|
xxx
Suure pere unistus uuest kodust saab teoks
24.12.2004 00:01Tiina Sarv, Sakala reporter
 Möödunud aastal nimetas «Sakala» aasta tegijaks hea inimese. Eelkõige pidasime silmas neid sadu heategijaid, kes tules kodu kaotanud kaheksa pojaga Pihude perele uue maja ehitamiseks raha annetasid.
Nagu tunamullu novembris juhtunud suurest õnnetusest veel vähe oleks olnud, põles aprillis maani maha Valma külamaja, mille Viiratsi vald perele ajutiseks eluasemeks oli andnud. Kui vanast kodust jõuti päästa sügavkülmik, õmblusmasin ja muid asju, siis seekord läks kõik.
Tuleroaks langes ka esimese õnnetuse järel appi tõtanute nimekiri, mida pereema Marget Pihu hoolega pidanud oli. Kõigile aitajatele oli ta tänukirja läkitanud ja unistustes tahtis ta neid uue maja avapeole kutsuda.
Viimasele põlengule mõeldes jääb üle vaid taevast tänada, et raha ei hoita enam rõivakapis pesuhunnikute all, vaid pangas. Uue maja raha jäi alles.
Osale kõrvalise kaluriküla elanikest oli juhtunu aga liig. Marget Pihu meenutab, kuidas mitu naist, keda ta sõbrannaks oli pidanud, vastu tulles pea kõrvale keeras ega öelnud isegi mitte tere.
Õiged sõbrad jäid
Lihtsal perel polnud kerge olla ajakirjanduse pideva tähelepanu all ja lugeda internetist kommentaare, kus kaastundeavalduste kõrval võis kohata ka kõige õelamaid väljamõeldisi. Näiteks jutte veel varasematest tulekahjudest. Olgu siinkohal öeldud, et nendel pole mingit tõepõhja all.
See kõik ajendas peret Valmast lahkumisele mõtlema ja et Pärnu ehitusfirmalt Gellert tuli pakkumine, mis vastas Pihude rahalistele võimalustele, otsustasidki nad Uulu kasuks.
Marget Pihu ei taha tegelikult üldse, et neist lehes kirjutataks.
«Aga vist ikka peab, muidu arvavad inimesed viimaks, et oleme nende heast südamest antud raha teab kuhu kulutanud,» jääb ta lõpuks nõusse.
Kosmonautide suvilas
Nagu asjad ikka venima kipuvad, nii ei edene ka Pihude kodu ehitus päris algse ajaplaani järgi ning sügiseks kavandatud sissekolimine lükkub heal juhul jaanuari.
Praegu on pere käsutuses piirivalve antud maja Häädemeestel. Tegelikult polegi see päris elumaja, vaid suvila. Okupatsiooniajal ehitati terve sealne mererand kosmonautide suvilaid täis. Need on avarad, igaühes tingimata kamin, ja merele nii lähedal, et laine laksub lausa õue.
Pihude majast on kamin juba ammu välja lõhutud ja ahjudki nii kaua kasutamata, et sinna tuld teha ei riskita. Sellepärast on elamine tagasihoidlikult öeldes jahe.
«Me ei hädalda, see on piirivalvest väga kena, et nad meile selle maja võimaldasid,» ütleb Marget Pihu.
Ta tunnistab, et ei julge kodust lahkudes mitte ühtegi küttekeha ega isegi mitte veeboilerit sisse jätta.
«See elektri- ja tulekahjuhirm jääb vist elu lõpuni verre, aga pole midagi parata — tuleb asjast üle olla ja edasi elada.»
Piirivalvur Andres Pihu valvab praegu sedasama territooriumi, millele jääb ka tema pere ajutine kodu.
Sissepääsu juures on silt, mis annab teada, et tegemist on piirivalve territooriumiga, kus võõrad viibida ei tohi.
Veel enne, kui me helistada jõuame, nagu varem kokku lepitud, on Andres Pihu Mysteryga meil vastas. Mystery on Saksa lambakoer, kes on samuti piirivalves ametis. Keeruline ja peen nimi oli talle pandud juba enne Andrese hoole alla jõudmist.
Et kordoni territooriumil on palju tühje maju, tuleb sel alal nii kaua silma peal hoida, kuni riik neile rakenduse leiab või maha müüb.
Teravate hammastega Mysteryt vaadates ei tahakski eriti autost välja minna, aga pererahvas julgustab, et koer on väga sõbralik. Rohkemgi veel: ta astub võõrastest mööda nagu tühjast kohast.
«Koer ongi nii õpetatud. Kui ta läheb mõnda inimest päästma või jälgi ajama ja iga vastutulijat nuusib, mis siis sellest välja tuleb?» seletab Andres Pihu.
Omadeks peab koer peremeest, perenaist ja kolmeaastast Andrestki. Rohkem lapsi parasjagu kodus pole, seitse vanemat venda on koolis.
Kui aga õue veereb puudel Bella, kes tähelepanu võitmiseks nagu põrkepall õhku hüppab, näitab Mystery talle kiiresti koha kätte. Aga võib-olla on see mäng, sest varsti vudib Bella jälle otse suure ja hirmuäratava teenistuskoera nina ette.
Hubane ja avar
Lööme autole hääled sisse ja sõidame nelikümmend kilomeetrit Uulu poole, kus peab kohe-kohe valmima Pihude ilusa puitvoodriga maja. Marget Pihu ja väike Andres tulevad teed näitama, isa peab töö pärast koju jääma.
Uulu külje alla kerkib terve elamurajoon, kokku kakskümmend viis maja. Seal on ka Pihude kahekorruseline kaheksa toaga kodu.
Pererahva soovil tuleb suurde, avatud köögiga tuppa soemüüriga pliit. Selle ladumine on lõpukorral. Ligi kolmkümmend aastat seda tööd teinud meister mainib, et kivid pole ikka need, ja seletab, et õigeid kive saab mõnest vanast lammutamisele määratud hoonest.
Marget pärib meestelt, millal maja päris valmis võiks saada. Väike Andres hõikab aga uhkelt: «Kodu!»
«Mis temal viga, temal on igal pool kodu. Oli minu õe kahetoalises korteris, on kordonis ja siin ka,» ütleb ema.
Uue asula suur pluss on see, et maja ümber on omajagu maad. Kindlasti tahab Marget sinna puid ja põõsaid istutada ning kartulit peaks saama nii palju maha panna, et perele jätkub.
Majade juurde keeraval teeotsal on Siimu bussipeatus.
«Naersime, et mis Siim-Sandril viga — tal siin koguni omanimeline bussipeatus,» lausub ema.
Võib-olla on see hea märk.
Keskharidus ja amet
Marget Pihu ütleb, et ta ei ole lastelt väga häid tunnistusi nõudnud. «Peaasi et keegi klassi istuma ei jää.»
Seda pole ka juhtunud.
«Meie soov isaga on, et nad kõik saaksid keskhariduse ja kutse ning selle me neile ka võimaldame.»
Poisid on kooli juures rakkes ka pärast õppetööd: kes käib puutööringis, kes sporditrennis. Sealsamas lähedal on häid suusatamisvõimalusi pakkuv Jõulumägi.
Praegu kaheksandas klassis õppiv Anvar unistab ehitaja elukutsest, aga ema ei ole kindel, et ta selle valib. «Poolteist aastat on veel põhikoolis käia, eks näis, mis mõtted selle aja peale veel pähe võivad tulla,» ütleb ta.
Janar on aga nii hea õppija, et tema võib kunagi ülikooli sammaste taha pääseda. Aeg näitab.
Kuigi selle aasta jõulud tuleb Pihudel mööda saata kosmonautide jahedavõitu suvilas, soojendab südant teadmine, et järgmiste suurte pühade ajal on nad kindlasti oma kodus.
|
Uudised
VE: Pihude pere
Inimesed tõttavad Pihude perele appi
14.11.2003
Kolmapäeval paljulapselist Pihude peret tabanud õnnetus, milles nende kodu Valma külas tuleroaks läks, ei ole jätnud inimesi ükskõikseks.
Elmo Riig (Sakala)
TULI TEEB HÄVITUSTÖÖD: Rätsepa talu, 12. november, kell tiksub viiendat õhtutundi.
Viiratsi vallavanem Väino Luik ütles, et hommikul otsustas vallavalitsus anda Pihudele 5000 krooni, mille eest nad saaksid osta toitu ning mõned hädavajalikud asjad nende asemele, mis tulle jäid.
“Valma külamajas võivad nad elada pikemat aega,” rääkis Luik. “Seal on üks päris suur tuba ja üks väiksem, mis vajab remonti. Selle teeme tuleval nädalal ära. Võib-olla vajab kohendamist ka kanalisatsioon.”
Vallavanem usub, et tublit peret, kellest vallarahvas väga lugu peab, hätta ei jäeta. Abi loodetakse ka kohalikelt firmadelt. Rahalise annetuse tegi vallavanem isegi. “Pihud ei ole kunagi vallamajas midagi nõudmas või palumas käinud, nad on ikka püüdnud ise hakkama saada. Nüüd on neil tõesti abi vaja,” ütles ta.
Oma abi on lubanud ka juba aastaid Pihude perele toeks olnud Helju Salumets ja Helgi Sooaru Kanadast. “Sakala” internetikommentaarideski nõuti taga pere pangakontot, kuhu saaks raha kanda.
Alati tragi ja rõõmsatujuline pereema Marget Pihu oli eile löödud. Kõige rohkem nuttis ta taga lauta tulle jäänud loomi: seapõrsaid ja utte kahe tallega. Ta arvas, et ei suuda pärast niisugust õnnetust enam kunagi loomi pidada.
Marget Pihu on tänulik külainimestele, kes talle appi tulid ja aitasid palju asju välja kanda. Hulk kraami jäi siiski majja või muutus kustutusvee tõttu kasutuskõlbmatuks.
“Osa riideid saime päästa, aga poiste talvejalanõud jäid kõik majja ning riidekapp ja mõned magamisasemed on kasutuskõlbmatud,” ütles Marget Pihu.
Hiljuti tegi pere majas suurema remondi. Tänavu oli esimene sügis, mil talvekartulid said korralikku uude keldrisse. Nüüd ei ole neist midagi järel. Kümneliikmelisele perele, kus on kasvamas kaheksa poissi, kuluvad toiduained abiks ära.
Perenaise jutt läks taas ja taas tulle jäänud loomadele ja siis ei suutnud ta nuttu hoida.
“Laste ees püüan pisaraid varjata, aga nad saavad ju isegi aru, mis juhtus. Väike Andres ei saanud öö otsa und ja puhkes mitu korda nutma,” rääkis ema.
Pereisa Andres Pihu arvas, et tasapisi tuleb hakata mõtlema maja taastamisele. Oma kodust pole minna kuhugi.
Abi
Need, kes tahavad Pihude peret rahaga toetada, saavad teha ülekande Hansapanka Andres Pihu arvele 1102772329.
Tiina Sarv
tiina@sakalakirjastus.ee
xxx
Tuli võttis kaheksalt vennalt koduKaja Roomets SL Õhtuleht, reede. 14. november 2003
«Jumal tänatud, et tulekahju juhtus päeval ja me kõik majast välja saime!» ütleb kaheksa poja ema Marget Pihu, kelle hoole ja armastusega rajatud kodu tunni ajaga põlengus hävis.
Eile, päev pärast Viljandimaal Viiratsi vallas Valma külas Rätsepa talus toimunud tulekahju kõnnib Marget Pihu söestunud tubades rängast üleelamisest kaame näoga. «Miks küll jumal on paljulapselistele selja keeranud?» küsib naine korraga. Ta südantlõhestav itk kostub ahervaremetest õuele, talu kaks koera kuulavad pea viltu naise joigu. Marget nutab tulle jäänud nelja jõulusea, 13 põrsakese, ühe lamba ja kahe talle pärast. Tulle jäi ka 30 kana.
Külarahvas tuli appi tuld kustutama
Kolmapäeva pärastlõunal, kui tulekahjust polnud veel mingit märki ja ema koos kahe noorema pojaga sättis ennast ajakirja lugema, hakkas nende rotveiler Stefi akna taga haukuma. Kui naine välja vaatas, märkas ta suitsu ja tormas õue. Tules oli laut, mis on majaga kokku ehitatud. «Hoidsin mobiili käes, aga ma ei suutnud päästeteenistusse helistada, mitte ainsatki numbrit ei tulnud sel hetkel meelde!» Margeti sõnul teatas põlengust päästeteenistusse naaber.
Marget ahastab: «Nad tulid nii kaua, tervelt 23 minutit kulus, enne kui esimene tuletõrjemasin kohale jõudis.» Viimse hetkeni uskus Marget, et tulele pannakse piir ja elumaja jääb alles.
Piirivalvuri ametit pidav pereisa Andres Pihu (37) oli traagilisel päeval tööl ja sai juhtunust teada Pärnus. «Külarahvas tuli appi, muidu poleks nii palju asju ja kodutehnikat välja saanud,» meenutab ta. «Külmkirst, kus liha ja marjapakid, upitasid mehed kõige viimasena leekides hoonest välja.»
Marget ei oska öelda, oli see ehk saatus, et abikutse jõudis kohaliku kaluri Ain Saarepera ja kahe teise kalameheni. Sadamast kiirustasid mehed autosse, poe juurest võeti veel abiväge kaasa. Asju tassiti majast välja seni, kuni leegid tubades liikuda lasid. Õmblustööga leiba teeninud ja oma pere riidesse pannud Marget on õnnelik, et kallis õmblusmasin tulest välja toodi.
Kaheksa pojaga elu otsast peale
«Siia Rätsepale oleme viie viimase aasta jooksul pannud kõik oma säästud, pangalaenud, hoole ja armastuse,» ütleb pereisa Andres, kes enda sõnul on üleöö kümme lisa-aastat kukile saanud. Tulekahju põhjuseks arvab ta olevat laudas põlenud päevavalguslambi. «See põles põrsaste pärast, alles nädal tagasi vaktsineerisime neid. Laudast sai tuli ka alguse…»
Andres ei suuda kodumaja põlenud seinu ja uksi vaadata. «Ma ei tea, mis edasi saab. Ehitada uuesti üles, kust raha ja jõudu võtta?» Ta tunnistab, et kaotusvalus käis esimese mõttena peast läbi jätta kõik sinnapaika ja kolida perega Võrumaale, isakoju.
«Samas pole see võimalik – kaheksa poega peaksid maha jätma oma kooli ja sõbrad, aga neid on meil kõigil palju.»
Lastest rääkimine toob Margeti näole hetkeks naeratuse: seitsmele vennale loodeti kaks aastat tagasi üht õekest, aga sündis jälle üks armas poisslaps.
Andres mõtleb homsele. Ta ütleb ohates, et hoone oli küll kindlustatud, kuid kindlustusraha saab kätte ainult juhul, kui ehitab maja üles samal kohal. «Vastasel korral makstakse välja turuväärtus, selle eest ei ehita mitte kui midagi,» räägib Andres.
Viiratsi valla sotsiaaltöötaja Elviira Hendrikson lubab, et Pihude pere elupaigaks saab õige pea Valma rahvamaja, kus paaris ruumis tehakse lähipäevil remont. Tulekahjus kannatanutele pakkus seniks peavarju Valma Külalistemaja omanik.
xxx
(15.11.2003)
Tulekahjus koduta jäänud, Viljandimaal kaheksat poega kasvatavat perekond Pihu aitab kogu külarahvas, kes riiete, kes toiduga. Lisaks plaanib suurperede liit põlenud maja juures talgud korraldada.
“Viisin neile kana. Mett viisin ja kommi ka,” räägib naabrinaine Kaie. “Eks igaüks aitab, nii et nälga nad ei jää,” lisab teine naabrinaine Kaja, kes lapsed tulekahju ajaks oma tuppa võttis.
“Lapsed seisid tekkidesse mähitult lauda ees, ema ei suutnud enam midagi teha,” meenutab Kaja kohutavat vaatepilti. Pihude talu põles maha poole tunniga. Kui Kaja põlengu avastas, oli lauda katus juba leekides. Tulle jäid uted ja emis 16 põrsaga.
“Pereema hakkas alles päev hiljem aru saama, mis juhtus,” räägib Kaja, “mõtleb sellele, et tema kallid loomad, kuidas need tulesurma surid.” 14 lammast toodi naabrite abiga välja ning need tammuvad nüüd nõutult vana lauda kohal, korjuste peal.
“Koristustööd tuleks siin ruttu teha ja korjused maha matta,” leiab põlenud maja juures vahti pidav Kaie.
Suurperede liit on juba lubanud õuel talgud korraldada. Kaheksal eri vanuses poisil oleks moraalse toe ja kodu kõrval vaja riideabi. “Mis riided need enam, poiste saapad sulasid üles,” viitab Kaie majast välja toodud jalanõudele.
“Kõige suurem oleks muidugi rahaline abi,” ohkab pereisa Andres. Vanast majast Andrese sõnul enam asja ei saa – see tuleb maha lõhkuda ja uus ehitada. “Vast siis kevadel saab ehitusega alustada,” loodab ta.
Kuni uue maja valmimiseni on Valma küla elanikud valmis tublit suurperet majutama. “Me lähme rahvamajja elama, kui seal ahjud valmis saavad,” teatab üks kaheksast vennast, Janek (13). “Seal on üks suur ruum, kus me magada saame.”
Poisi sõnul põhjustas tulekahju hirmsa ehmatuse. Koolist koju jõudes leidis ta eest põleva maja ja ehmunud ema väiksemate vendadega.
Söestunud köögis seisab siiani kaheksa väikest tooli korralikult laua ümber.
“Kui tubli perekond see on, kui toredad need lapsed alles paar päeva tagasi, mardipäeval olid,” ohkab naaber Kaie, “harva tuleb külas ette, kui mees teeb korralikult tööd, on poistele eeskujuks, ehitab maja ja ei joo.”
Naabrinaine sammub murelikult varemete ja keldri vahel. “Kartulid enam süüa ei kõlba, suhkrukotid ja tangud on läbi vettinud,” viitab ta. Suure osa põlengust tekkinud sodi on Kaie juba välja tassinud. “Tõmbasin põrandat nii, et saab ikka käia,” selgitab ta. Tulekahju aegu aitas kogu küla Pihude mööblit ja riidetagavara välja kanda.
Igaüks saab aidata
• Esimese rahalise annetuse tegi Pihude perele Viiratsi vallavanem, kinkides neile 5000 krooni toidu ja esmatarbekaupade jaoks.
• Üleskutset hätta jäänud suurperet toetada avaldas eile mitu internetiportaali. Abivalmis inimesed saavad raha üle kanda pereisa Andres Pihu kontole Hansapangas: kontonumber on 1102772329.
xxx
Suure pere unistus uuest kodust saab teoks
24.12.2004 00:01Tiina Sarv, Sakala reporter
Nagu tunamullu novembris juhtunud suurest õnnetusest veel vähe oleks olnud, põles aprillis maani maha Valma külamaja, mille Viiratsi vald perele ajutiseks eluasemeks oli andnud. Kui vanast kodust jõuti päästa sügavkülmik, õmblusmasin ja muid asju, siis seekord läks kõik.
Tuleroaks langes ka esimese õnnetuse järel appi tõtanute nimekiri, mida pereema Marget Pihu hoolega pidanud oli. Kõigile aitajatele oli ta tänukirja läkitanud ja unistustes tahtis ta neid uue maja avapeole kutsuda.
Viimasele põlengule mõeldes jääb üle vaid taevast tänada, et raha ei hoita enam rõivakapis pesuhunnikute all, vaid pangas. Uue maja raha jäi alles.
Osale kõrvalise kaluriküla elanikest oli juhtunu aga liig. Marget Pihu meenutab, kuidas mitu naist, keda ta sõbrannaks oli pidanud, vastu tulles pea kõrvale keeras ega öelnud isegi mitte tere.
Õiged sõbrad jäid
Lihtsal perel polnud kerge olla ajakirjanduse pideva tähelepanu all ja lugeda internetist kommentaare, kus kaastundeavalduste kõrval võis kohata ka kõige õelamaid väljamõeldisi. Näiteks jutte veel varasematest tulekahjudest. Olgu siinkohal öeldud, et nendel pole mingit tõepõhja all.
See kõik ajendas peret Valmast lahkumisele mõtlema ja et Pärnu ehitusfirmalt Gellert tuli pakkumine, mis vastas Pihude rahalistele võimalustele, otsustasidki nad Uulu kasuks.
Marget Pihu ei taha tegelikult üldse, et neist lehes kirjutataks.
«Aga vist ikka peab, muidu arvavad inimesed viimaks, et oleme nende heast südamest antud raha teab kuhu kulutanud,» jääb ta lõpuks nõusse.
Kosmonautide suvilas
Nagu asjad ikka venima kipuvad, nii ei edene ka Pihude kodu ehitus päris algse ajaplaani järgi ning sügiseks kavandatud sissekolimine lükkub heal juhul jaanuari.
Praegu on pere käsutuses piirivalve antud maja Häädemeestel. Tegelikult polegi see päris elumaja, vaid suvila. Okupatsiooniajal ehitati terve sealne mererand kosmonautide suvilaid täis. Need on avarad, igaühes tingimata kamin, ja merele nii lähedal, et laine laksub lausa õue.
Pihude majast on kamin juba ammu välja lõhutud ja ahjudki nii kaua kasutamata, et sinna tuld teha ei riskita. Sellepärast on elamine tagasihoidlikult öeldes jahe.
«Me ei hädalda, see on piirivalvest väga kena, et nad meile selle maja võimaldasid,» ütleb Marget Pihu.
Ta tunnistab, et ei julge kodust lahkudes mitte ühtegi küttekeha ega isegi mitte veeboilerit sisse jätta.
«See elektri- ja tulekahjuhirm jääb vist elu lõpuni verre, aga pole midagi parata — tuleb asjast üle olla ja edasi elada.»
Piirivalvur Andres Pihu valvab praegu sedasama territooriumi, millele jääb ka tema pere ajutine kodu.
Sissepääsu juures on silt, mis annab teada, et tegemist on piirivalve territooriumiga, kus võõrad viibida ei tohi.
Veel enne, kui me helistada jõuame, nagu varem kokku lepitud, on Andres Pihu Mysteryga meil vastas. Mystery on Saksa lambakoer, kes on samuti piirivalves ametis. Keeruline ja peen nimi oli talle pandud juba enne Andrese hoole alla jõudmist.
Et kordoni territooriumil on palju tühje maju, tuleb sel alal nii kaua silma peal hoida, kuni riik neile rakenduse leiab või maha müüb.
Teravate hammastega Mysteryt vaadates ei tahakski eriti autost välja minna, aga pererahvas julgustab, et koer on väga sõbralik. Rohkemgi veel: ta astub võõrastest mööda nagu tühjast kohast.
«Koer ongi nii õpetatud. Kui ta läheb mõnda inimest päästma või jälgi ajama ja iga vastutulijat nuusib, mis siis sellest välja tuleb?» seletab Andres Pihu.
Omadeks peab koer peremeest, perenaist ja kolmeaastast Andrestki. Rohkem lapsi parasjagu kodus pole, seitse vanemat venda on koolis.
Kui aga õue veereb puudel Bella, kes tähelepanu võitmiseks nagu põrkepall õhku hüppab, näitab Mystery talle kiiresti koha kätte. Aga võib-olla on see mäng, sest varsti vudib Bella jälle otse suure ja hirmuäratava teenistuskoera nina ette.
Hubane ja avar
Lööme autole hääled sisse ja sõidame nelikümmend kilomeetrit Uulu poole, kus peab kohe-kohe valmima Pihude ilusa puitvoodriga maja. Marget Pihu ja väike Andres tulevad teed näitama, isa peab töö pärast koju jääma.
Uulu külje alla kerkib terve elamurajoon, kokku kakskümmend viis maja. Seal on ka Pihude kahekorruseline kaheksa toaga kodu.
Pererahva soovil tuleb suurde, avatud köögiga tuppa soemüüriga pliit. Selle ladumine on lõpukorral. Ligi kolmkümmend aastat seda tööd teinud meister mainib, et kivid pole ikka need, ja seletab, et õigeid kive saab mõnest vanast lammutamisele määratud hoonest.
Marget pärib meestelt, millal maja päris valmis võiks saada. Väike Andres hõikab aga uhkelt: «Kodu!»
«Mis temal viga, temal on igal pool kodu. Oli minu õe kahetoalises korteris, on kordonis ja siin ka,» ütleb ema.
Uue asula suur pluss on see, et maja ümber on omajagu maad. Kindlasti tahab Marget sinna puid ja põõsaid istutada ning kartulit peaks saama nii palju maha panna, et perele jätkub.
Majade juurde keeraval teeotsal on Siimu bussipeatus.
«Naersime, et mis Siim-Sandril viga — tal siin koguni omanimeline bussipeatus,» lausub ema.
Võib-olla on see hea märk.
Keskharidus ja amet
Marget Pihu ütleb, et ta ei ole lastelt väga häid tunnistusi nõudnud. «Peaasi et keegi klassi istuma ei jää.»
Seda pole ka juhtunud.
«Meie soov isaga on, et nad kõik saaksid keskhariduse ja kutse ning selle me neile ka võimaldame.»
Poisid on kooli juures rakkes ka pärast õppetööd: kes käib puutööringis, kes sporditrennis. Sealsamas lähedal on häid suusatamisvõimalusi pakkuv Jõulumägi.
Praegu kaheksandas klassis õppiv Anvar unistab ehitaja elukutsest, aga ema ei ole kindel, et ta selle valib. «Poolteist aastat on veel põhikoolis käia, eks näis, mis mõtted selle aja peale veel pähe võivad tulla,» ütleb ta.
Janar on aga nii hea õppija, et tema võib kunagi ülikooli sammaste taha pääseda. Aeg näitab.
Kuigi selle aasta jõulud tuleb Pihudel mööda saata kosmonautide jahedavõitu suvilas, soojendab südant teadmine, et järgmiste suurte pühade ajal on nad kindlasti oma kodus.