|
Pavel sündis Jõgeveste mõisas Helme kihelkonnas mõisaantvärgi pojana, hiljem jäi pere Tartusse elama ja Louis Pavel astus 1935. aastatel Kõrgemasse Kunstikooli Pallas. 1940–1944 õppis ta Ado Vabbe meistriateljees, mis tal sõja tõttu jäigi lõpetamata
Pintslid ja püssid
See periood on tema elu värvikaim.
Ta tutvus vaheldumisi mereväeteenistuse, metsavendluse, rahateenimise ja eduka kunstnikukarjääriga. Militaarse eluga kohtus Pavel Eesti mereväes 1937–1938, perioodi jäi ka tutvumine Helsingi kunstieluga.
Prantsuse maalikunsti väljapanek Ateneumis jäigi noorele maalijale olulisimaks nähtud näituseks. Relva kandis Pavel uuesti suvel 1941, enne Saksa vägede Eestisse jõudmist.
Prof Julius Mark, hilisem Eesti Omakaitse ohvitser, soovitas tal võimaliku Nõukogude mobilisatsiooni eest metsa tulla. Pavel kuuluski Tartumaa organiseeritud metsavendade hulka, võimalik, et ta osales major August Vase juhtimisel ka mõnes sõjalises operatsioonis.
Poeg Indrek Hirv arvab, et just metsas, püss seljas, valmis tal üks kaunemaid impressionistlikke maastikumotiive, üsna tüüpilisi toonasele Pallasele.
1942. aastal, kui okupatsioonivõimudelt tuli viimaks luba Pallas taasavada, ei oleks Pallase direktor arhitekt Arnold Matteus seda suutnud ilma Louis Pavelita, kes käis kodust koju, ukse tagant ukse taha ning veenis endisi kaasõpilasi ja ka õppejõude uuesti kokku tulema (vt. ka «Maalikunstnik Valdemar Väli» 2004, lk 12).
Sisemine jõud on taga
Saksa okupatsiooni ajal esineb Louis Pavel kõigil Tartu kunstinäitustel ja aitab neid korraldada; esinemisi Tallinna näitustel kirjeldab ilmekalt Kaalu Kirme raamatus «Muusad ei vaikinud» (Tln, 2007). Maalid said kiita Helmi Üpruselt, Voldemar Ermilt, Alfred Vagalt ja Carl Brinkmannilt.
Need, suuremas osas hävinud tööd olid maalitud «sisemise jõu ja ladusate värvipindadega,» nagu kirjutas Helmi Üprus (Postimees, 4. mai 1942).
Tuleb täiendada Kaalu Kirme raamatut, mille kohaselt Helmi Üprus polevat arvanud midagi head Paveli 1943. aasta Tartu sügisnäituse ekspositsiooni kohta (lk 162).
Vastupidi, Helmi Üprus kirjutab hoopis: «Vitaalsuse poolest köidab tähelepanu L. Paveli «Vagunis», mis on (…) parimaid» (Postimees, 28. dets 1943).
Nii kujunebki Saksa okupatsiooni aeg Louis Paveli kunstnikutee kõrgajaks, kriitika asetab ta eesti tuntuimate maalijate kõrvale.
1944. aasta kevadtalvel astub Pavel vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, pärast väeosa lagunemist ja metsavennaelu ootavad teda Nõukogude vangilaagrid. Läbi mitme jaotuslaagri jõuab ta lõpuks Kroonlinna.
Sõjavangilaagris tõestab ta end elementaarsete inseneriteadmistega joonestajana ja Leningradi purukspommitatud tööstushoonete katusekonstruktsioone joonestades pääseb edasistest laagritest.
Kunstnik jõuab koju 1946. Säravast isiksusest on saanud poolenisti murtud mees.
Ta peab mitmeid ameteid, on muuseas professor Vabbe laborant Tartu Kunstiinstituudis ning kunstnik Tartu Kunstifondis ja Vanemuises… aga ka metsatööline ning madrus Peipsil ja Emajõel.
Tõrjutud
1952. aastal visatakse ta Kunstnike Liidust välja «loomingulise aktiivsuse puudumise tõttu», põhjuseks muidugi kuulumine Omakaitsesse ja Saksa sõjaväkke, mis tähendas mõnigi kord näitusele pakutud tööde tagasilükkamist juba enne žüriid ning raskusi maalitarvete hankimisel. Paveli liikmelisust ei taastatudki.
Hiljem paistab ta seda enam mitte soovivatki, ta eemaldub teadlikult ametlikust kunstielust ja veedab palju aega metsades ja järvedel, maalides aeg-ajalt maastikke – nii talviseid («Pilkuse motiiv» 1961, Mart Paveli kogu) kui ka suviseid («Palupõhja» 1969, Indrek Hirve kogu). Ent viiekümnendatel võtab ta tagasilööke veel südamesse, otsides lohutust alkoholist.
1955. aastal, kui tal oma loomingut siiski avaldada õnnestus, kirjutas Vaike Tiik näituse kataloogi eessõnas: «Saavutusi portreemaali alal on G. Raualt ja L. Pavelilt.»
Saame tõdemusele Paveli heast portreemaalija tasemest kinnitust ka praegusel näitusel. Neist tõusevad esile ema, isa, Ernst Kruuda ja Loreida Laisa portreed. Laste Kersti ja Mardi etüüdlik kaksikportree mõjub vahetult ja siiralt.
Üks karakteersemaid sõjajärgseid portreid on Helgi Hirvest (1961), see asub Tartu Kunstimuuseumis.
Louis Paveli huvitavat elu aitas artikli jaoks täpsustada Paveli poeg teisest abielust Indrek Hirv.
Näitus
Louis Paveli isikunäitus
25. septembrini Tartu galeriis Olewik (Lai 1)
|
Uudised
VE: Pavel, Louis – mereväelane, metsavend, kunstnik
14.09.2007 00:01Krista Piirimäe, kunstiajaloolane
Toomemäe nõlval, majas, mille ehitas ajalehe Olewik toimetaja ja omanik Ado Grenzstein, on nüüd kunstigalerii Olewik. Galeriis on avatud Louis Paveli (1915–1977) esimene isikunäitus.
Foto: Erakogu
Pavel sündis Jõgeveste mõisas Helme kihelkonnas mõisaantvärgi pojana, hiljem jäi pere Tartusse elama ja Louis Pavel astus 1935. aastatel Kõrgemasse Kunstikooli Pallas. 1940–1944 õppis ta Ado Vabbe meistriateljees, mis tal sõja tõttu jäigi lõpetamata
Pintslid ja püssid
See periood on tema elu värvikaim.
Ta tutvus vaheldumisi mereväeteenistuse, metsavendluse, rahateenimise ja eduka kunstnikukarjääriga. Militaarse eluga kohtus Pavel Eesti mereväes 1937–1938, perioodi jäi ka tutvumine Helsingi kunstieluga.
Prantsuse maalikunsti väljapanek Ateneumis jäigi noorele maalijale olulisimaks nähtud näituseks. Relva kandis Pavel uuesti suvel 1941, enne Saksa vägede Eestisse jõudmist.
Prof Julius Mark, hilisem Eesti Omakaitse ohvitser, soovitas tal võimaliku Nõukogude mobilisatsiooni eest metsa tulla. Pavel kuuluski Tartumaa organiseeritud metsavendade hulka, võimalik, et ta osales major August Vase juhtimisel ka mõnes sõjalises operatsioonis.
Poeg Indrek Hirv arvab, et just metsas, püss seljas, valmis tal üks kaunemaid impressionistlikke maastikumotiive, üsna tüüpilisi toonasele Pallasele.
1942. aastal, kui okupatsioonivõimudelt tuli viimaks luba Pallas taasavada, ei oleks Pallase direktor arhitekt Arnold Matteus seda suutnud ilma Louis Pavelita, kes käis kodust koju, ukse tagant ukse taha ning veenis endisi kaasõpilasi ja ka õppejõude uuesti kokku tulema (vt. ka «Maalikunstnik Valdemar Väli» 2004, lk 12).
Sisemine jõud on taga
Saksa okupatsiooni ajal esineb Louis Pavel kõigil Tartu kunstinäitustel ja aitab neid korraldada; esinemisi Tallinna näitustel kirjeldab ilmekalt Kaalu Kirme raamatus «Muusad ei vaikinud» (Tln, 2007). Maalid said kiita Helmi Üpruselt, Voldemar Ermilt, Alfred Vagalt ja Carl Brinkmannilt.
Need, suuremas osas hävinud tööd olid maalitud «sisemise jõu ja ladusate värvipindadega,» nagu kirjutas Helmi Üprus (Postimees, 4. mai 1942).
Tuleb täiendada Kaalu Kirme raamatut, mille kohaselt Helmi Üprus polevat arvanud midagi head Paveli 1943. aasta Tartu sügisnäituse ekspositsiooni kohta (lk 162).
Vastupidi, Helmi Üprus kirjutab hoopis: «Vitaalsuse poolest köidab tähelepanu L. Paveli «Vagunis», mis on (…) parimaid» (Postimees, 28. dets 1943).
Nii kujunebki Saksa okupatsiooni aeg Louis Paveli kunstnikutee kõrgajaks, kriitika asetab ta eesti tuntuimate maalijate kõrvale.
1944. aasta kevadtalvel astub Pavel vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, pärast väeosa lagunemist ja metsavennaelu ootavad teda Nõukogude vangilaagrid. Läbi mitme jaotuslaagri jõuab ta lõpuks Kroonlinna.
Sõjavangilaagris tõestab ta end elementaarsete inseneriteadmistega joonestajana ja Leningradi purukspommitatud tööstushoonete katusekonstruktsioone joonestades pääseb edasistest laagritest.
Kunstnik jõuab koju 1946. Säravast isiksusest on saanud poolenisti murtud mees.
Ta peab mitmeid ameteid, on muuseas professor Vabbe laborant Tartu Kunstiinstituudis ning kunstnik Tartu Kunstifondis ja Vanemuises… aga ka metsatööline ning madrus Peipsil ja Emajõel.
Tõrjutud
1952. aastal visatakse ta Kunstnike Liidust välja «loomingulise aktiivsuse puudumise tõttu», põhjuseks muidugi kuulumine Omakaitsesse ja Saksa sõjaväkke, mis tähendas mõnigi kord näitusele pakutud tööde tagasilükkamist juba enne žüriid ning raskusi maalitarvete hankimisel. Paveli liikmelisust ei taastatudki.
Hiljem paistab ta seda enam mitte soovivatki, ta eemaldub teadlikult ametlikust kunstielust ja veedab palju aega metsades ja järvedel, maalides aeg-ajalt maastikke – nii talviseid («Pilkuse motiiv» 1961, Mart Paveli kogu) kui ka suviseid («Palupõhja» 1969, Indrek Hirve kogu). Ent viiekümnendatel võtab ta tagasilööke veel südamesse, otsides lohutust alkoholist.
1955. aastal, kui tal oma loomingut siiski avaldada õnnestus, kirjutas Vaike Tiik näituse kataloogi eessõnas: «Saavutusi portreemaali alal on G. Raualt ja L. Pavelilt.»
Saame tõdemusele Paveli heast portreemaalija tasemest kinnitust ka praegusel näitusel. Neist tõusevad esile ema, isa, Ernst Kruuda ja Loreida Laisa portreed. Laste Kersti ja Mardi etüüdlik kaksikportree mõjub vahetult ja siiralt.
Üks karakteersemaid sõjajärgseid portreid on Helgi Hirvest (1961), see asub Tartu Kunstimuuseumis.
Louis Paveli huvitavat elu aitas artikli jaoks täpsustada Paveli poeg teisest abielust Indrek Hirv.
Näitus
Louis Paveli isikunäitus
25. septembrini Tartu galeriis Olewik (Lai 1)