1991. aastal oli Narva linnavolikogus neli eesti meest, tänu kellele lehvis ka Narva linnavalitsuse majal 26. augustist sinimustvalge lipp. Need volikogu liikmed olid haigla peaarst Manfred Silland, Anatoli Paal Balti elektrijaamast, hilisem linnapea, tollal Narva-Jõesuu sanatooriumi juhataja Raivo Murd ning Rein Annik.
Mis õhkkond valitses Narvas kümmekond aastat tagasi?
Enne taasiseseisvumist olid need kõige raskemad ajad. Linnavolikogus, või kuidas teda nimetati, oli siis väga palju rahvast – 200 liikme ümber. Igatahes oli saalitäis venelasi ja neli eestlast. Sillandil, Paalil, Murdil ja minul oli au selgitada sellele saalitäiele Eesti poliitikat, mida me üldse tahame ja mida me tegema hakkame.
Esimene möll oli keeleseadusega. Eesti keel riigikeeleks? Pole vaja! Meil on ju vene keel, mida nimetataksegi rahvusvahelise suhtlemise keeleks.
Kui sinimustvalge lipp esimest korda vardast rööviti, teatas miilits: “Poisid võtsid lipu sellepärast, et see on nende meelest väga ilus.”
Linnavalitsus ise lippu ei muretsenud, meie Raivo Murdiga kinkisime selle. Meid tänati väga, aga vabandati, et pole lipuvarrast. Olime sellegi käigu ette näinud ja lohutasime, et Narva-Jõesuu sanatooriumi töökojas sai igaks juhuks ka lipuvarras valmis tehtud.
Nii et Narvas tuli vahel ka koer poiss olla?
Ka Zirinovski vastu olime. Zirinovski ootas teisel pool Narva jõge Jaanilinnas ja tahtis Narva tulla. Arutasime, et keelama me ei hakka. Vormistasime viisat hirmus pikalt. Vabandasime, et ei oska veel kiiresti. Zirinovski tüdines ootamast ja läks ära, aga ega ta midagi öelda ka ei saanud.
Anatoli Paal sattus Eesti lehtede esiküljele siis, kui ta tapeti. Mitte siis, kui ta oli suurte elektrijaamade peadirektor ja ka mitte siis, kui ta intritel ei lasknud Eestit elektrita jätta. Mis mees Paal oli? Kes olid veel need tublid mehed, tänu kellele ajalooraamatuisse läheb, et 14. märtsil 1989 toimusid intrite meeleavaldused Tallinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel, aga suures tööstuslinnas Narvas neid polnud.
Narva poliitikamaastikul oli Anatoli Paal esimene mees. Ta oskas korralikult keeli. Max van der Stoeli ja teiste euromeestega rääkis ta inglise keeles nii asjalikku juttu kui anekdoote. See mõjus, see meeldis, teda võeti tõsiselt.
Anatoli Paali kaalu Narva elus näitas seegi, et tema kirstu juurest käis poolteist tundi mööda katkematu rahvavool.
Miks üldstreik Narvas läbi ei läinud? Kõigepealt muidugi tänu Kreenholmi Manufaktuurile, kus direktor Oleg Kljušin ei lasknud Jevgeni Koganit ega teisi streigiõhutajaid üldse sisse. Balti elektrijaamas ei tulnud streik kõne allagi Paali tõttu. Eesti elektrijaam tahtis streikijatega mesti lüüa ja ähvardas, et võtab Tallinna poole minevad liinid välja. Teatasin vastu, et võtan siis Narva elektrivõrgu juhina Narva välja. Kuidas sa julged, küsiti. Küsisin vastu, et kuidas teie julgete otsustada, millised töölised peavad istuma valges, millised pimedas. Lisaks tuli Narva elektrivõrgus kõva valve sisse seada.
Tublisti ajas tol keerulisel ajal Eesti asja kohalike restauraatorite pealik Kostin. Narvas räägitakse, et ega parteikomiteegi üle pingutanud. Ma ise parteilane ei olnud, aga mingi tõetera võib niisuguses jutus peituda…
Katkend Valve Raudnaski intervjuust Rein Annikuga
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Paal, Anatoli – majandusjuht ja poliitikategelane
Mis õhkkond valitses Narvas kümmekond aastat tagasi?
Enne taasiseseisvumist olid need kõige raskemad ajad. Linnavolikogus, või kuidas teda nimetati, oli siis väga palju rahvast – 200 liikme ümber. Igatahes oli saalitäis venelasi ja neli eestlast. Sillandil, Paalil, Murdil ja minul oli au selgitada sellele saalitäiele Eesti poliitikat, mida me üldse tahame ja mida me tegema hakkame.
Esimene möll oli keeleseadusega. Eesti keel riigikeeleks? Pole vaja! Meil on ju vene keel, mida nimetataksegi rahvusvahelise suhtlemise keeleks.
Kui sinimustvalge lipp esimest korda vardast rööviti, teatas miilits: “Poisid võtsid lipu sellepärast, et see on nende meelest väga ilus.”
Linnavalitsus ise lippu ei muretsenud, meie Raivo Murdiga kinkisime selle. Meid tänati väga, aga vabandati, et pole lipuvarrast. Olime sellegi käigu ette näinud ja lohutasime, et Narva-Jõesuu sanatooriumi töökojas sai igaks juhuks ka lipuvarras valmis tehtud.
Nii et Narvas tuli vahel ka koer poiss olla?
Ka Zirinovski vastu olime. Zirinovski ootas teisel pool Narva jõge Jaanilinnas ja tahtis Narva tulla. Arutasime, et keelama me ei hakka. Vormistasime viisat hirmus pikalt. Vabandasime, et ei oska veel kiiresti. Zirinovski tüdines ootamast ja läks ära, aga ega ta midagi öelda ka ei saanud.
Anatoli Paal sattus Eesti lehtede esiküljele siis, kui ta tapeti. Mitte siis, kui ta oli suurte elektrijaamade peadirektor ja ka mitte siis, kui ta intritel ei lasknud Eestit elektrita jätta. Mis mees Paal oli? Kes olid veel need tublid mehed, tänu kellele ajalooraamatuisse läheb, et 14. märtsil 1989 toimusid intrite meeleavaldused Tallinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel, aga suures tööstuslinnas Narvas neid polnud.
Narva poliitikamaastikul oli Anatoli Paal esimene mees. Ta oskas korralikult keeli. Max van der Stoeli ja teiste euromeestega rääkis ta inglise keeles nii asjalikku juttu kui anekdoote. See mõjus, see meeldis, teda võeti tõsiselt.
Anatoli Paali kaalu Narva elus näitas seegi, et tema kirstu juurest käis poolteist tundi mööda katkematu rahvavool.
Miks üldstreik Narvas läbi ei läinud? Kõigepealt muidugi tänu Kreenholmi Manufaktuurile, kus direktor Oleg Kljušin ei lasknud Jevgeni Koganit ega teisi streigiõhutajaid üldse sisse. Balti elektrijaamas ei tulnud streik kõne allagi Paali tõttu. Eesti elektrijaam tahtis streikijatega mesti lüüa ja ähvardas, et võtab Tallinna poole minevad liinid välja. Teatasin vastu, et võtan siis Narva elektrivõrgu juhina Narva välja. Kuidas sa julged, küsiti. Küsisin vastu, et kuidas teie julgete otsustada, millised töölised peavad istuma valges, millised pimedas. Lisaks tuli Narva elektrivõrgus kõva valve sisse seada.
Tublisti ajas tol keerulisel ajal Eesti asja kohalike restauraatorite pealik Kostin. Narvas räägitakse, et ega parteikomiteegi üle pingutanud. Ma ise parteilane ei olnud, aga mingi tõetera võib niisuguses jutus peituda…
Katkend Valve Raudnaski intervjuust Rein Annikuga