LEGEND: Sõprade sõnul pakatas kunagine tippjuht Peeter Palu alati energiast ja entusiasmist, seda ei muutnud isegi halvenenud tervis. (Tiina Kõrtsini)

Saaremaa ooperipäevade järel sõprade Eri Klasi ja Jüri Saarega restoranilauas kohtunud kunagine tippjuht Peeter Palu tõusis keset vestlust püsti ja lubas korra ära käia. Tagasi ta enam ei tulnud.

Juhtunule andis omapärase varjundi seik, et viimasena arutati üheskoos, kuidas rahvas eesti kuulsaid inimesi meeles peab, ning jõuti kurvale arusaamisele, et 10–15 aastat tagasi surnud legendidest on juba paljud unustatud.

“Sellepeale ütles Palu midagi sellist, et pärast surma enam heategusid teha ei saa, ja tõusis lauast,” räägib endine Saare maavanem Jüri Saar, kelle meelest oli sõbra tuju väga hea, vaid söögiisu polnud kõige parem, nii et ta tunnistas, et praad käib seekord üle jõu.

“Kui sellest kõigest üldse midagi positiivset otsida, siis oli hea see, et mees, kes oli elu aeg armastanud seltskonda ja sõpruskonda, veetis oma viimsedki tunnid sõprade keskel,” arvab Saar. Tema sõnul oli Palu muusika- ja spordifanaatik. Noorteklassis võrkpalli mänginud, hoidis ta end siinse spordieluga kogu aeg kursis ning ootas pikisilmi peatselt algavaid Pekingi olümpiamänge.

Saar arvab, et sõbral ütles süda üles. Ta lisab, et juba paarkümmend aastat tagasi tabas Palu infarkt. Lisaks põdes ta suhkruhaigust ja üks jalg oli tal amputeeritud.

Kas võis juhtunus oma osa mängida kõrgendatud emotsionaalne seisund, mille andsid ooperipäevad? “Ta ütles mulle seal, et pakatab sedavõrd rohkest energiast, et kahtleb, kas see kõik temasse ära mahub,” märgib Saar.

Saaremaa ooperipäevadel dirigeerinud Eri Klasile, kes Palu aastakümneid tundis, oli lähedase sõbra siitilmast lahkumine samuti äärmiselt äkiline ja ootamatu.

“Nähes temas taas seda rõõmsat ja entusiastlikku inimest, oli kaotuse äng seda suurem, sest tegelikult suri ta minu käte vahel,” sõnab Klas, kes tunnistab, et kogu loos oli midagi fataalset.

Kohtumisele saabus Palu autoga, mida juhtis ta abikaasa. “Kohutav oli talle teatada vaid poolteist tundi hiljem, et Peetrit ei ole enam,” nendib Klas.

Tema loeb Palu vaieldamatult nende erakordsete inimeste hulka, kelle elutöö on näha kogu rahvale. Näiteks ENSV ehitusministrina vastutas Palu ka 1980. aasta olümpiamängude Tallinna purjeregati tarvis kerkinud rajatiste valmimise eest.

“Oma fantastilise energia ja entusiasmiga oli ta eeskujuks kõigile. Ta viskas tihti pintsaku maha ja võttis kätte kellu või labida. Lisaks oli ta ka soe ja väga südamlik inimene, kes abiks ja toeks kõigile abivajajatele,” meenutab maestro.

Hiljem, Tallinna Sadama peadirektorina, lõi Palu samanimelise kultuurifondi, millest said abi väga paljud nüüdseks väljapaistvad eesti lauljad. Kui Palu oli Hiiu Kaluri esimees, rajas ta koos Klasiga ka Kõpu majaka fondi, mis toetanud paljusid Hiiumaa kultuuritegelasi.

“Palu surm on suur kaotus kogu meie rahvale,” ütleb Klas. “Ta muutus legendiks juba siis, aga usun, et legend jätkub ka nüüd.”

Klasi sõnul jäävad Palu peale lese, nelja tütre ja lastelaste leinama väga paljud sõbrad nii mandrilt kui ka saartelt.