Meie oma Henri Matisse
Johannes Saar
 Eesti Kunstimuuseumis avati Karl Pärsimäe mälestusnäitus
Peatselt ilmuv monograafia jagab traagilise saatusega kunstnikule kunstiajaloolist õiglust
Reedel avati Eesti Kunstimuuseumis maalija Karl Pärsimäe(1902–42) mälestusnäitus. Pidulikud kõned riivasid õrnemalt ja valusamalt pidevalt ühte teemat, ühte vastamata küsimust.
Mida öelda tagantjärele Eesti mehe kohta, keda omad nimetavad siiani meie Henri Matisse’ks, võõrad aga lasevad juudi bolðeviku pähe koonduslaagris maha? Irdinimene? Erivennike?
Kahtlemata oli võroke Karl Pärsimägi mõlemat, ehkki ta maapoisina läks lahti ja kukkus lobisema ikka ainult kodukandis Urvastes kesk võrukeelset suminat. Kirjakeelne Tartu oli talle liig, siin käis ta Pallase ateljeedes selg kühmus, rääkis vähe, tasa ja omadega.
Sõitis Pariisi. Ometi lõikas just see häbelik maakas kohe pärast kunstikooli Pariisi poole, pidamata takistuseks tühja taskut ning nigelat suhtlemis- ja keelteoskust. Tiba ekstravagantse välimuse, maalimislaadi ja käitumisega boheemile võimaldas Pariis sõjaeelseil aastail rohkem privaatsust ja anonüümsust, kui Pätsu-aegse kunstielu kolklik kroonurealism.
Impressionistlik ilutsemine unelevate aktide, tüllkardinate ja hubaste päikesejänkudega polnud Pärsimäe rida, ammugi mitte paraadportreede kaine esinduslikkus ja sotsiaalne uusasjalikkus, mis teisalt kogu kunstielu neelama kippus.
Meie Matisse oli metsik nagu fovistid ikka, virutas värvi labidaga lõuendile, ajas kühvliga laiali ja lisas spaatliga siia-sinna mõne nüansi. Erk oranþ laias ta lõuendeil, olgu siis ettekäändeks hiiglama vägev pliidisoemüür või voodis aeleva modelli lõõmav ihu. Eredust jagus kõikjale, värvid voolasid alati vormist ette, haarasid kogu ruumi ja valasid selle üle oma kirkusega.
Arhitektuuri, interjööre ja agulivaateid leidus Kaarli töödes rohkesti, ometi seisid need alati koos raevukatest ja hoogsatest pintslilöökidest, mitte savist, tellistest ja tsentraalperspektiivist. See oli alla prima – ülikiire maalimislaad, mis ei lubanud endale hilisemaid korrektuure ja lihvimist, vaid jättis värvi kuivama sinna, kuhu see esimese hooga sattus, eheda jäljena loomingulisest sööstust.
See kirg iseenda maalimise hoo vastu ja truudus pintsli puhangulisele kihutamisele üle piltide oli põhjus, miks ta omal ajal jäi kõrvale kõikidest jagatavatest riiklikest stipendiumi-dest, ostudest ja tellimustest. Siinne kunstikliima oli liig konservatiivne neelamaks nii eksootilist rooga. Usun, et Eesti sülitas Pärsimäe välja, kihutas irdinimese võõrsile.
Aga ega ta siingi koju jõudnud. Nälgis, külmetas, armus faðistide okupeeritud Pariisis juuditari ja haaras viimases rahahädas nendegi põlatud värvituubide järele, mille poole ta paremail päevil ei vaadanud. Vaese aja kahvatu koloriit murrab sisse, savine meeleolu ja raskepära takkajärele. Niigi väikeste piltide formaat kahaneb veelgi.
Priipääse koonduslaagrisse. 1940. aastal leidis Saksa tänavapatrull ta taskust Nõukogude Eesti passi. Eesti oli ju vahepeal saanud nõukogudemaaks ja kohalik saatkond jagas soovijaile lahkesti uusi dokumente. Pärsimäele oli see ainus pilet koju. Nüüd tagas see talle hoopis priipääsme Auschwitzi koonduslaagrisse. Seal ta kaks aastat hiljem surigi.
Aeg ei halastanud talle ka pärast surma. Tema loomingust tehti stalinlikus Eestis “formalismi” musternäide, ta ise oleks tõenäoliselt pälvinud peavõidu – priiküüdi Siberisse. Sallimatu suhtumisega temasse ja temasarnastesse kunstnikesse püstitasid endale ühesuguse monumendi nii Pätsu-aegne rahuriik, natside Dritte Reich, kui ka sotsialistlike riikide murdumatu liit.
Õnneks on viimastel kümnenditel hakanud ülekohtu tagant paistma ka ohvrite endi pale. Veel sel kuul ilmub Heie Treieri põhjalik monograafia “meie juudist” – Karl Pärsimäest, ilma peale ekslema jäänud kodumaatust.
|
Uudised
VE: Pärsimägi, Karl – maalikunstnik, Eesti Henri Matisse
(03.03.2003)
Johannes Saar
Reedel avati Eesti Kunstimuuseumis maalija Karl Pärsimäe(1902–42) mälestusnäitus. Pidulikud kõned riivasid õrnemalt ja valusamalt pidevalt ühte teemat, ühte vastamata küsimust.
Mida öelda tagantjärele Eesti mehe kohta, keda omad nimetavad siiani meie Henri Matisse’ks, võõrad aga lasevad juudi bolðeviku pähe koonduslaagris maha? Irdinimene? Erivennike?
Kahtlemata oli võroke Karl Pärsimägi mõlemat, ehkki ta maapoisina läks lahti ja kukkus lobisema ikka ainult kodukandis Urvastes kesk võrukeelset suminat. Kirjakeelne Tartu oli talle liig, siin käis ta Pallase ateljeedes selg kühmus, rääkis vähe, tasa ja omadega.
Sõitis Pariisi. Ometi lõikas just see häbelik maakas kohe pärast kunstikooli Pariisi poole, pidamata takistuseks tühja taskut ning nigelat suhtlemis- ja keelteoskust. Tiba ekstravagantse välimuse, maalimislaadi ja käitumisega boheemile võimaldas Pariis sõjaeelseil aastail rohkem privaatsust ja anonüümsust, kui Pätsu-aegse kunstielu kolklik kroonurealism.
Impressionistlik ilutsemine unelevate aktide, tüllkardinate ja hubaste päikesejänkudega polnud Pärsimäe rida, ammugi mitte paraadportreede kaine esinduslikkus ja sotsiaalne uusasjalikkus, mis teisalt kogu kunstielu neelama kippus.
Meie Matisse oli metsik nagu fovistid ikka, virutas värvi labidaga lõuendile, ajas kühvliga laiali ja lisas spaatliga siia-sinna mõne nüansi. Erk oranþ laias ta lõuendeil, olgu siis ettekäändeks hiiglama vägev pliidisoemüür või voodis aeleva modelli lõõmav ihu. Eredust jagus kõikjale, värvid voolasid alati vormist ette, haarasid kogu ruumi ja valasid selle üle oma kirkusega.
Arhitektuuri, interjööre ja agulivaateid leidus Kaarli töödes rohkesti, ometi seisid need alati koos raevukatest ja hoogsatest pintslilöökidest, mitte savist, tellistest ja tsentraalperspektiivist. See oli alla prima – ülikiire maalimislaad, mis ei lubanud endale hilisemaid korrektuure ja lihvimist, vaid jättis värvi kuivama sinna, kuhu see esimese hooga sattus, eheda jäljena loomingulisest sööstust.
See kirg iseenda maalimise hoo vastu ja truudus pintsli puhangulisele kihutamisele üle piltide oli põhjus, miks ta omal ajal jäi kõrvale kõikidest jagatavatest riiklikest stipendiumi-dest, ostudest ja tellimustest. Siinne kunstikliima oli liig konservatiivne neelamaks nii eksootilist rooga. Usun, et Eesti sülitas Pärsimäe välja, kihutas irdinimese võõrsile.
Aga ega ta siingi koju jõudnud. Nälgis, külmetas, armus faðistide okupeeritud Pariisis juuditari ja haaras viimases rahahädas nendegi põlatud värvituubide järele, mille poole ta paremail päevil ei vaadanud. Vaese aja kahvatu koloriit murrab sisse, savine meeleolu ja raskepära takkajärele. Niigi väikeste piltide formaat kahaneb veelgi.
Priipääse koonduslaagrisse. 1940. aastal leidis Saksa tänavapatrull ta taskust Nõukogude Eesti passi. Eesti oli ju vahepeal saanud nõukogudemaaks ja kohalik saatkond jagas soovijaile lahkesti uusi dokumente. Pärsimäele oli see ainus pilet koju. Nüüd tagas see talle hoopis priipääsme Auschwitzi koonduslaagrisse. Seal ta kaks aastat hiljem surigi.
Aeg ei halastanud talle ka pärast surma. Tema loomingust tehti stalinlikus Eestis “formalismi” musternäide, ta ise oleks tõenäoliselt pälvinud peavõidu – priiküüdi Siberisse. Sallimatu suhtumisega temasse ja temasarnastesse kunstnikesse püstitasid endale ühesuguse monumendi nii Pätsu-aegne rahuriik, natside Dritte Reich, kui ka sotsialistlike riikide murdumatu liit.
Õnneks on viimastel kümnenditel hakanud ülekohtu tagant paistma ka ohvrite endi pale. Veel sel kuul ilmub Heie Treieri põhjalik monograafia “meie juudist” – Karl Pärsimäest, ilma peale ekslema jäänud kodumaatust.