Ojaver kinnistab kabja Eesti kunstiloosBirgit Püve / Pekka Erelt / Tarmo Vahter Eesti Ekspress, 22.06.2004
Teisipäeval avatakse Viljandi lossimägedes Eesti esimene ratsamonument, mille lõi skulptor Terje Ojaver.
“Tuli välja, et tema ahter on isegi liiga väike võrreldes teistega.” Ei, ei, skulptor Terje Ojaver (48) ei pea silmas midagi siivutut, kui ta räägib kindral Laidoneri viimast lihvi saavast kujust. Ratsu, kelle seljas pisut monalisalikult naeratav Johan Laidoner istub, seisab reede pärastlõunal Hurda küüni ees (ARS Monumentaali hoone Tallinna külje all Laagris) veeloigus. Vana räämas hoone võimsad uksed on lahti löödud, pääsukesed lendavad viuh ja viuh ukseavast sisse-välja, aga ükski punase nokamütsiga meestest ei märka neid, sest mehed nühivad pronkshobu märja liivaga. Suksu juba aimatavalt pronksiks muutunud b-pool jääb täpselt vaataja suunas.
“Jah, ma võin öelda küll, et olen nüüd uurinud väga paljude erinevate hobuste tagumikke ja saanud ka üsna heaks eksperdiks hobuste anatoomias,” jätkab Terje Ojaver samas vaimus, naerab madalal häälel ja kohendab tumedaid salke nokamütsi all.
Reedepärastlõunasest linlikust närvilisusest pole Laagris jälgegi. Kindral on juba ohjad kätte saanud, “ainult üks vahetükk kahe käe vahele on vaja veel panna”, ja muidugi mõõk!
Tagumik, millest Ojaver kuju tehes ðnitti võttis ning mille proportsioone paneks tähele ainult hobusetundja, kuulub Eesti kõige kuulsamale, trakeeni tõugu takistussõiduratsule Pallaadium, kes oli monumendihobuse modell.
Aga mitte skulptoritöö lõpututesse detailidesse ei tahtnud me laskuda, kuigi Ojaver tunneb ala läbi ja lõhki – ta osales näitustel juba 20 aastat tagasi (tema abikaasa Jüri Ojaver on samuti skulptor).
Kindel on, et sellest ajast, kui Terje võitis 2002 oma kavandiga Laidoneri skulptuuri võistluse, on ta selle tegemisele kulutanud kokku 700 tundi. Möödunud nädalal õnnestus Tartu Kõrgema Kunstikooli üldskulptuuri õppejõul napilt näpistada aega, et kohtuda ühe oma diplomandiga.
Esmaspäeva hommikul alustab Laidoneri kuju starti Viljandisse, kuhu ta jääb lõpuks ilmestama Lossimäge. Selleks ajaks on monumendi ümbrus ka ilusti roheline – seda, et kunstmuru on toodud Tallinnast Lilleküla staadionilt, ei pea kuju avamisele tulnud külalised teadma.
Ja selle sündmusega kinnistab ühtlasi skulptor Terje Ojaver “väikese kabjakese” Eesti kunstilukku, nagu ta ise tagasihoidlikult loodab. Kuna see on aga esimene ajalooline ratsamonument Eestis (Mati Karmini “Püha Jüri võitlus lohega” on mütoloogilise taustaga), on pelgalt lootuse avaldamine ilmselgelt liigne tagasihoidlikkus.
* * *
See kuju sai tegelikult kuulsaks juba enne, kui ta pronksi valati. Idee rajada monument kindral Laidonerile ei erutanud ainult Viljandi linnavolikogu, vaid jagas kui mõõgahoop kahte leeri ka Eesti ajaloolased. Tõsine rünnak Laidoneri vastu algas mullu kevadel, kui Viljandi linnavolikogu liige Viktor Naanuri esitas eelnõu ja nõudis monumendi püstitamise otsuse tühistamist. Tema hinnangul oli Laidoner alistuja ja korruptant.
Naanuri seljataha astus Pätsi verivaenlane Ajaloo Instituudi teadur Magnus Ilmjärv. “Tänase Eesti seisukohalt esindab Laidoneri isik valdavalt seda, millest euroopalikku kultuuriruumi pürgiv Eesti püüab vabaneda,” ütles Ilmjärv oma eksperthinnangus.
Ilmjärvele oponeerisid mitmed teised ajaloolased. “Meie ei anna monumentide kaudu hinnanguid 1939. aastale, kus kõik Eesti rahva juhid olid sattunud olukorda, milles käitumise juhis puudus,” ütles sõjaajaloolane Rein Helme. Ajaloolase Mart Laari arvates on “iga poliitik teinud häid ja halbu asju, aga tegevust tuleb hinnata tervikuna”.
Vaidlusele pani punkti Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste, kelle sõnul “ei ole meil õigust anda minevikule moraalseid hinnanguid tänapäeva kõrgustikult alla vaadates”. Ta tsiteeris poetess Betti Alveri kuulsat värsirida: “Jätke rahule meie suured surnud!”
Õnneks hoidis Viljandi volikogu pea külma ega lasknud end vaenukampaaniasse tõmmata. Mullu 28. märtsil kukutati Laidoneri-vastane eelnõu volikogu istungil läbi.
* * *
Viljandi ei tähista Ojaverile pelgalt paika, kuhu tema töö üles pannakse. Väike Terje oli ka lühikest aega Viljandi 4. kaheksaklassilise kooli õpilane. “Täpselt seesama naeratus, sama helge ja krapsakas olek,” nagu meenutab arhitekt Leelo Saar Sakalas, ei ole kuskile kadunud ka Hurda küüni õuel.
Laidoner, muide, on saanud pronkshobu seljas ligi kümme sentimeetrit kasvu juurde, ka pea on kindralil natuke suurem, kui see tal tegelikult oli – kui laskuda tagasi peensustesse. See ei ole skulptor Ojaveri möödapanek, vaid see on skulptuuri vaatamisel võimalikult tõetruu illusiooni loomiseks. Nimelt kui kuju lossimägedes altpoolt vaadata, paistab ratsamees mõõtudelt veenev.
Kui veenev on aga ratsutav Laidoner üldse? Ja millise hobuse seljas võis kindral istuda päriselus?
Nädalapäevad enne 1939. aasta jõule saabus Moskva rongiga Balti jaama tavatu saadetis. Vagunist kostis kõigepealt hirnumist, siis ilmus uksele traksis olemisega Punaarmee vanemleitnant ja tema järel reamees. Hobune oli marssal Voroðilovi kingitus ülemjuhataja Laidonerile, kes just oli käinud Moskvas Staliniga kohtumas. Punaväelased aga vastutasid hobuse kohalejõudmise eest.
Räägitakse, et Laidoner ei ratsutanud kunagi selle hobusega. Kas ta oli selleks ajaks juba liiga tüse või oli põhjus poliitiline, pole teada. Sporthobuste Kasvatajate Seltsi esindaja Laidoneri kuju komisjonis, Raigo Kollom arvab, et ratsutada oskas ülemjuhataja kindlasti – seda ta oli õppinud juba tsaariajal sõjakoolis.
Kui Laidoner juulis 1940 Venemaale Penzasse küüditati, saatnud ta Eestisse kirja, et tema hobused tuleb viia Torisse. Legendi järgi aga saabunud Moskvast taas seesama vanemleitnant ning viinud marssalile väärtusliku hobuse Venemaale tagasi. Kollomi väitel olevat hobune olnud pärit Venemaalt Terski hobusekasvandusest.
* * *
Isegi, kui skulptor Terje Ojaver on ajalooliste nüanssidega kursis, ei muuda see tema jaoks asja. Tema on töö teinud – ja kui pidulik üritus läbi saab, sõidab koju Laulasmaale, viskab õuetoolile pikali ja vaatab mõnda aega ainult pilvi. Võibolla oligi parem, et tal polnud vahepeal aega vastata isegi välismaiste sümpoosionide kutsetele.
xxx
Laidoneri ratsu kõhus loksuvad veinipudelid
06.04.2004 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
Jaanuarist saati on skulptor Terje Ojaver elanud ühteaegu kahe mehega – Jüri ja Johaniga. Jüriga on Terje ametlikult abielus, Johan on tema uus kallim. Loomulikult veedab Terje suurema osa oma päevast Johaniga.
Vaid õhtul hilja, siis kui Johan on Terjest viimse jõuraasu välja pigistanud, laskub ta trepist alla Jüri manu. Enne seda tõmbab Johanile koti korralikult pähe.
Jüri liignimi on Ojaver, Johani oma Laidoner. Jüri on samamoodi nagu abikaasagi skulptor, Johan seevastu aga kindral, tõeline mees. Johani juhtimisel võideti Vabadussõda. Siis seisis tema selja taga 200 000 meest – neist 85 000 armees ja 120 000 Kaitseliidus –, 2000 kuulipritsi, 500 suurtükki, 40 lennukit ja 10 soomusrongi.
Kui Jüri on lihast ja luust, siis Johan on paraku savist. Just seepärast peab Terje Johanile õhtul kilekoti pähe tõmbama. Muidu kuivab hommikuks lõhki. Sama on kindral Johani hobuga.
Johaniga veedetud kuude jooksul on Terje kindralit väga põhjalikult tundma õppinud. Kui Johani poolatarist abikaasa Maria välja arvata, siis vaevalt tunneb ükski teine naine seda meest nii põhjalikult kui tema.
«Väike topeltlõug. See on talle hästi tüüpiline. A-veregrupi pikk pea, intelligentse inimese silmad. Ühe pildi peal on ta meelas, teisel mehine. Tõstab lõua kõrgemale – üks tüüp, laseb lõua allapoole – hoopis teine nägu. Raske nägu,» resümeerib skulptor.
Sõja ajal, kirjeldab Terje, oli kindral väga sale. «Suisa kõhn, sisselangenud põskedega, aga hästi kiiresti kosus pärast. Hea elu peal läksid põsed hästi täidlaseks.»
Terje on kujutanud kindral Laidoneri noore mehena vahetult pärast võidukat Vabadussõda 1920. aasta varakevadel, kui ta oli parajasti 36-aastaseks saanud. «Sellest ajast on väga vähe fotosid,» nendib skulptor.
Kuigi Terje Ojaveri ateljee on suur kui saal, ei mahu hobune ühes ratsanikuga sinna ära. Nii seisavad ühelt poolt kindral Johan Laidoneri ülakeha ning teiselt poolt alakeha koos ratsuga üksteisest eraldi.
Lisaks erineva suurusega hobusekujudele – kõige väiksem neist pronksist, veidi suurem kipsist, kõige suurem savist –, ongi Terje hiiglaslik ateljee täis lugematuid fotosid kindralist. Ilma nendeta oleks olnud raske teda tõetruult kujutada.
Kõige rohkem on portreepilte, neil on kindral täidlane, väikese topeltlõuaga. Tugevasti retuðeeritud paraadportreedega pole skulptoril midagi tarka peale hakata. Samas on tagantvaates ja veerandpöördes pildid hästi väärtuslikud, sest sealt näeb kukalt ja rühti.
«Sõda on võidetud, paraad lõppenud, Laidoner on oma saatjatest pisut eraldunud ja lihtsalt mõtetes,» jagab skulptor oma nägemust kindralist. «Seisab lihtsalt kusagil kõrval, sisemine võidukas naeratus näol ja vaatab kaugusesse.»
Laidoneri seltsi juhatuse ja sõjaajaloolaste soovil vaatab kindral läänekaarde ning tema hobune ei vaata mitte maha, vaid on pilgu kõrgemale tõstnud.
Kõige muu kõrval lepiti ratsamonumendi tellijaga kokku ka selles, millised aumärgid kindrali rinda ehtima hakkavad. Keskel on Vabadussõja rist. «Selle sai ta 1920ndal, kohe pärast Vabadussõja lõppu,» seletab Terje. Paremale jääb Püha Georgi kuldmõõga rist. «Seda kandis ta kogu aeg mundri küljes, see läks ühes mundriga kaduma.» Siis veel koolilõpumärk. «Seda blämbat ei oska ma küll teha,» tunnistab skulptor. «Mul pole sellest ühtegi korralikku pilti.»
Kindralist märksa raskem oli hobuse tegemine ta jalgade vahele. «Hobuse tagumik on tegelikult sama paljuütlev kui kindrali pea,» naerab Terje.
Inimene on inimene, nendib skulptor. «Teed modelliga pooletunnise seansi ja saad õige kehaasendi ja riidevoldid kätte, et kuidas nad jooksevad.» Kindrali modelliks oli üks ratsastaja. Terje tegi puust kunstratsu, ratsastaja võttis sadula kaasa, pani jalad jalustesse ja istus kannatlikult paar seanssi.
Hobusega on teine tubakas. Terje käis Niitväljal hobuseid pildistamas. Pildistas palju filme täis. Pildistas eest ja tagant. Tagantjärele tunnistab, et oleks pidanud ilmselt rohkem maneeþis ja tallides niisama vahtimas käima. Et kuidas lihased hobuse naha all mängivad ja kuidas liigesed on.
«Hobuse liigest teed poolteist nädalat ja siis ka pole rahul,» selgitab Terje. «Kõige keerulisemad olidki liigesed.» Terje püüdis hästi sportlikku ja sihvakat hobust teha.
Kuigi Terje ateljee Laulasmaal on suur nagu saal, ei mahu hobune ühes ratsanikuga sinna ometi päriselt ära. Nii istubki Laulasmaal peata ratsanik. Täpsem oleks öelda, et hobuse seljas on üksnes kindrali tagumik. Ülemine ots seisab eraldi puki otsas.
Siiski ei pelga uhke ratsamonumendi autor, et hilisema kokkupanemise ajal alumine ja ülemine ots kokku ei klapi. Küllap klapivad, kus neil pääsu.
Terjel ja Johanil on oma saladus. Johani kõhus loksub nimelt pool liitrit Viru Valget. Miks nii? «Ta on ise ka poolik,» põhjendab Terje. «Ikka pannakse pudel sisse. See on traditsioon.»
Kindrali hobuse kõhtu on seevastu peidetud kaks pudelit veini, mille mustal sildil on kujutatud valge hobune. «Ruvine. Lavel Blanc. Vin de France.»
Paari nädala pärast, siis kui savikujust on võetud vormid, mille järgi valmistada juba pronksist kuju, lööb Terje Johanile kruvikeeraja selga ja õngitseb kindrali sisemusse peidetud pudeli välja. Samamoodi teeb Terje ka Johani hobuga. Siis korraldab Terje õues väikese pikniku ja joob Jüriga kogu kraami ära.
Jaanipäevaks, Võnnu lahingu aastapäevaks, peab kõik viimseni valmis olema. Nii pronksist ratsanik ise kui graniidist postament, millel ta Viljandi lossimägedes seisma hakkab.
Edaspidi näevad ainult varesed ja NATO lendurid, et kindrali mütsi põhjale on midagi kirjutatud. Kokku kolm sõna. «Terje Laulasmaal 2004». Äraseletatult tähendab see, et kindral Johan Laidoneri pronkskuju valmis 2004. aastal skulptor Terje Ojaveri Laulasmaa ateljees.
Uudised
VE: Ojaver, Terje – skulptor
Ojaver kinnistab kabja Eesti kunstiloosBirgit Püve / Pekka Erelt / Tarmo Vahter Eesti Ekspress, 22.06.2004
Raigo Kollomi (Sporthobuste Kasvatajate Selts) neli nõuannet skulptorile:
1. hobuse kabjad peaksid olema õige suurusega,
2. et jaluse rihm oleks õigetpidi (oli algul keerdus, oleks nii hõõruma hakanud),
3. saba oli algul efektselt sassis, mis oli kindrali hobuse puhul mõeldamatu,
4. hobuse pea oli algul liiga suur ning kõrvad liiga pikad.
Teisipäeval avatakse Viljandi lossimägedes Eesti esimene ratsamonument, mille lõi skulptor Terje Ojaver.
“Tuli välja, et tema ahter on isegi liiga väike võrreldes teistega.” Ei, ei, skulptor Terje Ojaver (48) ei pea silmas midagi siivutut, kui ta räägib kindral Laidoneri viimast lihvi saavast kujust. Ratsu, kelle seljas pisut monalisalikult naeratav Johan Laidoner istub, seisab reede pärastlõunal Hurda küüni ees (ARS Monumentaali hoone Tallinna külje all Laagris) veeloigus. Vana räämas hoone võimsad uksed on lahti löödud, pääsukesed lendavad viuh ja viuh ukseavast sisse-välja, aga ükski punase nokamütsiga meestest ei märka neid, sest mehed nühivad pronkshobu märja liivaga. Suksu juba aimatavalt pronksiks muutunud b-pool jääb täpselt vaataja suunas.
“Jah, ma võin öelda küll, et olen nüüd uurinud väga paljude erinevate hobuste tagumikke ja saanud ka üsna heaks eksperdiks hobuste anatoomias,” jätkab Terje Ojaver samas vaimus, naerab madalal häälel ja kohendab tumedaid salke nokamütsi all.
Reedepärastlõunasest linlikust närvilisusest pole Laagris jälgegi. Kindral on juba ohjad kätte saanud, “ainult üks vahetükk kahe käe vahele on vaja veel panna”, ja muidugi mõõk!
Tagumik, millest Ojaver kuju tehes ðnitti võttis ning mille proportsioone paneks tähele ainult hobusetundja, kuulub Eesti kõige kuulsamale, trakeeni tõugu takistussõiduratsule Pallaadium, kes oli monumendihobuse modell.
Aga mitte skulptoritöö lõpututesse detailidesse ei tahtnud me laskuda, kuigi Ojaver tunneb ala läbi ja lõhki – ta osales näitustel juba 20 aastat tagasi (tema abikaasa Jüri Ojaver on samuti skulptor).
Kindel on, et sellest ajast, kui Terje võitis 2002 oma kavandiga Laidoneri skulptuuri võistluse, on ta selle tegemisele kulutanud kokku 700 tundi. Möödunud nädalal õnnestus Tartu Kõrgema Kunstikooli üldskulptuuri õppejõul napilt näpistada aega, et kohtuda ühe oma diplomandiga.
Esmaspäeva hommikul alustab Laidoneri kuju starti Viljandisse, kuhu ta jääb lõpuks ilmestama Lossimäge. Selleks ajaks on monumendi ümbrus ka ilusti roheline – seda, et kunstmuru on toodud Tallinnast Lilleküla staadionilt, ei pea kuju avamisele tulnud külalised teadma.
Ja selle sündmusega kinnistab ühtlasi skulptor Terje Ojaver “väikese kabjakese” Eesti kunstilukku, nagu ta ise tagasihoidlikult loodab. Kuna see on aga esimene ajalooline ratsamonument Eestis (Mati Karmini “Püha Jüri võitlus lohega” on mütoloogilise taustaga), on pelgalt lootuse avaldamine ilmselgelt liigne tagasihoidlikkus.
* * *
See kuju sai tegelikult kuulsaks juba enne, kui ta pronksi valati. Idee rajada monument kindral Laidonerile ei erutanud ainult Viljandi linnavolikogu, vaid jagas kui mõõgahoop kahte leeri ka Eesti ajaloolased. Tõsine rünnak Laidoneri vastu algas mullu kevadel, kui Viljandi linnavolikogu liige Viktor Naanuri esitas eelnõu ja nõudis monumendi püstitamise otsuse tühistamist. Tema hinnangul oli Laidoner alistuja ja korruptant.
Naanuri seljataha astus Pätsi verivaenlane Ajaloo Instituudi teadur Magnus Ilmjärv. “Tänase Eesti seisukohalt esindab Laidoneri isik valdavalt seda, millest euroopalikku kultuuriruumi pürgiv Eesti püüab vabaneda,” ütles Ilmjärv oma eksperthinnangus.
Ilmjärvele oponeerisid mitmed teised ajaloolased. “Meie ei anna monumentide kaudu hinnanguid 1939. aastale, kus kõik Eesti rahva juhid olid sattunud olukorda, milles käitumise juhis puudus,” ütles sõjaajaloolane Rein Helme. Ajaloolase Mart Laari arvates on “iga poliitik teinud häid ja halbu asju, aga tegevust tuleb hinnata tervikuna”.
Vaidlusele pani punkti Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste, kelle sõnul “ei ole meil õigust anda minevikule moraalseid hinnanguid tänapäeva kõrgustikult alla vaadates”. Ta tsiteeris poetess Betti Alveri kuulsat värsirida: “Jätke rahule meie suured surnud!”
Õnneks hoidis Viljandi volikogu pea külma ega lasknud end vaenukampaaniasse tõmmata. Mullu 28. märtsil kukutati Laidoneri-vastane eelnõu volikogu istungil läbi.
* * *
Viljandi ei tähista Ojaverile pelgalt paika, kuhu tema töö üles pannakse. Väike Terje oli ka lühikest aega Viljandi 4. kaheksaklassilise kooli õpilane. “Täpselt seesama naeratus, sama helge ja krapsakas olek,” nagu meenutab arhitekt Leelo Saar Sakalas, ei ole kuskile kadunud ka Hurda küüni õuel.
Laidoner, muide, on saanud pronkshobu seljas ligi kümme sentimeetrit kasvu juurde, ka pea on kindralil natuke suurem, kui see tal tegelikult oli – kui laskuda tagasi peensustesse. See ei ole skulptor Ojaveri möödapanek, vaid see on skulptuuri vaatamisel võimalikult tõetruu illusiooni loomiseks. Nimelt kui kuju lossimägedes altpoolt vaadata, paistab ratsamees mõõtudelt veenev.
Kui veenev on aga ratsutav Laidoner üldse? Ja millise hobuse seljas võis kindral istuda päriselus?
Nädalapäevad enne 1939. aasta jõule saabus Moskva rongiga Balti jaama tavatu saadetis. Vagunist kostis kõigepealt hirnumist, siis ilmus uksele traksis olemisega Punaarmee vanemleitnant ja tema järel reamees. Hobune oli marssal Voroðilovi kingitus ülemjuhataja Laidonerile, kes just oli käinud Moskvas Staliniga kohtumas. Punaväelased aga vastutasid hobuse kohalejõudmise eest.
Räägitakse, et Laidoner ei ratsutanud kunagi selle hobusega. Kas ta oli selleks ajaks juba liiga tüse või oli põhjus poliitiline, pole teada. Sporthobuste Kasvatajate Seltsi esindaja Laidoneri kuju komisjonis, Raigo Kollom arvab, et ratsutada oskas ülemjuhataja kindlasti – seda ta oli õppinud juba tsaariajal sõjakoolis.
Kui Laidoner juulis 1940 Venemaale Penzasse küüditati, saatnud ta Eestisse kirja, et tema hobused tuleb viia Torisse. Legendi järgi aga saabunud Moskvast taas seesama vanemleitnant ning viinud marssalile väärtusliku hobuse Venemaale tagasi. Kollomi väitel olevat hobune olnud pärit Venemaalt Terski hobusekasvandusest.
* * *
Isegi, kui skulptor Terje Ojaver on ajalooliste nüanssidega kursis, ei muuda see tema jaoks asja. Tema on töö teinud – ja kui pidulik üritus läbi saab, sõidab koju Laulasmaale, viskab õuetoolile pikali ja vaatab mõnda aega ainult pilvi. Võibolla oligi parem, et tal polnud vahepeal aega vastata isegi välismaiste sümpoosionide kutsetele.
xxx
Laidoneri ratsu kõhus loksuvad veinipudelid
06.04.2004 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
Vaid õhtul hilja, siis kui Johan on Terjest viimse jõuraasu välja pigistanud, laskub ta trepist alla Jüri manu. Enne seda tõmbab Johanile koti korralikult pähe.
Jüri liignimi on Ojaver, Johani oma Laidoner. Jüri on samamoodi nagu abikaasagi skulptor, Johan seevastu aga kindral, tõeline mees. Johani juhtimisel võideti Vabadussõda. Siis seisis tema selja taga 200 000 meest – neist 85 000 armees ja 120 000 Kaitseliidus –, 2000 kuulipritsi, 500 suurtükki, 40 lennukit ja 10 soomusrongi.
Kui Jüri on lihast ja luust, siis Johan on paraku savist. Just seepärast peab Terje Johanile õhtul kilekoti pähe tõmbama. Muidu kuivab hommikuks lõhki. Sama on kindral Johani hobuga.
Johaniga veedetud kuude jooksul on Terje kindralit väga põhjalikult tundma õppinud. Kui Johani poolatarist abikaasa Maria välja arvata, siis vaevalt tunneb ükski teine naine seda meest nii põhjalikult kui tema.
«Väike topeltlõug. See on talle hästi tüüpiline. A-veregrupi pikk pea, intelligentse inimese silmad. Ühe pildi peal on ta meelas, teisel mehine. Tõstab lõua kõrgemale – üks tüüp, laseb lõua allapoole – hoopis teine nägu. Raske nägu,» resümeerib skulptor.
Sõja ajal, kirjeldab Terje, oli kindral väga sale. «Suisa kõhn, sisselangenud põskedega, aga hästi kiiresti kosus pärast. Hea elu peal läksid põsed hästi täidlaseks.»
Terje on kujutanud kindral Laidoneri noore mehena vahetult pärast võidukat Vabadussõda 1920. aasta varakevadel, kui ta oli parajasti 36-aastaseks saanud. «Sellest ajast on väga vähe fotosid,» nendib skulptor.
Lisaks erineva suurusega hobusekujudele – kõige väiksem neist pronksist, veidi suurem kipsist, kõige suurem savist –, ongi Terje hiiglaslik ateljee täis lugematuid fotosid kindralist. Ilma nendeta oleks olnud raske teda tõetruult kujutada.
Kõige rohkem on portreepilte, neil on kindral täidlane, väikese topeltlõuaga. Tugevasti retuðeeritud paraadportreedega pole skulptoril midagi tarka peale hakata. Samas on tagantvaates ja veerandpöördes pildid hästi väärtuslikud, sest sealt näeb kukalt ja rühti.
«Sõda on võidetud, paraad lõppenud, Laidoner on oma saatjatest pisut eraldunud ja lihtsalt mõtetes,» jagab skulptor oma nägemust kindralist. «Seisab lihtsalt kusagil kõrval, sisemine võidukas naeratus näol ja vaatab kaugusesse.»
Laidoneri seltsi juhatuse ja sõjaajaloolaste soovil vaatab kindral läänekaarde ning tema hobune ei vaata mitte maha, vaid on pilgu kõrgemale tõstnud.
Kõige muu kõrval lepiti ratsamonumendi tellijaga kokku ka selles, millised aumärgid kindrali rinda ehtima hakkavad. Keskel on Vabadussõja rist. «Selle sai ta 1920ndal, kohe pärast Vabadussõja lõppu,» seletab Terje. Paremale jääb Püha Georgi kuldmõõga rist. «Seda kandis ta kogu aeg mundri küljes, see läks ühes mundriga kaduma.» Siis veel koolilõpumärk. «Seda blämbat ei oska ma küll teha,» tunnistab skulptor. «Mul pole sellest ühtegi korralikku pilti.»
Kindralist märksa raskem oli hobuse tegemine ta jalgade vahele. «Hobuse tagumik on tegelikult sama paljuütlev kui kindrali pea,» naerab Terje.
Inimene on inimene, nendib skulptor. «Teed modelliga pooletunnise seansi ja saad õige kehaasendi ja riidevoldid kätte, et kuidas nad jooksevad.» Kindrali modelliks oli üks ratsastaja. Terje tegi puust kunstratsu, ratsastaja võttis sadula kaasa, pani jalad jalustesse ja istus kannatlikult paar seanssi.
Hobusega on teine tubakas. Terje käis Niitväljal hobuseid pildistamas. Pildistas palju filme täis. Pildistas eest ja tagant. Tagantjärele tunnistab, et oleks pidanud ilmselt rohkem maneeþis ja tallides niisama vahtimas käima. Et kuidas lihased hobuse naha all mängivad ja kuidas liigesed on.
«Hobuse liigest teed poolteist nädalat ja siis ka pole rahul,» selgitab Terje. «Kõige keerulisemad olidki liigesed.» Terje püüdis hästi sportlikku ja sihvakat hobust teha.
Kuigi Terje ateljee Laulasmaal on suur nagu saal, ei mahu hobune ühes ratsanikuga sinna ometi päriselt ära. Nii istubki Laulasmaal peata ratsanik. Täpsem oleks öelda, et hobuse seljas on üksnes kindrali tagumik. Ülemine ots seisab eraldi puki otsas.
Siiski ei pelga uhke ratsamonumendi autor, et hilisema kokkupanemise ajal alumine ja ülemine ots kokku ei klapi. Küllap klapivad, kus neil pääsu.
Terjel ja Johanil on oma saladus. Johani kõhus loksub nimelt pool liitrit Viru Valget. Miks nii? «Ta on ise ka poolik,» põhjendab Terje. «Ikka pannakse pudel sisse. See on traditsioon.»
Kindrali hobuse kõhtu on seevastu peidetud kaks pudelit veini, mille mustal sildil on kujutatud valge hobune. «Ruvine. Lavel Blanc. Vin de France.»
Paari nädala pärast, siis kui savikujust on võetud vormid, mille järgi valmistada juba pronksist kuju, lööb Terje Johanile kruvikeeraja selga ja õngitseb kindrali sisemusse peidetud pudeli välja. Samamoodi teeb Terje ka Johani hobuga. Siis korraldab Terje õues väikese pikniku ja joob Jüriga kogu kraami ära.
Jaanipäevaks, Võnnu lahingu aastapäevaks, peab kõik viimseni valmis olema. Nii pronksist ratsanik ise kui graniidist postament, millel ta Viljandi lossimägedes seisma hakkab.
Edaspidi näevad ainult varesed ja NATO lendurid, et kindrali mütsi põhjale on midagi kirjutatud. Kokku kolm sõna. «Terje Laulasmaal 2004». Äraseletatult tähendab see, et kindral Johan Laidoneri pronkskuju valmis 2004. aastal skulptor Terje Ojaveri Laulasmaa ateljees.