Norra teadlased avastasid Svalbardi saarestikust (mis asub umbes poolel teel Norra ja põhjapooluse vahel) skeletid, mis kuuluvad dinosauruste kaasaegsetele – hiigelsuurtele merereptiilidele, vahendab BBC. 

150 miljonit aastat vanad fossiilid kuuluvad kahte tüüpi merereptiilidele – plesiosaurustele ja ihtüosaurustele. Oslo ülikooli paleontoloogid avastasid need  fossiilid, kui olid välitöödel Spitsbergenil – Norra arhipelaagi suurimal saarel. Harald Hurum, kaevamiste juht selgitas, et kõige enam hämmastab teadlasi see, et fossiile on võrdlemisi väiksel maa-alal nii palju, umbes iga saja meetri järel võib mõne skeleti leida. Selline kontsentratsioon on äärmiselt ebatavaline. Lisaks on kõik skeletid ka täielikud – mis on samuti suur õnn.

Ihtüosaurused on mõneti sarnased tänapäeva delfiinidele ja plesiosaurused sarnanevad sellele, kuidas me ette kujutame müütilist Loch Nessi koletist. Plesiosauruseid oli tegelikult kahte tüüpi – ühed olid pika kaela ja väikese peaga ning teised suure pea ja lühikese kaelaga. Lühikaelalist varianti nimetatakse ka pliosauruseks.

Just ühe pliosauruse leid Svalbardil teebki kogu leiukoha väga eriliseks. Pliosaurus, kelle fossiil selle suuruse tõttu Koletiseks nimetati, on nii suur, et tema selgroolülid on igaüks praetaldriku mõõtu ja tema alalõuas on hambad, mida saab suuruselt banaaniga võrrelda. Svalbardi leiukohas on ka tõendeid sauruste omavahelisest võitlusest – ühe plesiosauruse kaelalülist leiti ihtüosauruse hammas.

Koletiseks nimetatu skelett ei ole veel täielikult välja kaevatud, kuid juba on teada, et üksnes tema pealuu on kolm meetrit pikk, mis tähendab, et looma kogupikkus on tõenäoliselt üle kaheksa meetri. Praegu näib ülimalt tõenäoline, et pliosaurus Koletis on fossiilis täielikult säilinud skeletina. See on erakordne, sest siiani ei ole kusagil maailmas leitud täielikku pliosauruse skeletti.

Svalbardi leiukohas on kokku 21 pikakaelalist plesiosaurust, kuus ihtüosaurust ja üks lühikaelaline plesiosaurus – Koletis. Kõik skeletid on peeneteralises settekivimis puutumatult säilinud   . 

Sauruste skeletid on nii hästi säilinud sellepärast, et pärast loomade surma vajusid nende laibad merepõhja mutta, kus leidus kas väga vähe hapnikku või polnud seda üldse. Muda ebatavaline keemiline koostis võis dr Hurumi sõnul olla üheks põhjuseks, miks reptiilide skeletid nii hästi säilisid. Hiljem sai merepõhjast praegune saarestik, kust fossiilid leiti.

Svalbardist leitud merereptiilid on väga sarnased neile, mis on teada Lõuna-Inglismaalt. Dr Hurumi sõnul võisid mõlemast paikkonnast pärit loomad kunagi ringi ujuda samades vetes ja nüüd plaanib doktor Hurum Svalbardi leide Inglismaa omadega võrrelda.

Selleks aastaks on väljakaevamised lõppenud, kuid järgmise aasta suvel naaseb dr Hurum oma meeskonnaga Svalbardi kaevamisi jätkama.