Ettevaatlik minister tegi autoga piruette
Villu Päärt, reporter, 31.03.2004
Vana punane Ford Sierra sõidab otse puusse, kiirus 90 kilomeetrit tunnis. Läbi auto tagaakna lendab juhi kohale istutatud nuku kaelalüli. Kui nukkude asemel sõitnuks autos inimesed, peaks neist selle kokkupõrke järel rääkima minevikuvormis. Uues BMWs sõitjatega juhtub sama. Seni muigelsui istunud majandus- ja kommunikatsiooniministri Meelis Atoneni näolt kaob lõbu nagu pühitult. Asekantsler Andres Tint pöörab pilgu ära. Eesti teeääred on puid täis ja 90 on tavakiirus. Atonen ja Tint on õppefilmist vapustatud.
«Ma ei ole endale liikluses kunagi illusioone loonud,» ütleb minister hiljem. «Aga see pani mõtlema.»
Eilsest tööpäevast pühendas Atonen kolm tundi liiklusohutusele. Eeskätt enda ohutusele, sest ta on üks väheseid Eesti ministreid, kes ise ametiautot juhib. Kuus tuleb ministri-ðkodaga ligi 2500 kilomeetrit, nädalavahetustel oma Volkswagen Passatiga pisut vähem. Kuus kokku 4000 kilomeetrit.
«Ma arvan, et Eesti liiklusohutuse hull olukord ei tulene mitte juhtide kehvadest oskustest, vaid inimeste ükskõiksusest,» ütleb Atonen. Väljendi «ükskõiksus» asemel kasutab ta tegelikult üht venekeelset sõna, aga keelab selle kirjapanemise. «Ma sõidan Tallinna–Tartu teel, siin-seal on lumevaalud, iga poole tunni tagant ei saa ju teed puhastada. Minu ðkoda on suur auto ja püsib teel, kiirus on 90. Aga ikka paneb keegi väikese autoga mööda. Vänderdab vaaludes, aga ei ehmu, vaid kihutab tuimalt edasi.»
Atoneni võõrustas Tartus Raadi lennuvälja liberajal osaühing Autosõit, kellel on ministri küllakutsumisel oma lehm ojas. Nimelt loodavad nad, et libedal teel sõit tuleb autojuhi algkoolitusse sisse.
Sõiduinstruktor Indrek Madari arvates on selleks põhjust küll ja küll: «Nagu lörtsi sajab, nii laibad taga.»
Raadil on käinud õppimas välisministeeriumi autojuhid, kes töötavad Eesti välisesindustes, ja alarmsõidukite juhid. Atonen on esimene minister.
Tema tulek on aina edasi lükkunud ning algselt libeda aja eelseks mõeldud koolitus on sattunud kenale kevadilmale. Libedad teed on kohe-kohe unustatud. Kuni sügiseni.
Kuid Raadi liberajal on aasta läbi talvetingimused – lennuraja betoon on kaetud epoksiitvaiguga, kui seda veega kasta, on haardetegur 0,25.
Atonen ja kantsler Marika Priske lähevad vaidlema. Priske arvab, et nii libedaid teid Eestis polegi, maanteeamet mõõtis. Atonen on teist meelt. Päästev kõne maanteeameti peadirektor Riho Sõrmusele. Selgub, et on veel libedamaid, isegi hõõrdeteguriga 0,15.
Esimese ülesandena tuleb ära arvata, millal tavapiduritega auto saab pidama, kui ta 60-kilomeetrise tunnikiirusega plokkpidurdab. Minister on viie meetriga liiga pessimistlik. «Tagumised kummid on siledad,» teeb ta märkuse.
ABS-piduritega teeb Atonen jälle viiemeetrise valearvestuse.
Madar räägib Soomest: «Jalakäijate säästmiseks tahetakse seal mõnes kohas kiirust vähendada kuni 30 kilomeetrini tunnis. Vähemalt jäävad jalakäijad ellu.»
«Teoorias on võimalik autoliiklus üldse ära keelata,» poetab Atonen. Lennukad ideed on tema leivanumber. Kantsler Priske lisab: «Mis mõte siis üldse on autoga sõita, kui teha seda jalgratta kiirusel?»
Neli õppeautot on tunniks valmis.
Kurvis pidurdamine. Madar arvab, et kui enne kurvi on õngitsetud kindataskust plaati, on kiirus kurvi sisenemiseks liiga suur. Atonen arvab, et ei õngitse kunagi sõidu ajal uut plaati, ja kindatasku olevat tal üldse tühi.
Toyota Corolla juhiistmel paistab minister ootamatult ebakindel. «Võõra autoga ei ole üldse mugav sõita. Oma 2000 kilomeetrit tuleb enne sõita.»
Esimesed kaks katsepidurdust teeb minister nii elegantselt, et raadio teel juhiseid andvad instruktorid jagavad kiidusõnu. Siis selgub, et ABS on peale jäänud. «Ma sõidan ilma ABSita väga harva. Kesse tänapäeval sõidab ilma?» suundub minister uuele ringile. Kantsleri auto keerleb liberajal nagu vurrkann.
«Mis kurat see undab? Ma ei tunneta seda autot üldse.»
Isegi 50ga püsib auto veel kenasti kurvis. Siis võtab ta sisse 60 kilomeetrit tunnis. Otse võssa. Ainult harjutusväljakust on võsa kaugel.
«60ga pole mingit võimalust seda harjutust ära teha,» arvab Madar.
Raadio räägib, et väljak läheb järjest libedamaks. Atonen sõidab jälle, 60 rauas, libeda kurvi suunas. Esimene tiir. Teine. Usinalt pilte klõpsinud fotograafi käed klammerduvad välklambi külge, kuigi sealt pole mingit tuge loota.
«Eraelus ma ei lähe kunagi nii kitsast kurvi sellise kiirusega võtma. Ma olen suhteliselt ettevaatlik inimene,» ütleb minister. Rahvarallile pole ka seetõttu kippunud.
Juhiload käes üle kümne aasta, mõned väiksemad kõksud. Kord läks kumm katki ja talvine teekond lõppes kraavis. Tallinnas keeras BMW ette ja teha polnud midagi.
Järgmine katse 60ga õnnestub nagu profil. «Kui järgmine ka õnnestub ära teha, siis pole lootusetu.» Aga ei. Hiljem arvab Atonen, et see üks õnnestumine oli õnnelik juhus.
«45ga tuleb see harjutus nibin-nabin välja,» arvab Madar. Harjutuse õpetlik iva on muus: kiirus tuleb valida õige. Kui juht suudab kiirust kontrollida, juhib autot tema. Liiga suure kiiruse puhul juhib auto juhti.
Põdraharjutuses (korraks jooksvast põdrast mööda roolida) on minister nii vilunud, et instruktorid kahtlustavad, kas kiirus on ikka õige. Madar tuleb autosse kontrollima. Sidurihaisu ajab sisse. 47 on rauas. Atonen saab põdrast napilt mööda. Viimasel katsel keerleb auto nagu Irina Rodnina.
Rooli tagant pääsenud kantsleri järeldus: «Peame rohkem libedatõrjet tegema.» Atonen ei ütle midagi liberajaharjutuse autokoolidele kohustuslikuks tegemise kohta. Rajad on Tartus ja Pärnus, Tallinnas on raja asemel vaidlus. Aga seda, kuidas Hiiumaal autosõitu õppijad liberaja harjutust teha saaksid, ei oska minister välja mõelda.
Uudised
VE: õppesõidurada
Ettevaatlik minister tegi autoga piruette
Vana punane Ford Sierra sõidab otse puusse, kiirus 90 kilomeetrit tunnis. Läbi auto tagaakna lendab juhi kohale istutatud nuku kaelalüli. Kui nukkude asemel sõitnuks autos inimesed, peaks neist selle kokkupõrke järel rääkima minevikuvormis. Uues BMWs sõitjatega juhtub sama. Seni muigelsui istunud majandus- ja kommunikatsiooniministri Meelis Atoneni näolt kaob lõbu nagu pühitult. Asekantsler Andres Tint pöörab pilgu ära. Eesti teeääred on puid täis ja 90 on tavakiirus. Atonen ja Tint on õppefilmist vapustatud.
Villu Päärt, reporter, 31.03.2004
«Ma ei ole endale liikluses kunagi illusioone loonud,» ütleb minister hiljem. «Aga see pani mõtlema.»
Eilsest tööpäevast pühendas Atonen kolm tundi liiklusohutusele. Eeskätt enda ohutusele, sest ta on üks väheseid Eesti ministreid, kes ise ametiautot juhib. Kuus tuleb ministri-ðkodaga ligi 2500 kilomeetrit, nädalavahetustel oma Volkswagen Passatiga pisut vähem. Kuus kokku 4000 kilomeetrit.
«Ma arvan, et Eesti liiklusohutuse hull olukord ei tulene mitte juhtide kehvadest oskustest, vaid inimeste ükskõiksusest,» ütleb Atonen. Väljendi «ükskõiksus» asemel kasutab ta tegelikult üht venekeelset sõna, aga keelab selle kirjapanemise. «Ma sõidan Tallinna–Tartu teel, siin-seal on lumevaalud, iga poole tunni tagant ei saa ju teed puhastada. Minu ðkoda on suur auto ja püsib teel, kiirus on 90. Aga ikka paneb keegi väikese autoga mööda. Vänderdab vaaludes, aga ei ehmu, vaid kihutab tuimalt edasi.»
Atoneni võõrustas Tartus Raadi lennuvälja liberajal osaühing Autosõit, kellel on ministri küllakutsumisel oma lehm ojas. Nimelt loodavad nad, et libedal teel sõit tuleb autojuhi algkoolitusse sisse.
Sõiduinstruktor Indrek Madari arvates on selleks põhjust küll ja küll: «Nagu lörtsi sajab, nii laibad taga.»
Raadil on käinud õppimas välisministeeriumi autojuhid, kes töötavad Eesti välisesindustes, ja alarmsõidukite juhid. Atonen on esimene minister.
Tema tulek on aina edasi lükkunud ning algselt libeda aja eelseks mõeldud koolitus on sattunud kenale kevadilmale. Libedad teed on kohe-kohe unustatud. Kuni sügiseni.
Kuid Raadi liberajal on aasta läbi talvetingimused – lennuraja betoon on kaetud epoksiitvaiguga, kui seda veega kasta, on haardetegur 0,25.
Atonen ja kantsler Marika Priske lähevad vaidlema. Priske arvab, et nii libedaid teid Eestis polegi, maanteeamet mõõtis. Atonen on teist meelt. Päästev kõne maanteeameti peadirektor Riho Sõrmusele. Selgub, et on veel libedamaid, isegi hõõrdeteguriga 0,15.
Esimese ülesandena tuleb ära arvata, millal tavapiduritega auto saab pidama, kui ta 60-kilomeetrise tunnikiirusega plokkpidurdab. Minister on viie meetriga liiga pessimistlik. «Tagumised kummid on siledad,» teeb ta märkuse.
ABS-piduritega teeb Atonen jälle viiemeetrise valearvestuse.
Madar räägib Soomest: «Jalakäijate säästmiseks tahetakse seal mõnes kohas kiirust vähendada kuni 30 kilomeetrini tunnis. Vähemalt jäävad jalakäijad ellu.»
«Teoorias on võimalik autoliiklus üldse ära keelata,» poetab Atonen. Lennukad ideed on tema leivanumber. Kantsler Priske lisab: «Mis mõte siis üldse on autoga sõita, kui teha seda jalgratta kiirusel?»
Neli õppeautot on tunniks valmis.
Kurvis pidurdamine. Madar arvab, et kui enne kurvi on õngitsetud kindataskust plaati, on kiirus kurvi sisenemiseks liiga suur. Atonen arvab, et ei õngitse kunagi sõidu ajal uut plaati, ja kindatasku olevat tal üldse tühi.
Toyota Corolla juhiistmel paistab minister ootamatult ebakindel. «Võõra autoga ei ole üldse mugav sõita. Oma 2000 kilomeetrit tuleb enne sõita.»
Esimesed kaks katsepidurdust teeb minister nii elegantselt, et raadio teel juhiseid andvad instruktorid jagavad kiidusõnu. Siis selgub, et ABS on peale jäänud. «Ma sõidan ilma ABSita väga harva. Kesse tänapäeval sõidab ilma?» suundub minister uuele ringile. Kantsleri auto keerleb liberajal nagu vurrkann.
«Mis kurat see undab? Ma ei tunneta seda autot üldse.»
Isegi 50ga püsib auto veel kenasti kurvis. Siis võtab ta sisse 60 kilomeetrit tunnis. Otse võssa. Ainult harjutusväljakust on võsa kaugel.
«60ga pole mingit võimalust seda harjutust ära teha,» arvab Madar.
Raadio räägib, et väljak läheb järjest libedamaks. Atonen sõidab jälle, 60 rauas, libeda kurvi suunas. Esimene tiir. Teine. Usinalt pilte klõpsinud fotograafi käed klammerduvad välklambi külge, kuigi sealt pole mingit tuge loota.
«Eraelus ma ei lähe kunagi nii kitsast kurvi sellise kiirusega võtma. Ma olen suhteliselt ettevaatlik inimene,» ütleb minister. Rahvarallile pole ka seetõttu kippunud.
Juhiload käes üle kümne aasta, mõned väiksemad kõksud. Kord läks kumm katki ja talvine teekond lõppes kraavis. Tallinnas keeras BMW ette ja teha polnud midagi.
Järgmine katse 60ga õnnestub nagu profil. «Kui järgmine ka õnnestub ära teha, siis pole lootusetu.» Aga ei. Hiljem arvab Atonen, et see üks õnnestumine oli õnnelik juhus.
«45ga tuleb see harjutus nibin-nabin välja,» arvab Madar. Harjutuse õpetlik iva on muus: kiirus tuleb valida õige. Kui juht suudab kiirust kontrollida, juhib autot tema. Liiga suure kiiruse puhul juhib auto juhti.
Põdraharjutuses (korraks jooksvast põdrast mööda roolida) on minister nii vilunud, et instruktorid kahtlustavad, kas kiirus on ikka õige. Madar tuleb autosse kontrollima. Sidurihaisu ajab sisse. 47 on rauas. Atonen saab põdrast napilt mööda. Viimasel katsel keerleb auto nagu Irina Rodnina.
Rooli tagant pääsenud kantsleri järeldus: «Peame rohkem libedatõrjet tegema.» Atonen ei ütle midagi liberajaharjutuse autokoolidele kohustuslikuks tegemise kohta. Rajad on Tartus ja Pärnus, Tallinnas on raja asemel vaidlus. Aga seda, kuidas Hiiumaal autosõitu õppijad liberaja harjutust teha saaksid, ei oska minister välja mõelda.