et ta nägu on rohkem tuttav kui nimi.
Paar aastat tagasi tunnetas ta seda suhtumist Lõuna-Eestis. Mõtles sõbraga kala püüda. Selgus, et järv on eravalduses ja peremees nõudis aru. Haavlite asemel ootas aga tumedate lokkidega Dani ja tema sõpra pikk peolaud, kus üks kohalik ei suutnud vait olla ja karjatas: «Noh, Oja Pets, lase siis üks anekdoot ka!» Dan raputas pead: «Ma ei ole Oja Pets, ma olen Kanguri Guits.» Seepeale läks külameeste vahel sõneluseks: «Sooda!» sõimas üks teist, «ma rääkisin sulle, see ei ole Oja Pets…» Dan ei hakanud kellegi tuju rikkuma ja jäigi kogu õhtuks Kanguri Guitsiks.
Kui keegi kutsuks Dani üritusele esinema ja ütleks: tee Haistat!, otsustab Dan rahanumbrite järgi.
«Minu erialas häbi maksab. Aga vaat siin on ka nii – kui küsid odavat hinda, siis hakatakse nagu kahtlema, et kas oled ikka hea tegija? Mis hea sa oled, kui nii vähe maksad? Aga kui küsid ikka mingi imesumma, ikka nii, et tapper selga, siis pööritatakse silmi, kraabitakse seina, kuid lõpuks pöördutakse ikkagi viisakalt: jah, muidugi, teile maksame alati.» Dan itsitab omaette, kisub suitsu ega tea, müüa end odavalt või kallilt? Kumbki variant ei näi sobivat.
Just raha pärast läks Dan viis aastat tagasi Eesti Draamateatri palgalehelt ära. Tagasi ei läheks ta eluilmaski, sest: «Einoh, kuulge, mehed, tehke teatrit, see on tore asi, aga sööge saia – sellised palgad!»
Dan möirgab naerda, ehkki viimastel aastatel on tal olnud vaid üks teatriroll – ropendav Muna Endel etenduses «Rehepapp».
«Nii kui ütlen v…t või p…e, rahvas möirgab. Kahju,» ei mõista ta roppusi nautivat publikut.
«Mina nutaks või oleks vähemalt vait. Ma ei saa aru, mis kuradi asja rahvale sisse on süstitud, et ta nõuab halba meelelahutust? Näiteks, mul on üks tuttav, kaks kõrgharidust, nägin ükskord Maiet-Valdurit vaatamas. Kirub ja vabandab, et ah, korraks tuli läbi. Aga näed, ta läheb ja ostab pileti. Ise häbeneb. Miks? Mina käin ka, sest mul on kohe halva poole tõmme,» itsitab Dan, kelle esimene roll ongi just kergemeelses komöödias.
xxx
05.05.2007 16:18
Dan Põldroos sündis 6. märtsil 1970 Tallinnas. 1988. aastal lõpetas ta mööblitislerina Tallinna 12. kutsekeskkooli ja 1992 TK lavakunstikateedri.
Alates 1985. aastast oli Põldroos harrastusnäitleja kirjandusteatris “Varius” ning peale lavakunstikateedri lõpetamist suundus tööle Ugalasse.
Eesti Draamateatris töötas Dan Põldroos aastatel 1992-1999. näitlejana. 2000. aastal töötas Põldroos õpetajana Nõmme põhikoolis.
Eelmise aasta novembris sündis Põldroosi ning tema abikaasa, moekunstnik Ketlin Bachmann-Põldroosi perre tütar Aleksandra.
Dan Põldrooos on mänginud Ibseni “Hedda Gableris”, O’Brieni “Kolmandas politseinikus”, Kushneri “Inglid Ameerikas” ja Kivirähu “Atentaadis” ning „Rehepapis”.
Suure populaarsuse saavutas ta sarjades “Wigla Show”ja “Wremja”, kus ta mängis mitmeid rolle. Viimasel ajal astus Põldroos üles telesarjas “Sipelga 14”. TV3 pidi peagi algama sari “Kõige suurem sõber”, kus Põldroos oleks mänginud Postikana.