Urmo Soonvald, SLÕL, 19. märts 2005
Kas tänapäeva Eestis on Georg Otsa legend unustatud?
Kultuurikiht, kes armastab head muusikat, pole teda unustanud. Isegi mitte noored. Ooperipublik hindab ja armastab teda. Vaid Mart Laar tembeldas ta punaseks. Georg oli tavaline eesti poiss. Ta oli Eesti armee ohvitser. Ta elu rikuti ära, sest esimene naine põgenes Läände, kuna vanemad olid viidud Siberisse.
Kas teie arvates pole võimalik teda paremini mälestada?
Arvan, et kultuuriinimesed leiavad ta üles. Aga teda ei saa ju raadios mängida, sest üks inimene nõuab honorare. (Siin ja hiljem palub Maret, et Georg Otsa viimase naise Ilona kohta oleks ta laused väga tasakaalukad – U.S.)
Aga ma tutvustaksin Georgi veel rohkem. Noored pole teda ju laval näinud, ta oli fenomen. Kes korra nägi, mõistis seda kohe.
Ajal, kui ta elas ja laulis, armastasid teda ka noored?
Ta oli iidol. Aga jumal tänatud, et siis polnud fännikultust nagu praegu. Tal oli muidugi raskusi, sest igasugused hullukesed jooksid ja trügisid. Roniti isegi ta autosse. Koguni Moskvast sõideti tema pärast kohale. Mõni oli ka vaimupuudega. Nüüd on ta fänniklubid vaid Saksamaal.
Kui Georg oleks praegu sama populaarne nagu 30 aastat tagasi, kas talle meeldiks olla Kroonikas, käia mööda telesaateid jne?
Oi, ei! Ta hoiduks sellest kui tulest. Kui fännid ei saanud temaga kontakti, pidasid nad minu kaudu temaga ühendust.
Mõtles Georg sellele, kuidas ta jääb Eesti ajalukku?
Ta oli sellisteks mõteteks liiga noor. Ka tema isa ei hinnanud kuulsust. Georg püüdis oma tööd teha ja tema tööks oli tõsine muusika. Kodus mängis tal samuti vaid tõsine muusika – Schubert, Bach, Beethoven. Aga ta ei suutnud meie kallistele nõukogude heliloojatele, kes tal sabas jooksid, kunagi ära öelda. Laul oli valmis käkerdatud ja tema laulis. Pärast aga ütles, et «issand, kui hirmsaid asju pean laulma».
Isegi d?äss oli Georgi kõrvadele liiast?
Tal oli väga suur plaadikogu. Nagu ka ta isal, kuid see põles ära 9. märtsi pommitamise ajal. Georg ostis kõikjalt plaate, ka kaasaegseid esitusi. D?ässi pealt ta raadiot kindlasti ära ei keeranud. Valgre meeldis talle ja ka kohalikud d?ässihakatised.
Mulle on jäänud mulje, et Georg oli tihti omadele võõras ja võõrastele oma.
Tal oli sama efekt, mis Paul Keresel. Nad olid mõlemad d?entelmenid, kes ei suhelnud väga palju. Georg sõitis noorelt läbi kogu Eestimaa, kuid pärast esinemist ei läinud ta külameestega koos õlut jooma. Venelastele oli ta maailmaime. Ise nad nimetasid teda väravaks läände.
Venemaal ja Soomes kanti teda kätel?
Jah, sest ta erines teistest. Venemaal oli tal väga palju fänne. Vanad daamid arvasid, et tal on perfektne vene keel. Kui aga temaga kõneldi, siis selgus, et tal on aktsent.
Kas Venemaa meeldis talle?
Paha öelda, aga talle ei meeldinud see üldse. Venemaa oli võõristav. Seal oli must, kuskil polnud ööbida, tarakanid jooksid, inimesed sõitsid üksteisest möödudes teistele selga. Leningrad oli Moskvast natuke parem.
Miks ta siis läks Venemaale?
See oli ainus võimalus. Teda kutsuti, ta läks ja esines. Ta käis ikkagi ideaalsetes kohtades, näiteks Tšaikovski saalis.
Kui tihti ta kurtis väsimust esinemistest, tähelepanust, pretensioonikatest abikaasadest?
Ta armastas väga kala püüda ja põgenes Võsule. Vahepeal oli ka minu juures Kassaris. Siis lasi ta end lõdvaks – ujus meres ja pani põhjaõngesid. Kodus polnud tal tänu daamidele mingit aega hingetõmbamiseks. Kõik oma tööd tegi ta teatris. Ta osad sündisid laval proovides. Arvan, et sealt korjas ta ka endale surmahaiguse. Olen onkoloog ja uurisin tema vähki. Selgus, et tema oma oli tislerite kutsehaigus mööblitööstuses. Sest töö käib liimi ja saepuru keskel. Georgi proovid olid laval, kus samal ajal ka ehitati.
Kui ta oli kurnatud, siis tal polnudki võimalust puhata?
Ta oli katkematus töös ja voolus. Kui pere kogunes, siis klaasi veini ikka tegime. Viinavõtmist ja suitsetamist meil polnud. Astaga (Georg Otsa teine abikaasa – U.S.) oli muidugi teisiti. Seal oli pidev trall.
Kas tal tõeliselt rasketel hetkedel polnud kiusatust Soome jääda? Jooma hakata?
Alkoholikalduvust tal polnud. Võib-olla ta mõtles Soome jäämisele, aga tal olid ju lapsed. Ta oli kohusetundlik, mistõttu tal polnud võimalik Soome jääda.
Kiitis ta kodus Soomet?
Muidugi. Ise ma käisin viis korda USAs ja saime kõik väga hästi aru, mis on mujal poodides ja mis on meil. Aga me pidime oma suu kinni hoidma, sest alati oli kuskil koputaja. Jumal tänatud, et meie naabrid ei käinud kitumas.
Nõukogude Eesti mõistes elas Georg Otsa pere teistest siiski paremini?
Kuidas? Kui kodu maha põles, saime kommunaalkorteri, kus 1980. aastani elasin koos emaga. Kuigi laevale ja tänavale oli juba Georgi nimi pandud. Praegusegi korteri sain pärast suurt skandaali. Varem elasime kaheksakesi ühes korteris.
Aga Georgile anti korter. Kõik arvavad, et ta teenis tohutult. Siis oli punktisüsteem ja selle järgi ei tohtinud me tavalisest enam palka saada. Lüpsja sai kolm korda rohkem palka kui mina, neile anti ka autoostuluba. Mul seda võimalust polnud. Kui Georg käis välismaal, siis valuuta andis ta kõik venelastele.
Kas Georg jõudis lähedastega tegelda piisavalt?
Ta oli ema kõige kallim poeg, mina isa kõige kallim tütar. Tähtpäevadel olime alati koos. Sünnipäeval käisime teda üles laulmas. Ta pidas alati lähedasi meeles.
Kas ta kartis olla avameelne, sest keegi võib tema peale koputada?
Kui ta käis Soomes, siis oli teada, et koputaja on kaasas. Kuna Georg hoidis end vaos, polnud tal ka midagi karta.
Millist rolli mängisid ta elus kaks viimast abikaasat? Tegid ta elu veelgi raskemaks?
Kardan küll. Juba koolipoisina jooksid tüdrukud talle järele. Georg oli aga tagasihoidlik ja hoidis neist eemale. Sellise mehe võidavad just eriti pealetükkivad daamid. Ta võeti vägisi, rinnaga. Georg polnud naistemees. Ta naised olid pretensioonikad – nõudsid välismaa riideid, kortereid jne. Asta nõudis Estonias rolle. Mina olen pärit perest, kus öeldi, et naine peab kaks last ülal pidama ja mehe kah veel. Kõik Georgi naised polnud sellised.
Tekitas see perekonnas pingeid?
Georg oli pehme iseloomuga. Talle võis igaüks pähe istuda. Georg ei ütelnud millestki ära. Ta oli tuhvlialune. Isegi Astat kannatas ta aastakümneid. Lõpuks andis Asta ise veel lahutuse sisse ja tahtis teda veel ära kasutada. Hankisin siis ise Georgile advokaadi, kes asja kiiresti lõpetas.
Georgi elu Astaga oli ikka väga raske. Poeg jooksis sealt meie juurde, sest kodus käis pidev lillepidu. Mida Georg, kes ise alkoholi ei võtnud, võis tunda? See oli ime, et ta üldse niipalju jõudis. Teised inimesed oleks tema asemel lolliks läinud.
Miks Georg võttis kaks kasupeoga?
See oli Asta idee. Asta planeeris lahutust ja siis oleks ta rohkem alimente saanud. Georg oli nii rumal, et ei taibanud seda. Toredad poisid olid. Oleks Georg kauem elanud, siis saanuks poisid ka koolitatud. Pärast Georgi ja Asta lahutust surus Asta lapsed kohe internaatkooli.
Kui tihti Otsade perekond praegu koos käib?
Mul on vähe sugulasi, aga üldiselt nii vähe, kui meid on, käime ikka koos. Ilonaga suhtlen väga vähe. Kui ta tänaval mind näeb, tuleb ta küll mind alati kallistama ja ütleb, et olen nii tore. Tean küll, mida ta selle all mõtleb.
Milline mälestus Georgist on teil kõige eredamalt meeles?
Kui tulin ülikoolist, ei pääsenud ma Vabaduse väljakul endisesse Astoriasse «Kõrbelaulu» vaatama. Siis oli tal noor hääl ja ta esitus fantastiline…
Aga NSV Liidus kultusfilm «Mister X»?
Seda ta ei sallinud isegi. Ta nimetas kõiki oma filme õnnetusteks. Ta ei hoolinud neist. «Mister X» oli tema puhul väga madalas kirjas.
Mis tal elus tegemata jäi?
Kümme aastat jäi elamata. Kui oleks teda korralikumalt ravitud, saanuks ta kümme aastat veel esineda.
Millal ta mõistis, et haigus on pöördumatu.
Kogu see lugu kestis viis aastat, kui teda jupiti opereeriti. Kui oleks tavaline inimene, oleks tehtud üks operatsioon ja kõik olnuks korras. See kõik on oleks. Georg lootis lõpuni, sest siis ei öeldud inimesele kõike näkku. Aga viimasel aastal mõistis ta ka ise. Ta tiriti veel televisiooni barokki laulma. Silm oli siis juba opereeritud ja ta pidi panema Rooma-aegse kiivri tagurpidi pähe. Aga ta ise tahtis sinna minna. Siis ta ei pidanud mõtlema haigusele. Viimase nädala lamas ta haiglas juba teadvuseta.
Georg Otsa surm oli Eestimaale šokk?
Tal olid fantastilised matused. Seda surma elati väga üle. Midagi ilusat kaotati. Georg oli meie identiteet.
Georg Ots
Ainukordselt kauni häälega eesti laulja, bariton, laulja Karl Otsa poeg.
Sündis 1920 Peterburis, kust perekond opteerus Eestisse.
Õppis Tallinna Prantsuse Lütseumis.
Teenis Eesti mereväes.
1941 käsutati Venemaale.
Laulmist alustas ENSV Riiklikes Kunstiansamblites.
1944 Tallinnas tagasi.
1951 lõpetas Tallinna Konservatooriumis Tiit Kuusiku lauluklassi.
1945-1975 Estonia teatri solist.
NSV Liidu rahvakunstnik 1960.
Oli hullumeelselt populaarne kogu NSV Liidus, siiani Soomes, eriti «Saaremaa valsiga,» mida Otsa lauluks peetaksegi, samuti ooperi-, opereti- ja filmirollidega.
Suri 1975, sel päeval nutsid naised kogu Nõukogude Liidus.
Arne Mikk Georg Otsast
«Ega temaga väga suuri ja põnevaid seiklusi olnud,» ütleb Estonia lavastaja Arne Mikk Georg Otsa kohta, kui meenutusi nõutakse. «Ots oli niivõrd ainult laulule pühendunud, et kõik muu oli talle teisejärguline. Tema populaarsust arvestades oli hämmastav, kui sõbralikult ja lihtsalt ta siin majas kõigisse suhtus, oli see riietaja või solist. Ja ei ole temast ülipõnevaid lugusid. Mõni teine elab väiksema karjääri ja kuulsuse juures palju suuremaid seiklusi üle.» Siiski räägib Arne Mikk:
Ots oli väga täpne artist. Kord «Maskiballis» läksid paaži mask ja keep hetk enne lavale astumist kaotsi. Mingi stange külge takerdusid. Muusika jookseb, paa? tuleb lavale ja Georg peab ütlema: kas sa näed seda maski seal? Maski polnud, niisiis ütles Georg: näed seda poissi seal? Muusikateatris võib tihti minna nii, et õpid teksti pähe ja raiud seda igal juhul. Tema peale aga võis alati loota, kui laval midagi viltu läks.
«Gianni Scicchi» tarbeks oli Ots endale kui voodihaigele välja mõelnud pudistava intonatsiooni. Noor Arvo Laid, kes arsti mängis, aga oli samale mõttele tulnud. Alguses vist Ots isegi ehmatas, ent hakkas kohe improviseerima ja leidis endale käigu pealt uue häälevärvi.
Georg Ots oli väga populaarne laste seas, tegi neile igasugu väikesi mustkunstitrikke, sõrme äravõtmist ja nii.
Ots võttis vahetevahel natuke veini. Ükskord olime tema juures suvilas, tähistasime, jäime natuke kauemaks. Hommikul hakkas Georg meid linna tooma, sõitis 30 kilomeetrit tunnis. Et äkki juhtub midagi. Kuigi Vene ajal poleks ükski miilits teda kinni pidanud.
1968 tegi Soome konsul Lillepaviljonis vastuvõtu. Viskipudelid laual. Me vaatasime neid, silmad ammuli. Georg ütles: oleks teadnud, et viskit antakse, oleks auto koju jätnud. Selle peale ütles Mart Port – no võta natukegi, las Nõukogude miilits saab ka korra viskilõhna tunda.
1958 käis Ots esimest korda Soomes «Lõbusat leske» tegemas. Tollal oli eestlaste soome keel veel natuke algeline. Etendus läkski soome-eesti segakeeles. Proovi ajal ütleb Ots järsku: ma olen su ori. Soomlased suure häälega naerma. Siis nad seletasid, et soome keeles on ori «orja», aga «ori» on täkk. Nii et: ma olen su täkk! Nii see eestlaste self-made suomi on arenenud.
Olime Leningradis suure operetikavaga Oktjabrski saalis, kus on 4000 kohta. Georg tuli sinna hiljem, otse rongilt, ja ütleb: teate, ma külmetasin rongis, mul ei ole häält! Direktor kostab, et kui Ots ei esine, peab tema kõik piletid tagasi müüma. Mõtlesime Eri Klasiga, mis teha. Aga seal tuli niikuinii mikrofoni laulda. Tõime raadiost Mister X-i aaria lindi, tegime lava hästi pimedaks, Georg tuli siis, mikrofon peos, teeskles laulmist, tegelikult aga tuli lindilt, orkester mängis veel peale. Meeletu aplaus, paluti korrata. Mängisime veel korra. Väike pettus küll. Samas oli nii palju etendusi, kus ta mängis kas või palavikuga.
Fänniklubi oli tal suur. Leningradist käidi esietendustel. Talle kingiti kohviserviis, kus iga tassi peale on maalitud tema erinev roll.
1974. aastal Leningradis «Traviatat» tehes oli stseen, kus lava tehti pimedamaks, valgus koondus ainult Violetta peale, Germont ehk Ots jäi pimedasse. Mingid tema fännid olid üles otsinud hotelli, kus mina elasin, ja hommikul oli mul ukse alt torgatud kiri: me saame aru, et Violetta peab domineerima, aga Georg Ots ei tohi laval kunagi pimedusse jääda, teda peab alati näha olema.
Uudised
VE: Ots, Georg – legendaarne bariton
Georg Otsa õde Maret Purde: Georg elas oma naiste mõju all
Urmo Soonvald, SLÕL, 19. märts 2005
Georg Otsa 78aastane õde Maret Purde arvab, et ta rahvuskangelasest vend oli liiga pehme ja lasi abikaasadel ning nõukogude heliloojatel endale pähe istuda.
Kas tänapäeva Eestis on Georg Otsa legend unustatud?
Kultuurikiht, kes armastab head muusikat, pole teda unustanud. Isegi mitte noored. Ooperipublik hindab ja armastab teda. Vaid Mart Laar tembeldas ta punaseks. Georg oli tavaline eesti poiss. Ta oli Eesti armee ohvitser. Ta elu rikuti ära, sest esimene naine põgenes Läände, kuna vanemad olid viidud Siberisse.
Kas teie arvates pole võimalik teda paremini mälestada?
Arvan, et kultuuriinimesed leiavad ta üles. Aga teda ei saa ju raadios mängida, sest üks inimene nõuab honorare. (Siin ja hiljem palub Maret, et Georg Otsa viimase naise Ilona kohta oleks ta laused väga tasakaalukad – U.S.)
Aga ma tutvustaksin Georgi veel rohkem. Noored pole teda ju laval näinud, ta oli fenomen. Kes korra nägi, mõistis seda kohe.
Ajal, kui ta elas ja laulis, armastasid teda ka noored?
Ta oli iidol. Aga jumal tänatud, et siis polnud fännikultust nagu praegu. Tal oli muidugi raskusi, sest igasugused hullukesed jooksid ja trügisid. Roniti isegi ta autosse. Koguni Moskvast sõideti tema pärast kohale. Mõni oli ka vaimupuudega. Nüüd on ta fänniklubid vaid Saksamaal.
Kui Georg oleks praegu sama populaarne nagu 30 aastat tagasi, kas talle meeldiks olla Kroonikas, käia mööda telesaateid jne?
Oi, ei! Ta hoiduks sellest kui tulest. Kui fännid ei saanud temaga kontakti, pidasid nad minu kaudu temaga ühendust.
Mõtles Georg sellele, kuidas ta jääb Eesti ajalukku?
Ta oli sellisteks mõteteks liiga noor. Ka tema isa ei hinnanud kuulsust. Georg püüdis oma tööd teha ja tema tööks oli tõsine muusika. Kodus mängis tal samuti vaid tõsine muusika – Schubert, Bach, Beethoven. Aga ta ei suutnud meie kallistele nõukogude heliloojatele, kes tal sabas jooksid, kunagi ära öelda. Laul oli valmis käkerdatud ja tema laulis. Pärast aga ütles, et «issand, kui hirmsaid asju pean laulma».
Isegi d?äss oli Georgi kõrvadele liiast?
Tal oli väga suur plaadikogu. Nagu ka ta isal, kuid see põles ära 9. märtsi pommitamise ajal. Georg ostis kõikjalt plaate, ka kaasaegseid esitusi. D?ässi pealt ta raadiot kindlasti ära ei keeranud. Valgre meeldis talle ja ka kohalikud d?ässihakatised.
Mulle on jäänud mulje, et Georg oli tihti omadele võõras ja võõrastele oma.
Tal oli sama efekt, mis Paul Keresel. Nad olid mõlemad d?entelmenid, kes ei suhelnud väga palju. Georg sõitis noorelt läbi kogu Eestimaa, kuid pärast esinemist ei läinud ta külameestega koos õlut jooma. Venelastele oli ta maailmaime. Ise nad nimetasid teda väravaks läände.
Venemaal ja Soomes kanti teda kätel?
Jah, sest ta erines teistest. Venemaal oli tal väga palju fänne. Vanad daamid arvasid, et tal on perfektne vene keel. Kui aga temaga kõneldi, siis selgus, et tal on aktsent.
Kas Venemaa meeldis talle?
Paha öelda, aga talle ei meeldinud see üldse. Venemaa oli võõristav. Seal oli must, kuskil polnud ööbida, tarakanid jooksid, inimesed sõitsid üksteisest möödudes teistele selga. Leningrad oli Moskvast natuke parem.
Miks ta siis läks Venemaale?
See oli ainus võimalus. Teda kutsuti, ta läks ja esines. Ta käis ikkagi ideaalsetes kohtades, näiteks Tšaikovski saalis.
Kui tihti ta kurtis väsimust esinemistest, tähelepanust, pretensioonikatest abikaasadest?
Ta armastas väga kala püüda ja põgenes Võsule. Vahepeal oli ka minu juures Kassaris. Siis lasi ta end lõdvaks – ujus meres ja pani põhjaõngesid. Kodus polnud tal tänu daamidele mingit aega hingetõmbamiseks. Kõik oma tööd tegi ta teatris. Ta osad sündisid laval proovides. Arvan, et sealt korjas ta ka endale surmahaiguse. Olen onkoloog ja uurisin tema vähki. Selgus, et tema oma oli tislerite kutsehaigus mööblitööstuses. Sest töö käib liimi ja saepuru keskel. Georgi proovid olid laval, kus samal ajal ka ehitati.
Kui ta oli kurnatud, siis tal polnudki võimalust puhata?
Ta oli katkematus töös ja voolus. Kui pere kogunes, siis klaasi veini ikka tegime. Viinavõtmist ja suitsetamist meil polnud. Astaga (Georg Otsa teine abikaasa – U.S.) oli muidugi teisiti. Seal oli pidev trall.
Kas tal tõeliselt rasketel hetkedel polnud kiusatust Soome jääda? Jooma hakata?
Alkoholikalduvust tal polnud. Võib-olla ta mõtles Soome jäämisele, aga tal olid ju lapsed. Ta oli kohusetundlik, mistõttu tal polnud võimalik Soome jääda.
Kiitis ta kodus Soomet?
Muidugi. Ise ma käisin viis korda USAs ja saime kõik väga hästi aru, mis on mujal poodides ja mis on meil. Aga me pidime oma suu kinni hoidma, sest alati oli kuskil koputaja. Jumal tänatud, et meie naabrid ei käinud kitumas.
Nõukogude Eesti mõistes elas Georg Otsa pere teistest siiski paremini?
Kuidas? Kui kodu maha põles, saime kommunaalkorteri, kus 1980. aastani elasin koos emaga. Kuigi laevale ja tänavale oli juba Georgi nimi pandud. Praegusegi korteri sain pärast suurt skandaali. Varem elasime kaheksakesi ühes korteris.
Aga Georgile anti korter. Kõik arvavad, et ta teenis tohutult. Siis oli punktisüsteem ja selle järgi ei tohtinud me tavalisest enam palka saada. Lüpsja sai kolm korda rohkem palka kui mina, neile anti ka autoostuluba. Mul seda võimalust polnud. Kui Georg käis välismaal, siis valuuta andis ta kõik venelastele.
Kas Georg jõudis lähedastega tegelda piisavalt?
Ta oli ema kõige kallim poeg, mina isa kõige kallim tütar. Tähtpäevadel olime alati koos. Sünnipäeval käisime teda üles laulmas. Ta pidas alati lähedasi meeles.
Kas ta kartis olla avameelne, sest keegi võib tema peale koputada?
Kui ta käis Soomes, siis oli teada, et koputaja on kaasas. Kuna Georg hoidis end vaos, polnud tal ka midagi karta.
Millist rolli mängisid ta elus kaks viimast abikaasat? Tegid ta elu veelgi raskemaks?
Kardan küll. Juba koolipoisina jooksid tüdrukud talle järele. Georg oli aga tagasihoidlik ja hoidis neist eemale. Sellise mehe võidavad just eriti pealetükkivad daamid. Ta võeti vägisi, rinnaga. Georg polnud naistemees. Ta naised olid pretensioonikad – nõudsid välismaa riideid, kortereid jne. Asta nõudis Estonias rolle. Mina olen pärit perest, kus öeldi, et naine peab kaks last ülal pidama ja mehe kah veel. Kõik Georgi naised polnud sellised.
Tekitas see perekonnas pingeid?
Georg oli pehme iseloomuga. Talle võis igaüks pähe istuda. Georg ei ütelnud millestki ära. Ta oli tuhvlialune. Isegi Astat kannatas ta aastakümneid. Lõpuks andis Asta ise veel lahutuse sisse ja tahtis teda veel ära kasutada. Hankisin siis ise Georgile advokaadi, kes asja kiiresti lõpetas.
Georgi elu Astaga oli ikka väga raske. Poeg jooksis sealt meie juurde, sest kodus käis pidev lillepidu. Mida Georg, kes ise alkoholi ei võtnud, võis tunda? See oli ime, et ta üldse niipalju jõudis. Teised inimesed oleks tema asemel lolliks läinud.
Miks Georg võttis kaks kasupeoga?
See oli Asta idee. Asta planeeris lahutust ja siis oleks ta rohkem alimente saanud. Georg oli nii rumal, et ei taibanud seda. Toredad poisid olid. Oleks Georg kauem elanud, siis saanuks poisid ka koolitatud. Pärast Georgi ja Asta lahutust surus Asta lapsed kohe internaatkooli.
Kui tihti Otsade perekond praegu koos käib?
Mul on vähe sugulasi, aga üldiselt nii vähe, kui meid on, käime ikka koos. Ilonaga suhtlen väga vähe. Kui ta tänaval mind näeb, tuleb ta küll mind alati kallistama ja ütleb, et olen nii tore. Tean küll, mida ta selle all mõtleb.
Milline mälestus Georgist on teil kõige eredamalt meeles?
Kui tulin ülikoolist, ei pääsenud ma Vabaduse väljakul endisesse Astoriasse «Kõrbelaulu» vaatama. Siis oli tal noor hääl ja ta esitus fantastiline…
Aga NSV Liidus kultusfilm «Mister X»?
Seda ta ei sallinud isegi. Ta nimetas kõiki oma filme õnnetusteks. Ta ei hoolinud neist. «Mister X» oli tema puhul väga madalas kirjas.
Mis tal elus tegemata jäi?
Kümme aastat jäi elamata. Kui oleks teda korralikumalt ravitud, saanuks ta kümme aastat veel esineda.
Millal ta mõistis, et haigus on pöördumatu.
Kogu see lugu kestis viis aastat, kui teda jupiti opereeriti. Kui oleks tavaline inimene, oleks tehtud üks operatsioon ja kõik olnuks korras. See kõik on oleks. Georg lootis lõpuni, sest siis ei öeldud inimesele kõike näkku. Aga viimasel aastal mõistis ta ka ise. Ta tiriti veel televisiooni barokki laulma. Silm oli siis juba opereeritud ja ta pidi panema Rooma-aegse kiivri tagurpidi pähe. Aga ta ise tahtis sinna minna. Siis ta ei pidanud mõtlema haigusele. Viimase nädala lamas ta haiglas juba teadvuseta.
Georg Otsa surm oli Eestimaale šokk?
Tal olid fantastilised matused. Seda surma elati väga üle. Midagi ilusat kaotati. Georg oli meie identiteet.
Georg Ots
Ainukordselt kauni häälega eesti laulja, bariton, laulja Karl Otsa poeg.
Sündis 1920 Peterburis, kust perekond opteerus Eestisse.
Õppis Tallinna Prantsuse Lütseumis.
Teenis Eesti mereväes.
1941 käsutati Venemaale.
Laulmist alustas ENSV Riiklikes Kunstiansamblites.
1944 Tallinnas tagasi.
1951 lõpetas Tallinna Konservatooriumis Tiit Kuusiku lauluklassi.
1945-1975 Estonia teatri solist.
NSV Liidu rahvakunstnik 1960.
Oli hullumeelselt populaarne kogu NSV Liidus, siiani Soomes, eriti «Saaremaa valsiga,» mida Otsa lauluks peetaksegi, samuti ooperi-, opereti- ja filmirollidega.
Suri 1975, sel päeval nutsid naised kogu Nõukogude Liidus.
Arne Mikk Georg Otsast
«Ega temaga väga suuri ja põnevaid seiklusi olnud,» ütleb Estonia lavastaja Arne Mikk Georg Otsa kohta, kui meenutusi nõutakse. «Ots oli niivõrd ainult laulule pühendunud, et kõik muu oli talle teisejärguline. Tema populaarsust arvestades oli hämmastav, kui sõbralikult ja lihtsalt ta siin majas kõigisse suhtus, oli see riietaja või solist. Ja ei ole temast ülipõnevaid lugusid. Mõni teine elab väiksema karjääri ja kuulsuse juures palju suuremaid seiklusi üle.» Siiski räägib Arne Mikk:
Ots oli väga täpne artist. Kord «Maskiballis» läksid paaži mask ja keep hetk enne lavale astumist kaotsi. Mingi stange külge takerdusid. Muusika jookseb, paa? tuleb lavale ja Georg peab ütlema: kas sa näed seda maski seal? Maski polnud, niisiis ütles Georg: näed seda poissi seal? Muusikateatris võib tihti minna nii, et õpid teksti pähe ja raiud seda igal juhul. Tema peale aga võis alati loota, kui laval midagi viltu läks.
«Gianni Scicchi» tarbeks oli Ots endale kui voodihaigele välja mõelnud pudistava intonatsiooni. Noor Arvo Laid, kes arsti mängis, aga oli samale mõttele tulnud. Alguses vist Ots isegi ehmatas, ent hakkas kohe improviseerima ja leidis endale käigu pealt uue häälevärvi.
Georg Ots oli väga populaarne laste seas, tegi neile igasugu väikesi mustkunstitrikke, sõrme äravõtmist ja nii.
Ots võttis vahetevahel natuke veini. Ükskord olime tema juures suvilas, tähistasime, jäime natuke kauemaks. Hommikul hakkas Georg meid linna tooma, sõitis 30 kilomeetrit tunnis. Et äkki juhtub midagi. Kuigi Vene ajal poleks ükski miilits teda kinni pidanud.
1968 tegi Soome konsul Lillepaviljonis vastuvõtu. Viskipudelid laual. Me vaatasime neid, silmad ammuli. Georg ütles: oleks teadnud, et viskit antakse, oleks auto koju jätnud. Selle peale ütles Mart Port – no võta natukegi, las Nõukogude miilits saab ka korra viskilõhna tunda.
1958 käis Ots esimest korda Soomes «Lõbusat leske» tegemas. Tollal oli eestlaste soome keel veel natuke algeline. Etendus läkski soome-eesti segakeeles. Proovi ajal ütleb Ots järsku: ma olen su ori. Soomlased suure häälega naerma. Siis nad seletasid, et soome keeles on ori «orja», aga «ori» on täkk. Nii et: ma olen su täkk! Nii see eestlaste self-made suomi on arenenud.
Olime Leningradis suure operetikavaga Oktjabrski saalis, kus on 4000 kohta. Georg tuli sinna hiljem, otse rongilt, ja ütleb: teate, ma külmetasin rongis, mul ei ole häält! Direktor kostab, et kui Ots ei esine, peab tema kõik piletid tagasi müüma. Mõtlesime Eri Klasiga, mis teha. Aga seal tuli niikuinii mikrofoni laulda. Tõime raadiost Mister X-i aaria lindi, tegime lava hästi pimedaks, Georg tuli siis, mikrofon peos, teeskles laulmist, tegelikult aga tuli lindilt, orkester mängis veel peale. Meeletu aplaus, paluti korrata. Mängisime veel korra. Väike pettus küll. Samas oli nii palju etendusi, kus ta mängis kas või palavikuga.
Fänniklubi oli tal suur. Leningradist käidi esietendustel. Talle kingiti kohviserviis, kus iga tassi peale on maalitud tema erinev roll.
1974. aastal Leningradis «Traviatat» tehes oli stseen, kus lava tehti pimedamaks, valgus koondus ainult Violetta peale, Germont ehk Ots jäi pimedasse. Mingid tema fännid olid üles otsinud hotelli, kus mina elasin, ja hommikul oli mul ukse alt torgatud kiri: me saame aru, et Violetta peab domineerima, aga Georg Ots ei tohi laval kunagi pimedusse jääda, teda peab alati näha olema.