Meie õpetajat Juhan Peeglit, Õpetajat suure algustähega ei ole enam. Kurb sõnum liikus tänapäevaseid uudistekanaleid pidi ja jõudis kohale liiga äkki. Olen kindel, et kõik Juhani õpilased, ükskõik kas nad uurisid parasjagu uudiste tausta, toimetasid tekste või pidasid koosolekut, vakatasid – iga ajakirjaniku kuklas tiksuvast tähtajakellast hoolimata tabanuks neid justkui halvatus.
Ikka on nii, et väärtust, tähtsust ja olulisust tajud kõige valusamalt, kui oled kellegi kaotanud.
Muidugi on kiire – alati on. Millal ma temaga viimati rääkisin, millal helistasin?
Aga Peegel oli ju kogu aeg olemas, kui teda vaja läks. Seda teadsid kõik tema õpilased. Ja ilmaasjata või pisiasjade pärast teda tülitada ei söandatud.
Tülitada… Kui ülikoolipinki nühkides küsisime, miks ta õpetab, selle asemel et ise ajakirjanikutööd teha, vastas ta: “Ajakirjanikuamet, see on ju piinlik töö: tuleb muudkui võõraid inimesi tülitada.” Endal võbeles muie suunurgas.
Inimene oli Juhan Peeglile kõige tähtsam ja seda rõhutas ta oma õpilastele. Olen teda sisimas pidanud inimlikkuse mõõdupuuks. Kõik, kes on tema loenguid kuulanud, temaga juttu ajanud või muul moel kokku puutunud, teavad, mida see tähendab. See on lugupidamine teise inimese vastu, kuulamisoskus ja turvatunne. Noored inimesed kohe oskavad tühjast tüli teha, paljud asjad muudavad nende meeled ärevaks. Tema oskas muretseja ära kuulata, lohutada või asjad huumoriga paika sättida
Juhan Peegel küsis ülikooli lõpetanud õpilastelt ikka, kuidas neil läheb. Kui sa ääri-veeri oma töö pärast kurta võtsid, lohutas lugupeetud õppejõud: “Pole midagi, küllap harjute, isegi mina hakkan juba ülikooliga ära harjuma.”
Meelde on jäänud, kuidas professor Peegel ülikooli peahoone ees vastu tulles härrasmehelikult kaabut kergitades ja aupaklikult noogutades tervitas. Tema tervitust esmakursuslasena vastu võttes vaatasin sügavalt endasse: kas ma ikka käitusin nii nagu vaja?
Kuidas tuli Juhan Peegel mõttele hakata 1954. aastal ajakirjandust õpetama? Rohkem ilma ja inimesi näinud teavad, kui suure surve all Eesti tollal oli.
Eesti lehtede toimetustes töötab palju noori inimesi, kes pole Juhan Peeglit silmast silma näinud, aga nad kõik teavad, kes ta on, sest just temast sai Eestis alguse järjekindel ajakirjanduse õpetamine ja uurimine, ajakirjanduse käsitamine kultuuri ja ühiskonna väga olulise osana.
Noored, kes praegu toimetustes ajakirjanduspõldu künnavad, jutustavad Juhanist oma lugusid. Vahel tabad end muigamas: nad räägivad tähtsa näoga olukordadest ja lugudest, milles oled ise osaline olnud, aga mis on nende suus sootuks teistsuguseks, lausa vastupidisekski muundunud. Sellegipoolest peavad nad end Juhan Peegli järeltulijateks – ehk sellepärast, et nende koolitajad ja õpetajad ülikoolis pole Juhanit unustanud ning tuletavad tema õpetusi ka noorematele meelde.
Juhan Peegel oli viimse ajani kindel – rääkigu meediakriitikud mida tahes –, et ajakirjandus on üks kultuuri osa. Talle meeldis ikka meelde tuletada, et enam kui 200 aastat tagasi ilmus Tarto Maarahwa Näddali-Leht – mõeldud talurahvale, kes elas toona veel orjuses.
Eesti ajakirjanduse ajalugu õpetades toonitas ta ikka, et Euroopas on muidugi ka varem ajalehti ilmunud, kuid neid ei antud välja talurahvale.
Juhan Peegel meenutas, et Kreutzwaldi Ma-ilm ja Mõnda ilmus kõigest 30 aastat hiljem, kui Inglismaal oli trükivalgust näinud esimene samasugune. “Millal ilmus esimene venekeelne ajaleht laiale lugejaskonnale? Talupoegadele? Sellist pole olnudki,” ei jätnud ta lisamata, pidades eestlasi ajalehe väljaandmises väljapaistva kultuuriga rahvaks.
Viimasel ajal on ajakirjanduse ja lugeja suhted muutunud keeruliseks. Arvamuste paljusus, mis peaks päevalehti kaunistama, on lugejate, eriti vanema põlvkonna inimeste meeled segi ajanud. Kui üks kirjutab üht ja teine räägib teist, siis kes ütleks, mis on õige?
Ajakirjandus on poliitikute hämaraid tegusid paljastades teinud nii intensiivset tööd, et lugejale võib jääda mulje, nagu poleks Eestis enam ühtki ausat riigimeest. Ikka saame lugeda vaid halbu uudiseid ja meile paljastatakse negatiivset tausta. Ajakirjandusliku pildi lööb päris segi meelelahutusliku meedia pealetung. Seegi võib olla üks põhjus, miks usaldus ajakirjanduse vastu väheneb.
Mäletan, et lugesin hirmuvärinaga üht Juhan Peegli sünnipäevaintervjuud, milles tal paluti anda hinnang praegustele päevalehtedele. Aga tema vastas, et on praegustest lehtedest vastu vaatava pildiga üldiselt rahul. Kas või juba sellepärast, et tal töötab toimetustes palju akadeemilisi tütreid ja poegi.
Hingasin kergendatult. Tundsin end seisvat nagu omaenda vanaisa kaitsva selja taga. Peatoimetajad teavad, kui raske on leida head kirjutajat. Ajakirjandustudengid saavad juba esimestel praktikakuudel teada, et reporter on nagu kiirrongil maohaavavalu unustada püüdev, paremalt ja vasemalt mitte just kõige meeldivamaid sõnu kuulev reisija, kes ikka veel koju ei jõua. Palju lihtsam on hakata suhtekorraldajaks.
Kaheksakümnendatel ülikoolis ajakirjandust tudeerijaid ühendas Academia Peegeliana, mis sisuliselt tähendas esimest Eesti ajakirjanduseetika koodeksit. Sellele aukoodeksile kirjutasid alla kõik esimese kursuse lõpetanud tudengid. Tagasihoidliku loomuga Juhan Peeglile selline nimetus muidugi ei meeldinud ja nii muudeti ühendus Academia Journalisticaks.
Nimest tähtsamaks tuleb pidada koodeksi sisu, mille keskmes oli jällegi inimene, nagu alati rõhutas meie õpetaja. Ka kolleeg, su kõrval töötav ajakirjanik on inimene. Koodeks keelab möödujal tema peale sülitada ja teisele, kaugemale pürgijale, kaikaid kodarasse visata.
Tähtsaimaks kümnest eetikakoodeksi punktist pean siiski viimast: “Ajakirjanikud me võime olla, inimesed peame olema.”
Meie, Juhan Peegli õpilased, langetame leinas pea.1
Juhan Peegli ärasaatmine toimub pühapäeval, 11. novembril kell 13 Tartu ülikooli aulas.
Juhan Peegel
19.5.1919-6.11.2007
•• Juhan Peegel sündis 1919. aastal Saaremaal Reina külas.
•• Ajakirjanduslikku tegevust alustas ta 1938–1939 ajalehe Meie Maa reporterina Kuressaares. 1939–1940 teenis ta Eesti Vabariigi kaitseväes, 1941–1945 osales Teises maailmasõjas Nõukogude armee Eesti territoriaalkorpuses ja Eesti laskurkorpuses.
•• 1951. aastal lõpetas Peegel Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal. 1947–52 töötas Peegel Edasi toimetuses. 1952. aastast sai temast Tartu riikliku ülikooli õppejõud (1978. aastast professor). 1978–1986 juhtis Peegel zˇurnalistikakateedrit, oli 1987. aastast konsultantprofessor ja 1993. aastast emeriitprofessor.
Juhan Peegel on avaldanud uurimusi eesti kirjanduse ja ajakirjanduse ajaloo ning eesti rahvaluule alal, koostanud ja toimetanud uurimistööde kogumikke ja Tartu ülikooli filoloogiaalaseid sariväljaandeid.
•• Ka on Peegel avaldanud ilukirjandusteoseid, sealhulgas humoristlikke lühipalu ja paroodiaid. Tema kõige tuntum ilukirjandusteos on mälestustesugemeline romaan “Ma langesin esimesel sõjasuvel”, mis kirjeldab sõjakuid 1941. aastal reavõitleja silmade läbi.
Meenutused
Hans H. Luik,
Peegli õpilane
Professor Peegel õpetas, kuidas ajada Eesti asja ka Vene ajal. Loengus Ado Grenzsteinist ütles ta: lapsed, ärge kaotage usku eesti rahva tulevikku! Grenzstein mäletatavasti kutsus kõiki venestuma, kuna ei näinud tsaariajal Eestil perspektiivi. Hiljem aga tuli Eesti Vabariik.
Kuidas tuuled Brezˇnevi ajal ka ei puhunud, jäi professor Peegel alati südamlikuks. Ta kaitses meid, tulipäid, alati ülikooli parteikomitee fanaatikute eest. Meenutan tema häid silmi meeleliigutusega.
Mihkel Mutt,
Peegli õpilane
Kui kellestki räägivad kõik hästi, siis ei ole see niisama. Eriti kui see inimene oli ise nii tagasihoidlik kui võimalik. Peeglis oli vähemalt kaks haruldast omadust: südametarkus ja südameheadus. Ta õpetas eelkõige oma erakordse isiku kaudu. Ta oli nii aus, kui oli tema ametis tollal üldse võimalik. Seetõttu väärib ta kohe ausammast.
Prof Peeter Vihalemm,
Peegli õpilane ja kolleeg
Juhan Peeglit on võrreldud suure kivi või suure puuga. Mingis mõttes on see võrdlus väga sobiv, sest tema isik ja tähendus ulatub üle aegade. Akadeemilise ajakirjanduse õpetuse rajajana suutis ta luua vaba õhkkonna noorte inimeste kasvamisele ja õpetas seejuures ajakirjandust kui üht osa kultuurist. Ta oli rõõmus, et tema alustatud ajakirjanduse õpetamine on jätkunud. Tema vaim mõjutab meid veel väga pikalt.
Vahur Kersna,
Peegli õpilane
Minu jaoks on jäänud Peegliga seoses senimaani üks mõistatus. Kui esimesel koolipäeval matrikleid kätte anti, surus Peegel tükk aega mu kätt, vaatas pikalt silma ja ütles: ah et sina oledki see Kersna?
Mul kukkus sisemiselt “karp” nii lahti, et jäigi lahti. Mul polnud ühtegi tuttavat ajakirjanduses, keegi ei saanud talle minust midagi rääkida. Ma olin poiss metsast, mittekeegi. Miks ta mulle nii ütles?! Mul pole olnud võimalust seda tema käest küsida. See oli saladus tänase päevani ja nüüd on selge, et jääb igavesti saladuseks. Võib-olla ongi hea, kui inimesed viivad endaga kaasa ka saladusi. See annab põhjuse kohtuda nendega järgmistes eludes.
Aarne Rannamäe,
Peegli õpilane
Peegel oli lõpmata hea inimene. Ta suunas meid omal leebel moel, aga samas väga kindla käega nendest elukaridest üle, mis sellel ajal ülikoolis olid. Selles mõttes oligi ta nagu teise isa eest. Kui mõni rääkis lolli juttu, siis Peegel vaatas talle nukrate silmadega otsa ja ütles: rumal võib olla, aga nii rumal küll mitte. Selles seisiski tema suurus ja võlu, et ta ei pidanud rohkem ütlema ega häält tõstma. Kui ta tõsiselt pahandas, siis muutus eriti kurvaks.
Tema huumor oli leebe ja sordiini all. Vahel alles tagantjärele mõistsid, et see oli väga peen ja terav nali, mis ta tegi.
Sulev Uus,
õpilane ja kolleeg
Peegel polnud lihtsalt õpetaja, vaid ka väga hea kasvataja selle sõna kõige ehtsamas tähenduses. Vastutus lugeja, eesti rahva ja kultuuri ees läbis kõiki tema õpetusi. See aitas Nõukogude oludes ajakirjanikul inimeseks jääda, mitte võõra võimu hääletoruks hakata.
Inimesena oli ta väga soe. Üliõpilased olid nagu oma lapsed – ning jäid selleks ka pärast lõpetamist. Peegel oli ka naljalembene: näiteks kui ta pidi dekaanina rumalaid käske tudengitele edasi andma, siis tegi ta seda sageli huumorivormis.
Voldemar Lindström,
Peegli õpilane
Peegel oli fenomenaalne. Juba tema ere elukäik, kuidas ta läbi sõja tuli ja käis sõdurpoisina oma ema Siberist ära toomas.
Ajakirjanduses oli ta revolutsiooniline, sest hakata 1950. aastate keskel Eesti ajakirja-
nikke õpetama oli eriline. Selle ajani tuli kaader parteikoolidest, kuid tema pani käima eestikeelse ja -meelse ajakirjanduskursuse. Ta järgis tõde, et inimestega tuleb rääkida ausalt. Ta hoiatas uperpallitamise ja tõe moonutamise eest ega armastanud paljusõnalist loba. Praeguse ajakirjanduse pinnapealsus häiris teda väga.
Marju Lauristin,
Peegli õpilane ja kolleeg
Juhan Peegli kaotamine on nii suur tühjus, et seda on raske kirjeldada. Nagu oleks Eestisse jäänud üks suur auk, kuhu on koos Juhaniga langenud suur osa kogu sellest inimlikkuse varust, mis on meile antud. See on suur, suur auk. Noored inimesed peaksid lugema Peegli “Ma langesin esimesel sõjasuvel”. See tuleks uuesti välja anda! Et need noored ja ka mitte enam noored inimesed, kes võtavad nii julgesti sõna selle põlvkonna kogemuste kohta, loeksid ja mõistaksid, mida see tähendas. Kuidas Juhan tundis, et ta langes sel sõjasuvel – ning kandis kogu elu seda kurbust. Ta andis edasi nii palju inimlikkust, armastust inimeste vastu. Juhani jaoks ei olnud elu kunagi lihtne. Ta lasi läbi oma südame kogu Eesti saatuse ja oma lähedaste saatuse, kõik need vaevad, kohandumise ja häbid – ning jäi suureks oma inimlikkuses ja mõistmises.
Uudised
VE: Peegel, Juhan – peeglipoleerija
Peegli vaim valitseb meediat Priit Pullerits, vanemtoimetaja,19.05.2004
Seljas Saksa DVs õmmeldud valge ülikond, astus värske ajakirjandustudeng esimesel ülikoolipäeval professor Juhan Peegli ette õpinguraamatut vastu võtma ja kuulis käepigistusele lisaks: «Ah siis sina oledki see Kersna.»
Nüüdseks tunneb telepublitsist Vahur Kersnat terve Eesti, kuid tollal, aastal 1980, oli ta Antslast pärit eikeegi. Miks professor Peegel, kes teda mingil juhul tunda ei saanud, need sõnad lausus, see mõistatus on kummitanud Kersnat tänini.
Ehkki täna 85-aastaseks saavat Juhan Peeglit peab oma õpetajaks, innustajaks ja eeskujuks pea kogu viimase poolsajandi jooksul küpsenud ajakirjanike kogukond, jääb enamik neist Kersna kombel kimpu, kui paluda lahata Peegli igikestvat fenomeni.
Suurem jagu takerdub üldisustesse. Erakordne inimlikkus on esimene, mis vastusena huulilt lipsab. Südamlikkus ja ausus kõlavad teisena. Siis eetilisus ja huumorimeel.
«Peegli ümber lasub niisugune aura, mis ei lase teda rahulikult analüüsida,» tõdeb Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre. «Teda katab justkui jõuluvana imidþ, millest ei saagi läbi tungida.»
Võimatud nõuded
«Just Juhani olemasolu võimaldas tollal ajakirjandusosakonnal kujuneda omamoodi oaasiks keset nõukogude tegelikkust,» lausub Lauristin. «Just Juhan andis ajakirjandusosakonnale enesekindluse, mis lubas välja töötada oma eetikakoodeksi ja nõuda üliõpilastelt seda, mida ideoloogilise surve all oli ehk isegi võimatu nõuda.»
ETV kauane programmidirektor Voldemar Lindström, kes lõpetas õpingud 1957. aastal Peegli käe all esimese lennuga, mäletab tänini motot, millest noor õppejõud poststalinlikul ajastul juhindus. See kõlas umbes nii: ma ei taha teid kasvatada hobusevargaiks, vaid tõeotsijaiks, kes aitavad ka teistel inimestel tõde üles leida.
Seni oli enamik ajakirjanikke võrsunud parteikoolidest ja asunud ideoloogiavankri rakkesse. Ent Peegel õpetas oma õpilasi nägema töös ennekõike inimesi – ta ei lubanud kirjutada rahvamassidest, vaid käskis kirjutada inimestest –, süstis neisse eetikat ja kultuurilist missioonitunnet.
Peegli jüngrite lugupidamine oma õpetaja vastu on nii suur, et 1980. aastate algul nimetasid nad ajakirjandusosakonna tsunftisiseselt ümber Academia Peegelianaks. (Millele Peegel oma tagasihoidlikkuses vastu punnis, eelistades nimetust Academia Journalistica.) Ja esmakursuslaste rebaseks löömine ei käi mitte näiteks ajalehepakiga, vaid suure peegliga.
Olgugi et diplomi saanuilt ehk värsketelt kolleegidelt on Peegel nõudnud edaspidi argisuhtluses üleminekut vastastikusele sinatamisele, tajuvad tema jüngrid Edasi kauase ajakirjaniku Nasta Pino sõnul sellest hoolimata armastatud õppejõuga suurt vahet. Ehkki kutsuvad end Peegli lasteks.
«Ta on meile midagi erilist,» lausub Pino, kes lõpetas 1958. aastal teise lennuga. «Temas on mingi sisemine kõrgus.»
Idiootne bürokraatia
Seda, kuidas Juhan Peegel suhtub kõigisse võrdselt inimlikult, sai ajakirjandusosakonna noore laborandina 25 aastat tagasi tunda Katrin Lendok.
Õhtul enne kojuminekut avastas ta, et rahakott on kadunud. Selles oli 12 rubla. Suur raha verisulis töötajale. Otsis tengelpunga siit ja sealt. Ei kusagil.
Peegel, kes noore kolleegi õnnetut nägu kõrvalt nägi, võttis lõpuks oma rahataskust 12 rubla ja ulatas Lendokile, lisades vaiksel häälel: «Minu kateedris läks kaduma…»
(Hiljem selgus, et üks kolleeg, kel oli samasugune rahakott, oli Lendoki rahakoti kogemata kaasa võtnud.)
Kogu välise rahulikkuse paistel oli üks asi, mis Juhan Peeglit kurvastas: idiootne bürokraatia. Tema vastumeelsus ametlike aruannete vastu tipnes Lauristini sõnul sellega, et ükskord pistis ta sinna sisse tüki ajakirjanduslikku teksti. Peegel oli veendunud, et keegi seda ei märka, sest ega keegi ju aruandeid nagunii loe.
«Tõesti, nii see oligi,» kinnitab Lauristin. «Kõik läks läbi, keegi ei märganud midagi.»
Küll aga tuli Juhan Peeglil þurnalistika kateedri juhatajana klaarida sageli tudengite patte. Ent sedagi tegi ta suure kärata, oma tasasel moel. Näiteks selle asemel, et keerutava-vingerdava tudengi vassimisele kärehäälselt lõpp teha, lausus ta sügava ohkega: «Teie jutt on nagu pardisitt tiigi peal.»
Või teine intsident, nagu seda mäletab Mart Juur, Eesti Ekspressi toimetaja. Oli üks tudeng ühiselamus koristaja ämbrisse junni lasknud. Tegu tuli arutusele osakonna üldkoosolekul.
«See oli kõigile piinlik, kõigil oli nõme olla,» räägib Juur. «Aga Peegel vaatas sel ajal aknast välja. Tema näol oli absoluutne tüdimus ja põlgus. Oli näha, et see arutelu oli talle täiesti jäle.»
Ajakirjanike autoriteet
Ehkki kõrgemalt kui praktilisi näpunäiteid hindavad Peegli lapsed temalt saadud sõnulseletamatut inimlikku hoiakut, säilitavad nii mõnedki tema loengus kogutut kui reliikviat. Neil kordadel, kui Eesti Naise peatoimetaja Katrin Streimann on kolinud või võtnud ette suurpuhastuse, on ta hoidnud kui silmatera Peegli ainete vanu konspekte. «Mulle on need olulised,» sõnab ta.
Isegi need, kes pole oma nooruse tõttu kordagi Peegli loenguis istunud, tunnetavad tema kõikehõlmavat aurat ja autoriteeti. Eesti Naise tegevtoimetaja Esta Härm täheldas 1990. aastate keskel ajakirjanikuks õppides, kuidas õppejõudude omavahelistes vaidlustes kadusid lahkhelid niipea, kui keegi kergitas küsimuse: aga kuidas Juhan asjasse võiks suhtuda?
Ja kui Juhan Peegel soostus arvustama Härmi bakalaureusetööd ning kiitis tema tublidust, hakkas Härm ka ise uskuma, et küllap ta siis ongi tubli. Nii palju maksis hea sõna vanalt mehelt, keda ta oli vaid paar korda kohanud.
Kersna, kes seniajani lahendab mõistatust, mis sõnum peitus ülikooli avaaktusel Peegli puistatud lühikeses lauses, on jõudnud esialgse oletuseni. Ilmselt käivitas lugupeetud õppejõud temas – ja küllap ka teistes tudengihakatistes – oma sõnadega alateadvusliku programmi, mis tekitas sisemise vajaduse saada kellekski.
«Ta on kuramuse tark vanamees,» nendib Kersna.
Elutark, kui Mart Juurelt täpsustus laenata.
xxx
Anneli Ammas, 19.05.2004
Foto: Tartu Ülikool
“Mina ei ole midagi! Hoopis teised on minule nii palju andnud. Jään nende ees igavesti tänuvõlglaseks,” ütleb 85-aastane Juhan Peegel ja neile, kes Eesti ajakirjanduse üht suurmeest ei tunne, võib kinnitada, et see on täiesti siiras tunnistus.
Täna 85-aastaseks saava Juhan Peegli õpilased, keda ta oma lasteks on kutsunud ja kes seda suurima rõõmuga on alati olnud, nimetavad teda vanaaja rahvameheks nagu olid Jannsen või Kreutzwald. Nad ütlevad, et Peegli hoitud ning juhitud rahvusliku ajakirjanduse õpetamisel on olnud oluline osa Eesti taas-iseseisvumisel. Ta on oma isikuga tõestanud, kuidas jääda heitlikus ajas väärikaks ja lihtsaks inimeseks. Ta on õpetanud, et ajakirjanike jaoks on ülim kriteerium vastutus oma maa ja rahva ees. On vähe inimesi, kelle nime ette võib kirjutada “meie”. On meie Keres, on meie Lennart, aga on kindlasti ka meie Juhan.
Lugusid Juhan Peeglist rääkisid: Ülo Tuulik, Helle Tiisväli, Salme Rannu, Hagi ·ein, Krista Aru, Aune Unt, Tiit MatsulevitÐ, Rein Sikk, Indrek Lindsalu.
Lühike, kuid sisutu jutt
Ajakirjandust õpetati ennevanasti eesti filoloogia eriharus. Juhan Peegli loengud toimusid seega eesti filoloogia erialakateedrite ruumides, kus parasjagu juhtus olema vaba laud nii umbes kaheksale tudengile. Professor ise istus mõne kirjutuslaua taga ja rääkis oma tasasel viisil, kuidas sadu aastaid tagasi Eesti ajakirjandust tehti ja mis võitlusi ses asjas võideldi; ja mis õieti on üks hea lugu ja miks seda üldse kirjutada. Loeng lõppes alati ühtemoodi. Peegel jäi vait, vaatas oma leebe öökullipilguga meile otsa ja ütles: “Sellega ma lõpetan oma lühikese, ent sisutu jutu.”
Tegelikult on ta vist kõik oma kõned ja jutud nende sõnadega lõpetanud.
Raske elu
Kõik ütlevad, et raske ja paha ja palju, aga Juhan pööras oma suured silmad pahupidi ja ütles: “Aga lapsukesed! Isegi piiblis ega kommunistliku partei manifestis pole kirjutatud, et elu peab kerge olema. Elu peabki raske olema!”
• Sündis: 19. mail 1919 Saare maakonnas Pöide vallas Reina külas pere kuuenda lapsena
• Haridus: 1938 lõpetas Saaremaa ühisgümnaasiumi, 1951 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. 1973 kaitses doktoriväitekirja teemal “Eesti ajakirjanduse algusperiood (1766–1857)”, saades eesti esimeseks ajakirjandusdoktoriks. 1976. aastast on Peegel professor, 1989. aastast akadeemik ja 1993. aastast Tartu Ülikooli emeriitprofessor.
• Loomingust: romaan “Ma langesin esimesel sõjasuvel” 1979, “Eesti ajakirjanduse algus (1766–1857)” 1966, sõnastik “Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides”. Ta on koostanud ja toimetanud mitmeid õpikuid ja uurimuste kogumikke (“Ajaleht” 1968, “Eesti ajakirjanduse ajaloost” 1966–89, “Fakt, sõna, pilt” 1964–72 jt).
• Aunimetusi: 1979 ENSV teeneline teadlane, 1996 Riigivapi IV klassi teenetemärk, 1999 Tartu linna aukodanik.
Püssiga Peipsi ääres
Kord 1980. aastate lõpul sattus Juhan Peegel koos Ülo Tuulikuga Ahvenamaale sellisel päeval, kus õues oli madal ja pime tuisk ning välja ei saanud jalgagi tõsta. Võib-olla see ilma masendus ja loodusliku väljapääsmatuse tunne, mis tekitasid temas sellise meeleolu, et ta pika jutuajamise sees kaks korda ütles, et ah, kogu seda elu oleks pidanud elama teistmoodi, oleks pidanud vastu hakkama, kui venelased sisse tulid.
Oleks pidanud püssi palge panema ja kas või viimse meheni sinna jäämagi. Olen seda mõelnud kogu aeg. Kogu elu.
Soomlastele ajalugu õpetama
Kui 25 aastat tagasi ilmus Peegli romaan “Ma langesin esimesel sõjasuvel”, siis see tõlgiti ka soome keelde. Seal ilmus see heal paberil, oli paks ja suur raamat, mida ei andnud võrreldagi Eestis välja antud pisikese vihuga. Soomlased olid sinna pannud ka eessõna, kus nad rääkisid raamatu taustast, venelaste okupatsioonist, küüditamistest. Partei ladvikule Eestis soomlaste eessõna muidugi ei meeldinud.
Toonane ülikooli parteisekretär Advig Kiris kutsus Peegli enda juurde välja ja ütles, et siin on selline eessõna, mis näitab vääras valguses kõike ja heidab halba varju ka teile seltsimees Peegel. Aga me teeme nüüd nii, jätkas Kiris, et teie kirjutate kriitilise artikli, kus asetate asjad õigetele kohtadele ja meie võtame enda peale selle, et artikkel tõlgitakse soome keelde ja et see ilmub Helsingin Sanomates. Juhan Peegel ei hakanud sellist juttu ajanud tüübiga vaidlema, vaid ütles lühidalt: “Ei ole minu asi soomlastele ajalugu õpetada!”, keeras ringi ja pani ukse väljastpoolt kinni. Nii see asi jäigi.
Tartu rahu laud
Ajakirjanduskateedrisse ilmus 1980. aastate algul suur must laud, mille taga oli peetud 1920. aastal Tartu rahu läbirääkimisi. Sinnani oli laud olnud Tartu ülikooli ajaloomuuseumi keldris ja Juhan teadis seda. Kuna kateeder oli saanud juurde uue ruumi, siis sinna oli vaja korralikku seminarilauda, aga selliseid ei toodetud kusagil. Juhan ütles, et toome selle Tartu rahu laua endale. Ta helistas muuseumi direktorile Ela Martisele ja ütles, et mis sa selle lauaga ikka teed, seisab niisama keldris, aga meie leiaksime rakenduse. Direktor oli kõhklev, aga päris ära ka ei öelnud. Kiiresti otsis toonane värske õppejõud Tiit Matsulevitð pundi Edasis praktikal olnud poisse kokku, muretseti veoauto ning must, raske ovaalne laud toodigi ajakirjanike seminarilauaks. Kõik teadsid, mis laua taga nad õpivad. Laud on seal siiani.
Tark soovitus
Kui Marju Lauristin oli alla kirjutanud 40 kirjale, siis oli vaja osakonnas korraldada koosolek. Juhan Peegel võttis meid enne kokku ja rääkis, et nüüd on selline asi juhtunud ja peame tegema kohtumisõhtu rektor Arnold Koobiga, kes räägib meile igasugu asju.
Peegel soovitas, et parem vaadake, mida küsite ja ärge igasuguseid asju küsige, sest ka sellest võib sõltuda meie kateedri püsima jäämine. Muidugi ei ütelnud ta, et Marju Lauristin midagi valesti oli teinud.
Maha lasta!
Kui noormehed ei käinud korralikult sõjalises õppes, saadeti sõjalise kateedrist kaebus ja küsimus ajakirjanduskateedri juhatajale, mida tema soovitab poistega ette võtta. Peegel kirjutas oma ilusa suure käekirjaga selle kirja peale: “Seina äärde ja maha lasta!”. Kiri pandi kateedri teadete tahvlile. Kui kaebused sõjalise kateedrist jätkusid, sest poisid ikka ei ilmunud õppustele, lisas Peegel kirjale teisegi soovituse: “Otsekohe maha lasta, kuid enne lubada kokkusaamine omastega!”
Jõuluõhtu kiirus
Jõuluõhtul oli vaja mingit tööd teha ja meie hakkasime Juhanit tülitama, et on jõuluõhtu ja kiire. Juhan ütles, et räägib meile ühe loo, miks jõuluõhtul ei tohi kunagi kiire olla.
Kunagi näidatud Tallinnas jõuluõhtul vanas Foorumi kinos filmi Kristuse kannatustest. Tõtt-öelda palju rahvast kinos polnud, ainult paar-kolm tõsiusklikku mutikest. Filminäitaja oli noor mees ja temal ka jõuluõhtul kiire ja mõtles siis, et ega mutikesed aru saa, kui ta filmi kiiremini näitab. Andiski siis filmimasinale tasakesi vändaga hoogu juurde. Alguses kulgesid sündmused tasapisi, aga kui oli mäe peale minek, pani Kristus juba enam-vähem galopis mäest üles, hüppas, plaksti ise ristile, kiiksatas korra ja oligi surnud. Tädid kaebasid selle peale. Ja vaat sellepärast, et teie peale ei kaevataks ja teie ei jääks oma töökohast ilma, ei tohi teil kunagi jõuluõhtul kiire olla.
Kust sa pärit oled?
Vastuvõtukomisjonis imestasin, kuidas ta inimese keelekasutuse järgi ütles ära tema päritolu. Mitte ainult maakonniti või Lõuna- ja Põhja-Eesti määratlusega, vaid kihelkonniti ütles ära, kes kust pärit. Kui ta eksiski, siis siia või sinna kihelkonna võrra, kuid mitte rohkem.
Hobune ja koer
Kui Juhan Peegel meenutab sõda, siis ta räägib lihtsatest inimlikest tunnetest. Ta on öelnud, et kõige rohkem oli tal kahju hobustest ja kõige raskem oli taluda pidevat magamatust. Ei mingit paatost ega poosi. Kui Juhan räägib filmis oma emast, siis ta meenutab, kuidas ema, kes oli Siberist tagasi tulnud ja kaotanud pool peret või rohkemgi, küsis Juhanilt, kas tal on meeles üks nende pere koer. Ema tahtis, et selle koera hauale istutataks puu, sest see oli kena koer.
Puhas elevant
Esimesel kursusel kirjutasid tudengid lugusid ja etüüde. Esimese kursuse tüdrukud olid kaunishinged ja kirjutasid lüürilisi lugusid. Mind haarab suur ja puhas tunne, oli nende tööde läbiv motiiv. Juhan loeb ja ütleb: mis see suur ja puhas on? Teate, mis on suur ja puhas? Pestud elevant. Aga teie kirjutage konkreetsemalt, milline see suur ja puhas tunne ikka tegelikult on, lugeja tahab täpsemalt teada.
Academia Peegeliana
Ajakirjandusüliõpilasi ühendas Academia Peegeliana, mille üks sisuline külg oli aukoodeks, millele k&otil
de;ik esimese kursuse lõpetanud alla kirjutasid. Ülimalt tagasihoidliku loomuga Peeglile selline nimetus muidugi ei meeldinud. Ta ütles, et peab leppima vapilooma saatusega – nii ta end nimetas –, aga isikukultust ta ei taha. Mõne aasta pärast muudeti ühenduse nimetus Academia Journalisticaks. Aga peegliga lüüakse siiani esimese kursuse tudengeid üliõpilaseks.
Hiiglane
Kui esimest korda Juhanit elusast peast nägin, lausa ehmusin. Juhan Peeglit oli ju telest nähtud ning ema-isa käest kodus temast palju kuuldud ja minu kujutluses oli ta hiigelsuur. Aga ta ei olnudki nii suur. Hoopis täiesti tavaline inimene. Kujutlesin teda Arnold Schwarzeneggeri kehaehitusega kahemeetrise hiiglasena. Kui ühest inimesest ikka nii palju ja nii hästi räägitakse, siis kuidas ta saab olla tavaline.
EPLO
xxx
Juhan Peegel 19.5.1919–6.11.2007
Inimesed me peame olema
Meie õpetajat Juhan Peeglit, Õpetajat suure algustähega ei ole enam. Kurb sõnum liikus tänapäevaseid uudistekanaleid pidi ja jõudis kohale liiga äkki. Olen kindel, et kõik Juhani õpilased, ükskõik kas nad uurisid parasjagu uudiste tausta, toimetasid tekste või pidasid koosolekut, vakatasid – iga ajakirjaniku kuklas tiksuvast tähtajakellast hoolimata tabanuks neid justkui halvatus.
Ikka on nii, et väärtust, tähtsust ja olulisust tajud kõige valusamalt, kui oled kellegi kaotanud.
Muidugi on kiire – alati on. Millal ma temaga viimati rääkisin, millal helistasin?
Aga Peegel oli ju kogu aeg olemas, kui teda vaja läks. Seda teadsid kõik tema õpilased. Ja ilmaasjata või pisiasjade pärast teda tülitada ei söandatud.
Tülitada… Kui ülikoolipinki nühkides küsisime, miks ta õpetab, selle asemel et ise ajakirjanikutööd teha, vastas ta: “Ajakirjanikuamet, see on ju piinlik töö: tuleb muudkui võõraid inimesi tülitada.” Endal võbeles muie suunurgas.
Inimene oli Juhan Peeglile kõige tähtsam ja seda rõhutas ta oma õpilastele. Olen teda sisimas pidanud inimlikkuse mõõdupuuks. Kõik, kes on tema loenguid kuulanud, temaga juttu ajanud või muul moel kokku puutunud, teavad, mida see tähendab. See on lugupidamine teise inimese vastu, kuulamisoskus ja turvatunne. Noored inimesed kohe oskavad tühjast tüli teha, paljud asjad muudavad nende meeled ärevaks. Tema oskas muretseja ära kuulata, lohutada või asjad huumoriga paika sättida
Juhan Peegel küsis ülikooli lõpetanud õpilastelt ikka, kuidas neil läheb. Kui sa ääri-veeri oma töö pärast kurta võtsid, lohutas lugupeetud õppejõud: “Pole midagi, küllap harjute, isegi mina hakkan juba ülikooliga ära harjuma.”
Meelde on jäänud, kuidas professor Peegel ülikooli peahoone ees vastu tulles härrasmehelikult kaabut kergitades ja aupaklikult noogutades tervitas. Tema tervitust esmakursuslasena vastu võttes vaatasin sügavalt endasse: kas ma ikka käitusin nii nagu vaja?
Kuidas tuli Juhan Peegel mõttele hakata 1954. aastal ajakirjandust õpetama? Rohkem ilma ja inimesi näinud teavad, kui suure surve all Eesti tollal oli.
Eesti lehtede toimetustes töötab palju noori inimesi, kes pole Juhan Peeglit silmast silma näinud, aga nad kõik teavad, kes ta on, sest just temast sai Eestis alguse järjekindel ajakirjanduse õpetamine ja uurimine, ajakirjanduse käsitamine kultuuri ja ühiskonna väga olulise osana.
Noored, kes praegu toimetustes ajakirjanduspõldu künnavad, jutustavad Juhanist oma lugusid. Vahel tabad end muigamas: nad räägivad tähtsa näoga olukordadest ja lugudest, milles oled ise osaline olnud, aga mis on nende suus sootuks teistsuguseks, lausa vastupidisekski muundunud. Sellegipoolest peavad nad end Juhan Peegli järeltulijateks – ehk sellepärast, et nende koolitajad ja õpetajad ülikoolis pole Juhanit unustanud ning tuletavad tema õpetusi ka noorematele meelde.
Juhan Peegel oli viimse ajani kindel – rääkigu meediakriitikud mida tahes –, et ajakirjandus on üks kultuuri osa. Talle meeldis ikka meelde tuletada, et enam kui 200 aastat tagasi ilmus Tarto Maarahwa Näddali-Leht – mõeldud talurahvale, kes elas toona veel orjuses.
Eesti ajakirjanduse ajalugu õpetades toonitas ta ikka, et Euroopas on muidugi ka varem ajalehti ilmunud, kuid neid ei antud välja talurahvale.
Juhan Peegel meenutas, et Kreutzwaldi Ma-ilm ja Mõnda ilmus kõigest 30 aastat hiljem, kui Inglismaal oli trükivalgust näinud esimene samasugune. “Millal ilmus esimene venekeelne ajaleht laiale lugejaskonnale? Talupoegadele? Sellist pole olnudki,” ei jätnud ta lisamata, pidades eestlasi ajalehe väljaandmises väljapaistva kultuuriga rahvaks.
Viimasel ajal on ajakirjanduse ja lugeja suhted muutunud keeruliseks. Arvamuste paljusus, mis peaks päevalehti kaunistama, on lugejate, eriti vanema põlvkonna inimeste meeled segi ajanud. Kui üks kirjutab üht ja teine räägib teist, siis kes ütleks, mis on õige?
Ajakirjandus on poliitikute hämaraid tegusid paljastades teinud nii intensiivset tööd, et lugejale võib jääda mulje, nagu poleks Eestis enam ühtki ausat riigimeest. Ikka saame lugeda vaid halbu uudiseid ja meile paljastatakse negatiivset tausta. Ajakirjandusliku pildi lööb päris segi meelelahutusliku meedia pealetung. Seegi võib olla üks põhjus, miks usaldus ajakirjanduse vastu väheneb.
Mäletan, et lugesin hirmuvärinaga üht Juhan Peegli sünnipäevaintervjuud, milles tal paluti anda hinnang praegustele päevalehtedele. Aga tema vastas, et on praegustest lehtedest vastu vaatava pildiga üldiselt rahul. Kas või juba sellepärast, et tal töötab toimetustes palju akadeemilisi tütreid ja poegi.
Hingasin kergendatult. Tundsin end seisvat nagu omaenda vanaisa kaitsva selja taga. Peatoimetajad teavad, kui raske on leida head kirjutajat. Ajakirjandustudengid saavad juba esimestel praktikakuudel teada, et reporter on nagu kiirrongil maohaavavalu unustada püüdev, paremalt ja vasemalt mitte just kõige meeldivamaid sõnu kuulev reisija, kes ikka veel koju ei jõua. Palju lihtsam on hakata suhtekorraldajaks.
Kaheksakümnendatel ülikoolis ajakirjandust tudeerijaid ühendas Academia Peegeliana, mis sisuliselt tähendas esimest Eesti ajakirjanduseetika koodeksit. Sellele aukoodeksile kirjutasid alla kõik esimese kursuse lõpetanud tudengid. Tagasihoidliku loomuga Juhan Peeglile selline nimetus muidugi ei meeldinud ja nii muudeti ühendus Academia Journalisticaks.
Nimest tähtsamaks tuleb pidada koodeksi sisu, mille keskmes oli jällegi inimene, nagu alati rõhutas meie õpetaja. Ka kolleeg, su kõrval töötav ajakirjanik on inimene. Koodeks keelab möödujal tema peale sülitada ja teisele, kaugemale pürgijale, kaikaid kodarasse visata.
Tähtsaimaks kümnest eetikakoodeksi punktist pean siiski viimast: “Ajakirjanikud me võime olla, inimesed peame olema.”
Meie, Juhan Peegli õpilased, langetame leinas pea.1
Juhan Peegli ärasaatmine toimub pühapäeval, 11. novembril kell 13 Tartu ülikooli aulas.
Juhan Peegel
19.5.1919-6.11.2007
•• Juhan Peegel sündis 1919. aastal Saaremaal Reina külas.
•• Ajakirjanduslikku tegevust alustas ta 1938–1939 ajalehe Meie Maa reporterina Kuressaares. 1939–1940 teenis ta Eesti Vabariigi kaitseväes, 1941–1945 osales Teises maailmasõjas Nõukogude armee Eesti territoriaalkorpuses ja Eesti laskurkorpuses.
•• 1951. aastal lõpetas Peegel Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal. 1947–52 töötas Peegel Edasi toimetuses. 1952. aastast sai temast Tartu riikliku ülikooli õppejõud (1978. aastast professor). 1978–1986 juhtis Peegel zˇurnalistikakateedrit, oli 1987. aastast konsultantprofessor ja 1993. aastast emeriitprofessor.
Juhan Peegel on avaldanud uurimusi eesti kirjanduse ja ajakirjanduse ajaloo ning eesti rahvaluule alal, koostanud ja toimetanud uurimistööde kogumikke ja Tartu ülikooli filoloogiaalaseid sariväljaandeid.
•• Ka on Peegel avaldanud ilukirjandusteoseid, sealhulgas humoristlikke lühipalu ja paroodiaid. Tema kõige tuntum ilukirjandusteos on mälestustesugemeline romaan “Ma langesin esimesel sõjasuvel”, mis kirjeldab sõjakuid 1941. aastal reavõitleja silmade läbi.
Meenutused
Hans H. Luik,
Peegli õpilane
Professor Peegel õpetas, kuidas ajada Eesti asja ka Vene ajal. Loengus Ado Grenzsteinist ütles ta: lapsed, ärge kaotage usku eesti rahva tulevikku! Grenzstein mäletatavasti kutsus kõiki venestuma, kuna ei näinud tsaariajal Eestil perspektiivi. Hiljem aga tuli Eesti Vabariik.
Kuidas tuuled Brezˇnevi ajal ka ei puhunud, jäi professor Peegel alati südamlikuks. Ta kaitses meid, tulipäid, alati ülikooli parteikomitee fanaatikute eest. Meenutan tema häid silmi meeleliigutusega.
Mihkel Mutt,
Peegli õpilane
Kui kellestki räägivad kõik hästi, siis ei ole see niisama. Eriti kui see inimene oli ise nii tagasihoidlik kui võimalik. Peeglis oli vähemalt kaks haruldast omadust: südametarkus ja südameheadus. Ta õpetas eelkõige oma erakordse isiku kaudu. Ta oli nii aus, kui oli tema ametis tollal üldse võimalik. Seetõttu väärib ta kohe ausammast.
Prof Peeter Vihalemm,
Peegli õpilane ja kolleeg
Juhan Peeglit on võrreldud suure kivi või suure puuga. Mingis mõttes on see võrdlus väga sobiv, sest tema isik ja tähendus ulatub üle aegade. Akadeemilise ajakirjanduse õpetuse rajajana suutis ta luua vaba õhkkonna noorte inimeste kasvamisele ja õpetas seejuures ajakirjandust kui üht osa kultuurist. Ta oli rõõmus, et tema alustatud ajakirjanduse õpetamine on jätkunud. Tema vaim mõjutab meid veel väga pikalt.
Vahur Kersna,
Peegli õpilane
Minu jaoks on jäänud Peegliga seoses senimaani üks mõistatus. Kui esimesel koolipäeval matrikleid kätte anti, surus Peegel tükk aega mu kätt, vaatas pikalt silma ja ütles: ah et sina oledki see Kersna?
Mul kukkus sisemiselt “karp” nii lahti, et jäigi lahti. Mul polnud ühtegi tuttavat ajakirjanduses, keegi ei saanud talle minust midagi rääkida. Ma olin poiss metsast, mittekeegi. Miks ta mulle nii ütles?! Mul pole olnud võimalust seda tema käest küsida. See oli saladus tänase päevani ja nüüd on selge, et jääb igavesti saladuseks. Võib-olla ongi hea, kui inimesed viivad endaga kaasa ka saladusi. See annab põhjuse kohtuda nendega järgmistes eludes.
Aarne Rannamäe,
Peegli õpilane
Peegel oli lõpmata hea inimene. Ta suunas meid omal leebel moel, aga samas väga kindla käega nendest elukaridest üle, mis sellel ajal ülikoolis olid. Selles mõttes oligi ta nagu teise isa eest. Kui mõni rääkis lolli juttu, siis Peegel vaatas talle nukrate silmadega otsa ja ütles: rumal võib olla, aga nii rumal küll mitte. Selles seisiski tema suurus ja võlu, et ta ei pidanud rohkem ütlema ega häält tõstma. Kui ta tõsiselt pahandas, siis muutus eriti kurvaks.
Tema huumor oli leebe ja sordiini all. Vahel alles tagantjärele mõistsid, et see oli väga peen ja terav nali, mis ta tegi.
Sulev Uus,
õpilane ja kolleeg
Peegel polnud lihtsalt õpetaja, vaid ka väga hea kasvataja selle sõna kõige ehtsamas tähenduses. Vastutus lugeja, eesti rahva ja kultuuri ees läbis kõiki tema õpetusi. See aitas Nõukogude oludes ajakirjanikul inimeseks jääda, mitte võõra võimu hääletoruks hakata.
Inimesena oli ta väga soe. Üliõpilased olid nagu oma lapsed – ning jäid selleks ka pärast lõpetamist. Peegel oli ka naljalembene: näiteks kui ta pidi dekaanina rumalaid käske tudengitele edasi andma, siis tegi ta seda sageli huumorivormis.
Voldemar Lindström,
Peegli õpilane
Peegel oli fenomenaalne. Juba tema ere elukäik, kuidas ta läbi sõja tuli ja käis sõdurpoisina oma ema Siberist ära toomas.
Ajakirjanduses oli ta revolutsiooniline, sest hakata 1950. aastate keskel Eesti ajakirja-
nikke õpetama oli eriline. Selle ajani tuli kaader parteikoolidest, kuid tema pani käima eestikeelse ja -meelse ajakirjanduskursuse. Ta järgis tõde, et inimestega tuleb rääkida ausalt. Ta hoiatas uperpallitamise ja tõe moonutamise eest ega armastanud paljusõnalist loba. Praeguse ajakirjanduse pinnapealsus häiris teda väga.
Marju Lauristin,
Peegli õpilane ja kolleeg
Juhan Peegli kaotamine on nii suur tühjus, et seda on raske kirjeldada. Nagu oleks Eestisse jäänud üks suur auk, kuhu on koos Juhaniga langenud suur osa kogu sellest inimlikkuse varust, mis on meile antud. See on suur, suur auk. Noored inimesed peaksid lugema Peegli “Ma langesin esimesel sõjasuvel”. See tuleks uuesti välja anda! Et need noored ja ka mitte enam noored inimesed, kes võtavad nii julgesti sõna selle põlvkonna kogemuste kohta, loeksid ja mõistaksid, mida see tähendas. Kuidas Juhan tundis, et ta langes sel sõjasuvel – ning kandis kogu elu seda kurbust. Ta andis edasi nii palju inimlikkust, armastust inimeste vastu. Juhani jaoks ei olnud elu kunagi lihtne. Ta lasi läbi oma südame kogu Eesti saatuse ja oma lähedaste saatuse, kõik need vaevad, kohandumise ja häbid – ning jäi suureks oma inimlikkuses ja mõistmises.