11 aastat ametlikult surnud olnud mees saab jälle elavaks
Kirsti Vainküla
ELUS: Mitte igaühele pole antud võimalust hoida käes enese surmatunnistust. Paberite järgi 11 aastat surmavallas veetnud Jevgeni arvatakse kohtu otsusega taas elavate sekka.
Teet Malsroos
Tallinna linnakohtus elustus eile hommikul tragikoomiline perepilt: kohtu ees seisis mees, keda lähedased kogemata surnuks pidasid. Paberite järgi 11 aastat surnud olnud Jevgeni saab reedel taas elavaks.
Kohtusaalis hoiab mees käes iseenda surmatunnistust: surnud 31. detsember 1993. Lisaks on tal näpuvahel perepilt aastast 1989, kus ta oma abikaasa ja kasupojaga Sevastoopolis veepargis delfiine paitab.
«Mina muidugi,» näitab Jevgeni Ossipov fotot, mil tema elus on veel kõik pealtnäha hästi.
Ometi asendus fotol kujutatud pereidüll paar aastat hiljem krahhiga – Jevgeni lahkus teadmata suunas pere juurest, jättes maha abikaasa, imikust poja ja teismelise kasupoja. Kuhu ta läks, jäi pere jaoks saladuseks aastateks.
Eelmisel suvel kuulutas Ida-Viru maavalitsus kohtuotsuse alusel Jevgeni surnuks.
«Eh, normalna.»
Kümme aastat elas Jevgeni nii, et ametivõimude juurde tal asja ei olnud.
Mõni aeg tagasi polikliinikus tegi arst Jevgeni registriandmeid vaadates suured silmad, sest tema ees seisev mees on ametlikult surnud.
«Selle peale ei osanud ma midagi öelda, olin ju olemas, jalg tegi ainult haiget,» meenutab kepi najale toetuv Jevgeni asjaajamise algust.
Tallinna kodutute varjupaigas elavat Jevgenit oli kerge surnuks kuulutada – tema kohta puudusid andmed nii elanike keskregistris kui pankades.
Oma mõtteid ja tundeid enda surnuks kuulutamise kohta kirjeldab Jevgeni ainult ühe sõnaga: «Eh, normalna.» Elavaks tunnistamine on talle vajalik, sest jalavigastuse tõttu on ta invaliidsuspensionil.
Tunneb kasuisa ära
Eile hommikuks oligi kohtusse tunnistajaks kutsutud Jevgeni kasupoeg, kelle avalduse alusel kohus tema kasuisa surnuks kuulutaski.
«Kas te tunnete seda meest?» küsib kohtunik kasupojalt Jevgenile viidates.
«Jah, ta oli mu emaga abielus,» vastab noormees ja selgitab kohtule, kuidas selline eksisamm sai võimalikuks: kuna tema ema elab juba kaheksandat aastat Prantsusmaal, tahtis ka Jevgeni alaealine poeg sinna minna. Seda ei oleks saanud ilma isa loata ja et temast andmeid polnud, pöördus kasupoeg kohtu poole isa leidmiseks. Ta kinnitas kohtus, et oli kasuisa surma kohta kuulnud ka kuulujutte.
«Viimati nägingi teda 12-13 aastat tagasi,» tunnistab kasupoeg pärast istungit ja teenib Jevgenilt sooja pilgu.
«Nüüd läheme sünnipäeva pidama.»
Ega Jevgeni kasupoja peale viha ei pea?
«Ah, mis – normaalne,» sõnab Jevgeni, kelle Tallinna linnakohus tunnistab elavaks taas reedel.
«Nüüd läheme sünnipäeva pidama. Ma nüüd ju jälle elus,» rõõmustab Jevgeni, kes elab ikka Männiku tänaval kodutute varjupaigas ja on oma eluga rahul.
Elavaid surnuid on Eestimaal ette tulnud ennegi
2002. aasta jaanuaris avastas tallinlane Allan, et on surnud. 33aastane mees sai seda teada maksuametis. Selgus, et hinge olevat ta heitnud 2001. aasta septembris Tallinna keskhaiglas. Tõenäoliselt kasutas keegi Allani haigekassakaarti.
1998. aasta juunis leiti Tartus tänavalt surnud asotsiaal. Segastel asjaoludel kirjutati lahkamisakti 62aastase Alfredi nimi (kuidas see juhtus, ei osanud seletada ei politseinikud ega kohtuarstid). Alfredi tütart politsei otsima ei vaevunud ja mees maeti riigi kulul. Eksitus tuli ilmsiks, kui tegelik Alfred kaks kuud hiljem pensioni nõudma hakkas.
Tallinlane Tarmo läks 2000. aastal valima ja avastas, et teda pole enam nimekirjas. Asja uurides selgus, et elanike registri andmeil oli ta juba 1998. aasta sügisel surnud. Et tal kunagi varastati rahakott koos haigekassakaardiga, arvas ta: ehk leiti see mõne surnud eluheidiku taskust ja arvati, et koolnu ongi tema. Tarmo surma põhjus oli ajuverevalum ja kahepoolne kopsupõletik. Ka tema pidi enda elavaks tunnistamiseks kohtu poole pöörduma.
1997. aastal vormistati Viljandis surnuks Vassili (63), kelle olematu surma eest said petised riigilt 1100 krooni matusetoetust. Vana üksiku mehe juhuslikud joomakaaslased, tollal 26aastased Marek ja Vahur, varastasid Vassili passi. Surnut nägemata kirjutas Viljandi polikliiniku arst meeste kaasosalisele, Evile (44) välja surmatunnistuse, mille alusel Viljandimaa perekonnaseisuamet vormistas surma. Pettus tuli ilmsiks kolm kuud hiljem.
Uudised
VE: Ossipov, Jevgeni – kohtuotsusega elustatu
11 aastat ametlikult surnud olnud mees saab jälle elavaks
Kirsti Vainküla
ELUS: Mitte igaühele pole antud võimalust hoida käes enese surmatunnistust. Paberite järgi 11 aastat surmavallas veetnud Jevgeni arvatakse kohtu otsusega taas elavate sekka.
Teet Malsroos
Tallinna linnakohtus elustus eile hommikul tragikoomiline perepilt: kohtu ees seisis mees, keda lähedased kogemata surnuks pidasid. Paberite järgi 11 aastat surnud olnud Jevgeni saab reedel taas elavaks.
Kohtusaalis hoiab mees käes iseenda surmatunnistust: surnud 31. detsember 1993. Lisaks on tal näpuvahel perepilt aastast 1989, kus ta oma abikaasa ja kasupojaga Sevastoopolis veepargis delfiine paitab.
«Mina muidugi,» näitab Jevgeni Ossipov fotot, mil tema elus on veel kõik pealtnäha hästi.
Ometi asendus fotol kujutatud pereidüll paar aastat hiljem krahhiga – Jevgeni lahkus teadmata suunas pere juurest, jättes maha abikaasa, imikust poja ja teismelise kasupoja. Kuhu ta läks, jäi pere jaoks saladuseks aastateks.
Eelmisel suvel kuulutas Ida-Viru maavalitsus kohtuotsuse alusel Jevgeni surnuks.
«Eh, normalna.»
Kümme aastat elas Jevgeni nii, et ametivõimude juurde tal asja ei olnud.
Mõni aeg tagasi polikliinikus tegi arst Jevgeni registriandmeid vaadates suured silmad, sest tema ees seisev mees on ametlikult surnud.
«Selle peale ei osanud ma midagi öelda, olin ju olemas, jalg tegi ainult haiget,» meenutab kepi najale toetuv Jevgeni asjaajamise algust.
Tallinna kodutute varjupaigas elavat Jevgenit oli kerge surnuks kuulutada – tema kohta puudusid andmed nii elanike keskregistris kui pankades.
Oma mõtteid ja tundeid enda surnuks kuulutamise kohta kirjeldab Jevgeni ainult ühe sõnaga: «Eh, normalna.» Elavaks tunnistamine on talle vajalik, sest jalavigastuse tõttu on ta invaliidsuspensionil.
Tunneb kasuisa ära
Eile hommikuks oligi kohtusse tunnistajaks kutsutud Jevgeni kasupoeg, kelle avalduse alusel kohus tema kasuisa surnuks kuulutaski.
«Kas te tunnete seda meest?» küsib kohtunik kasupojalt Jevgenile viidates.
«Jah, ta oli mu emaga abielus,» vastab noormees ja selgitab kohtule, kuidas selline eksisamm sai võimalikuks: kuna tema ema elab juba kaheksandat aastat Prantsusmaal, tahtis ka Jevgeni alaealine poeg sinna minna. Seda ei oleks saanud ilma isa loata ja et temast andmeid polnud, pöördus kasupoeg kohtu poole isa leidmiseks. Ta kinnitas kohtus, et oli kasuisa surma kohta kuulnud ka kuulujutte.
«Viimati nägingi teda 12-13 aastat tagasi,» tunnistab kasupoeg pärast istungit ja teenib Jevgenilt sooja pilgu.
«Nüüd läheme sünnipäeva pidama.»
Ega Jevgeni kasupoja peale viha ei pea?
«Ah, mis – normaalne,» sõnab Jevgeni, kelle Tallinna linnakohus tunnistab elavaks taas reedel.
«Nüüd läheme sünnipäeva pidama. Ma nüüd ju jälle elus,» rõõmustab Jevgeni, kes elab ikka Männiku tänaval kodutute varjupaigas ja on oma eluga rahul.
Elavaid surnuid on Eestimaal ette tulnud ennegi
2002. aasta jaanuaris avastas tallinlane Allan, et on surnud. 33aastane mees sai seda teada maksuametis. Selgus, et hinge olevat ta heitnud 2001. aasta septembris Tallinna keskhaiglas. Tõenäoliselt kasutas keegi Allani haigekassakaarti.
1998. aasta juunis leiti Tartus tänavalt surnud asotsiaal. Segastel asjaoludel kirjutati lahkamisakti 62aastase Alfredi nimi (kuidas see juhtus, ei osanud seletada ei politseinikud ega kohtuarstid). Alfredi tütart politsei otsima ei vaevunud ja mees maeti riigi kulul. Eksitus tuli ilmsiks, kui tegelik Alfred kaks kuud hiljem pensioni nõudma hakkas.
Tallinlane Tarmo läks 2000. aastal valima ja avastas, et teda pole enam nimekirjas. Asja uurides selgus, et elanike registri andmeil oli ta juba 1998. aasta sügisel surnud. Et tal kunagi varastati rahakott koos haigekassakaardiga, arvas ta: ehk leiti see mõne surnud eluheidiku taskust ja arvati, et koolnu ongi tema. Tarmo surma põhjus oli ajuverevalum ja kahepoolne kopsupõletik. Ka tema pidi enda elavaks tunnistamiseks kohtu poole pöörduma.
1997. aastal vormistati Viljandis surnuks Vassili (63), kelle olematu surma eest said petised riigilt 1100 krooni matusetoetust. Vana üksiku mehe juhuslikud joomakaaslased, tollal 26aastased Marek ja Vahur, varastasid Vassili passi. Surnut nägemata kirjutas Viljandi polikliiniku arst meeste kaasosalisele, Evile (44) välja surmatunnistuse, mille alusel Viljandimaa perekonnaseisuamet vormistas surma. Pettus tuli ilmsiks kolm kuud hiljem.