Mäetaguse kalmistul on Vabadussõja mälestussammas, kuhu on peale
raiutud 9 Vabadussõjas langenu nimed ja vapikilbil mõõk.
Selle samba saatus on olnud ebaharilik selles mõttes, et ta elas üle kommunistliku hävituskampaania. Kes siis on need mehed, kelle nimed asuvad sellel mälestuskivil? Need on Balti rügemendi võitlejad; see omapärane väeosa loodi kokkuleppe põhjal baltisaksa vähemusrahvuste esindajate ja Eesti Ajutise Valitsuse vahel 27.novembril 1918.a.
Baltisakslastel, eriti aga aadlikel (rahvasuus kutsuti neid ikka paruniteks) polnud mingit põhjust oodata, käed rüpes, punaste pealetungi või Eesti taasvallutamist enamlaste poolt ja peagi oli neil oma kogemus olemas 1917.a-st, mil Eestis võimu haaranud punased kuulutasid kõik baltisaksa mõisnike seisusest mehed vanusega üle 17 aasta ja naised üle 20 aasta lind
priideks, mis tähendas, et iga seesugust isikut igaüks igalpool kinni võis võtta ja saata nad konsentratsioonilaagritesse Siberisse.
Algas jaht “parunitele”. Selle katkestas 1918.a. alanud saksa keiserlike vägede pealetung ja Eesti okupeerimine nende poolt.
Varsti algasid Saksamaa ja Venemaa vahel rahuläbirääkimised, mis viisid Bresti rahulepingu sõlmimisele. Ühe tingimsena oli siin kirjas, et koju tuleb toimetada kõik baltisakslased.
Balti rügemendi võitlustee.
5. Eesti rahvaväe polgu ratsakuulipildujate komando juurde liideti hiljem Tartus ja Viljandis moodustatud baltisakslaste võitlussalgad. Esialgu pataljoni nime all formeeritud väeosa ülemaks määrati suurte lahingukogemustega polkovnik Constantin von WEISS, staabiülemaks Viktor zur MÜHLEN. Juba esimestest päevadest peale tuli üksusel kaasa teha rasked taganemislahingud, kus baltisakslased paistsid silma oma distsipliiniga ja kuni detsembri keskpaigani oli baltisakslastel võimalus kas taganeda koos lahkuvate Saksa väeosadega Riia kaudu Saksamaale või jätkata võitlust koos iseseisva Eestiga.
Polkovnik v.Weiss on kirjutanud: “Minu otsus kõlas – mitte taganeda koos väljatõmbuvate Saksa vägedega lõunasse, vaid võitlus punaste uputuse vastu kodumaal!”
Balti rügement võttis lahingutest osa Viru väerinnal kindral A. Tõnissoni üldjuhtimisel. Suvel, kui Eesti territooriumil lääneriikide abiga end korraldanud vene valgekaartlased valmistusid Petrogradi vallutama, liideti
Balti rügement Vene Põhjakorpuse koosseisu. Väeosa täideti 4. venelastest koosneva rooduga ja nii võitlesidki baltisakslased suvel
ja sügisel Narva taga ja eriti rängaks kujunesid lahingud Zapolje ja Glubokoje juures. Kui Vene valgekaartlaste väeosad lagunesid, siis liideti Balti rügement taas eestlaste väejuhatuse alla ja koos eestlastega tehti läbi rasked talvelahingud Narva jõe joonel.
Vabadussõja käigus käis läbi Balti rügemendi 1350 meest, neist oli 920 baltisakslast,160 eestlast ja 270 venelast. Sõja ajal langes väeosas 70 meest (neist 22 ohvitseri), haavata sai 118 meest (neist 34 ohvitseri). Lahingud tegi kaasa ka meditsiiniõena polkovnik v.Weissi abikaasa, kes haigestus ja suri.
27. septembril 1936.a-l avati Mäetaguse kalmistul mälestussammas Eesti vabadussõjas langenud Balti pataljoni võitlejatele, üks väheseid vabadussõja mälestussambaid Eestis,mis on üle elanud ka nõukogude korra ja seisab esialgsel kujul. Sammas küll avati aga õnnistamist tuli tal oodata ligi pool sajandit. 24.oktoobril 1994.aastal kell 12.00 oli Balti Pataljoni võitlejate mälestussamba õnnistamine Mäetaguse kalmistul Nnimelt tuli Eestisse baltisakslaste delegatsioon, et osaleda 23. oktoobril Tallinnas Balti Rügemendi võitlejate mälestussamba avamisel Toompeal. Üks reisi sihte oli ka Mäetagusel asuva samba õnnistamine ja mälestuse avaldamine hukkunud baltlastele. Sellel sambal on üheksa baltisakslase nimed, kes võitlesid Vabadussõjas eestlaste poolel ja langesid.
Need on :
Hans BRASCHE (1901-1918);
Georg RACZEBORINSKY (1894-1919);
Sigurd FRANDSEN (1891-1919);
Rolf Baron UNGERN-STERNBERG (1898-1919);
Wolfgand von LINGEN (1896-1919);
Friedrich BECK (1893-1919);
Johannes MÕTTUS (1898-1919);
Wolfgand SCHLAU (1890-1919) ja
Friedrich Baron SCHOULTZ von ASCHERADEN (1895-1919).
Muuseumi materjalide ja Ida-Viru SOMS-i arhiivi ning sõjaajaloolase Rein Helme kirjutisi ja märkmeid. Arthur Ruusmaa.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: parunid Vabadussõjas
Mäetaguse kalmistul on Vabadussõja mälestussammas, kuhu on peale
raiutud 9 Vabadussõjas langenu nimed ja vapikilbil mõõk.
Selle samba saatus on olnud ebaharilik selles mõttes, et ta elas üle kommunistliku hävituskampaania. Kes siis on need mehed, kelle nimed asuvad sellel mälestuskivil? Need on Balti rügemendi võitlejad; see omapärane väeosa loodi kokkuleppe põhjal baltisaksa vähemusrahvuste esindajate ja Eesti Ajutise Valitsuse vahel 27.novembril 1918.a.
Baltisakslastel, eriti aga aadlikel (rahvasuus kutsuti neid ikka paruniteks) polnud mingit põhjust oodata, käed rüpes, punaste pealetungi või Eesti taasvallutamist enamlaste poolt ja peagi oli neil oma kogemus olemas 1917.a-st, mil Eestis võimu haaranud punased kuulutasid kõik baltisaksa mõisnike seisusest mehed vanusega üle 17 aasta ja naised üle 20 aasta lind
priideks, mis tähendas, et iga seesugust isikut igaüks igalpool kinni võis võtta ja saata nad konsentratsioonilaagritesse Siberisse.
Algas jaht “parunitele”. Selle katkestas 1918.a. alanud saksa keiserlike vägede pealetung ja Eesti okupeerimine nende poolt.
Varsti algasid Saksamaa ja Venemaa vahel rahuläbirääkimised, mis viisid Bresti rahulepingu sõlmimisele. Ühe tingimsena oli siin kirjas, et koju tuleb toimetada kõik baltisakslased.
Balti rügemendi võitlustee.
5. Eesti rahvaväe polgu ratsakuulipildujate komando juurde liideti hiljem Tartus ja Viljandis moodustatud baltisakslaste võitlussalgad. Esialgu pataljoni nime all formeeritud väeosa ülemaks määrati suurte lahingukogemustega polkovnik Constantin von WEISS, staabiülemaks Viktor zur MÜHLEN. Juba esimestest päevadest peale tuli üksusel kaasa teha rasked taganemislahingud, kus baltisakslased paistsid silma oma distsipliiniga ja kuni detsembri keskpaigani oli baltisakslastel võimalus kas taganeda koos lahkuvate Saksa väeosadega Riia kaudu Saksamaale või jätkata võitlust koos iseseisva Eestiga.
Polkovnik v.Weiss on kirjutanud: “Minu otsus kõlas – mitte taganeda koos väljatõmbuvate Saksa vägedega lõunasse, vaid võitlus punaste uputuse vastu kodumaal!”
Balti rügement võttis lahingutest osa Viru väerinnal kindral A. Tõnissoni üldjuhtimisel. Suvel, kui Eesti territooriumil lääneriikide abiga end korraldanud vene valgekaartlased valmistusid Petrogradi vallutama, liideti
Balti rügement Vene Põhjakorpuse koosseisu. Väeosa täideti 4. venelastest koosneva rooduga ja nii võitlesidki baltisakslased suvel
ja sügisel Narva taga ja eriti rängaks kujunesid lahingud Zapolje ja Glubokoje juures. Kui Vene valgekaartlaste väeosad lagunesid, siis liideti Balti rügement taas eestlaste väejuhatuse alla ja koos eestlastega tehti läbi rasked talvelahingud Narva jõe joonel.
Vabadussõja käigus käis läbi Balti rügemendi 1350 meest, neist oli 920 baltisakslast,160 eestlast ja 270 venelast. Sõja ajal langes väeosas 70 meest (neist 22 ohvitseri), haavata sai 118 meest (neist 34 ohvitseri). Lahingud tegi kaasa ka meditsiiniõena polkovnik v.Weissi abikaasa, kes haigestus ja suri.
27. septembril 1936.a-l avati Mäetaguse kalmistul mälestussammas Eesti vabadussõjas langenud Balti pataljoni võitlejatele, üks väheseid vabadussõja mälestussambaid Eestis,mis on üle elanud ka nõukogude korra ja seisab esialgsel kujul. Sammas küll avati aga õnnistamist tuli tal oodata ligi pool sajandit. 24.oktoobril 1994.aastal kell 12.00 oli Balti Pataljoni võitlejate mälestussamba õnnistamine Mäetaguse kalmistul Nnimelt tuli Eestisse baltisakslaste delegatsioon, et osaleda 23. oktoobril Tallinnas Balti Rügemendi võitlejate mälestussamba avamisel Toompeal. Üks reisi sihte oli ka Mäetagusel asuva samba õnnistamine ja mälestuse avaldamine hukkunud baltlastele. Sellel sambal on üheksa baltisakslase nimed, kes võitlesid Vabadussõjas eestlaste poolel ja langesid.
Need on :
Hans BRASCHE (1901-1918);
Georg RACZEBORINSKY (1894-1919);
Sigurd FRANDSEN (1891-1919);
Rolf Baron UNGERN-STERNBERG (1898-1919);
Wolfgand von LINGEN (1896-1919);
Friedrich BECK (1893-1919);
Johannes MÕTTUS (1898-1919);
Wolfgand SCHLAU (1890-1919) ja
Friedrich Baron SCHOULTZ von ASCHERADEN (1895-1919).
Muuseumi materjalide ja Ida-Viru SOMS-i arhiivi ning sõjaajaloolase Rein Helme kirjutisi ja märkmeid. Arthur Ruusmaa.