Nõukogude kosmosetehnika peakonstruktori Sergei Koroljovi ja parteijuhi Nikita Hruðtðovi suurpäev koitis 12. aprillil 1961.
Juri Gagarin lendas sel päeval kosmoselaeval Vostok 1 tiiru ümber maakera. Temast sai N. Liidu kangelane ja tuntuim kosmosenimi aastakümneteks.
Kohe seejärel otsustas Sergei Koroljov saata kosmosesse ka naiskosmonaudi. Viis kandidaati valiti 16. veebruaril 1962. aastal – ?anna Jerkina (toona 23), Tatjana Kuznetsova (20), Valentina Ponomarjova (28), Irina Solovjova (24) ja toona 25aastane Jaroslavli tekstiilivabriku tööline Valentina Tereðkova.
Rasked treeningud algasid Tähelinnas sama aasta kevadel. Viie naise ettevalmistus ei erinenud millegi poolest meeste omast. Nad pidid lendama pooleldi kaaluta olekus, istuma päevade kaupa baro- ja vaikusekambrites. Neid keerutati, pea alaspidi, teadvuse kaotuseni tsentrifuugidel, õpetati peensusteni tundma kosmose- ja lennundustehnikat. Ettevalmistus kosmosereisiks sisaldas muu hulgas ka 120 langevarjuhüpet ning iseseisvaid lendusid reaktiivhävitajatel.
See kadalipp kestis aasta. Siis said naised õlgadele lennuväeleitnandi pagunid.
Tereðkova pidi emale valetama
Toona ümbritses Nõukogude Liidu kosmoseprogrammi põhjalik ja kohati lausa paranoiline salatsemine. Ka esimeste kosmonautide pereliikmed ega sugulased ei teadnud vähimatki sellest, millega nad tegelevad.
Kuulujutt räägib, et Juri Gagarini ema pidi ehmatusest pikali kukkuma, kui naabrimemm talle raadiost kuuldud uudist vahendas. «Keegi major Gagarin olevat vist Kuule lennanud!» hõisanud naabrinaine rõõmsalt.
Valentina Tereðkova olevat pidanud oma emale suisa valetama. Selle asemel et rääkida kosmoselennu ettevalmistusest, ütles tütar, et läheb lennukooliga treeninglaagrisse. Seal pidavat ta õppima õhus pikeerimist!
Ka Tereðkova ema kuulis tütre kosmoselennust alles raadiost.
1963. aasta suveks naiskosmonautidele kavandatud Vostok 5 ja 6 lendudega olid esialgu suured plaanid.
Rakettide Vostok 3 (piloot Tereðkova tulevane mees Andrian Nikolajev) ja Vostok 4 (pardal esimene Ukraina kosmonaut Pavel Popovitð) õnnestunud grupilend innustas sama kordama kahe naiskosmonaudiga. Plaanide järgi pidid nad kosmoses teineteisele lähenema viie kilomeetri kaugusele. Hilisematel andmetel pidid kahte Vostokki juhtima Irina Solovjova ja Valentina Tereðkova.
Volga-Valja oli ikkagi kõikidest parim kandidaat
Liisk langes 1963. aasta varasuvel. Kõigepealt loobusid peakonstruktor Sergei Koroljov ning lennuväekindral Kamanin kahe naiskosmonaudi üheaegsest lennust. Selle asemel otsustati orbiidile saata esimesse kosmonautide gruppi kuulunud Valeri Bõkovski ja üks viiest naisest.
Kes neist, oli kuni viimase minutini lahtine. Aina sagedamini kordusid nimed Tereðkova ja Solovjova, kuid neist ei jäänud palju taha ka Valentina Ponomarjova. Lõplikult otsustas asja klassikuuluvus: 1961. aastal oli eelistatud proletaarset päritolu Juri Gagarinit õpetaja pojale German Titovile. Kaks aastat hiljem otsustati, et kosmosesse sõidab läbi ja lõhki tööline Valentina Tereðkova ehk Volga-Valja, nagu teda hellitavalt nimetati.
14. juunil 1963 startis Baikonurist Vostok 5, pardal Valeri Bõkovski. Kaks päeva hiljem lendas orbiidile Vostok 6 ja viis ilmaruumi maailma esimese naiskosmonaudi Valentina Tereðkova.
Esimene naiskosmonaut tegi 70 tunni ja 50 minuti ehk ligi kolme ööpäevaga 48 tiiru ümber Maa. See oli rohkem, kui kosmoses olid viibinud kõik toonased Ameerika Ühendriikide astronaudid.
Kutsungi Tðaika (Kajakas – toim.) saanud Tereðkova lähenes orbiidil Bõkovski piloteeritud Vostokile viie kilomeetri kaugusele.
Lennu ajal vestles Tereðkovaga ka parteijuht Nikita Hruðtðov. See polnud muide kerge. Kaaluta olek oli naisele nii väsitav, et Tereðkova kippus orbiidil vägisi magama jääma. Teda üritati äratada valgusesähvatustega ning lõpuks saadigi komsonaut nii palju ärkvele, et Hruðtðovil õnnestus temaga paar minutit rääkida.
Esimene «kosmoseabielu»
19. juunil 1963. aastal maandus maailma esimene naiskosmonaut Kasahstanis Karaganda lähedal stepis. Kolm tundi hiljem maandus ka Valeri Bõkovski, sest Vostok 5 pardal hakkas streikima küttesüsteem.
Nõukogude massimeedia oli nende lendudest juba teatanud ning loomulikult sai Tðaikast või lihtsalt Volga-Valjast kangelane. Koos Valeri Bõkovskiga lennutati ta Moskvasse, kus vastuvõttu võis võrrelda Juri Gagarini omaga kaks aastat varem. Tereðkova külvati üle autasude ning preemiatega. Säravaim oli muidugi Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht. Ta sai oma margi, mälestussamba, nimelise kraatri Kuul ning väikeplaneedi.
Kuid Nõukogude meditsiinil oli esimese naiskosmonaudiga oma plaan. Neid huvitas, kas orbiidil käinud naine on võimeline sünnitama.
1963. aasta sügisel, 3. novembril abiellus Terðkova kosmonaudiga number kolm ehk Andrian Nikolajeviga.
Hiljem on kinnitatud, et armastust nende vahel polnud, kuid abiellu tuli heita Hruðtðovi nõudel ning peakonstruktor Koroljovi tahtel.
Nikita Hruðtðov käis Moskva abielude registreerimise palees alanud ning hiljem Tähelinnas jätkunud pulmapeol aukülalisena.
8. juunil 1964 ehk varsti 40 aastat tagasi sündis kosmonautide abielupaarile tütar Jelena.
«Kosmoseabielul» polnud aga pikka iga – see lõppes ametliku lahutusega.
Edasine peaks olema paljudele vanematele ja keskealistele lugejatele tuttav. Valentina Tereðkova sai kõrghariduse Sõjaväeinseneride Akadeemiast ning jõudis lennuväe kindralmajori aukraadini. Ta oli aastaid Nõukogude Naiste Komitee esinaine, rahvasaadik, mitme komitee ja liikumise juht. Praegu on ta ametis rahvusvahelises kultuuritöökeskuses Moskvas.
Ene Ergma soovis saada kosmonaudiks
Praegune Eesti riigikogu esimees Ene Ergma töötas 1977.-1984. aastani NSVL Teaduste Akadeemia Astronoomia Instituudis. Veeerand sajandit tagasi, noore teadlasena, võttis ta vastu pakkumise kandideerida kosmonaudiks.
«Soovisin end proovile panna ääretult põnevas ja uues maailmas. Tahtsin astronoomina tähtedele lähemale pääseda,» põhjendab ta toonast sammu. Kandideerimiseks pidi Ene Ergma täitma lihtsa avalduse, kuid paraku ei saanud ta sellele vastust. Hiljem kuulis Ergma, et tõenäoliselt ei olnud ta ankeet sobiv.
Kosmonaute nägi Ergma Moskvas Nõukogude Armee teatris, kus korraldati kosmonautikapäevi. Eestlannat pani toona imestama nende ootamatult väike kasv.
Kuuekümnendate «Valentina tvist» tõi Annely Adermannile edu
Esimesest naiskosmonaudist Valentina Tereðkovast kui kultusobjektist loodi 60ndatel luuletusi ja laule. 1965. aastal laulis Poola neidude ansambel Filipinki menukalt «Wala twisti» (eesti keeli Valja tvist), mis aasta hiljem tõlgiti eesti keelde. Laul sai pealkirjaks «Valentina tvist» ning selle refrääni algusrida kõlas: «Valentina, Valentina, oled taevalik tähemiss!»
See ilmus koos nootidega ka väljaande «Laulge kaasa!» esimeses vihikus aastal 1966. Autoriks J. Janikowski ja tõlkijaks R. Tiit, laulu esitas toona Tiiu Varik.
1993. aastal laulis ETV võistlusel «Kaks takti ette» sama lugu Annely Labi-Adermann . «Laulu pakkus rezhissöör Jüri Pihel. Oli päris naljakas ja humoorikas esinemine,» meenutab TV3 ilmadiktor Adermann täna. Eriti on talle jäänud meelde sõnad: «Üks saab lilli ja teine viina. Kuid Valentina auks on tvist.»
Tulemata ei jäänud ka edu: publik hääletas noore neiu järjekindlalt enda lemmikuks.
Kosmoses on käinud 46 naist
Kuigi kosmoseprogrammide juhid kavandasid Tereðkova teist kosmoselendu, ei jõutud selleni kunagi. 1969. aastal saadeti naiskosmonaudikandidaatide salk sootuks laiali.
Uuesti hakati NSVLis nais-kosmonautidele mõtlema 80. aastate algul. 1982. aasta 19. augustil startis Sojuz T-7, mille pardal oli ka 34aastane Svetlana Savitskaja. Seitsmepäevase lennu ajal väljus Savitskaja esimese naisena avakosmosesse.
Ameerika Ühendriikides oli selleks ajaks alanud kosmose-süstikute aeg. Esimene naisastronaut Sally Ride tegi süstikul Challenger lennu 18.-24. juunini 1983.
Aasta hiljem lendas kosmosesse taas Svetlana Savitskaja ning temast kuu hiljem teine naisastronaut Judith Resnik. Viimane hukkus oma teisel kosmoselennul koos Christa McAuliffe´iga 1986. aasta 28. jaanuaril, kui Challenger stardil plahvatas.
Järgmine venelanna, Jelena Kondakova startis 1994. aasta 3. oktoobril ja veetis orbitaaljaamas Mir pool aastat.
Kokku on internetilehekülje: www.iwasm.org andmetel olnud maailmas 46 naisastro- või kosmonauti kokku seitsmest riigist.
***
Lehekülje koostamisel on kasutatud internetilehekülgi: www.videocosmos.com, www.iwasm.org, www.ctie.monash.edu.au, www.space.com, www.museum.ru/M420.
Uudised
VE: Nõukogude kosmonautika
Valentina, Valentina! Taevalik tähemiss!Allar Viivik, SLÕL, 10. aprill 2004
Juri Gagarini lennust möödub esmaspäeval (12. aprillil) 43 aastat. Nikita Hruðtðovi soosiku Valentina Tereðkova stardini kulus veel üle kahe aasta aega. Järgmisi õrnemast soost kosmo- ja astronaute tuli oodata tervelt kaks kümnendit.
Nõukogude kosmosetehnika peakonstruktori Sergei Koroljovi ja parteijuhi Nikita Hruðtðovi suurpäev koitis 12. aprillil 1961.
Juri Gagarin lendas sel päeval kosmoselaeval Vostok 1 tiiru ümber maakera. Temast sai N. Liidu kangelane ja tuntuim kosmosenimi aastakümneteks.
Kohe seejärel otsustas Sergei Koroljov saata kosmosesse ka naiskosmonaudi. Viis kandidaati valiti 16. veebruaril 1962. aastal – ?anna Jerkina (toona 23), Tatjana Kuznetsova (20), Valentina Ponomarjova (28), Irina Solovjova (24) ja toona 25aastane Jaroslavli tekstiilivabriku tööline Valentina Tereðkova.
Rasked treeningud algasid Tähelinnas sama aasta kevadel. Viie naise ettevalmistus ei erinenud millegi poolest meeste omast. Nad pidid lendama pooleldi kaaluta olekus, istuma päevade kaupa baro- ja vaikusekambrites. Neid keerutati, pea alaspidi, teadvuse kaotuseni tsentrifuugidel, õpetati peensusteni tundma kosmose- ja lennundustehnikat. Ettevalmistus kosmosereisiks sisaldas muu hulgas ka 120 langevarjuhüpet ning iseseisvaid lendusid reaktiivhävitajatel.
See kadalipp kestis aasta. Siis said naised õlgadele lennuväeleitnandi pagunid.
Tereðkova pidi emale valetama
Toona ümbritses Nõukogude Liidu kosmoseprogrammi põhjalik ja kohati lausa paranoiline salatsemine. Ka esimeste kosmonautide pereliikmed ega sugulased ei teadnud vähimatki sellest, millega nad tegelevad.
Kuulujutt räägib, et Juri Gagarini ema pidi ehmatusest pikali kukkuma, kui naabrimemm talle raadiost kuuldud uudist vahendas. «Keegi major Gagarin olevat vist Kuule lennanud!» hõisanud naabrinaine rõõmsalt.
Valentina Tereðkova olevat pidanud oma emale suisa valetama. Selle asemel et rääkida kosmoselennu ettevalmistusest, ütles tütar, et läheb lennukooliga treeninglaagrisse. Seal pidavat ta õppima õhus pikeerimist!
Ka Tereðkova ema kuulis tütre kosmoselennust alles raadiost.
1963. aasta suveks naiskosmonautidele kavandatud Vostok 5 ja 6 lendudega olid esialgu suured plaanid.
Rakettide Vostok 3 (piloot Tereðkova tulevane mees Andrian Nikolajev) ja Vostok 4 (pardal esimene Ukraina kosmonaut Pavel Popovitð) õnnestunud grupilend innustas sama kordama kahe naiskosmonaudiga. Plaanide järgi pidid nad kosmoses teineteisele lähenema viie kilomeetri kaugusele. Hilisematel andmetel pidid kahte Vostokki juhtima Irina Solovjova ja Valentina Tereðkova.
Volga-Valja oli ikkagi kõikidest parim kandidaat
Liisk langes 1963. aasta varasuvel. Kõigepealt loobusid peakonstruktor Sergei Koroljov ning lennuväekindral Kamanin kahe naiskosmonaudi üheaegsest lennust. Selle asemel otsustati orbiidile saata esimesse kosmonautide gruppi kuulunud Valeri Bõkovski ja üks viiest naisest.
Kes neist, oli kuni viimase minutini lahtine. Aina sagedamini kordusid nimed Tereðkova ja Solovjova, kuid neist ei jäänud palju taha ka Valentina Ponomarjova. Lõplikult otsustas asja klassikuuluvus: 1961. aastal oli eelistatud proletaarset päritolu Juri Gagarinit õpetaja pojale German Titovile. Kaks aastat hiljem otsustati, et kosmosesse sõidab läbi ja lõhki tööline Valentina Tereðkova ehk Volga-Valja, nagu teda hellitavalt nimetati.
14. juunil 1963 startis Baikonurist Vostok 5, pardal Valeri Bõkovski. Kaks päeva hiljem lendas orbiidile Vostok 6 ja viis ilmaruumi maailma esimese naiskosmonaudi Valentina Tereðkova.
Esimene naiskosmonaut tegi 70 tunni ja 50 minuti ehk ligi kolme ööpäevaga 48 tiiru ümber Maa. See oli rohkem, kui kosmoses olid viibinud kõik toonased Ameerika Ühendriikide astronaudid.
Kutsungi Tðaika (Kajakas – toim.) saanud Tereðkova lähenes orbiidil Bõkovski piloteeritud Vostokile viie kilomeetri kaugusele.
Lennu ajal vestles Tereðkovaga ka parteijuht Nikita Hruðtðov. See polnud muide kerge. Kaaluta olek oli naisele nii väsitav, et Tereðkova kippus orbiidil vägisi magama jääma. Teda üritati äratada valgusesähvatustega ning lõpuks saadigi komsonaut nii palju ärkvele, et Hruðtðovil õnnestus temaga paar minutit rääkida.
Esimene «kosmoseabielu»
19. juunil 1963. aastal maandus maailma esimene naiskosmonaut Kasahstanis Karaganda lähedal stepis. Kolm tundi hiljem maandus ka Valeri Bõkovski, sest Vostok 5 pardal hakkas streikima küttesüsteem.
Nõukogude massimeedia oli nende lendudest juba teatanud ning loomulikult sai Tðaikast või lihtsalt Volga-Valjast kangelane. Koos Valeri Bõkovskiga lennutati ta Moskvasse, kus vastuvõttu võis võrrelda Juri Gagarini omaga kaks aastat varem. Tereðkova külvati üle autasude ning preemiatega. Säravaim oli muidugi Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht. Ta sai oma margi, mälestussamba, nimelise kraatri Kuul ning väikeplaneedi.
Kuid Nõukogude meditsiinil oli esimese naiskosmonaudiga oma plaan. Neid huvitas, kas orbiidil käinud naine on võimeline sünnitama.
1963. aasta sügisel, 3. novembril abiellus Terðkova kosmonaudiga number kolm ehk Andrian Nikolajeviga.
Hiljem on kinnitatud, et armastust nende vahel polnud, kuid abiellu tuli heita Hruðtðovi nõudel ning peakonstruktor Koroljovi tahtel.
Nikita Hruðtðov käis Moskva abielude registreerimise palees alanud ning hiljem Tähelinnas jätkunud pulmapeol aukülalisena.
8. juunil 1964 ehk varsti 40 aastat tagasi sündis kosmonautide abielupaarile tütar Jelena.
«Kosmoseabielul» polnud aga pikka iga – see lõppes ametliku lahutusega.
Edasine peaks olema paljudele vanematele ja keskealistele lugejatele tuttav. Valentina Tereðkova sai kõrghariduse Sõjaväeinseneride Akadeemiast ning jõudis lennuväe kindralmajori aukraadini. Ta oli aastaid Nõukogude Naiste Komitee esinaine, rahvasaadik, mitme komitee ja liikumise juht. Praegu on ta ametis rahvusvahelises kultuuritöökeskuses Moskvas.
Ene Ergma soovis saada kosmonaudiks
Praegune Eesti riigikogu esimees Ene Ergma töötas 1977.-1984. aastani NSVL Teaduste Akadeemia Astronoomia Instituudis. Veeerand sajandit tagasi, noore teadlasena, võttis ta vastu pakkumise kandideerida kosmonaudiks.
«Soovisin end proovile panna ääretult põnevas ja uues maailmas. Tahtsin astronoomina tähtedele lähemale pääseda,» põhjendab ta toonast sammu. Kandideerimiseks pidi Ene Ergma täitma lihtsa avalduse, kuid paraku ei saanud ta sellele vastust. Hiljem kuulis Ergma, et tõenäoliselt ei olnud ta ankeet sobiv.
Kosmonaute nägi Ergma Moskvas Nõukogude Armee teatris, kus korraldati kosmonautikapäevi. Eestlannat pani toona imestama nende ootamatult väike kasv.
Kuuekümnendate «Valentina tvist» tõi Annely Adermannile edu
Esimesest naiskosmonaudist Valentina Tereðkovast kui kultusobjektist loodi 60ndatel luuletusi ja laule. 1965. aastal laulis Poola neidude ansambel Filipinki menukalt «Wala twisti» (eesti keeli Valja tvist), mis aasta hiljem tõlgiti eesti keelde. Laul sai pealkirjaks «Valentina tvist» ning selle refrääni algusrida kõlas: «Valentina, Valentina, oled taevalik tähemiss!»
See ilmus koos nootidega ka väljaande «Laulge kaasa!» esimeses vihikus aastal 1966. Autoriks J. Janikowski ja tõlkijaks R. Tiit, laulu esitas toona Tiiu Varik.
1993. aastal laulis ETV võistlusel «Kaks takti ette» sama lugu Annely Labi-Adermann . «Laulu pakkus rezhissöör Jüri Pihel. Oli päris naljakas ja humoorikas esinemine,» meenutab TV3 ilmadiktor Adermann täna. Eriti on talle jäänud meelde sõnad: «Üks saab lilli ja teine viina. Kuid Valentina auks on tvist.»
Tulemata ei jäänud ka edu: publik hääletas noore neiu järjekindlalt enda lemmikuks.
Kosmoses on käinud 46 naist
Kuigi kosmoseprogrammide juhid kavandasid Tereðkova teist kosmoselendu, ei jõutud selleni kunagi. 1969. aastal saadeti naiskosmonaudikandidaatide salk sootuks laiali.
Uuesti hakati NSVLis nais-kosmonautidele mõtlema 80. aastate algul. 1982. aasta 19. augustil startis Sojuz T-7, mille pardal oli ka 34aastane Svetlana Savitskaja. Seitsmepäevase lennu ajal väljus Savitskaja esimese naisena avakosmosesse.
Ameerika Ühendriikides oli selleks ajaks alanud kosmose-süstikute aeg. Esimene naisastronaut Sally Ride tegi süstikul Challenger lennu 18.-24. juunini 1983.
Aasta hiljem lendas kosmosesse taas Svetlana Savitskaja ning temast kuu hiljem teine naisastronaut Judith Resnik. Viimane hukkus oma teisel kosmoselennul koos Christa McAuliffe´iga 1986. aasta 28. jaanuaril, kui Challenger stardil plahvatas.
Järgmine venelanna, Jelena Kondakova startis 1994. aasta 3. oktoobril ja veetis orbitaaljaamas Mir pool aastat.
Kokku on internetilehekülje: www.iwasm.org andmetel olnud maailmas 46 naisastro- või kosmonauti kokku seitsmest riigist.
***
Lehekülje koostamisel on kasutatud internetilehekülgi: www.videocosmos.com, www.iwasm.org, www.ctie.monash.edu.au, www.space.com, www.museum.ru/M420.