Alfred Õunapuu meenutab…
Võimalik, et kõige vanem ja kindlasti üks eakamaid orkestrijuhte on Eestis Torma puhkpilliorkestri dirigent Alfred Õunapuu, kellele hiljuti 85. sünnipäevaks õnne sooviti. Maestro juhendab praegugi tosinat puhkpillihuvilist meest ja mängib ise Kaitseliidu puhkpilliorkestris. Visaduse ja järjekindlusega on ta valmis selgitama ja tõestama, et Eesti esimene puhkpilliorkester loodi Tormas, mitte aga Väägveres. Mälestusteraamatus, mis veel praegu käsikirjana pooleli, kirjutab ta aga sellestki, kuidas Torma puhkpilliorkestri 100. sünnipäevaks kultuuriministri loal puskarit valmistati.
Alfred Õunapuu meenutab, et esmakordselt tekkis tal võimalus puhkpillimängu proovida pärast kooli lõpetamist 1937. aastal. “Isa oli mul mänginud tuletõrjeorkestris ja tahtis, et minagi seal mängima hakkaksin. Mulle ei meeldinud selle orkestri meeste liigne napsulembus. Pillidki olid neil üsna nigelad, mistõttu head muusikat oodata ja loota polnud mõtet. Siis aga käisin vaatamas-kuulamas, kuidas mängisid kirikukoori orkestrimehed. Vaat nende ilusad pillid mulle meeldisid. Siis langetasingi valiku selle orkestri kasuks ja tegin kindla otsuse ka isale teatavaks,” rääkis põline muusikamees. Noore orkestrandina pidi ta ka teatud pettumuse üle elama. “Mõtlesin, et saan endale mõne uhke ja ilusa pilli, näiteks trompeti. Aga juhtus see, et ühtegi vaba trompetit polnud. Peagi pidid aga remondist tagasi tulema klarnetid ja mulle pakutigi võimalust seda pilli mängima hakata. Ma ei tahtnud ka asja pooleli jätta ja jäin nõusse. Mu juhendajaks sai vallasekretär, kes orkestris tubli pillimehena silma paistis. Muide, kirikukoori puhkpilliorkestri eelkäijaks oli Adam Jakobsoni loodud Torma puhkpilliorkester.”
Ise hakkas Alfred Õunapuu Torma puhkpilliorkestrit juhatama 1953. aastal. 1949 asutas ta aga orkestri Torma kooli juures. “Algul oli mängimas vaid 13 poissi, hiljem tekkis orkestrisse aga sedavõrd suur tung, et pillegi ei jätkunud. Elasime aga raskused üle ja 1950. aastal läksime esmakordselt ka üldlaulupeole. Kokku juhatasin kooli orkestrit kakskümmend aastat.”
Õunapuu meenutab ka majandijuhte, kes Torma orkestrit toetanud on. “Näiteks komplekti puhkpille ostis Leningradist sovhoosidirektor Juhan Telgmaa. Kungla kolhoosi juhtide algatusel osteti aga importpille: flööt, neli klarnetit, kaks trombooni, kaks metsasarve ja teisigi pille. Noote tuli algul laenata teistelt orkestritelt ning nende ümberkirjutamine võttis üsna palju aega ja vaeva.”
Vile pole ju puhkpill
Kui jutt läks Eesti puhkpillimuusika ajaloole, põhjendas Õunapuu, miks Torma puhkpilliorkester Eestis kõige vanem on. “Esimeseks orkestriks on peetud ka Väägvere pasunakoori. Seal olid aga muusikariistadeks vaid kaks viiulit, kaks klarnetit, kaks metsasarve ja üks vile. Kuidas seda saab siis pasunakooriks nimetada, sest viiulid, vioolad, kontrabassid pole ju pasunad. Ka vilet ei kasutata pasunakooris. Vilet puhus ju karjapoiss ja samuti vilistatakse pallimängudel. 1848. aastal Adam Jakobsoni loodud orkestris olid aga flöödid, fagotid, oboed, klarnetid.”
Alfred Õunapuu on asunud kirja panema Torma puhkpilliorkestriga seotud ajalooseiku ja ka isiklikke mälestusi. “Ma pole kirjamees, kuid tundsin siiski vajadust selle tööga alustada. Mõndagi kirjutas üles ka Adam Jakobson, ülejäänud orkestrijuhid aga midagi paberile ei pannud. Mina pidasin oluliseks, et orkestri kohta saaksid lugeda ka tulevased põlved, ja hakkasin alates koolipõlvest mälestusi kirjutama. Praegu olen juba kolm vihikut kirjutanud, osa on mu abiline ka arvutisse ümber trükkinud ja võimalik, et tulevikus õnnestub välja anda ka raamat. Praegu ei tea aga veel, mis asjast saab, ootan pingsalt, et toimetaja minu juurde tuleb.
Alfred Õunapuu näitab ka fotosid, mis tal raamatu jaoks välja valitud. Ühel tähistatakse orkestri 120. aastapäeva, teisel mängitakse laulupeol, kolmandal filmis Suvi.
Orkestrijuht näitas ka fotot, mille kohta jagas selgitusi. “Siin on norralased, kes küsisid, miks me nii vanade pillidega mängime. Paraku pole uute pillide ostmiseks aga alati raha.”
Puskariajamisluba otse kultuuriministrilt
Alfred Õunapuu meenutab seika Torma puhkpilliorkestri sajanda aastapäeva peost 1948. aastal. “Praegu korraldatakse selliseid pidupäevi kas riigi või omavalitsuse rahadega või sponsorite toetusel. Siis sellised võimalused puudusid. Orkestri vanem oli aga nii vahva mees, et läks kultuuriministri juurde ja küsis, kas too annab loa puskari tegemiseks. Kultuuriminister Georg Abels küsis, kas me ka puskarit teha oskame ja andiski loa. Veel ütles Abels, et kui me asjaga hakkama ei saa, tuleb ta ise appi. Samuti lubas ta ise juubelile tulla ja ütles, et talle võib puskari lauale panna. Teistele ametimeestele soovitas siiski riigiviina pakkuda. Abels käiski orkestri 100. sünnipäeval ja tõi ka ühe pilli kingituseks. Puskari tegime aga valmis endise Torma mõisa lauavabriku aurukatlas. Puskarit jätkus kolmeks päevaks ja veel kauemakski.
Tollane ENSV kultuuriminister oli ideeline kommunist, aga muidu täitsamees. Hiljem kutsus ta meid mängima ka Estoniasse ja Sakala tänava kultuurimajja, samuti oleme üles astunud Tartu Ülikooli peahoones.”
Kõrvalepõige sõjaaega
Alfred Õunapuu sünniaasta on selline, et annab põhjust küsida, kas tal Teises maailmasõjas ka sõdida tuli.
“Mind on hoidnud, ma ei tea, mis hea vaim. 1941 pidin minema Saksa sõjaväkke, sest olin kutsealune. Õnneks aga pääsesin. Siis otsustasin minna Tartusse Saksa sõjaväe orkestrisse. Mind võeti ka vastu, kuid kui koju tulin, küsis ema, kas ma seal ikka mängima hakkan. Ma lõingi käega ega läinudki. Mul tuli 1945. aastal ära käia ka NKVD keldris, kus mulle nagaan nina alla löödi ja ma suitsulõhna tundsin. Kaebajateks olid kohalikud inimesed. Julgeolek hoidis mind ühe päeva kinni ja laskis siiski vabaks ”
Ise oskab Alfred Õunapuu peaaegu kõiki puhkpille mängida “Iga pilli pidin tundma seetõttu, et juhendasin kooliorkestrit. Kuidas ma siis õpilasi õpetada saan, kui ise mängida ei mõista. Kui Vanemuise teater Tormas etendust andis, küsis ta orkestrijuht Aadu Regilt nõu flöödi ja pikolo mängimiseks.
Praegu on Alfred Õunapuu kodus mitmeid puhkpille. “Väga hea pill on tenorsaksofon, mida ma päris tihti harjutan. Klarnet vajab aga veidi remonti,” räägib ta.
Heas vaimses ja füüsilises vormis püsimisest arvab 85-aastane orkestrijuht nii: “Ma ei tea, kas on olemas Vanajumal, igatahes keegi on minu eest hea seisnud.”
Küllap on põhjus aga selleski, et kohalik muusikakuulsus iga päev Torma alevikus tervisesörki teeb. “Jooksmisega on juba päris mitu paari saapaid ära kulunud, ” tunnistab ta.
JAAN LUKAS
Uudised
VE: Õunapuu, Alfred – Torma puhkpilli dirigent
Alfred Õunapuu meenutab…
Alfred Õunapuu meenutab, et esmakordselt tekkis tal võimalus puhkpillimängu proovida pärast kooli lõpetamist 1937. aastal. “Isa oli mul mänginud tuletõrjeorkestris ja tahtis, et minagi seal mängima hakkaksin. Mulle ei meeldinud selle orkestri meeste liigne napsulembus. Pillidki olid neil üsna nigelad, mistõttu head muusikat oodata ja loota polnud mõtet. Siis aga käisin vaatamas-kuulamas, kuidas mängisid kirikukoori orkestrimehed. Vaat nende ilusad pillid mulle meeldisid. Siis langetasingi valiku selle orkestri kasuks ja tegin kindla otsuse ka isale teatavaks,” rääkis põline muusikamees. Noore orkestrandina pidi ta ka teatud pettumuse üle elama. “Mõtlesin, et saan endale mõne uhke ja ilusa pilli, näiteks trompeti. Aga juhtus see, et ühtegi vaba trompetit polnud. Peagi pidid aga remondist tagasi tulema klarnetid ja mulle pakutigi võimalust seda pilli mängima hakata. Ma ei tahtnud ka asja pooleli jätta ja jäin nõusse. Mu juhendajaks sai vallasekretär, kes orkestris tubli pillimehena silma paistis. Muide, kirikukoori puhkpilliorkestri eelkäijaks oli Adam Jakobsoni loodud Torma puhkpilliorkester.”
Ise hakkas Alfred Õunapuu Torma puhkpilliorkestrit juhatama 1953. aastal. 1949 asutas ta aga orkestri Torma kooli juures. “Algul oli mängimas vaid 13 poissi, hiljem tekkis orkestrisse aga sedavõrd suur tung, et pillegi ei jätkunud. Elasime aga raskused üle ja 1950. aastal läksime esmakordselt ka üldlaulupeole. Kokku juhatasin kooli orkestrit kakskümmend aastat.”
Õunapuu meenutab ka majandijuhte, kes Torma orkestrit toetanud on. “Näiteks komplekti puhkpille ostis Leningradist sovhoosidirektor Juhan Telgmaa. Kungla kolhoosi juhtide algatusel osteti aga importpille: flööt, neli klarnetit, kaks trombooni, kaks metsasarve ja teisigi pille. Noote tuli algul laenata teistelt orkestritelt ning nende ümberkirjutamine võttis üsna palju aega ja vaeva.”
Vile pole ju puhkpill
Kui jutt läks Eesti puhkpillimuusika ajaloole, põhjendas Õunapuu, miks Torma puhkpilliorkester Eestis kõige vanem on. “Esimeseks orkestriks on peetud ka Väägvere pasunakoori. Seal olid aga muusikariistadeks vaid kaks viiulit, kaks klarnetit, kaks metsasarve ja üks vile. Kuidas seda saab siis pasunakooriks nimetada, sest viiulid, vioolad, kontrabassid pole ju pasunad. Ka vilet ei kasutata pasunakooris. Vilet puhus ju karjapoiss ja samuti vilistatakse pallimängudel. 1848. aastal Adam Jakobsoni loodud orkestris olid aga flöödid, fagotid, oboed, klarnetid.”
Alfred Õunapuu on asunud kirja panema Torma puhkpilliorkestriga seotud ajalooseiku ja ka isiklikke mälestusi. “Ma pole kirjamees, kuid tundsin siiski vajadust selle tööga alustada. Mõndagi kirjutas üles ka Adam Jakobson, ülejäänud orkestrijuhid aga midagi paberile ei pannud. Mina pidasin oluliseks, et orkestri kohta saaksid lugeda ka tulevased põlved, ja hakkasin alates koolipõlvest mälestusi kirjutama. Praegu olen juba kolm vihikut kirjutanud, osa on mu abiline ka arvutisse ümber trükkinud ja võimalik, et tulevikus õnnestub välja anda ka raamat. Praegu ei tea aga veel, mis asjast saab, ootan pingsalt, et toimetaja minu juurde tuleb.
Alfred Õunapuu näitab ka fotosid, mis tal raamatu jaoks välja valitud. Ühel tähistatakse orkestri 120. aastapäeva, teisel mängitakse laulupeol, kolmandal filmis Suvi.
Orkestrijuht näitas ka fotot, mille kohta jagas selgitusi. “Siin on norralased, kes küsisid, miks me nii vanade pillidega mängime. Paraku pole uute pillide ostmiseks aga alati raha.”
Puskariajamisluba otse kultuuriministrilt
Alfred Õunapuu meenutab seika Torma puhkpilliorkestri sajanda aastapäeva peost 1948. aastal. “Praegu korraldatakse selliseid pidupäevi kas riigi või omavalitsuse rahadega või sponsorite toetusel. Siis sellised võimalused puudusid. Orkestri vanem oli aga nii vahva mees, et läks kultuuriministri juurde ja küsis, kas too annab loa puskari tegemiseks. Kultuuriminister Georg Abels küsis, kas me ka puskarit teha oskame ja andiski loa. Veel ütles Abels, et kui me asjaga hakkama ei saa, tuleb ta ise appi. Samuti lubas ta ise juubelile tulla ja ütles, et talle võib puskari lauale panna. Teistele ametimeestele soovitas siiski riigiviina pakkuda. Abels käiski orkestri 100. sünnipäeval ja tõi ka ühe pilli kingituseks. Puskari tegime aga valmis endise Torma mõisa lauavabriku aurukatlas. Puskarit jätkus kolmeks päevaks ja veel kauemakski.
Tollane ENSV kultuuriminister oli ideeline kommunist, aga muidu täitsamees. Hiljem kutsus ta meid mängima ka Estoniasse ja Sakala tänava kultuurimajja, samuti oleme üles astunud Tartu Ülikooli peahoones.”
Kõrvalepõige sõjaaega
Alfred Õunapuu sünniaasta on selline, et annab põhjust küsida, kas tal Teises maailmasõjas ka sõdida tuli.
“Mind on hoidnud, ma ei tea, mis hea vaim. 1941 pidin minema Saksa sõjaväkke, sest olin kutsealune. Õnneks aga pääsesin. Siis otsustasin minna Tartusse Saksa sõjaväe orkestrisse. Mind võeti ka vastu, kuid kui koju tulin, küsis ema, kas ma seal ikka mängima hakkan. Ma lõingi käega ega läinudki. Mul tuli 1945. aastal ära käia ka NKVD keldris, kus mulle nagaan nina alla löödi ja ma suitsulõhna tundsin. Kaebajateks olid kohalikud inimesed. Julgeolek hoidis mind ühe päeva kinni ja laskis siiski vabaks ”
Ise oskab Alfred Õunapuu peaaegu kõiki puhkpille mängida “Iga pilli pidin tundma seetõttu, et juhendasin kooliorkestrit. Kuidas ma siis õpilasi õpetada saan, kui ise mängida ei mõista. Kui Vanemuise teater Tormas etendust andis, küsis ta orkestrijuht Aadu Regilt nõu flöödi ja pikolo mängimiseks.
Praegu on Alfred Õunapuu kodus mitmeid puhkpille. “Väga hea pill on tenorsaksofon, mida ma päris tihti harjutan. Klarnet vajab aga veidi remonti,” räägib ta.
Heas vaimses ja füüsilises vormis püsimisest arvab 85-aastane orkestrijuht nii: “Ma ei tea, kas on olemas Vanajumal, igatahes keegi on minu eest hea seisnud.”
Küllap on põhjus aga selleski, et kohalik muusikakuulsus iga päev Torma alevikus tervisesörki teeb. “Jooksmisega on juba päris mitu paari saapaid ära kulunud, ” tunnistab ta.
JAAN LUKAS