Lapsepõlve lemmiktädi Ruth
05.08.2005 00:01
Õu jäi tühjaks. Veidi enne kella kaheksat avanes ikka kusagil aken ja ema hüüdis: «Lasteekraan algab!» Enamasti mõjus see teade korraga kõigile õues mängivatele lastele. Mina olin nende hulgas, kes mänguasju unustades tuppa tormas. Jõudsime tuppa ja seal oli televiisoris tädi Ruth: «Tere, lapsed.»
3. augustil 2005 sai Ruth Peramets-Püss, meie «tädi Ruth» lõplikult ajalooks. ETV juubeliaasta raames püüdsid mitmed ajakirjanikud temaga intervjuud teha, ent tädi Ruth keeldus.
Oli ajakirjanikke, kes olid suisa pahased, ja täna on ka neid, kes on kurvad, sest tädi Ruth ei räägi enam kunagi. Just sel hetkel on meil tunne, et võib-olla me ei olegi täiskasvanuks saanud, sest me kõik oleksime oodanud, et see leebe naine ütleb veel midagi väga olulist meile teele kaasa.
Ruth Peramets-Püss. 28. november 1927 – 3. august 2005.
Foto: ETV fotoarhiiv
Ruth Peramets sündis 28. novembril 1927. aastal Tallinnas. Peale hariduse omandamist Tallinna 15. algkoolis ja Tallinna 8. keskkoolis asus 1946. aastal tööle EV Metalli- ja Keemiatööndusliitu, kus töötas erinevatel administratiiv-ametikohtadel. 15. augustil 1955 vormistati Ruth Peramets poole kohaga Tallinna Televisioonistuudio diktoriks.
Temas oli stiili, mida hea meelega kutsuti «eestiaegseks kasvatuseks». Loodus oli talle andnud seda õppimatut ekraanisarmi, mis paljudele jääbki unistuseks.
Üks tema endine kolleeg mäletas, et tädi Ruth pidi end palju koguma, enne kui suutis mõnele kolleegile etteheiteid teha. Täna tundub nii loomulik, et sellise iseloomuga naine hakkas 1967. aastal tegema lastesaadet «Tädi Ruthi jutt», ja nii sai diktor Ruth Püssist vähemalt ühele põlvkonnale eestlastest tädi Ruthi nimeline legend.
Imelik on mõelda, et oma ema ja isa kõrval oli Ruth Peramets-Püss see täiskasvanu, keda ma lapsepõlves kõige regulaarsemalt nägin. Muidugi oli ta eemal, aga nii nagu tuhandetele teistele, on tädi Ruth osake mu lapsepõlvest. Kui selles lapsepõlves oli midagi helget, siis kuulub tädi Ruth sinna.
Milles siis peitus tema saladus? Miks saadeti tema kaudu joonistusi nii Hunt Kriimsilmale, Tipile ja Täpile kui ka teistele? Võib-olla on vastus selles ajas, kus tihti politiseeritud ekraan oli täis joonlaua alla neelanud saatejuhte, kes rääkisid arusaamatu häälega arusaamatuid asju.
Mõelgem vaid, milline kuristik valitses kella kaheksast eetrisse läinud tädi Ruthi ja tund aega hiljem sealsamas rääkima hakanud «Vremja» puuslikkude vahel. Arvestades ajastut, pidi ehk temagi vajalikul hetkel vihjama saabunud oktoobripühadele, aga tegelikult ei mäleta seda enam keegi, sest see ei olnud peamine.
1984. aastal hakkas tal Kadriorus keset telesaate ülesvõtet halb. Tädi Ruthist oli selleks hetkeks saanud meile juba 57-aastane vanaema. Ta lahkus ekraanilt, ent elas põdura tervisega kuni kolmapäeva hilisõhtuni.
21 aastat ei ole teda ekraanil olnud, aga tema mälestus selgines mulle siis, kui avastasin, et ei suuda meenutada mõnede teiste saatejuhtide nimesid, kes kadusid ekraanilt vaid paar aastat tagasi.
Kui me ETV 50 aasta juubeli puhul mõtlesime, kellele anda esimest telelegendi elutöö preemiat, siis oli Ruth Peramets-Püss ainuke, kelle kandidatuuri vastu ei hakanud keegi vaidlema. Mulle tundus, et nii mõtlesid ka kõik endised teletöötajad, kes veel juunikuus ETV juubelipeol vanasse telemajja tulid. Paljud lootsid, et Ruth ise tuleb samuti peole oma preemiat vastu võtma, aga nii teda ei tulnudki
Ma ei teagi, kuidas emad praegu oma lapsi õhtul koju kutsuvad, aga seni, kuni ma mäletan oma lapsepõlve, niikaua mäletan ka tädi Ruthi.
Vähemalt ühe inimpõlve elad Sa ikka veel.
Ilmar Raag, ETV juhatuse esimees
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –
Meenutusi tädi Ruthist
Eve Viilup, lastesaadete «Tipi ja Täpi teater» ja «Hunt Kriimsilma üheksa ametit» toimetaja
Kui ma 1976. aastal noore toimetajana telemajja tööle läksin, siis üks esimesi asju, mida ma märkasin, oli see, et Ruth Peramets-Püss ei suhtunud minusse mitte kui rohelisesse algajasse, vaid vestles kui võrdne võrdsega.
Ükskõik, millest ta ka ei rääkinud, oli ta alati siiras.
Suurepärane oli tema läbisaamine lastega. Kui tollal saates mõni apsakas juhtus, tuli kõike uuesti alustada, sest monteerimist ei olnud. Aga lastega ikka juhtub apsakaid. Hoolimata sellest ei näinud ma kunagi, et tädi Ruth oleks pahaseks saanud.
Usun, et Ruth Peramets-Püss oleks võinud lastesaateid juhtida palju kauem, kui ta seda tegi.
Hendrik Toompere, näitleja, Hunt Kriimsilm
Mul ei ole Ruht Peramets-Püssi kohta võimalik öelda ühtegi ükskõikset sõna. Kui minu mälestused tädi Ruthist kokku võtta ühe sõnaga, siis oleks selleks sõnaks «helge». Kui kellelgi peaks olema tädi Ruthi kohta öelda midagi halba, siis tuleks sellisele inimesele vastu mokka anda.
Esmakordselt kohtusin temaga juba 1963. aastal, mil tema oli juba tuntud diktor, mina aga tavaline ETV lavatööline. Mõned kuud hiljem kutsus Uno Leies mind juba telesse Hunt Kriimsilma mängima.
Pean tunnistama, et olen korduvalt tädi Ruthi jalgade vahel seisnud – võtete ajal, mil tema istus laua taga, mina aga laua all, liigutades Hunt Kriimsilma nukku. Siiski ei tekkinud sellest kordagi ühtegi piinlikku momenti, kuna me mõlemad tegime tööd kui professionaalid.
Tiiu Vahi, ETV lastesaadete reþissöör
Tundsin tädi Ruthi juba alates sellest ajast, mil ta televisiooni esmakordselt tööle tuli – aastast 1955. Mina ise olin tollal reþissööri abi, tema aga üks esimesi diktoreid.
Ruthiga saime väga hästi läbi. Üleüldse olid tollased teletöötajad omavahel väga suured sõbrad, koos käidi nii pidudel kui ka metsas marjal-seenel. Kusjuures pidutseda talle meeldis – nii laulda kui ka tantsida.
Palju naljakaid juhtumeid on mul meelde jäänud Ruthi lastesaadetest. Lapsed avasid ennast Ruthi juuresolekul alati, aga mõnikord tuli ette ka naljakaid apse.
Näiteks proovivõtte ajal selgitas laps ilusti, et sai emalt kingituseks ema rahvariided, mida ta ka laulupeol kandis. Kui aga võtte ajal Ruth küsis: «Ja mis sina, Anu, siis emalt kingituseks said?», vastas Anu: «Ema vana kleidi.» (PM)
Uudised
VE: Peramets-Püss, Ruth – tädi Ruth
05.08.2005 00:01
3. augustil 2005 sai Ruth Peramets-Püss, meie «tädi Ruth» lõplikult ajalooks. ETV juubeliaasta raames püüdsid mitmed ajakirjanikud temaga intervjuud teha, ent tädi Ruth keeldus.
Oli ajakirjanikke, kes olid suisa pahased, ja täna on ka neid, kes on kurvad, sest tädi Ruth ei räägi enam kunagi. Just sel hetkel on meil tunne, et võib-olla me ei olegi täiskasvanuks saanud, sest me kõik oleksime oodanud, et see leebe naine ütleb veel midagi väga olulist meile teele kaasa.
Ruth Peramets sündis 28. novembril 1927. aastal Tallinnas. Peale hariduse omandamist Tallinna 15. algkoolis ja Tallinna 8. keskkoolis asus 1946. aastal tööle EV Metalli- ja Keemiatööndusliitu, kus töötas erinevatel administratiiv-ametikohtadel. 15. augustil 1955 vormistati Ruth Peramets poole kohaga Tallinna Televisioonistuudio diktoriks.
Temas oli stiili, mida hea meelega kutsuti «eestiaegseks kasvatuseks». Loodus oli talle andnud seda õppimatut ekraanisarmi, mis paljudele jääbki unistuseks.
Üks tema endine kolleeg mäletas, et tädi Ruth pidi end palju koguma, enne kui suutis mõnele kolleegile etteheiteid teha. Täna tundub nii loomulik, et sellise iseloomuga naine hakkas 1967. aastal tegema lastesaadet «Tädi Ruthi jutt», ja nii sai diktor Ruth Püssist vähemalt ühele põlvkonnale eestlastest tädi Ruthi nimeline legend.
Imelik on mõelda, et oma ema ja isa kõrval oli Ruth Peramets-Püss see täiskasvanu, keda ma lapsepõlves kõige regulaarsemalt nägin. Muidugi oli ta eemal, aga nii nagu tuhandetele teistele, on tädi Ruth osake mu lapsepõlvest. Kui selles lapsepõlves oli midagi helget, siis kuulub tädi Ruth sinna.
Milles siis peitus tema saladus? Miks saadeti tema kaudu joonistusi nii Hunt Kriimsilmale, Tipile ja Täpile kui ka teistele? Võib-olla on vastus selles ajas, kus tihti politiseeritud ekraan oli täis joonlaua alla neelanud saatejuhte, kes rääkisid arusaamatu häälega arusaamatuid asju.
Mõelgem vaid, milline kuristik valitses kella kaheksast eetrisse läinud tädi Ruthi ja tund aega hiljem sealsamas rääkima hakanud «Vremja» puuslikkude vahel. Arvestades ajastut, pidi ehk temagi vajalikul hetkel vihjama saabunud oktoobripühadele, aga tegelikult ei mäleta seda enam keegi, sest see ei olnud peamine.
1984. aastal hakkas tal Kadriorus keset telesaate ülesvõtet halb. Tädi Ruthist oli selleks hetkeks saanud meile juba 57-aastane vanaema. Ta lahkus ekraanilt, ent elas põdura tervisega kuni kolmapäeva hilisõhtuni.
21 aastat ei ole teda ekraanil olnud, aga tema mälestus selgines mulle siis, kui avastasin, et ei suuda meenutada mõnede teiste saatejuhtide nimesid, kes kadusid ekraanilt vaid paar aastat tagasi.
Kui me ETV 50 aasta juubeli puhul mõtlesime, kellele anda esimest telelegendi elutöö preemiat, siis oli Ruth Peramets-Püss ainuke, kelle kandidatuuri vastu ei hakanud keegi vaidlema. Mulle tundus, et nii mõtlesid ka kõik endised teletöötajad, kes veel juunikuus ETV juubelipeol vanasse telemajja tulid. Paljud lootsid, et Ruth ise tuleb samuti peole oma preemiat vastu võtma, aga nii teda ei tulnudki
Ma ei teagi, kuidas emad praegu oma lapsi õhtul koju kutsuvad, aga seni, kuni ma mäletan oma lapsepõlve, niikaua mäletan ka tädi Ruthi.
Vähemalt ühe inimpõlve elad Sa ikka veel.
Ilmar Raag, ETV juhatuse esimees
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –
Meenutusi tädi Ruthist
Eve Viilup, lastesaadete «Tipi ja Täpi teater» ja «Hunt Kriimsilma üheksa ametit» toimetaja
Kui ma 1976. aastal noore toimetajana telemajja tööle läksin, siis üks esimesi asju, mida ma märkasin, oli see, et Ruth Peramets-Püss ei suhtunud minusse mitte kui rohelisesse algajasse, vaid vestles kui võrdne võrdsega.
Ükskõik, millest ta ka ei rääkinud, oli ta alati siiras.
Suurepärane oli tema läbisaamine lastega. Kui tollal saates mõni apsakas juhtus, tuli kõike uuesti alustada, sest monteerimist ei olnud. Aga lastega ikka juhtub apsakaid. Hoolimata sellest ei näinud ma kunagi, et tädi Ruth oleks pahaseks saanud.
Usun, et Ruth Peramets-Püss oleks võinud lastesaateid juhtida palju kauem, kui ta seda tegi.
Hendrik Toompere, näitleja, Hunt Kriimsilm
Mul ei ole Ruht Peramets-Püssi kohta võimalik öelda ühtegi ükskõikset sõna. Kui minu mälestused tädi Ruthist kokku võtta ühe sõnaga, siis oleks selleks sõnaks «helge». Kui kellelgi peaks olema tädi Ruthi kohta öelda midagi halba, siis tuleks sellisele inimesele vastu mokka anda.
Esmakordselt kohtusin temaga juba 1963. aastal, mil tema oli juba tuntud diktor, mina aga tavaline ETV lavatööline. Mõned kuud hiljem kutsus Uno Leies mind juba telesse Hunt Kriimsilma mängima.
Pean tunnistama, et olen korduvalt tädi Ruthi jalgade vahel seisnud – võtete ajal, mil tema istus laua taga, mina aga laua all, liigutades Hunt Kriimsilma nukku. Siiski ei tekkinud sellest kordagi ühtegi piinlikku momenti, kuna me mõlemad tegime tööd kui professionaalid.
Tiiu Vahi, ETV lastesaadete reþissöör
Tundsin tädi Ruthi juba alates sellest ajast, mil ta televisiooni esmakordselt tööle tuli – aastast 1955. Mina ise olin tollal reþissööri abi, tema aga üks esimesi diktoreid.
Ruthiga saime väga hästi läbi. Üleüldse olid tollased teletöötajad omavahel väga suured sõbrad, koos käidi nii pidudel kui ka metsas marjal-seenel. Kusjuures pidutseda talle meeldis – nii laulda kui ka tantsida.
Palju naljakaid juhtumeid on mul meelde jäänud Ruthi lastesaadetest. Lapsed avasid ennast Ruthi juuresolekul alati, aga mõnikord tuli ette ka naljakaid apse.
Näiteks proovivõtte ajal selgitas laps ilusti, et sai emalt kingituseks ema rahvariided, mida ta ka laulupeol kandis. Kui aga võtte ajal Ruth küsis: «Ja mis sina, Anu, siis emalt kingituseks said?», vastas Anu: «Ema vana kleidi.» (PM)