VE: Ojuland, Kristina – europoliitik, välisminister

DELFI

Välisministeeriumist riigisaladuste kadumist uurinud kaitsepolitsei avastas, et aastatel 1994-2004 on kaduma läinud 91 salastatud teabekandjat, mis tuleb minister Kristiina Ojulandil kuu jooksul üles leida ja esitada.

Kaitsepolitseiamet tuvastas välisministeeriumis läbi viidud riigisaladuse kaitse plaanilise kontrolli käigus mitmeid puudusi ning tegi ettekirjutuse nende kõrvaldamiseks, teatas Delfile ameti pressiesindaja.

Olulisema puudusena on välja toodud asjaolu, et välisministeerium ei esitanud kaitsepolitseile kontrollimiseks kõiki registrisse kantud salastatud teabekandjaid. Kontrolli aruande kohaselt jättis välisministeerium esitamata või esitas mittetäielikult 91 salastatud teabekandjat.

Nimetatud teabekandjad pärinevad aastatest 1996-2004.

Vastavalt kehtivale korrale peab välisministeerium võtma ühe kuu jooksul tarvitusele meetmed välja toodud puuduste kõrvaldamiseks. Muuhulgas peab ministeerium selle ajal jooksul esitama kaitsepolitseile need 91 aruandes mainitud teabekandjat, mis kontrolli käigus esitamata jäid.

Kui välisministeerium esitamata jäänud salastatud teabekandjaid hiljemalt ühe kuu jooksul kontrolliks ei esitada, otsustab kaitsepolitsei koos prokuratuuriga väärteomenetluse või kriminaalmenetluse alustamise vajalikkuse.

Lisaks tuvastati välisministeeriumis läbi viidud kontrolli käigus mõningaid puudusi riigisaladuse töötlemisel ja riigisaladuse kaitse korraldamisel, kuid need puudused ei kujuta endast otsest ohtu riigisaladuse ja salastatud teabekandjate turvalisusele.

Näiteks toob aruanne välja puudusi ministeeriumisisestes õigusaktides, mis reguleerivad riigisaladuse käitlemist. Puudused on muuhulgas tingitud sellest, et asutusesiseseid õigusakte pole viidud kooskõlla välisministeeriumi uue põhimäärusega, mis jõustus mullu 1. juunil.

Kuna välisministeeriumis läbi viidud riigisaladuse kaitse kontrolli aruanne sisaldab asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet, ei ole aruande üksikasjalikum tutvustamine laiemale avalikkusele võimalik.

Välispoliitilisel establishment’il kulus aga vähe aega ridade koondamiseks ja vaid veidi enam mõistmiseks, et see naine tuhvlialuseks ei taandu. Proua pukist löömine vajas aga veidi filigraansemat tegutsemist – seda enam, et tegemist oli peaaegu kõige populaarsema poliitikuga üldse, no selle lolli rahva silmis muidugi. Vasturünnak võttis infolekete ja usalduslike vihjete vormi. Omal tasasel moel ja tungival toonil pajatasid välisteenistuse töötajad aina sagedamini välisministri eksisammudest ja pikantsetest seikadest. Nii et meedias kujunes mulje, et tegemist on üdini ebakompetentse ja arrogantse daamikesega, et mitte öelda lolli ja saamatu naisterahvaga.
</SCRIPT>

Esines siiski ka küsimusi, et kes siis ikkagi juhivad riiki – poliitikud või ametnikud? Kuid need sumbusid lõpuks pisaraisse ja seda sõna otseses mõttes, sest sel moel välisminister lahkuski, kui peaminister oli talle allkirjastamiseks üle laua lahkumisavalduse ette lükanud.

Tuleb tuttav ette? Mõnele kindlasti, kuid paljudele ei tohiks tulla, sest jutt on kaugest Jaapanist ja paari aasta tagusest juhtumist, milles sellegi riigi esimene naisvälisminister murdus või murti eelkõige oma ministeeriumi, aga ka parteikaaslaste rünnakus. Kuid ei saa salata, et tuttavlikke nüansse selles Makiko Tanaka ja siinses Kristiina Ojulandi loos on. Kas või nii palju, et mõlemad on riigi esimesed naisvälisministrid.

Ei ole see siin kaitsekõne Krissu kiituseks, aga Ojukat ohmakaks alati kah ei peaks pidama. Sest ohmakas on hoopis õiendada teemal, et välisminister ajab justkui oma eraasja, kandideerides Euroopa Nõukogu peasekretäriks, tuuritades suuresti (aga muidugi mitte ainult) selle nimel x riigist y riiki ja nii edasi. Ojulandi pürgimise taga on ju siiski valitsuse otsus.

Tõesti, eduvõimalus on õrn, kuid kas tõesti kaotaks keegi isegi siinses poliitilises konnatiigis sellest, kui Eesti esindaja sellele kohale tõuseb? Et mõttetu organisatsioon või nii? Jah, üsnagi, aga on hulk hullemaid. Pealegi, küüniliselt võiks ju tõdeda, et las läheb, saabki sellest …(valigu igaüks endale sobilik sõna)… siin lahti.

Ojulandi kaitsmiseks aga polegi ehk suurt vajadust. Kaunis kõva kuju, kui sedavõrd kauakestvale, ametisse astumise algusest saadik käinud rünnakule vastu on pidanud. Kuigi ükski võrdlus pole täpne, söandaks tõmmata teisegi paralleeli, seekord lähemalt kui Jaapanist. Läinud kevadel murdus Soome esimene naispeaminister lausenamikus meespoliitikute surve all ja lahkus ametist. Nagu leidis hiljem kohus, polnud tal suurt süüd. Raske uskuda (kuigi ei tea ju), et meesjuht oleks sama haavatav ja sama kärmelt alla andnud. Nagu kultuuriministri ja kasiinosõltlasegi lugu, teadagi.

Vastaspoliitikute rünnakud on tegelikult mõistetavad, isegi normaalsed. Kuid tõsiasi, et ministrile alluv ametkond lekitab ja tekitab muljet saamatust ning suisa segasest ministrist, pole õige ega tohiks kaua kesta. Jaapani peaminister lahendas olukorra ühtmoodi, mõnes teises kohas on üritatud seda teha teistmoodi.

Kuid kui ministeerium, mille tegevusalal eeldatakse suuremat ühtsust kui ehk mõne teise ametkonna puhul, on ministri toetamises ja vastupidises pooleks lõhenenud, siis tekivad pehmelt öeldes segased seisud. Näiteks nii, et pikka aega ametnike poolt ette valmistatud ministri välisvisiidi eel – eriti veel kuhugi kaugemale, pakuksin näiteks Austraaliasse – hakkavad needsamad ametnikud sobilikesse kõrvadesse sosistama: kauge ja kallis, pikk ja puhkusereis, milleks ja mõttetu. Selleks, et ministrile avalikkuse ees vesi peale tõmmata.

Sama puudutab ka seisukohti, millega minister välja tuleb nii, et pärast on tal ehk vesi ahjus. No ei taha uskuda, et välispoliitiliste otsuste tegemine või taktika valimine käib nii, et mõne tunni eest x riigist naasnud minister pakib, nutumaik kurgus, oma käopesas kohvreid varahommikuseks lennuks y riiki, leiab õnneks kapinurgast ðanellkostüümikese, mida siin on küll kandnud, kuid selles y riigis veel näidanud ei ole, silitab siis viimase päikesekiire paistel lamba pead ja otsustab oma peaga, et annab allkirja ameeriklasi toetavale kirjale või ei lase taanlastel tðetðeenide olukorda uurida. Tema enda ja eelkõige otsuste taga on ju nõunikud, ametnikud, terve ministeerium ja olulistes asjades ka valitsus. Vähemasti peaks olema.

Vabandust Krissu ja Ojuka ning ka käopesa, lambapea ja kostüümi pärast. Aga üldist tonaalsust tabada üritades – selliste hüüdnimede ja märksõnadega ju tavatsetakse sellest inimesest juttu teha, kui ma õigesti aru olen saanud.

Kristiina Ojulandi karjääritrepp Euroopa Nõukogu tippu võib esimesel korral osutuda liiga järsuks. Foto: Marko Mumm

Välisministeeriumi ametnikud heidavad omavahel nalja, et Euroopas on veel vaid kaks inimest, kes ei tea, et välisminister Kristiina Ojulandil pole enam võimalusi saada Euroopa Nõukogu peasekretäriks – Ojuland ise ja tema elukaaslane Raimo Kägu.

“Ojulandi rong on läinud,” tõdeb allikas välisministeeriumist. Ja lisab, et samas on Ojulandi enesereklaami lähetustele läinud ministeeriumi eelarvest arvestatav summa.

Ka Ojulandi erakonnakaaslane Siim Kallas on eravestlustes maininud, et kui isegi kõik soodsad asjaolud kokku langevad, on tõenäosus, et Ojuland võiks selle koha saada, vaid 10 protsenti.

Asi polegi tegelikult Ojulandi isikus. Vastupidi, Eesti välisminister on Euroopa välisringkondades suhteliselt tuntud. Tegu on noore ja kena naisega ja see on mehistunud seltskonnas suureks harulduseks. Mitmedki Eesti poliitikud on muigvelsui rääkinud, kuidas euroopa vanaldased meespoliitikud tõtakal sammul astuvale Ojulandile pikalt järele vaatavad. “Lasersilmne blondiin, kellest raske pilguga läbi vaadata,” iseloomustavad Ojulandi Briti diplomaadid.

Euroopas, kus naisõiguslus on arvestatav, võib see mängida olulist rolli ka peasekretäri valimise lõpplahenduses. Peasekretäri valijaist kolmandik on naised.

Ojuland mustaks hobuseks

Koos Ojulandiga soovivad kõrget kohta Briti sotsialist Terry Davis (66) ja praegune peasekretär, Austria konservatiiv Walter Schwimmer (61). Tegu on kohaga, mida on traditsiooniliselt täitnud vanemad mehed.

Ojulandi võimalust on eksperdid näinud “musta hobuse variandis”, kui konservatiivid ja sotsid omavahel kokkuleppele ei jõua. Seda võimalust aga ilmselt pole. Ojulandi pääs teise vooru oleks väga kõva saavutus.
Põhjus, miks Ojulandile nii kõrget kohta enam keegi ennustada ei julge, on see, et laias laastus on nii euroopa sotsid kui ka konservatiivid teinud kokkuleppe Terry Davise (66) peale. Ja kui selline kokkulepe on tehtud, siis nii ka läheb. Seda vaatamata sellele, et mainekas majandus- ajakiri The Economist kirjutas läinud nädalal, et Ojuland on parim valik peasekretäri kohale. “Mittehall kandidaat on Eesti välisminister Kristiina Ojuland,” kirjutas ajakiri.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson meenutas viimatisi, viis aastat tagasi toimunud peasekretäri valimisi, kus vastaskandidaatideks olid Davis ja Schwimmer ning lõpplahendus oli üllatuslik ja napi häälega viimase kasuks.

“Praegune olukord on võib-olla sama segane. Jutte ja sõnumeid on erisuguseid ja ei tahaks spekuleerida, aga kindlasti on põhiküsimus see, mida teevad ennekõike rahvapartei inimesed. Tundub, et sotsialistid, kes eelmine kord napilt kaotasid, on praegu oma kandidaadi Davisega kindlad favoriidid,” märkis Mihkelson.

Euroopa Rahvapartei liikmena puudub Mihkelsonil siiski info, justkui oleks Davise osas juba kokku lepitud. “Siiani pole rahvapartei erinevaid kandaate näinud, kuulnud ja arutanud, olgugi et kõik aktiivselt kampaaniat teevad.”

Lang loodab, Reiljan mitte

Reformierakonna liige, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Rein Lang tõdeb, et kokkulepe konservatiivide ja sotside vahel võib olla, kuid kokkulepped ei pruugi pidada. “Nii nagu pole riikide delegatsioonid ühtsed, nii pole ka parteide fraktsioonid ühtsed. Kuu aega on veel ning selle jooksul võivad jõujooned ümber kujuneda ning juhtuda midagi täiesti ootamatut,” leiab Lang.

Riigikogu väliskomisjoni liige Janno Reiljan peab Ojulandi võimalusi väikseks ja seda just Venemaa tõttu. “See, et Venemaa välisminister ei võtnud isegi viisakusest Ojulandi vastu, on märk,” ütles Reiljan. “Minu sisetunne ütleb, et Venemaa blokeerib Ojulandi ametisse saamist. Venemaa ei saa sellega kuidagi leppida, et Eesti sellise koha võtab. Euroopa ei taha aga Venemaaga tülli minna,” tõdes Reiljan.

Vene delegatsioon ongi juba mõista andnud, et nemad toetavad Davist.

Eesti Päevalehega vestelnud allika sõnul on Ojulandi teel ka ehteestlaslik käitumine – eestlase parim söök on teine eestlane. Allika sõnul on Isamaaliidu juhtpoliitik Mart Laar teinud juba aasta suurt lobitööd, et Ojulandile aupaiste ei laieneks. Isamaaliit kuulub europarlamendis konservatiivide hulka.

Mitmed põhjamaade allikad on vestlustes vihjanud, et Ojuland on küll hea kandidaat, aga mitte praegu. Valimiskõlblikuks võib ta muutuda viie aasta pärast. Seda seepärast, et kuivõrd rahvapartei on peasekretäri kohta omanud viis aastat, siis nähakse, et seekord võiks juhtimine minna sotside kätte. Nõrk koht on Ojulandi puhul ka see, et liberaalid pole sugugi ühtsed teda toetama. Strasbourg’is on pigem kuulda olnud, et näiteks Ungari toetab hoopis sotse ja Davisega olevat selles osas ka juba kokku lepitud. Samas teatas Euroopa Liberaaldemokraatlik Reformipartei märtsis, et nad toetavad Ojulandi kandidatuuri. “Kristiina Ojuland on väga hea kandidaat, seda ennekõike oma senise tegevuse tõttu,” ütles märtsis Eestis käinud Euroopa Liberaaldemokraatliku Reformipartei (ELDR) peasekretär Lex Corijn.

Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee valib uue peasekretäri 21.–25. juunini kestval istungjärgul. Valik toimub kahes voorus, kus teise pääsevad kaks paremat kandidaati.

Ojuland ise hindab enda võimalusi peasekretäriks saamisel 50 : 50. “Lõpptulemust pole võimalik ennustada. Viimase kümne aasta jooksul on peasekretär paika pandud üle noatera, kahe ja kolme häälega kaalukausil,” nentis Ojuland.

Välisminister on kohtunud 30 riikliku delegatsiooniga ja jätkab jäänud kuu jooksul kohtumisi. “Väga paljud delegatsioonid on öelnud, et toetavad Eesti kandidaati ja seda erinevatel põhjustel,” ütles Ojuland. “Kuid sotsiaaldemokraatidel on huvi kohta endale saada, sest selleks pole pikki aastaid või-malust olnud,” tõdes temagi.

Välisministeeriumi pressiteenistuse teatel on Ojuland käinud sellel aastal lähetuses kokku kahekümne ühel korral ja lähetuste maksumus on hetkeseisuga 304 700 krooni.

Ojuland soovitas loobuda Tðetðeenia küsimusest

Esmaspäeval ja teisipäeval toimus Brüsselis Euroopa Liidu välisministrite nõukogu istung, mis oli omakorda ettevalmistus reedel aset leidvale Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisele.

Anonüümsust palunud allika väitel tegi Taani välisminister ettepaneku tõstatada reedesel tippkohtumisel Venemaaga Tðetðeenia küsimus. Ojuland oli sellele aga vastu vaielnud, väites, et seejärel tõstataks Venemaa omakorda kohe Balti küsimuse. Ojulandi vastuseisu Tðetðeenia küsimuse tõstatamisele saab tõlgendada nii, et ta loodab veel Venemaa poolthäälele.

Minister astugu tagasi

“See on olukord, kus Eesti välisminister peaks tagasi astuma,” põrutab üks Eesti välispoliitika asjatundja. “Kui taanlane tuleb ise välja selle mõttega, et tõstatame Venemaaga inimõiguste ja Tðetðeenia küsimuse, siis peaks Eesti sellega nõus olema. Eesti peabki leidma ju teisi kanaleid, kes sellise küsimuse tõstataksid. Nüüd laseme aga käest võimaluse, kus keegi tahab meid huvitava küsimuse tõstatada ja sellega tasakaalustada seda survet, mis Venemaa meile nagunii pidevalt avaldab,” nendib välispoliitika spetsialist. Ta viitab sellele, et Venemaa tõstatab Balti-teemat nagunii igal võimalikul juhul ja igal kohtumisel.

Ojuland eitab juhtunut

Ojuland tõdes eile, et Taani välisminister teema tõstatas ja teised toetasid teda. Seda Ojuland eitas, nagu oleks ta palunud Tðetðeenia teema tippkohtumisel Balti riikide rünnaku kartuses kõrvale jätta. “Ma ei võtnud sõnagi, leppisime kokku, et Taani selle teemaga reedel üles astub,” väitis Ojuland.

Samas ei saa Taani reedesel tippkohtumisel selle teemaga üles astuda, sest kohtumisel osalevad Venemaa president Vladimir Putin ning Euroopa Liidu poolt Iiri peaminister Bertie Ahern, Euroopa Komisjoni president Romano Prodi, komisjoni välissuhete volinik Chris Patten ja kaubandusvolinik Pascal Lamy.

Euroopa Liidu allikate väitel pole kohtumisest suuremat seisukohavõttu oodata. Tðetðeenia teema võib kohtumisel siiski tõstatuda punkti all “mõlemat poolt huvitavad arengud teistes riikides”.

>KÄRT KARPA: Ojulandi enesepromo ja Eesti välispoliitika

Eesti huvid oleksid Kristiina Ojulandi saamisel Euroopa Nõukogu peasekretäriks küll oluliselt kaitstumad, kuid kui palju on Ojulandi kandideerimine ja arvukad enesepromo lähetused välisriikides aidanud Eesti välispoliitikat? Ilmselt mitte eriti. Reas küsimustes on märgata huvide konflikti, teisalt on küsimus ka kapitalis. Minister käib lühikese aja jooksul väga paljudes riikides end tutvustamas, seostades seda ametlikult riikidevahelise suhtlemisega. Pika aja peale ette kulutatakse sellega ära aga välispoliitiline kapital. Sest kui minister on kusagil käinud, pole tal sugugi lihtne sinna tagasi minna, kui selleks tõsine vajadus tekib.

Probleem on just see, mis puudutab Venemaa propagandasõda Eesti suhtes ning Venemaa ja Euroopa Liidu koostöölepet. Pärast 1. maid on Venemaa propagandamasin veelgi suuremas ulatuses käivitunud, kuigi naiivselt võib ju mõelda, et Venemaa sõnad Eesti suhtes ei oma pärast seda kuupäeva ehk enam nii olulist rolli. Omavad ikka küll. Ja selleks on meil vaja otsuseid vastuvõtvat välisministrit. Teda aga pole, ja pehmelt öeldes ei ole see just kõige parem lahendus ajal, kus peaks olema valmisolek number üks kõigil tasanditel.

Selge, et kui inimene kandideerib nii tähtsale kohale, siis poliitiline juhtimine hajub. Aga ministeeriumis on ikkagi ainult üks poliitik, kes tööd juhib ja seetõttu kannatab välispoliitika, kus iga päev on tarvis tööd teha.

Välisministeeriumi töötajad on peataolekus ja neil puudub motivatsioon, sest poliitiline juhtimine ministri poolt on olematu. Ministeerium on muutunud pigem Ojulandi kampaania-bürooks. Tundub, et Ojuland kirjutabki alla vaid paberitele, minnes ajalukku tähtsate otsuste tegijana ja olles paradoksaalsel kombel ka populaarseim minister.
8. juunil on riigikogus välispoliitika arutelu, kus ei minda mööda mõningatest kriitilistest küsimustest. Kuna sellel arutelul hoiab silma peal ka muu maailm, siis ülikriitilisi avaldusi ilmselt ei tehta. Kuid küsimus, kas meie välisteenistus on efektiivne ning suuteline kujundama olulisi seisukohti uues situatsioonis, kus Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, tõstatub kindlasti.

Foto: Reuters

TALLINN, 11. märts (EPLO) – Euroopa Nõukogu peasekretäriks kandideeriv välisminister Kristiina Ojuland läbis kolmapäeval 45 suursaadikust koosneva ministrite asemike komitee küsitlusvooru ja tutvustas oma programmi, kirjutab Postimees.

«Hea uudis on, et olen endiselt elus,» ütles kolmapäeva õhtul ainsa naise ja idaeurooplasena peasekretäri kohale pürgiv Ojuland, kes esitles veerand tunni jooksul inglise ja prantsuse keeles oma reformikavu ja vastas seejärel 45 minuti vältel küsimustele.

Sama tegid ka tema vastaskandidaadid – ENi praegune peasekretär austerlane Walter Schwimmer ja assamblee sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht britt Terry Davis.

Vastavalt ENi reeglistikule on kõik kohtumisel räägitu konfidentsiaalne ja seetõttu ei saanud Ojuland avaldada, mida temalt küsiti ja millised olid vastused.

Küll aga sai minister tutvustada oma valimisplatvormi, milles ta tahab suurendada ENi osa võitluses inimõiguste rikkumise vastu, kasutades kõiki ENi võimalusi inimkaubanduse, korruptsiooni, rahapesu ja organiseeritud kuritegevuse vastu ning migratsiooniprobleemide lahendamisel.

«Tähtis on, et Euroopa Nõukogu liikmesriikides elava 800 miljoni inimese õigused oleksid võrdselt kaitstud, et nad saaksid elada samasuguste demokraatiat, inimõigusi ja seaduste ülimuslikkust tagavate reeglite tingimustes,» leidis Ojuland.

Ta lubas erilist tähelepanu pöörata ka Euroopa inimõiguste kohtu käimasolevale reformimisele. Ojuland tahab, et ooteaeg kaebuste läbivaatamisel oleks lühem, samuti tuleks korrigeerida kaebuste vastuvõtmise kriteeriume, et paremini keskenduda tõsisematele juhtumitele.

Kristiina Ojulandist võib saada Euroopa Nõukogu järgmine peasekretär. Foto: Priit Simson

Välisminister Kristiina Ojuland on üks kandidaate 45 riiki ühendava Euroopa Nõukogu peasekretäri kohale. Ojuland ei soovinud ise oma võimalusi kommenteerida, kuid Eesti Päevalehe andmetel on ta lubanud paari nädala jooksul otsustada, kas ta nõustub ametlikult kandideerima.

Eesti diplomaatide sõnul on Ojulandi kandideerimisest diplomaatilistes ringkondades räägitud mitu kuud, kuid viimasel ajal on see võimalus järjest tõenäolisemaks muutunud.

Euroopa institutsioonidega hästi kursis olev Tartu Ülikooli politoloog Viljar Veebel hindas Ojulandi ðansse kõrgelt. “Esiteks on tal varasemad tugevad poliitilised kogemused Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) struktuurist ja teiseks on ta pälvinud palju positiivset tähelepanu välisministrina,” ütles Veebel. “Väheoluline pole ka naiste kõrgesse poliitikasse kaasamise aspekt, mida nn vana Euroopa maad aktiivselt uutelt nõuavad.”

“Lisaks näitab Euroopa viimase kümnendi poliitiline kogemus, et vähese pädevusega, kuid kõlavaid ametikohti jagub väikeriikidele isegi enam kui suurtele – sellega tasakaalustatakse suurte riikide domineerimist suure otsustusõigusega kohtadel,” lisas Veebel.

Veebeli sõnul Euroopa Nõukogu peasekretärina Ojulandil sisuliselt puuduvad eba-õnnestumise võimalused. “Ohuna näeksin eeskätt Venemaa võimalikku vastuseisu või tugevat konkureerivat kandidaati Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgast,” märkis ta.

Praeguse Euroopa Nõukogu peasekretäri, austerlase Walter Schwimmeri viieaastane ametiaeg lõpeb tänavu kevadel.

Ojuland on aastaid tegutsenud aktiivselt ENPA-s, kus ta on olnud ka üks asepresidentidest. Praegu kuulub Ojuland välisministrina Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteesse.

Juhul, kui Ojulandil õnnestuks saada Euroopa Nõukogu peasekretäriks, oleks ta esimene eestlane, kes nii kõrge tasemega rahvusvahelist poliitilist organisatsiooni juhiks. Euroopa Nõukogu peakorter asub Prantsusmaal Strasbourgis.

Presidendi vastuvõtul aastal 2002 nähtud ülishikk klassikalisest Chaneli kostüümist inspireeritud kleit oleks kindlasti rõõmustanud proua Coco’d ennastki! Rõhutab suurepäraselt kandja positsiooni, stiili ja figuuri parimaid omadusi.

Viimase aasta jooksul on välisminister Kristiina Ojulandi välimuses ja riietumisstiilis toimunud tõeline murrang – juuksed on muutunud lühemaks, kostüümid kergemaks ja moodsamaks. Laupäev palus moe-ekspertidel välisministri uut stiili hinnata.

Tiina Tiitus-Laubre Ojulandi stiilimuutusest

Kellelgi vist pole jäänud märkamata meie välisministri imagomuutus, mis toimus umbes aasta tagasi. See muutus on olnud päris muljetavaldav, ma ütleks isegi, et ühest ebasobivamalt riietuvast poliitikust üheks kõige sobivamalt riietuvaks poliitikuks. Vau! Ja ma arvan, et põhjus ei ole selles, et ta on oma päris head stilisti hakanud kuulama. On juhtunud, nagu ikka, et inimene on hakanud teistmoodi mõtlema. Enne oli ta ikka väga mures, kui ilus ta “naisena” välja nägi. Nüüd on tast saanud lihtsalt ilus “inimene”. Midagi on juhtunud ta eraelus, et ta on sellest blondi tšiki kompleksist üle saanud ja oma loomulikku ilu näitama hakanud. See puudutab muidugi riietust, aga ka soengut ja meiki. Ma arvan, et juuste mahalõikamine oligi otsustav trepiaste, saamaks täiskasvanuks.

Ja kindlasti pole tal olnud kerge üle saada ilusast naisest iseendas. Sellest võib-olla ka tema külm ja tõrjuv hoiak väljapoole. Ta on tundunud väga kergesti haavatavana ja pidevalt kaitsepositsioonil olevana. Poliitikas teatavasti aga ei pea üldse ilus olema, ma isegi julgeksin öelda, et reeglina on poliitikas eneseteostuse leidnus ebaatraktiivsed inimesed.

Temas on tunda seda isetegija ja tean-ise-küll jonni. Läbi aegade tunduvad tema suureks kireks olevat ehted, eriti Versace’i-tüüpi kõrvarõngad ja valged pärlid, mida ta millegipärast kas kõrge kaelusega pulloveri või kinninööbitud pluusi krae peale paneb. Asi pole muidugi enam nii hull kui varasemad must sametšleif juustes või valge vöö ülikonna peal.

Õnneks on koos ilusate ülikondadega tulnud pilti ka särkpluus, ülikonna lahutamatu kaaslane, kuid kraed võiks olla ikka ühte värvi pluusiga. Kahjuks ei ole muutust toimunud üleriietes (mantel on pikk ja taljes, selle asemel, et klassikaline olla) ja aksessuaarides, mis on endiselt mustad.

Minul kui moekunstnikul on tema muutuse üle väga hea meel. Ilusast naisest on saanud ilus inimene ja selle üle on mul hea meel eelkõige kui kodanikul.

Komplimendid uue soengu, heade ülikondade ja lihtsa meigi eest. Tegelda tuleks veel ehete, aksessuaaride, pidulike ja üleriietega.