VE: Palamets, Hillar – ajaloolane läbi aja

Populaarne Raadio 2 ajalootundide autor Hillar Palamets andis välja raamatu “Lugusid toonasest Tartust”. Rohkete piltidega raamat pajatab lihtsas keeles pea-tükke linna ajaloost. Teisipäeval raadiosse helistades, et autoriga paar sõna juttu puhuda, peeti seal parajasti banketti.

Hillar Palamets, mis bankett teil seal toimub?

Täna sai täis kümme aastat Raadio 2 ajalootunde koos Allan Roosilehega. Roosileht sõitis Tartusse, saade läks erandina eetrisse Tartust.

Palju õnne! Kui kaua on ajalootunde veel plaanis jätkata?

Plaanis on jätkata, kuni Teise maailmasõja lõpust saab kuus-kümmend aastat. Sõda lõppes 1945. aasta sügisel, kui Jaapan astus sõjast välja. Saateid on see-ga 2005. aastani. Selle ajani on minul plaan, materjali ja sündmustikku on väga palju. Teisest maailmasõjast ma pääsesin noorukina servast, olin koolipoiss, sõjast ise osa ei võtnud, aga nägin neid sündmusi pealt. See võimaldab neid asju emotsionaalselt ja usutavalt kirjeldada.

Aga mine sa tea, mis elu meil ette võib tuua. Osalt on siin aastad ja tervis… Riigiraadio pankrotti vast ei lähe ega müü ennast kellelegi maha.

Kuidas te ajalootundideks eeltööd teete?

Abiks on isiklikud mälestused, emotsionaalsed kõigepealt. Need on nüüd natuke ähmunud. Siis tolleaegne ajakirjandus – Postimees, Uus Postimees, Eesti Sõna, Rahva Hääl, mis hakkasid eri võimude ajal tulema. Ja siis ma olen kahekümne aasta vältel lindistanud Tartu Ülikooli õppe-jõudude ja tartlaste mälestusi sõja-aastatest. Neid on ülikooli helistuudios linti rääkinud professorid, kes olid Tartus rinde ülemineku ajal ja nägid Tartu põlemist 1944. aastal, ülikooli uuesti töölerakendamise raskusi, ja tolleaegsed tudengid, kes on praegu 75–80-aastased. Nendest on üht-teist, ainulaadseid detaile kasutada. See on selline unikaalne materjal, ülikooli raamatukogule üle antud.

See on paarkümmend aastat tagasi räägitud. Mälestusi, kirjandust on praegu palju. Probleem on, mida võtta, mida jätta.

Kuidas sündis raamat “Lugusid toonasest Tartust”?

See oli õppematerjal Tartu Teeninduskoolis turismiklassis õppivatele õpilastele. Praegu on see kutsehariduskeskus, aga algselt Teeninduskool ja neil oli turismi eriala.

Seal tuli ette valmistada Tartu tänapäeva, minevikku, kultuurilugu, geograafiat tundvaid noori inimesi, turismitöötajaid. Neile ma õpetasin seitse-kaheksa aastat imeliku nimega ainet “Tartu kodulugu”. Pearõhk oli pandud Tartu kultuuriloole, ülikoolilinnale, kirjanike linnale ja muidugi ka Tartu üldisele ajaloole, mis on meil säilinud. Põhiliselt olid ekskursioonid, septembris, oktoobris, kui Toome oli kuldne. Hiljem lugesin neile teooriat otsa. See andis selgroo. Lugedes mälestusi, tolleaegseid ajalehti, neid lindistatud mälestusi sain rikkalikult lisamaterjali.

See on mõeldud abiõppematerjaliks, aga on kirja pandud lihtsalt, tavainimesele loetavalt. Minu eesmärk oli, et kui inimene võtab raamatu kätte, siis ta loeks huviga. Vähe statistikat, vähe andmestikku – sest neid saab entsüklopeediatest, teatmikest.

Tartu linnamuuseum teeb praegu kaheköitelist Tartu ent-süklopeediat. See on teaduslik väljaanne. Mul on, võiks öelda, nagu apokriiva – mitte püha sõna, vaid lisajutud sinna juurde. Oskar Lutsust, Juhan Simmist, Paldrokist, Struvest, Pirogovist… See on see, mida tavainimene ei tea. Ta saab muidu kuiva info.

Raamat on hästi köidetud ja näeb väga kena välja.

Kuule jah, see on Võrus tehtud ja seda tegi Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio. Noor kujundaja, arvutigraafik (Meelis Friedenthal. – Toim.) on leidnud üllatavalt meeleolukaid lahendusi. See on populaarne raamat, mille ees-märk süvendada armastust ja lugupidamist selle vaese ja räsitud linna vastu, mis ta läbi aegade on olnud. Aga ka, et noored teaksid, milline üliõpilaselu oli. Korporatsioonid, nende kombed. Ja koolielu, kooliõpilased.

Kuidas hindate praeguse eesti ajalooteaduse seisu?

Ma ei tegele ajaloo uurimisega, ma tegelen ajaloo uurimise populariseerimisega. Nad on praegu küllaltki viljakad. Tuli välja “Eesti ajaloo” neljas köide, on huvitavaid üllitisi. Aga ma ei ole pädev hinnangut andma. Noored mehed töötavad aktiivselt, just arheoloogia alal.

Kui vältimatu on ajalooteaduses see, et midagi tuleb ümber hinnata?

Pidevalt, iga järgnev reþiim, iga järgnev kord kirjutab ajalugu ja õpikuid ümber.

Aga kui palju on ümberhindamine vältimatu ühe autori puhul, uute uurimistulemuste lisandudes jne?

Kui reþiimid muutuvad, siis paratamatult.

Kas teie olete valmis loobuma millestki, mida olete varem kirjutanud?

Miks mitte. Kõik need nõukogudeaegsed õpikud olid ju haridusministeeriumi poolt ette kirjutatud programmid. Programmi andis kirjutajale haridusministeerium, keda omakorda viseeris partei keskkomitee koolide osakond. Õpiku kirjutajale oli omaloomingut seal õige vähe, ainult sõnastuse osas.

Kuidas kommenteerite seda, et mõned noored ajalooteadlased on teid kõvasti kritiseerinud?

Mis ma kommenteerin, kriitika on õigustatud. Sisuliselt. Aga vorm, kuidas seda tehakse, on solvav ja matslik. See ei pruugiks sõimuga piirduda. Selge, et riik on teine, selle nõuded on teised. Ajalooteadlased hindavad minevikusündmusi ümber.

Kui palju on ajaloolasel õigust olla ideoloog?

Kui ta on ajaloolane-poliitik, siis ta on ideoloog. Ta õigustab oma parteid ja oma tegevust. See, kui praegune poliitik hakkab ise ajalooõpikut kirjutama, ei tule paratamatult välja objektiivne, vaid tuleb subjektiivne endaõigustus.

Ajalugu peaks seisma poliitikast eraldi?

Ideaal see oleks. Aga täielikult ei saa seista eraldi. Võib-olla arheoloogia saab, aga siingi käivad vaidlused.
Arheoloogia täieneb pidevalt uute uurimismeetoditega, mida varem ei tuntud. Geneetika ja… mis siia on sisse põimitud.

Kuidas teile meeldib, et teie isik on Rednar Annuse kehastuses huumorisaate Wremja tegelane?

Eks see nagu klounaadiks ole tehtud. Alguses nagu häiris, pärast harjusin ära.

Kas ise ka naersite naljade peale?

Ega suurt ei naernud. Ma niisugune ätike ja nii elukauge ei ole. Olen praegugi veel õpetaja, puutun noortega kokku. Käed ei värise, jalad liiguvad. Aga, noh, see näitab teatud populaarsuse taset.

Noorte näitlejate vallatused ei häirinud?

Ei, suurt ei häirinud. Kõigega harjub ju ära, nahk läheb paksemaks.