Eesti rahvas hakkab iseoma silma all tasapisi välja surema. Nii palju on teda veel järel küll, et see saaks anonüümsuse varjus toimuda.
Kellelegi ei saa ju otseselt näpuga näidata. Ja kas peakski? Ei aita siin ussi- ega püssirohi. Aitab ainult soov lapsi saada. Mitte ühte või kahte, vaid kolme last vähemasti. Kes väga tahab, see saab, kui just ihuviga ei ole. Kes väga ei taha, lükkab edasi, kuni veel ühe jõuab ehk ilmale tuua. Kes üldse ei taha, ei saa ka. Isegi kui armas jumal võtab nõuks talle lapsukest saata. Küll ta teab, kuidas jumala kingitust kõrvale lükata.
Mitte keegi ei saa nõuda noorelt naiselt, kes lapsega koju jääb ning pildil enam ei viibi, et ta oleks nii kindlameelne ning mähkmete- ja piimalõhna sees luuseri tunnet ei tekiks.
Ma kardan, et tekib. Kipub tekkima küll keset hedonistlikke väärtushinnanguid ja sõjakaid haljale oksale jõudnud prouasid, kes käsivad endast eeskuju võtta. Võib ju rääkida väärakatest väärtushinnangutest ja nendest õigetest, kuid saamise ja loobumise vahel valides ihaldab inimene ikkagi seda, mis kuulub võitjatele. Tuleb ennast võitjate hulka rabeleda. Võitjad õpetavad hea meelega: tuleb joomine jätta ja viitsida.
Emaks saamine algab loobumisest. Ja ühe päris hariliku ema elu pakub muu kogemuse kõrvale seda loobumiskogemust küll. See pole miski trendikas kogemus. Kuigi see käib koos mingi ebaiseka rõõmuga, mida on keset eduka elu mudeleid raske sõnadega seletada. Ei tea, mis kohale võiks selline rõõm edetabelites üldse jõudagi.
Kuuse alla ei sünnitata
Inimese elu on kõvasti muutunud. Vanasti lapsed lihtsalt sündisid, rikkusid nad siis kellegi elu ära või ei rikkunud. Pottide ja pannide ja titelappide vahele neid naisi ju unustati. Ikka on olnud kuulda kedagi lausumas, et laste tulek rikkus tal kõik ära. Nii võis olla küll, igaühel ju omad unistused.
Igatsus laste järele on tegelikult ikka veel olemas, kuid elu hirmutab tagasi. Paljalt sisemise sunni järgi nagu linnukesed kevadel inimene ju elu edasi ei anna. Ja ka pesa ei sünni puuoksale punuda nagu linnukesel. Ega ei tohigi, sest puu küljes on silt: eraomandus. Kodu loomine muutub üha raskemaks. Riigimetsa kuuse alla ju lapsekest ei sünnita. Ei tea, kas sinnagi tohib. Ja pärast tulevad kalliteks firmadeks muudetud koolid, kõrgete õppemaksudega ülikoolid. Aga juba varem, umbes neli-viis aastat pärast sündimist tekib ka lapsel soov inimväärsete (reklaam)elutingimuste järele. Ega laps ei pea sellest aru saama, et vanematel ei ole lihtsalt võimalik kõige sellega kaasa minna, mida kommertslikud isandad ja emandad silma ette seavad. Ainult siruta käsi ja võta, aga muidugi raha eest.
Mulje on selline, et praegu hakatakse tegema panust tööelus edasijõudnud naistele, kes siis ka hiljem jaksavad lapsele kõike võimaldada. Et ehk nemad võtaksid rahva väljasuremist takistada. Ma ei usu, et see idee tõhusat tulemust annaks. Ei usu ka seda, et emahüvitis suudaks karjäärikaotusi näiteks kolme lapse ulatuses tasa teha. Aastaid eemalolekut ja paigalseisu, mis tegelikult tagasiminek? Üks laps võib sedasi sündida, asi seegi.
Elujõu tunnused
Ei usu ma, et suure palgaga emad, kes niivõrd peost suhu elavad, et neil lapsega kodus olemise ajaks midagi kõrvale poleks pandud, oleksidki rahva väljasuremise peatamisel tõhusad tegijad. Väljasuremise vastu on vaja ka pidevat kodutööd teha, kasvatada last järgmise põlvkonna vabatahtlikuks ilmaletoojaks. Suure palgaga inimese kodu- ja elukulud on muidugi suuremad kui harilikul inimesel, see on selge. Ka on nende pangalaenud suuremad. Maksudki on suuremad, kuid ega maksudest ainult teistele emadele lapsetoetust maksta.
Maksudest läheb ju ikka mujale ka, näiteks politseile narkovastaseks võitluseks, mis peaks ju huvitama just kõrgelennulisi vanemaid, kelle lapsed palju üksi peavad olema, lohutuseks suuremat taskuraha saavad ja niiviisi rohkem diileritele huvi pakuvad. Vaesema rahva lastel on taskurahadki tillukesed.
Arvan kindlasti, et emahüvitis peaks olema kõigile võrdne. Mitte vanem ei pea olema hüvitatud. Hüvitise objekt peaks olema ikka laps. Küllap peaksid hoopis kaksikud olema need, kelle ema saab kõrgemat hüvitist. Põhiline panus tuleks teha sinna, kus võiksid keset normaalset elu sündida ja kasvada harilikud lapsed, tavainimeste tavalapsed. Maainimeste lapsed. Noorte haritlaste lapsed. Vähem tasustatud, kuid just eluks hädavajalikel tööaladel töötavate inimeste lapsed. Ja panusel võiks olla ka mingi inimlik mõõde.
Lasterohkus näitab rahva elujõudu. Ei tea küll, kas eesti rahva kuhtuvat elujõudu rahaga turgutada annabki. Midagi on fataalselt viltu. Mitu korda katkestatud kultuur. Segipaisatud väärtushinnangud. Vaese paljukannatanud rahva uued hedonistlikud eluplaanid.
|
Uudised
VE: Pervik, Aino – kirjanik
AINO PERVIK: Võitja piimalõhna ei tunne
(29.12.2003)
Eesti rahvas hakkab iseoma silma all tasapisi välja surema. Nii palju on teda veel järel küll, et see saaks anonüümsuse varjus toimuda.
Kellelegi ei saa ju otseselt näpuga näidata. Ja kas peakski? Ei aita siin ussi- ega püssirohi. Aitab ainult soov lapsi saada. Mitte ühte või kahte, vaid kolme last vähemasti. Kes väga tahab, see saab, kui just ihuviga ei ole. Kes väga ei taha, lükkab edasi, kuni veel ühe jõuab ehk ilmale tuua. Kes üldse ei taha, ei saa ka. Isegi kui armas jumal võtab nõuks talle lapsukest saata. Küll ta teab, kuidas jumala kingitust kõrvale lükata.
Mitte keegi ei saa nõuda noorelt naiselt, kes lapsega koju jääb ning pildil enam ei viibi, et ta oleks nii kindlameelne ning mähkmete- ja piimalõhna sees luuseri tunnet ei tekiks.
Ma kardan, et tekib. Kipub tekkima küll keset hedonistlikke väärtushinnanguid ja sõjakaid haljale oksale jõudnud prouasid, kes käsivad endast eeskuju võtta. Võib ju rääkida väärakatest väärtushinnangutest ja nendest õigetest, kuid saamise ja loobumise vahel valides ihaldab inimene ikkagi seda, mis kuulub võitjatele. Tuleb ennast võitjate hulka rabeleda. Võitjad õpetavad hea meelega: tuleb joomine jätta ja viitsida.
Emaks saamine algab loobumisest. Ja ühe päris hariliku ema elu pakub muu kogemuse kõrvale seda loobumiskogemust küll. See pole miski trendikas kogemus. Kuigi see käib koos mingi ebaiseka rõõmuga, mida on keset eduka elu mudeleid raske sõnadega seletada. Ei tea, mis kohale võiks selline rõõm edetabelites üldse jõudagi.
Kuuse alla ei sünnitata
Inimese elu on kõvasti muutunud. Vanasti lapsed lihtsalt sündisid, rikkusid nad siis kellegi elu ära või ei rikkunud. Pottide ja pannide ja titelappide vahele neid naisi ju unustati. Ikka on olnud kuulda kedagi lausumas, et laste tulek rikkus tal kõik ära. Nii võis olla küll, igaühel ju omad unistused.
Igatsus laste järele on tegelikult ikka veel olemas, kuid elu hirmutab tagasi. Paljalt sisemise sunni järgi nagu linnukesed kevadel inimene ju elu edasi ei anna. Ja ka pesa ei sünni puuoksale punuda nagu linnukesel. Ega ei tohigi, sest puu küljes on silt: eraomandus. Kodu loomine muutub üha raskemaks. Riigimetsa kuuse alla ju lapsekest ei sünnita. Ei tea, kas sinnagi tohib. Ja pärast tulevad kalliteks firmadeks muudetud koolid, kõrgete õppemaksudega ülikoolid. Aga juba varem, umbes neli-viis aastat pärast sündimist tekib ka lapsel soov inimväärsete (reklaam)elutingimuste järele. Ega laps ei pea sellest aru saama, et vanematel ei ole lihtsalt võimalik kõige sellega kaasa minna, mida kommertslikud isandad ja emandad silma ette seavad. Ainult siruta käsi ja võta, aga muidugi raha eest.
Mulje on selline, et praegu hakatakse tegema panust tööelus edasijõudnud naistele, kes siis ka hiljem jaksavad lapsele kõike võimaldada. Et ehk nemad võtaksid rahva väljasuremist takistada. Ma ei usu, et see idee tõhusat tulemust annaks. Ei usu ka seda, et emahüvitis suudaks karjäärikaotusi näiteks kolme lapse ulatuses tasa teha. Aastaid eemalolekut ja paigalseisu, mis tegelikult tagasiminek? Üks laps võib sedasi sündida, asi seegi.
Elujõu tunnused
Ei usu ma, et suure palgaga emad, kes niivõrd peost suhu elavad, et neil lapsega kodus olemise ajaks midagi kõrvale poleks pandud, oleksidki rahva väljasuremise peatamisel tõhusad tegijad. Väljasuremise vastu on vaja ka pidevat kodutööd teha, kasvatada last järgmise põlvkonna vabatahtlikuks ilmaletoojaks. Suure palgaga inimese kodu- ja elukulud on muidugi suuremad kui harilikul inimesel, see on selge. Ka on nende pangalaenud suuremad. Maksudki on suuremad, kuid ega maksudest ainult teistele emadele lapsetoetust maksta.
Maksudest läheb ju ikka mujale ka, näiteks politseile narkovastaseks võitluseks, mis peaks ju huvitama just kõrgelennulisi vanemaid, kelle lapsed palju üksi peavad olema, lohutuseks suuremat taskuraha saavad ja niiviisi rohkem diileritele huvi pakuvad. Vaesema rahva lastel on taskurahadki tillukesed.
Arvan kindlasti, et emahüvitis peaks olema kõigile võrdne. Mitte vanem ei pea olema hüvitatud. Hüvitise objekt peaks olema ikka laps. Küllap peaksid hoopis kaksikud olema need, kelle ema saab kõrgemat hüvitist. Põhiline panus tuleks teha sinna, kus võiksid keset normaalset elu sündida ja kasvada harilikud lapsed, tavainimeste tavalapsed. Maainimeste lapsed. Noorte haritlaste lapsed. Vähem tasustatud, kuid just eluks hädavajalikel tööaladel töötavate inimeste lapsed. Ja panusel võiks olla ka mingi inimlik mõõde.
Lasterohkus näitab rahva elujõudu. Ei tea küll, kas eesti rahva kuhtuvat elujõudu rahaga turgutada annabki. Midagi on fataalselt viltu. Mitu korda katkestatud kultuur. Segipaisatud väärtushinnangud. Vaese paljukannatanud rahva uued hedonistlikud eluplaanid.