Astronoomid avastasid, et ühe Päikesesüsteemist väljas oleva planeedi atmosfäär sisaldab sarnaselt Maaga vesinikku, hapnikku ja süsinikku, elu ei tasu sealt aga ilmselt otsida, kuna planeedi atmosfäär lekib juba pikemat aega avakosmosesse.
Ekstrasolaarne planeet HD 209458b on Maa astronoomide tähelepanu äratanud korduvalt oma esmakordsusega. Veebruari esimestel päevadel üllatas Prantsuse astronoom Alfred Vidal-Madjar maailma teatega, et sellel planeedil on avastatud hapnikku. Planeet tiirleb Maast umbes 150 valgusaasta kaugusel Pegasuse tähtkujus asuva tähe ümber. Astronoomid on sellele planeedile andnud ka mitteametliku nime Osiris, muinas-Egiptuse jumala järgi.
Kuigi hapniku leidmine väljaspool Päikesesüsteemi on niigi enneolematu, on veelgi ebatavalisem see, kuidas rasked aatomid selle planeedi pinnalt avakosmosesse lenduvad. Sama planeet oli ka esimene Päiksesüsteemi-väline planeet, mille möödumist oma tähe eest oli võimalik jälgida, kui ta avastati 1999. aastal. Mullu avastasid astronoomid planeedi atmosfäärist vesinikku, samas avastati, et planeedi atmosfäär lekib avakosmosesse.
HD 209458b on Jupiteri-suurune planeet, kuid asub oma tähele lähemal kui Merkuur Päikesele. Suur kuumus on planeedi atmosfääri purustanud ja teadlaste arvates on planeet muutumas vedelaks laavakeraks. Osiris tiirleb oma päikese ümber 7 miljoni kilomeetri kaugusel, kusjuures sealse aasta kestus on vaid 3,5 päeva.
Vidal-Madjar on oma abilistega Hubble’i kosmoseteleskoobiga juba mitu aastat seda planeeti uurinud. Igal sekundil paiskub planeedilt kosmosesse vähemalt 10 000 tonni osakesi. Atmosfääris valitseb keskmine temperatuur 10 000 kraadi Celsiuse järgi, oletavad astronoomid.
Kuna planeet on oma päikesele nii lähedal, põhjustab atmosfääri auklikuks muutumist arvatavalt päikesetuul, oma kaalu kaotava planeedi raskusjõud väheneb aga samaaegselt, kergendades veelgi osakeste lendumist.
“Kui te kujutate ette tuult, mis on nii tugev, et rebib kõik endaga kaasa, rääkides isegi väikseimatest osakestest, saate te ettekujutuse toimuvast,” teatas Vidal-Madjar. Varem oli jälgitud vesinikuaatomite paiskumist kosmosse, kuid nüüd rebib gravitatsioonist suurem jõud atmosfääriaugust välja ka oluliselt raskemaid hapniku- ja süsinikuaatomeid.
|
Uudised
VE: Osiris – Maa-sarnase atmosfääriga planeet
Leiti Maa-sarnase atmosfääriga planeet
Heiki Suurkask 18.02.2004
Astronoomid avastasid, et ühe Päikesesüsteemist väljas oleva planeedi atmosfäär sisaldab sarnaselt Maaga vesinikku, hapnikku ja süsinikku, elu ei tasu sealt aga ilmselt otsida, kuna planeedi atmosfäär lekib juba pikemat aega avakosmosesse.
Ekstrasolaarne planeet HD 209458b on Maa astronoomide tähelepanu äratanud korduvalt oma esmakordsusega. Veebruari esimestel päevadel üllatas Prantsuse astronoom Alfred Vidal-Madjar maailma teatega, et sellel planeedil on avastatud hapnikku. Planeet tiirleb Maast umbes 150 valgusaasta kaugusel Pegasuse tähtkujus asuva tähe ümber. Astronoomid on sellele planeedile andnud ka mitteametliku nime Osiris, muinas-Egiptuse jumala järgi.
Kuigi hapniku leidmine väljaspool Päikesesüsteemi on niigi enneolematu, on veelgi ebatavalisem see, kuidas rasked aatomid selle planeedi pinnalt avakosmosesse lenduvad. Sama planeet oli ka esimene Päiksesüsteemi-väline planeet, mille möödumist oma tähe eest oli võimalik jälgida, kui ta avastati 1999. aastal. Mullu avastasid astronoomid planeedi atmosfäärist vesinikku, samas avastati, et planeedi atmosfäär lekib avakosmosesse.
HD 209458b on Jupiteri-suurune planeet, kuid asub oma tähele lähemal kui Merkuur Päikesele. Suur kuumus on planeedi atmosfääri purustanud ja teadlaste arvates on planeet muutumas vedelaks laavakeraks. Osiris tiirleb oma päikese ümber 7 miljoni kilomeetri kaugusel, kusjuures sealse aasta kestus on vaid 3,5 päeva.
Vidal-Madjar on oma abilistega Hubble’i kosmoseteleskoobiga juba mitu aastat seda planeeti uurinud. Igal sekundil paiskub planeedilt kosmosesse vähemalt 10 000 tonni osakesi. Atmosfääris valitseb keskmine temperatuur 10 000 kraadi Celsiuse järgi, oletavad astronoomid.
Kuna planeet on oma päikesele nii lähedal, põhjustab atmosfääri auklikuks muutumist arvatavalt päikesetuul, oma kaalu kaotava planeedi raskusjõud väheneb aga samaaegselt, kergendades veelgi osakeste lendumist.
“Kui te kujutate ette tuult, mis on nii tugev, et rebib kõik endaga kaasa, rääkides isegi väikseimatest osakestest, saate te ettekujutuse toimuvast,” teatas Vidal-Madjar. Varem oli jälgitud vesinikuaatomite paiskumist kosmosse, kuid nüüd rebib gravitatsioonist suurem jõud atmosfääriaugust välja ka oluliselt raskemaid hapniku- ja süsinikuaatomeid.